Ühel lapsel oli selline viis et kui ta raamatut luges just siis nätsuste suuskas, kompvek Võnnets pööridel käsil ka saiapäts, tasuv aine liikus, kui eksli masin kordaga juhtus üks imelik asi. Kui laps kušeti peal mugavalt lesis ning käes oli võileib, mille peal mesi siis mesi ta raamatu lehele tilkus järsku miski seal raamatus vilkus. Ta kõrv tabas imelist naginad ja laps kuulis sõrgade plaginat lapsnägijaid mööda põnevaid ridu, üks hirvepoeg kähku edasi, lidus ka päkapikk, kellest raamatus juttu sealt äkki ära haihtus, kui uttu. Ja uskuge mind, ma tõesti luiska, ka nõid koos luuaga välja sealt tuiskas ning lendas sealt äraga, värvub lutt ja kollane tibu. Kui sussitutt. Ei jäänudki jutu tegelasi, sest kõik nad raamatust jalga lasid. Pelgadusid raamatust mett ja puud ja lilled ja pilved, päike ning kuu jäid järele tegusõnad vaid mõned. Kuid need on ju igavad, kui pole kõnet. Iga sõna, mis vähegi kaela kandis, otsemaid jalgele valu andis. Üks rong veel raamatus sõitis ringi, kus istusid pingi peal ja ja ningid. Nad kutsusid kaasa kõik ülejäänud need sõnad, mis olid veel alles jäänud. Ja siis kõlas lõpugong ning minema vuras rong. Kõik raamatulehed olid need valged ja pettumus paistis lapse valgel. Ei saanud lugeda ridagi sest polnudki lugeda midagi. Täisultult läks siis võileiba meega, niisutas met oma silmaveega.