Ja ta saab, on ta ka see? Aasta möödunud ilmaga. Ja netiõdesid, kelle seire mullakihi saabunud noaga siis. Astume koos. SMS. Siis. Jää. Mida on aga sisu? Tere päevast, lugupeetud raadiokuulajad, olen Valter Ojakäär, pakun teile Georg Otsa laule. Mõningaid mälestusi temast kui Eesti muusikaajaloo ühest silmapaistvast lauljast. Alustasin Raimond Valgre lauluga, peagi saabun tagasi su juurde. Pärast varajast surma kadus Valgre aastateks, tuli aga tagasi ja on jäänud meie juurde. Tema tagasitulekus mängisid suurt osa ka laulud, mida laulis Georg Ots. Võime küsida, kas poleks aeg tuua tagasi ka Georg Ots lähemale? On viimastel aastakümnetel olnud. Ehk aitab selleks kaasa Eesti raadio välja antud kuuest plaadist koosnev kassett Georg Otsa helipärandist. See ilmus äsja Eesti Raadio 75.-ks aastapäevaks. Sealt ongi valitud enamik selles saates kõlavaid laule. Kõneldes soomlasega Georg Otsast ei pääse üle ega ümber saare mavalisist ei saa minagi jätta mainimata, et olen praegu vist mõni üksik elav tunnistaja sellest, kuidas Georg Ots lindistas selle Raimond Valgre laulu Eesti raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta maikuus. Raadiomajas käis veel ehitustöö, mõndagi tuli improviseerida, et ühe ainsa mikrofoniga saada lauljast orkestrist korralik helipilt. Kohal oli ka autor. Ta seisis vaikselt orkestri taga, sekkumata sõnagagi laulu esitusse. Tollal võttis ta osa heliloojate liidu noorte algajate seminarist ning oli seal tutvustanud laulu esialgseid minaarset varianti. Nõustunud soovitusega viia laulma. Soori tutvustas kolme nädala pärast praegust varianti. Saavutas heakskiidu. Kohe pärast orkestratsiooni valmimist võis Georg Ots tulla orkestri ette kus olin tollal üks umbes 16-st mängijast. Vaata, see, kui nendes vaju. Ja aga sidus ta laseb, et õnne vaid kauguses kukkuva k o r-lennuta linalakk kel silmist nii kelmikalt sädemeid siis küll maailmas kusagil idu, kui Saaremaa heinamaad, juuni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaa neooni. Hämaras toome, kuulume nabale, on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tappa nii nagu sarnane? Oh keeruta, lennuta linalakk. Helsingis vistike Helmi käis seal meid ei, sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaal heidavad jooni selles maailmas kuu saaginud. Kui Saaremaa heinamaad jooniku. Oi Saaremaa niitude kaaslased üleöövaikuses lauludest helisev nurm orbiiti vedes lendab taevas ja kirgliku soodumuse esmane. Eerunud talletunud Tallina läksime seal silmist, nii kelmikalt. Meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Häidavatsioonigu. Just sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus hämari toidul oasaak on mõtteid ja toimi kössi, toonsee, sööda jänni. Rõõmudeküllane Ma. Laekudruta kavalat juttu kuldtärniga nooruke, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu ette, sina natukene? Ei saa. Ööd on nii valged ja kuluvad ruutu metsina Lakene saab hüüda. Saaremaa valsi sai kiiresti üks eestlaste lemmiklaule, ent Raimond Valgre ise ei jõudnud näha oma loomingu tohutut populaarsust. Ta suri sama aasta viimasel päeval mõni tund enne uue aasta saabumist, elanud oli ta vaid 36 aastat möödas, aga kaheksa aastat, kuni Georg otsa saanud Saaremaa valss avastati Soomes. Mul on tänapäevani riiulis hea sõbra Pekka kroonovi kingitud raamat POP muusikin voosi 100, mille ta oli kirjutanud koos Sepo pruuniga 1968. aastal kui maa vallutanud neli noormeest ühisnimetusega biitlas. Avastasin selles raamatus loetelu. Mamme Enyden müüd levid esimesest jaanuarist 1957 kuni 31. augustini 1968 jaochini. 1957. aasta septembrist oktoobri keskpaigani oli Saaremaa valss teisel kohal, seejärel veel kuus nädalat kolmandalgi kohal. Mainitud jooksul oli esikolmikus peale Georg Otsa vaid kolavi virde, mõni lauluga itaalia lauludega. Saaremaa vahelisi lindistamise ajal oli Georg Otsale sama hiilgava karjääri alguses. Siiski oli ta juba Estonia laval esinenud nii ooperis operetis. 