Tervist värvinimedest räägime nüüd keele saatus, missugused värvid said endale esimestena nime ja missugused hiljem ja kas see on igas keeles ühtemoodi ja kuidas me üldse värve näeme ja neid nimetada oskame. Ja kui meil värvide jaoks nime veel polnud, kas me siis värv ei näinudki? Sellised hullud küsimus, et täna keelesaates ja vastama palusin neile Tallinna Ülikooli dotsendi, keeleteadlase mari uusküla, tere, tervist. Minu nimi on Piret Kriivan ja millest siis kõik algas? Missugustest värvidest? Maailm algas? No nagu me hästi teame Ellen Niidu suurest maalritööst, siis maailm oli värvimata. Aga, aga eks ta sealt algaski. Et tegelikult meie juba vennaga mul noorem vend. Ja kui me olime, olime väiksed, siis etendasime ühe, tähendab sellesama Ellen Niidu suure maalritöö vanaisa Endel Taniloo ateljees, kus siis minu vend oli siis maaler ja mina olin siis jutustaja. Ja eks ta sealt, eks ta sealt ikka algaski. Kas värvide uurimiseks ja keeleteadlasena värvidega tegelemiseks peab olema ka kunstnikuhinge ja erilist värvinägemist, nagu te juba nimetasite oma vanaisaga te olete ju läbi ja lõhki kunstnike perest pärit? Jah, et minul algaski see niimoodi, et ma õppisin Ungari filoloogiat Tartu Ülikoolis ja ühel hetkel ma taipasin, et et ma ikkagi tahaks midagi kunstiga seotult teha. Ja siis ma leidsingi enda jaoks selle värvide ja värvinimede teema. Ja kuidagi olengi sinna nüüd jäänud, sellepärast et ikka nii ja nii palju on vaja veel uurida ja nii palju on veel huvitavaid erinevaid keeli, nii et, et jah, et aga selleks ei pea olema mingit erilist värvinägemisvõimet või, või mingisugust sellist midagi erilist ei, ei pea olema lihtsalt üks teema, mis on südamelähedane missugusest värvist maailma alguse sai. Ellen Niidu järgi sai ta mustast sellepärast, et kõigepealt võttis pintslimees musta värvi välja ja hakkas siis sellega, mis ta siis värvis musta tööd ja, ja maamulla ja mis on meie lipu värviski sees. Aga tegelikkuses on niimoodi, et kui inimeste käest küsida, et me küsime inimeste käest, teeme tihti neid, selliseid katseid väli tööde osana, kus me siis küsime näiteks, et nimetage nii palju värve, nagu te teate või nagu teile meelde tuleb. Ja siis inimesed ei alusta mitte mustast ega valgest, nagu nagu võiks arvata, et valget võib-olla üldse ei nimetata, võib olla tulevane tobi hiljem meelde. Tavaliselt alustatakse ikka punasest. Ja huvitav on see, et kõikides keeltes on see see omapära, et et nii palju erinevaid keeli oleme küsitlenud, meie andmebaasis on kuskil 14 erinevat keelt, et sealhulgas on siis eesti, soome, ungari, vene, inglise, türgi, isegi udmurdi, komi, Itaalia ja veel mõned, mida ma nimetan tsehhi. Ja huvitav on see, et inimesed hakkavad kõik punasest, siis tuleb meelde sinine, siis tuleb kollane, roheline, et need tulevad kõigepealt meelde, siis võib-olla tulevad mustvalge meelde. Ja siis tulevad need nii-öelda need teisesed, sekundaarsed, nimed, mis on siis roosa, lilla, oranž kui see on olemas, hall, võib-olla ja pruun, siis tuleb kunagi meelde võib-olla. Ja siis pärast seda tulevad meelde näiteks sellised metallvärvid nagu kuld ja hõbe või kuldne ja hõbedane eesti keeles me ütleme seda tuletusliitega. Ja siis võib-olla veel türkiis või türkiissinine, eesti keel on muidugi väga rikas selle poolest, et meil on nii palju liitsõnu ja meil on nii palju võimalusi neid liitsõnu moodustada, me võime kasvõi kui tahame, siis ütleme, hele sinakas sinakas-rohekas, lilla näiteks või midagi sellist, ma ei tea küll, kuidas see välja peaks nägema, aga põhimõtteliselt on võimalik, on öeldud, ka see on keelepika arengu tulemus, aga kui praegu tänapäeval inimestele tuleb värvinimedest või värvidest esimesena meelde punane võib tähendada ka seda, et