Kõlas laul, lähme, lähme, mille autor Igor piloseer on vokaalinstrumentaalansambli Vatra juht ja meie tänase saate külaline. Sümpaatne ja tagasihoidlik noormees, kes oli meelsasti nõus rääkima lindile oma kollektiivist aga mitte iseendast. Ansambel Vatra noor kollektiiv, selle liit, meil pole eluaastaid üle 30 ja Lvovi filharmoonia koosseisu kuulub ansambel pisut üle kahe aasta. Tööd on nad teinud juba palju. Kontserdireisid on ulatunud Kaug-Itta ja Kesk-Aasiasse oma suur Ukraina on mitu korda läbi sõidetud. Mitmete Lvovi teatrite etendustele on saatemuusikalindile lauldud ja mängitud. Alus pandi sellele intensiivsele tööle siiski mõnevõrra varem. Praegu eranditult diplomeeritud muusikust koosnev professionaalne ansambel tuli kokku juba siis, kui kõik alles õppisid keskkonservatooriumis, kes muusikakoolis. Juba isetegevuslaste Ena tegid nad palju tööd, andsid kontserte oma vabariigis, lindistasid filmimuusikat, käisid ka Moskvas ja lindistati neid seal kesktelevisioonis. Need esimesed saavutused andsid kindlust, et valitud suund toetuda kindlalt rahvamuusikaalusele on õige ja väärib otsingute jätkamist. Kuulamegi nüüd rahvalaulu Ivanka iilonku, mille solist on Oksana piloseer. Selle laulu saatepartiis kõlas vilepill. Seda vilepilli nimetatakse Ukrainas sapilka. Veel on ansambli koosseisus viiul, kuid selle aasta lõpul välja tulevas uues programmis tahetakse sisse tuua õige mitmed rahvapillid. Rõmba ja Pugai ei anna küll meloodilist heli, need on rütmi või mürapillid, mis annavad omapärast värvi. Ka mõnedel kaasaegsete elektrooniliste pillidel on võimalik nende heli imiteerida. Kuid kes teab, kuidas instrument tegelikult kõlab. See teeb siiski vahet. Ansambli põhipillid on praegu soolokitarr, akustiline kitarr, basskitarr, Altsaksofon viiul klahvi ja löökpillid. Iga ansambli liige on nii laulja instrumentalist. Kui professionaalse kollektiivi tööd alustati, oli koosseis suurem. Tolleaegsest vaskpillirühmast on praegu järel vaid altsaksofon. Trompeti geronboonid ei sobinud valitud folkloorilähedase suunaga nii hästi kokku. Igor pilosiir ütles, et iga ansambli liige õpid mängima lisaks oma kaasaegsele instrumendile veel kaht, kolme rahvapilli. Professionaalsetele muusikutele pole see raske. Pealegi on rahvapillid ju igale inimesele hingelähedased, olgu või ebateadlikult. Neid on kerge tunnetada. Vatras on juba hea näide olemas. Kui oli vaja laulu saatesse, vilepilli saab pilkat, õppis saksofonist klarnet dist. Aleksei Särg Jukk selle paari nädalaga ilusasti selgeks. Rahvapillid ja kaasaegsed instrumendid püütakse nii ühendada, et nende tämbrid kokku sulaksid. Et poleks kontrasti, et nad 11 täiendaksid ja annaksid ansamblile värske kõla. Kuulame nüüd Karpaatia karjuste laulu, Utekesed muutekesed kuskilt tarvega ilusasti imiteerib singli kõla. Kontserdil nägin Igor kilosiiri mängimas basskitarri. Kas see ongi tema põhipill? Tema pärusmaa on siiski klahvpillid, mille juurde ta pärast seda kontserdireisi jälle tagasi lähedal. Juba on leitud uus tassi mängija, kes on konservatooriumi lõpetanud kontrabassierialal. Siis on võimalik osas lugudes kasutada basskitarri asemel ka kontrabassi, mis peaks jällegi andma huvitava tulemuse. Igor pilosiiran ansamblis olnud ka löökpillimängija rollis kuid ansambli juht peab mingil määral valitsema kõiki pille, siis on kergem seadeid teha ja teisele mängijale oma taotlusi selgitada, kui tunned instrumendi võimalusi ja muusiku võimeid. Nüüd aga kuulame ukraina rahvalaulu päev päev hele päev jällegi Igor pilosiiri seades. Igor pilosiir on saanud Lvovi konservatooriumist kaks diplomit muusikapedagoogika ja koorijuhtimise erialal kuid tal on kindel tahtmine sealt veel ka kompositsiooni eriala diplomi ära tuua. Vatra algusaastate tööpinge pole seni lubanud seda veel teoks teha, kuid ta ütles, et järgmisel aastal tahab end jälle õppijana kirja panna. Diplomitööks on mõtetes sümfoonia, milles mängiksid orkestri koosseisus kaasa ka mitmed rahvapillid. Ja tähtis roll oleks värvilisel valgusel. Võib-olla pisut patune sellest siin saates rääkida, sest tagasihoidlik helilooja lindile seda ei öelnud. Aga ma usun päris kindlasti, et kui need plaanid üks kord teoks saavad, olgu siis praegusel või töö käigus muutunud kujul tuleb sellest väga huvitav teos. Igor piloseer kuulub ilmselt nende õnnelike inimeste hulka kes teevad kõike innuja põlemisega, kes ei otsi kergemat võimalust hakkama saada. Seda näitab kasvõi niisugune esimesel pilgul ehk tühine tunduv kuid tegelikult õige