1949. aastal lisandusid neile veel neli operetti ja kolm Peri osa viimaste seas üks tõeliselt suur nimiosa Tšaikovski Jevgeni Huneeginis. Siiani faas. Ja joovamatumas. Ja siis. Maas. Assoo. Haanjas. Osama. Aparaasnevasessaarier. Kes, kes on paar suurt Poodi. Jaska. Aspri. Suitsiid Tšehhovi sahhi pooseks. Aga keeme. Moosese. Hea laul saab kaugele kandvad tiivad üksnes tõeliselt healt lauljalt Saaremaa valss polnud sugugi ainuke laul, mis tõusis lendu tänu Georg Otsale. Enne seda oli tema hääl andnud elu mitmele Boris kõrveri, Edgar Arro, Leo Tautsi ja veelgi Raimond Valgre laulule. Ühele viisile minugi sulest. Kuulakem kaht laulu sellest varasest perioodist, need on Edgar Arro kodulinn Tallinn ja Leo Tautsi. Ütle mulle. Mida? See hästi, kas. Moos. Pääle sovhoos. Ilu. Et. Selles. Kui sinu Selle r. Ja. Ja. Armas. Georg otsa koostöö Eesti raadio džässorkestriga algas juba 1945. aastal, kui Eestisse olid jõudnud tagasi armeesse mobiliseeritud mehed, temagi nende hulgas, tõsi küll, sõdima ta ei pidanud. Tuntud ooperilaulja Karl Otsa pojana võeti ta tagalas asutatud Eesti riiklikes kunstiansamblites esialgu koorilauljana, hiljem ka lihtsamate laulude soolo esitajana. Kui Nõukogude liit oma sõjaaegse liitlase Erikaga tülli läks, kuulutati džäss Maksim Gorki kunagise kirjutise kohaselt paksude kapitalistide muusikaks ja raadios. Ässorkester sai saksofoni test loobumisega estraadiorkestriga, siis vahetati välja varasem repertuaar ja uute laulude esitajana vajati Georg Otsa. Veelgi enam. Temast sai estraadiorkestri alaline külalissolist. Ka esines ta sageli Swing sextetiga rütmikut, kus ma mängisin saksofoni ja klarnetit. Tegime koos isegi ühe paaripäevase väljasõidu. Siin aga kõlab Boris kõrveri kaluri laul. Üks varasemaid lindistusi jällegi sellest perioodist. Georg Ots laulab Eesti Raadio estraadiorkestri saatel juhatab Rostislav Mer kuuluv. No me ei me alge merre ka kargetu Seerumi valge. Kasv. Stuurte Vanna kaalur. Helgikaaluna o plaanidele taha toona tulla olev vool koosnev ja Me. Meie lähem tutvus sai alguse paari minul laulu lindistamisest. Soomes ilmunud singli B-poolel oli kalastaja laulu, milles tänu temale tuli tõeline lööklaul. See oli mul mõeldud tavalise polkana, ent kui dirigent selle lahti lõi, laulis ots mõned taktid ja hüüdis midagi. Selles tempos ei saa ma neid sõnu laulda. Lõi ise ette aeglasema tempo, poja polkast sai Rein lendele. Sellest peale panin tähele, et ta ei mõelnud kunagi üksnes meloodiale. Sama tähtis oli talle tekst, kus vaja, vahetas ta sõnade järjekorda, et lause tähtsaim rõhk langeks õigele sõnale. Olen kindel, et peale suure musikaalsuse ja meeldiva hääle võitis kuulajate südamega tema oskus põimida muusikat ja teksti palju ütlemaks tervikuks. Tehtud linnuluust, kaared ise painutasin, ta ei ma pannud pilliroogu mastide eksega Boona põlekesi purje. Tugev mootor tuksub nagu söödaained, temal mürisevad vee all ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on käinud mitme mere eest. Mu noorik randa maha, kallis, maadivas task. Aga harva näen oma päiksekiir, tema on minu tähtis karjabrigadir, küll ta kauni son imena koos näitleb, sina meres temaga la rohkem kasu toovad minuti R ja kui sula ja tursa väära soo, oota, oota ka kodule näha tosooli iludusi, kääre ja sihvakad ja sirged saavagu. Tulevad ja kummardavad see, no. Ja TR jaa. 1956. aastal kirjutasin konservatooriumi lõpetamiseks viiest laulust koosneva tsükli. Pakkusin nende esitamiseks Georg Otsale. Küsisin, kas ta on nõus lindistama revolutsioonilise paatosega laule, mille testid olid pärit Brodyltaarsetelt luuletajatele. Lugesime koos tekste ja ta nõustus minuga. Neis polnud sõnagi kodanliku Eesti kukutamisest, kõik