punane on ka esimene sõna, millega ühte värvi tähistada Läti keeles? Punane on, on sellepärast huvitav värvet. Et muidugi, kust need värvinimed üldse tulevad, nad tulevad meie keskkonnast ja mis tingib selle, selle vajaduse, neid värve üldse eristada on, on, siis on siis see, et miski on teisest erinev. Ja tegelikult, et me teeme seda loomulikult kogu aeg. Me eristame asju üksteisest, näiteks me teame, mis on laud ja mis on tool ja mis seal laua ja tooli erinevus, neil on omad omadused ja nii edasi ja nii on ka värvide puhul me teame, mis on, mis on sinine ja mis on roheline ja milline on punane. Ja näiteks džunglirahvastele ongi see omadus, et nende, nende keskkond tingib, selle tahavad eristada või nad peavad lausa eristama punaseid asju džunglis, sellepärast et et kõige selle roheluse keskel on, on kindlasti vaja, et oleks olemas mingisugune marker, mingi sõna, mis eristab siis punast värvi teistest sellepärast et punaseid asju ei ole džunglis üldse mitte kasulik süüa, see võib väga saatuslikud lõppeda. Nii et tegelikult see keskkond tingib selle, et, et me, et me hakkame asju erinevalt nimetama. Ka värvinime ei saa kirjeldada objekti nime, lauda ja tooli saab kirjeldada, missugused nad on, kas värvinime saab kirjeldada? Ei no ikka saab, me saame ikka öelda, et mille moodi ta on, seda me saame ikka öelda, kui me ütleme näiteks, et, et selline punane nagu minu tädi auto, siis siis need, kes teavad, mis värvi on minu tädi auto, teavad täpselt, millist punast ma mõtlen. Aga muidugi see on natukene raskem, kui ütleme, mingi konkreetse laua või tooli kirjeldus, aga siiski inimesed teavad, mida värv tähendab, et mida see värviks olemine tähendab, et muidugi ta on omadussõna. Täpselt samamoodi on kujudega, et me peame teadma ja seda peavad lapsed piima, missugune kolmnurk näiteks välja näeb või milline ruut või milline on silinder. Et me peame teadma seda ja tõesti, võib-olla mõnes mõttes on omadussõnu raskem kirjeldada kui nimisõnu. Kuidas lapsed õpivad värv nägema ja nimetama. No lapsed hakkavad värve nägema ikka suhteliselt varases eas. Päris palju on psühholoogid teinud katseid, et millal see värvinägemine siis selliseks läheb, et muidugi päris imikutel on ta teistsugune. Aga lapsed õpivad küll värve nägema, aga nad ei õpi neid nimetama. Sellega läheb suhteliselt kaua aega, enne kui lapsed õpivad õiget värvi nimetama ja miks see on nii? On just sellepärast, et et värv on alati mingi objekti omadus olgu see objekt siis kas ta on loomulik objekt nagu näiteks taevas või meri või muru või siis ta on tehislik objekt nagu toolid, lauad, mööbel, majad, pallid, mänguasjad näiteks, need on ju kõik värvilised praeguses maailmas. Ja lastele ongi raske see, et miks ma ei saa võtta seda värvi seal, vot ma ei saa seda kollase maja küljest seda värvi ära võtta, ma ei saa. Et kuidas siis on nii, et see on kollane maja ja see on nüüd oranž maja ja sellega läheb natukene aega, see on laste jaoks palju keerulisem kui näiteks koerte eristamine. Et lapsed õpivad väga varakult juba nii-öelda sellise mõiste printsiibi või kategoriseerimist printsiibi, et see koer, kes on tema pildiraamat Tartus ja see koer, kes kõnnib tänaval, nad on kuskil seitsmekuused, kui nad õpivad juba eristama, et vot see on seesama koer või, või nad panevad need kokku, et need on ka koerad, kõik, siis tegelikult värvide oma, kuna see on just omadus, siis läheb lastel palju, palju kauem aega ja kuskil nelja-aastaselt veel võivad lapsed värvide nimetamisega eksida, et me ei tea, tegelikult nad võivad neid näha, aga nad eksivad nende nimetamisel, et näiteks eesti lapsed võivad ajada segamini roosa ja lilla või oranži ja roosa või, või mingid sellised nimed või, või siis jah, et see on lastel üsna