oluline juhtum nagu lugu ansambli Vatra esinemisriietega. Kollektiiv tead kindlat joont oma muusikas ja tahab olla stiilne kõiges. Filharmoonia pakutud rõivad tundusid sobimatud päris rahvariides saksofoni džässtrummide juurde asuda ka võõrastav. Ja siis sõitsid ansambli liikmed oma juhi eestvõttel mägiküladesse, kus majapidamised on veel küllalt patriarhaalse laadi ja ostsid valget kodus kootud lõuendit. Sellest õmmeldi esinemisriided, mille peened etnograafilistel eeskujudel tehtud tikandid on ansambli noorikute endi kätetöö. See oli Igor pilosiiri laul, nisu vihuside. Küsisin ansamblijuhilt, kas tema on ansambli liikmeist ainus, kes ise muusikat loob ja seadet teed. Rahvalaulude seaded on üldjoontes küll liigorbisasiiri tehtud, kuid tegelikult ütleb ta selle olevat ühise töö sest suur osa on improvisatsiooniline ja üksikasjad pannakse paika töö käigus. Hea muusika ei pea ainult hästi oma pilli mängima, tal peab olema ka loominguline fantaasia ning võimalus seda rakendada. Kui pillimees mängib omapoolse tunnetusega, siis on tulemus hoopis teine, kui lihtsalt korrektselt partiid maha mängides. Paljudes Vatra lugudes on tugev annus pillimeeste loomingut. Ja kui kollektiivid on tuumik, kes on mitu aastat koos mänginud siis õpivad nad 11 väga hästi tundma nii inimeste kui muusikutena. Siis tekib tõeliselt loominguline õhkkond. Sellepärast on vaja neid, kes omapoolset initsiatiivi vähem ilmutavad kas või sundida mõtlema, midagi omalt poolt pakkuma. Vatral on see tuumik olemas. Viis kaheksast muusikust on juba taidlusansambli ajast koos musitseerinud. Üks nendest on puhkpillimees Aleksei ser Tiuk kes on ka ansambli teine helilooja. Kuulame tema laulu, mille pealkiri originaalis on Chariivne paikestšenka. Seda eesti keelde tõlkides tuleks välja midagi niisama arusaamatut, nagu võiks ukraina keeles kõlada näiteks võlu mulgitar sest nimelt päritolu paikaze täiend näitabki. Selguse mõttes nimetame laulusid lihtsalt kaunitar. Ukraina on suur ja muusikaline folkloor väga rikas. Ansambel Vatra on võtnud eesmärgiks populariseerida nimelt omakandi Lääne-Ukraina laule. Muusikud ise on kõik Lvovi ümbrusest või kartaatide nõlvadelt pärit. Need laulud on neile kõige lähedasemad. Ansambleid on ju suures liiduvabariigis palju ja ongi õige, kui igaüks pöörab peatähelepanu just oma lauludele, mida teised ei laula. Palju on ilmunud Ukraina rahvalaulude kogumikke, kust saab valida repertuaari, mis sobib oma ansamblile seada. Kuid nad kasutavad ka üliõpilaste ekspeditsioonidel kirja pandud rahvalaule, mida seni avaldatud ei ole. Vatra esitab rahvalaulude ja oma liikmete loomingu kõrval ka teiste heliloojate laule kuid ainult neid, mis on rahvalaulu lähedased, mille helikeel ei ole vastuolus ansambli valitud suunaga. Ansambel Vatra on võtnud laule ka ukraina kooride eriti taga Karpaatia rahvakoori repertuaarist. Need on väga populaarsed laulud, kõik teavad, kuidas nad koori esituses kõlavad. Sama laulu estraadi likus töötluses kuulata on publikul huvitav kuid ansamblile on vastutus, seda suurem töötluses tuleb olla väga delikaatne. Õige populaarne on Ukrainas Miroslav maskini laul Verhovina mu ema, mida koorilauluna tunnevad kindlasti paljud meie kuulajadki. Praegu kõlaks ansamblilt Vatra Igor kiloseeri seades. Kuigi Vatra esinemisteed on viinud neid geograafiliselt õige kaugele, kodulinnast on lõvile palju lähemal asuvat Balti liiduvabariigid seni külastamata. Juhus teine Kiievi kollektiivi koosseisus Tallinna ja siia tahaksid nad tagasi tulla, aga siis juba terve oma kavaga. Sest meie kultuuripalee ja meie publik meeldisid külalistele väga. Nad oleksid tahtnud omalt poolt rohkem pakkuda. Paar pala ei suuda ju anda õiget muljet. Kontsert on kindla kompositsiooniga tervik nagu omaette etendus. Tra see on tuli Lääne-Ukraina mägedes süüdatakse vägevad tulelõkked ja peetakse nende ümber suuri pidusid. Millest suurim on Janka kupala. Meie jaaniõhtul. Sinna kogunevad igas vanuses inimesed, lauldakse, tantsitakse, jutustatakse huvitavaid lugusid. Mägedes otsivad inimesed üldse alati lõket patrat. Sellepärast võttiski ansambel endale nimeks Vatra. Et kontserdile tulnud, tunneksid end nagu lõkke ääres. Et meloodiliselt laulud soojendaksid kuulaja südant. Rahvamuusika on alati värske ja ansambel püüab seda esitada, nii et nende kavad meeldiksid igas vanuses inimestele. Jääb üle vaid soovida, et Vatra laulu lõkke süttiks meie publiku jaoks õige varsti. Tänase kohtumise ansambliga Vatra lõpetab Ukraina rahvalaul pajupuust. Purre.