see oli raevukas test valitseva korra vastu, mida võis mõelda ka protestina tollal valitseva nõukogude korra vastu. Nii me tookord Salakesi arutasimegi pidime tegema proovilaulmise tema kodus, ent just enne seda sain telefonikõne, milles mind kutsuti Kultuuriministeeriumi. Ütlesin Heljo Sepale, kes oli klaverisaatja ja ta läheks otsa juurde koju. Tulen kohe järele. Kultuuriministeeriumi ees rabati mul kätest ja viidi pagari tänavale KGB-sse. Kui mind otsa juurde ei tulnud tulnud, helistas Georg Ots läbi kõik haiglad ja muud võimalikud paigad, välja arvatud koht, kus mind kinni, p. Ehkki mul keelati sellest rääkida, ütlesin Georg Otsale järgmisel päeval tulemata jäämise põhjuse. Jutt sellest vahejuhtumist ei jäänud saladuseks ja tänu sellele pääsesin KGB haardest. Orkestriharjutuste puhkepausidel vestlesime muusikast ja paljust muust. Hiljem, kui olin hakanud tegema raadios regulaarseid muusikasaateid, hakkasin teda juba teadlikult küsitlema. Muidugi teadsin, et tema isa oli elukutseline laulja ja ta ise oli saanud lauljaks mitte omal valikul, vaid juhuse tahtel. Et õppida teda laiemalt tundma, suunasin tihti juttu tema muusikalisele taustale ja noorpõlve harrastustele. Ta oli väga köitev vestluskaaslane, et mõnigi kord katkestas puhkepausi lõpp tema mõttemõlgutusi kõige huvitaval kohal. Märkan praegu üllatusega, et esimene raamat Georg Otsast ilmus alles aasta pärast tema surma tema eluajal piirduti teatri- ja kontserdiesinemiste kajastamisega ajakirjanduses ning pikemate artiklitega ajakirjades. Ühe niisuguse kirjutasin minagi Moskva kirjastuse iscustva tellimusel kogumikku FC Sovetski estraadi. See ilmus 1977. aastal tuginedes osaliselt meie vestlustele. Georg Ots oli sündinud 21. märtsil 1920 Petrogradis, kust Karl Ots koos naise ja pisipojaga samal ajal Eestisse opteeris ning Estonia teatri Opeli solistiks sai. Nii ümbritses muusikaline õhkkond Georg Otsa nii hästi kodus kui ka teatris. Sinna viidi teda lapseeast peale juba väga tihti. Muigega meenutas seda juhust, kuidas ta viieaastasena tervitas üht isa külalist tuntud laulu Ta laudas laual maani tõmmatud laudlina taga osoolemiiot. Õppides prantsuse lütseumis sai ta sealt hea keelte oskusi, mida tunnistavad prantsuse, saksa, inglise, itaalia ja hispaania keeles salvestatud laulud. Puhta vene keele omandas ta omapoolselt vanaemalt. Mobiliseerib täna Venemaal olles pidi ikka tema kohalikega asju ajama. Muuseas jutustas ta, et seal, kus teda peeti eht venelaseks, oldi vahel vastumeelsed mingit pisi teenet osutama. Seda seletas seda sellega, et venelane on loomult võõrastele külalislahke maadele, aga mitte nii väga. Suhtumine olevat olnud hoopis teist laadi, kui ta oma soovid esitas konarliku eesti aktsendiga. Vene kuulajaid võlus temas aga väga puhas ja ilus vene keel. Kuulake Georg Otsal Tšaikovski romansi jo kambris kustusid kõik tuled klaveril Eugen Kelder. ÜliO. ESM-i. Lütseumis hakkas õppima vehklemist loobusega sellest, olles sattunud kaasõpilaste pilkealuseks. Ta kartis, et seda harrastus peavad teised poisid tühipaljaks eputamiseks. Juba kuulsuse tipul olles sai ta palju autogrammi, palveid, austajate kirju, ent vahel sattus nende hulka mõni üsna inetu kiri anonüümselt kadestajalt. Üks kord näitas ta mulle üht niisugust sapist kirja, milles mõnitati ka tema omaaegseid vehklemistreeninguid. Ja muudki, mida tollal vaenlased temast levitas. Tasid tar kirja saatja on keegi lähedane tuttav. Nägin, et see rõhustada väga. On teada, et kõigist muusikust lööb kuulsus kõige kergemini pähe just lauljale. Georg Otsale lauldi palju kiidulaule ent teda häiris alati mõte, et temast võidaks arvata, nagu oleks ta mingi ennasttäis taar. Mäletan juhust, kui jalutasin Tallinna südalinnas, paljutõotav, aga ukraina laulja juriibogaatikoviga. Eemalt lähenes Georg skandes kahel käel