raske, teiste rahvaste puhul on see erinev, mida lapsed jõuavad, ei, ei, oleneb sellest, millised värvinimed on keeles olemas, aga samas on, on see ikkagi kõikidele lastele raske, et see ei ole ainult eesti keelespetsiifiline, vaid, vaid see ongi kõikidele lastele, et täpselt samamoodi inglise, inglise keeles, itaalia keelest kõikides keeltes, teate ju küll neid lastele mõeldud värviraamatuid, kus siis laps lastele oletatakse, et vot see värv on erinev sellest värvist olete neid näinud, igaüks on näinud poeriiulile, võite minna vaatama, kui tahate poodi, et et kuidas õpetatakse neid värve siis lastele ja kuidas nende eristamist õpetatakse. Kõigepealt õpetatakse põhivärve. No on olemas mitu erinevat teooriat, et on olemas muidugi kunstiteooria, eks ju, et kus on need põhivärvid ainult põhivärvideks loetakse ainult neid värve, mida ei saa teistega sega. Mis on siis punane, kollane ja sinine ja teised värvid, me saame siis nende värvidega segades. Aga kui me räägime nüüd lingvistikas keeleteadusest, siis me võiksime ka tutvustada seda põhivärvinimede teooriat mille siis 1969. aastal siis nii-öelda lõid või postuleerisid sellised inimesed nagu antropoloog Brent Berlin ja lingvist pool gei Ameerikas Californias. Ja huvitaval kombel juhtus see täpselt samal aastal, kui Armstrong käis siis esimese inimesena, kuul, see oli siis aastal 1969 ja muidugi kõik teavad seda, et, et esimene inimene sel aastal kuul käis, aga seda põhivärvinimede teooriat teavad nüüd kõik, kes on siis kunagi värvi uurimisega tegelenud, et see on nüüd kõige enam planeeritud, siis teadlaste hulgas selline värvialane raamat. Ja nemad, nemad ütlesid siis või tähendab tegelikult sõnastasid kaks erinevat, et sellist reeglit või printsiipi, et kõigepealt on olemas kõikides keeltes on olemas värvinimed, neid on seal siis teatud hulk või tähendab, põhivärvinimesid on teatud hulk ja nad tulevad siis keelde kindlas järjekorras. Et siis kõigepealt tulevad siis keelde sellised nimed nagu must ja valge, aga mis on selle juures huvitav, nad ei tähista siis kindlasti meie musta ja meie valget. Et kujutage ette oma vaimusilmas seda värviruumi ja mõelge nüüd hoopis nii nagu nagu mõne teise keele kõneleja, kelle tehnoloogia siis võib-olla ütleme, et see ümbritsev tehnoloogia või keskkond ei ole nii arenenud nagu meil. Ja seal siis loetakse näiteks valge hulka ka sellised värvid nagu heleroheline, helekollane, kollane ja üldse mingid heledad toonid, isegi helelilla võib-olla, ja musta must on siis ka punane näiteks. Ja siis on nii, et järgmisena siis tulebki keelde punane, sest punast on vaja eristada. Ja, ja see on siis nii-öelda esimene Kromaatiline värv, sest musta ja valget klassikaliselt loetakse akromaatiliseks värviks nagu ka halli, et need on nii-öelda mittevärvilised värvid. Ja siis tulevad värvilised värvid, mille seas esimene on punane. Ja kui punane on juba keeles olemas, siis selle loomulikult selle valge ja musta ala tähistus läheb palju kitsamaks ja punane hakkab siis tähistama eraldi ilmselt punast, oranži, roosat, võib-olla lillat. Et, et see on üpris üpris keeruline on, on sellist maailmapilt ette kujutada, et ometigi on nii, et ka need inimesed näevad värve täpselt samamoodi nagu meier. Ja siis meie esivanemad on näinud ka kõiki neid värve, mis meie praegu näeme, ainult et nad ei ole neid nimetanud. Just nimelt aastatuhandete jooksul ei ole mitte midagi erilist muud, et meie, meie, ütleme, silmaehituses selleks, et me värve näeksime, on vaja siis kolvikestaja kepikese olemasolu silmas ja lisaks meie aju, mis siis tegelikult annab pildi sellest, mida me näeme ja kaasa arvatud sellest milliseid värve me näeme ja, ja kuidas me neid tajume. Kas ma sain õigesti aru, et kõigepealt olid