Rein Sikk, Eesti Päevalehe ajakirjanik värskelt tagasi Ameerika ühendriikidest, mis on kõige vapustava mulje Loomulikult oli kõige vapustava mulje see, mida ma nägin uuelt Freudi tsenter ja maailma kaubanduskeskuse varemetel. Ma arvasin, et see mind otseselt ei puuduta sest see asi on meid ju niivõrd palju juba kolme kuu jooksul siin eestimaalgi puudutanud, et noh, võib-olla see on juba üle läinud. Aga kui ma seisin seal ööhämaruses ja need varemed särasid mu ees, sinkjas valguses oli, oli ka selline imelik tunne küll, klomp tõusis kurku ja ma ei saanud, mille jaoks seda kõike vaja oli. Ma ei saanud sellest tõesti aru. Miks need varemed säravad öösel? Sellepärast, et töö ei lõpe seal hetkekski, ma ei tea, nüüd pead anda, mis toimub jõuluõhtul, aga ööpäev ringi tehakse seal tööd, tõstetakse neid varemeid laiali, otsitakse seal veel inimeste jäänuseid, otsitakse dokumente, otsitakse kulda, mida seal majas oli ka küllaltki palju, seda kulda leiti ka arhiividest ja, ja põrandate alt ülesse, kuhu ta oli siis pandud nii et midagi hullu ei juhtuks, aga töö käib kogu aeg ja see ongi, see ongi see põhjus, miks kogu aeg on seal valgus peal, inimesed liiguvad ja, ja nendesamade vanematega kõrvalt mööda proodweid läheb mööda rahvavoog see rahvavoog täiesti peatub seal nende varemete juures. Inimesed seisatavad hetkeks, vaatavad kõik sinnapoole ja kõigil on imelikud tehtud pilgud silmade ees, sellepärast et see on asi, mis puudutab igaühte, kui mõelda ikkagi, et 3300 inimest jäi sinna, see on see number, mida on raske kujutleda reaalsuses. Ma saan aru siis, et viimased kolm kuud on kestnud kahe pilvelõhkuja varemete koristamine, mis on ennustused, kui kaua see töö võib veel aega võtta? Ei oska, ei oska täpselt öelda, aga teist sama palju võib-olla, võib-olla veel sellepärast, et lisaks maapealsetele korrustele olid seal ka ju maa-alused korrused ning mis on vaja veel korda teha, see on kõik kommunikatsioonid, elektriliinid, sest praegu on sellesse otsa, kus asus uuelt vaid tsenter, viidud maa peale ligi 50 kilomeetrit elektrijuhtmeid, need on seal kaetud punased sildid on kõikjal peal, ärge astuge, ärge ronige, ärge lõigake. Nii et, et kasvõi Manhattan elektrivarustus ootab veel korda tegemist. Kolm metroojaama on kinni ka need tuleb uuesti lahti teha, ära puhastada. Seda tööd jätkub seal veel pikaks ajaks ja kõik, kõik see aeg ju püsivad. Need valusad mälestused. Kui rängalt on need valusad mälestused vajutanud oma jälje lähenevatele jõulupühadele, New Yorgis? Nad ei ole vajutanud oma jälgi mitte ainult jõuludele New Yorgis, vaid kogu Ameerikas. Sellepärast et ligi kahe nädala jooksul, mis ma seal olin, rändasin ma idarannikult läänerannikule. Peatusin ka Kesk-Ameerikas, Arizona kõrbes ning kõik kõikjal-kõikjal, vähemalt kolmanda jututeemana tuleb ikka, et september nagu nad ütlevad, üheksanda kuu 11-st päev ja keda on see puudutanud ühtmoodi, keda teistmoodi on legende, mis liiguvad üle Ameerika seoses sellega näiteks Arizonas hotellis kohtasime üht valgevenelasest nõudepesijad kes oli pööraselt õnnelik selle üle, et tal õnnestus rääkida kellegagi vene keelt. Arizonas ei ole Valgevene emigrantidest liiga levinud. Ja ta rääkis mulle legendi sellest, kuidas ühel hommikul see oli siis 11. septembri varahommik lahkusid ühest New Yorgi hotellist perekond, ema, isa ning neli last ning nad suundusid vaatama uuelt Freud tsenterit ning nende arve jäi maksmata. Hotelli tagasi nad iialgi ei pöördunud. Aga see on tõesti legend, sellepärast et ükski laps ei saanud seal selles õnnetuses surma on siis õnneks või mitte, õnneks, aga tõesti nii, see oli enamus inimesi, kes seal hukkusid just hiljaaegu kerisin arvust, kes enda silme eest läbi selle hukkunute nimekirja kus praegu ametlikult kukkunuks tunnistatud 2800 inimest need ametlike tõendite väljaandmine jätkub. Tegemist on põhiosas elujõus täies elujõus meeste naistega. Kui inimesi ligi 80-st eri rahvusest eri riigist ja põhivanused ikka 30 kuni 50. Nii et Ameerika Ameerika paremik. Just täna tuli uudis avaliku arvamuse küsitluse kohta Ameerikas, kus enamuse toetust, kus on valitsuse plaanil jätkata terroristide tagaajamist ja elimineerimist ka teistes riikides, eeskätt Iraagis. Kas sa tajusid ka niisugust kättemaksusoovi? Ma ei ütleks, et see on kättemaksu soov. Ma püüdsin praegu Ühendriikides toimuvat enda kui eurooplase kui põhjamaalase jaoks lahti mõtestada ja tegemist pole võib-olla niivõrd kättemaksusooviga kui sooviga üleüldse midagi teha. Sest seejärel, kui ükskõik millal või ükskõik, kus meiega midagi