mingit suurt pakki. Kui minu kaaslane ärevalt palus tutvustada teda nimekale lauljale kõhklesin hetke, ent tegin seda siiski. Ots vabandas naeratades, et aisa ulatada kätt, kuna viib koju sünnipäevaks tellitud kringlit. Vahetasime mõned laused ja jätsime hüvasti. Ent Bogaatikov ütles. Kui ma räägin sellest kohtumisest, siis ei usu keegi, et nii kuulus laulja võib-olla nii siiras ja sõbralik. Eriti populaarne oli Georg Ots operettides, kus tema hääl ja välimus võrdselt vaatajaid võlusid. Tema esimene menu oli pretis kõrbe laul. Tema õde Maret Purde meenutab, et värske üliõpilasena Tartust vendava vaatama sõites ei pääsenud ta kuidagi saali sisse. Ühtki piletit polnud enam saada. Alles kunagised tuttavad balletitrupist suutsid ta lava tagant sisse viia. Estraadiorkestri klaverimängija endale annus oli noorena hea ujuja. Temalt kuulsin, et soss, nagu Georg Otsa hüüti, oli üks parimaid noori ujujaid Tallinna ujumisklubis. Teener Herbert Rahman, kes oli ka tantsuõpetaja, on meenutanud, et poisid olid laulnud Ukuleeled del omatehtud laule. Pärast üht võistlust Helsingis oli üks sealne ajaleht kirjutanud, et eestlased kaotasid küll ujumises, kuid lõid vastased lauluga üle. Georg Ots tuli enne sõda Eesti meistriks pikemal distantsilt 1500 meetrit ja neli kord 200 meetri vabaujumises. Veel pärast sõdagi võitis ta ilma eritreeningute meistritiitli spordiühingu Kalev vabariiklikul võistlusel. Lõpuks võlgnes ta ujumisoskusele elu, kui ta 1941. aasta augustis pommitabamuse saanud laevalt merre hüppas ja päästjate saabumiseni pinnal püsis. Mulle kirjeldas ta seda ka oma elu ilusamat hetke, kui talle üle paadiääre käsi sirutati. Ta jättis rääkimata, et oma päästevesti olid andnud ühele haavatut poolakale. Seda oli ta maininud ainult kodustele. Hoolimata sportlikust vormist ei pääsenud Georg Otsa haigustest kord tahtsin teda kutsuda ühte telesaatesse kuuldeliselt, ta viibib haiglas, läksin teda vaatama, tema selgus, et ta oli lasknud eemaldada kurgumandlid, mis tihti angiini tekitasid. Ütlesin, et kuigi olin arvestanud temaga, otsin talle kiiresti asendaja. Ta hakkas naerma ja sosistas. Kui pole vaja häält teha, siis tulen. Et tollal oli televisioonis kombeks mängida valmis lindistust ja laulja pruukis ainult suuliigutustega sõnu vormida saigi saade tehtud. Esimene raske hoop oli Georg Otsale ühe neeru kaotamine. Pärast haiglaperioodi toodi ta minu elukoha läheduses männitukas asuvasse sanatooriumi veel ravile. Käisin teda vaatamas, viisin talle meele lahutamiseks saksakeelseid huumoriajakirju. Ta oli rääkinud oma kavatsusest lavastada Estonias Don Giovanni, seetõttu viisin talle ka Herman Haaberti raamatu Wolfgang Amadeus Mozart, kus oli peatükk sellest ooperist? Ehkki ütlesin, et ma ei vaja seda raamatut, tõi ta selle mõne aja pärast tagasi. Ta oli saanud selle endalegi osta. Mozarti Don Giovanni jäigi tema viimaseks tööks Estonias. Siis ja. Samal ajal keelt neljana ja võrdleme SDV laseriga. Arvele homme. Lõpliku hoobi andis lauljale parandamatu haigus, vähktõbi. Seda ei avastatud kohe ja väära ravida hakkas tõbi edenema. 1973. aasta oktoobris sain temalt Moskvast kirja, milles ta kirjutab, et on ühes Honkoloogilises instituudis. Manala mansardkorrusel loodab varsti koju saada. Ent lisab, mis edasi saab, selgub hiljem. Viimati kohtusime pärast Estonia külalisetendusi varnas. Ta ütles, et oleks pidanud peale käijatele ei ütlema ja koju jääma, sest sealne palavus mõjunud talle väga halvasti. Sellest hoolimata ei andnud haigusele alla. Ja töötas kuni lõpuni, mis tuli viiendal septembril 1975. Mainisin juba kuuest CD-st koosnevat kassetti Georg Ots. Antoloogia valimik annab hea ülevaate armastatud laulja helipärandi laiast kaarest, tema säravast ooperiosadest kuni unustamatu estraadi repertuaar, ini. Kas. No nüüd siis Nii. Kui. Nii Eesti kui nüüd