sõnad must ja valge, mille tähendus oli laiem kui praegu ja siis kolmandana tuli sõna punane ja võis olla küll niimoodi ja eesti keeles ilmselt oli Urmas Sutrop on uurinud eesti keele värvinimesid ja ka soome-ugri siis ütleme värvilist maailmapilti, et kuidas see, kuidas see kõik välja nägi, et ilmselt see nii oli. Aga kuidas te tänapäeval uurite värvide nägemist nimetamist põhiliselt tegelevad nüüd sellega psühholingvistid ja psühholoogid tänapäeval, et lingvistid on nagu liikunud muudele jahimaadele, et väga palju muid asju uuritakse veel, aga aga jah, kuna mina olengi psühholingvist põhiliselt, siis siis meie uurime nii, et on erinevaid meetodeid, kuidas me seda teeme. Esimene on siis selline, et me laseme nimed seda inimestele, palun nimetage nii palju värve, kui te teate siis ütleme, seal on veel teine osa sellel katsel, et kõigepealt me peame vaatama, et inimene ei oleks värvipime ja siis me näitame värvi värvi selliseid tahvlikesi või kus me oleme siis üritanud seda värvi nagu nii-öelda puhtalt kätte saada, et kas need on siis sellised. Ta on nagu kujutate ette, värvipaberid näiteks siis need paberist selline tükike asetatakse hallile alusele, küsitakse siis siis inimese käest, kes on siis katseisikuks, et mis värvi see on. Öelge palun, et mis te, mis te arvata või kuidas teile tundub see värv? Ja siis küsitletakse niimoodi, umbes noh, peaks küsitlema vähemalt kuskil viitekümmet inimest, et saada saada mingisuguseid üldistused kätte, sellepärast et muidu on nii, et igaüks võib nimetada ju, kuidas ta tahab neid värve tavaliselt ikkagi piirdutakse nende nii-öelda nende põhivärvinimedega, mis on siis need 11 värvisõna nagu must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, pruun, hall, lilla, roosa, oranž kui me räägime nüüd näiteks Euroopas kõneldavatest keeltest, mõnes keeles on muidugi veel veel üks, üks selline põhivärvi nimi juures, mis on siis sinise erineva sinise tähistamiseks, et see on siis nagu nagu vene keeles on kauboi. Itaalia keeles on nad surra näiteks mõnes keeles võib-olla siis ühe, meie mõistes ühe ja sama värvi jaoks mitu jah-sõna on, nii, on, ja see, see on huvitav ja jällegi jõuame tagasi nende kategooriate juurde või kategoriseerimist juurde, et ongi nii, et osad keeled siis osade keelte kõnelejad eristavad, et näiteks kahte erinevat sinist ja näidanud Nende jaoks täpselt sama erinevad, kui meie jaoks on kollane ja oranž või punane ja oranž. Sellest on väga raske aru saada, aga mõelge kasvõi meid ümbritseb ju väga palju vene keele kõnelejaid, meil on ka siini ja kauboion, need on need värvinimed, mida nad igapäevaselt kasutavad ja sellega nad tegelikult nagu justkui näevad või vähemalt kategooriseerivad seda maailma natuke teistmoodi, kui meie. Näeme. Aga mõelge ka selle peale, et väga paljudes keeltes ei ole näiteks lilla ja roosa üldsegi erinevad erinevad värvid vaid ongi üks ja see sama, vaid kasutatakse sedasama nimetust ja inimene on harjumuse ori. Et kui me oleme harjunud nimetama kahte erinevat värvi, et kui me oleme harjunud nägema kahte erinevat sinist ja seda erinevalt nimetama, siis me seda ka teeme. Ja kui me ei ole harjunud seda tegema, siis me ei tee seda missuguse nimetamise või missuguse protsessi allakäik, see, et et mina näiteks näen sinist ja rohelist ühtemoodi ja mõni teine inimene teistmoodi ja me võime vaielda selle üle lõpmatult ja no see on väga huvitav küsimus eesti keeles, aga paljudes teistes keeltes siis täpselt samamoodi, et mis on sinine ja mis on roheline, et mõned inimesed kui näidata nüüd, kui meie näitame neid nii-öelda neid värvitahvleid või seda puhastada värvi paberitükikest siis ütleb, et see on sinakasroheline, aga teine inimene ütleb, et see on rohekassinine, mis nii, et