juhtub, esimene moment on šokk, on apaatia, ei oska nagu midagi peale hakata. Ta saab põgened sealt, noh, see on sama, mis juhtus New Yorgis vahetult peale uuelt, vaid tsenterit kokku kummist, kui paari tunni pärast oli linn täielikus vaikuses, ainukene, mis liikus, olid inimeste sabad, kus nad tahtsid anda verd, doonorite sabad liikusid kõik muu oli täielikus vaikuses ja selle vaikuse taustal siis kaikusid tuletõrje ja politseisireenid. Kuid selle järeldab inimene midagi teha, ta tahab midagi muud. Ta olukorda paremaks muuta. Ja kuna ei ole antud nagu ühtegi teist lahendit, et kui võidelda terroristidega, teadmata isegi täpselt, kus kohas nad asuvad siis seda teed on mindud. Aga samas ma kohtasin ikkagi küllaltki palju inimesi, kes on sellel seisukohal, et kas, kas see on õige, nad kõhklevad, nad mõtlevad järele. Sest see põlvkond, kes on näinud Vietnami sõda, nende jaoks tähendab sõda natukene enamat kui vaid seda, et kusagil kaugel Afganistanis või siis varsti võib-olla Somaalias langevad pommid. Aga enamus kuskil 90 protsenti on ikkagi väga-väga sõja ja terrorismivastase võitluse meelt. Kuidas see asi muutub, seda, seda ei oska öelda ja samas nagu on teada ka Ühendriikide koolides ka Ühendriikide ajalehtedest pääse praegu avalikkuse ette veel sõjavastased meeleolud, näiteks ühes koolis ühe kirjandi kirjutanud õpilane, kes oli sõja vastu. Talle tehti selliseid viisakaid etteheiteid, et noh, et võib-olla võib-olla sinu kirjandit, kuigi see on väga hea, ei loe klassi ees ette. Me solvame sellega teisi inimesi. Sama mulle väideti ajalehe Arizona Republic toimetuses, et kuigi meile saabub ka sõjavastaseid kirju, ei, avaldame neid lugejate kirjade rubriigis, sellepärast et me võiksime teisi inimesi solvata Ta ja ärritada ja võib-olla teha ka haiged nendele, kelle omaksed jäid Voltreid tsentrisse. Nii et nii suure riigi puhul kui ühendriigid ei saa loomulikult rääkida sellest, et kõik on absoluutselt ühte meelt. Ma arvan, et see diskussioon, kas ja kuidas sõda jätkata, see see kogub aina hoogu. Ühest sinu artiklist lööme lauset, et Broadway kirkad jõulutuled tunduvad tolmus kohatuina. Mis sa arvad, kas tuleva aasta jõuludeks on pilvelõhkujate kokkukukkumisest laiali paiskunud tolm juba maha vajunud ja, ja tolmu maitse on suust kadunud. Tõesti, see tolmu maitse, mida mainisid, see on praegugi veel seal läheduses olemas. Sa tunnetad seda katastroofi täiesti oma ihu ja hingega ja sa tunnetad seda ka suus. Aga ma usun, et küll see asi tasapisi, küll see asi tasapisi ununeb, sellepärast et, et üks ajaloolane, kes tegi meile väga meeldiva ja sisutiheda ringkäigu New Yorgis meenutas selle linna ajaloost juhtumeid, kui on maha põlenud pool linna, kolmveerand linna, kõike seda on aegade jooksul juhtunud ja see kõik on unustatud. Praegu on need haavad värsked ja see võtab aega, kuni nad kinni kaasavad. Aga samas ei tahaks ma olla siin nende asjade juures väga pessimistlik, sest inimesed, kes on püüdnud analüüsida seda, mis on juhtunud Ühendriikides peale uuelt vaid tsenteri kokkukukkumist on leidnud, et on juhtunud ka palju head selle suure halva juures alates kasvõi sellest, et inimesed on üksteise taas üles leidnud. Nad hindavad omavahelisi suhteid enam kui vaid sellist kiipmaalingut igavest naeratamisega, samas mis on piisavalt sisutühi. Inimesed on hakanud rohkem kodus olema avastanud rohkema perekonna, nad valmistavad ise kodus süüa. Paljude jaoks on ka see väga oluline ja eriline toiming. Tõsi, juuakse ka rohkem, kuid samas töötatakse vähem. Ja kui Me oleme ikka paljuski ameeriklasi pidanud sellisteks töönarkomaanide koekohoolikud, eks siis praegu paljud inimesed ei pea enam 12 14 tunniseid tööpäevi mille nimel ainult mingi raha nimel oluliseks. Nad otsivad elust teisi väärtusi, naudivad elu ja see on selle halva asja juures, ma arvan, hea, see on pannud natuke põgene suurt Ameerikat, mõtlema võib-olla natukene uusi väärtusi, teisi teisi reaalsus ja otsima ning asi on juhtunud, asi on juhtunud, me ei saa ajalugu tagasi pöörata, siis püüdkem sellest halvast võtta, see võimalikult parem. Ja meiegi ju võime mõelda jõuluõhtul soojalt kõikide nende inimeste peale, kes on tänavu kaotanud oma lähedase. Nii ta on ja see mõte kuskil küünlasäras on iga jõulu lahutamatu koostisosa ja tegelikult nukrus nagu iga teinegi tunne on väga oluline ja iga tunnet tuleb aasta jooksul piisavalt kogeda ja selle juures natukene mõelda. Ja mida rohkem me mõtleme, seda targemad, ilusamad ja õnnelikumad, me oleme. Ilusaid pühi ka sinule, Rein. Ilusaid pühi kogu Eestimaale.