tema rõhub seda sinist ja teine rõhub rohelist. Et täpselt täpselt nii see on, aga see ei ole jällegi eesti keelespetsiifiline, vaid see on paljudes Euroopa keeltes ka niimoodi, et see piir on kuidagi hägune. Ja miks see niimoodi on, ma arvan, et see on sellepärast, et sinine ja roheline on siiski suhteliselt sarnased värvid ja nad on mõlemad looduses esinevad värvid. Et meri võib ju ka, tähendab Eestis on ta küll enamasti vesihall, aga ilusal suvepäeval on ka mõnikord sinine. Aga kujutage ette Vahemere värvi, eksju, kus ongi meri kogu aeg sinine ja ta on ka erinevat värvi sinine ja sellepärast sellepärast ka Itaal, itaallastel ja türklastel ongi kaks erinevat erinevat sinise nimetust. Et nad peavadki eristama neid ka omavahel neil rohelisena ja lisaks on neil ka rohelise nimetus, just et see on veel keerulisem, see tundub ehk siis meie meiesugustele veel keerulisem. Aga, aga selleks teada, kust läheb see rohelise sinise piir, peaks tegema veel psühholingvistilisi katseid, näiteks laboritingimustes laskma seda piiri määrata, et kus see piir siis ikkagi täpselt on. Ja teine võimalus on siis ikkagi teha selliseid sorteerimiskatseid, mida me oleme juba teinud erinevalt? Keelte puhul siis näiteks itaalia keele puhul, kus me oleme andnud ette teatud hulga siniseid värvi tahvlikese klotsikesi mis on siis kaetud värvipaberitega ja palunud siis sarnasuse alusel need kokku liigitada. Inimestel ja sedasama võiks teha ka eesti keeles, et eesti keeles võiks ka ja siis selle järgi me saaksime teada, kus on siis see sinine ja kus on roheline. Kas nende keelte hulgas, mis teil on andmebaasis olemas, kas on mõni selline keel ka, kellel on sinise ja rohelise kohta ainult üks? Tegelikult maailmas on neid keeli küll, aga, aga meie oleme põhiliselt tegelenud, et või tähendab ütleme, see minu juhitud uurimisrühm on, on, on põhiliselt tegelenud ikkagi Euroopas kõneldavat, tegelikult eksootiliste keeltega me ei ole tegelenud, aga on küll, ja need rahvad või ütleme, need rahvad, kes räägivad neid keeli, kus on siis ühine sinirohelise kategooria elavad ekvaatori lähedal, neil on silmas midagi teistmoodi, neil on silmapigment. Ta on natuke teistsugune ehke ühe teooria kohaselt nad ei eristagi nagu sinirohelist aga siis on mindud nende rahvaste juurde, uurid seda, et milline on siis see värv, mida nad peavad siis selleks siniroheliseks. Ja huvitaval kombel on nii, et mitte siniroheline ei ole see värv, mis on siis nii öeldakse parim näide, see värvi parim näide või ütleme, see prototüüp, mida siis psühholoogiaska kasutatakse prototüübi mõiste. Et näiteks meil on, meil on praegusel hetkel, kui me vaatame aknast välja, siis kui öeldakse, et ütle üks linn, siis kindlasti kõik ütlevad vares või tuvi. Sellepärast, et praegu on, on meil talvine aeg või porine aeg või kajakas, et see on siis see linnu nii-öelda see linnu prototüüp või parim näide siis kui minna nende sinirohelise rahvaste juurde, siis nad kindlasti ütlevad teile, et, et see ei ole mitte türkiis nagu meil on näiteks sinisiniroheline, mis on kokku sulandunud, vaid see on kas sinine või roheline, et see on huvitav tegelikult, et et meil ei ole siniroheline, kuigi kategooria nimetus on meil siniroheline, aga tegelikkuses on nii, et nad ikkagi nagu eristavad neid kahte värvi omavahel. Kas te olete uurinud ka värvipimedaid? Ei, mina ei ole uurinud värvipimedaid, aga värvipimedaid on uurinud küll välismaa kolleegid ja saanud väga huvid, vaid huvitavaid tulemusi. Tahaks sellest veel värvinägemise füsioloogiast rääkida, nii palju. Et tegelikkuses, kuidas me värve näeme, on siis see, et meil on nii-öelda need kepikesede kolmikesed silmas, mis annavad meile siis võimaluse näha ehk et meil kõik koosneb kolmest värvist, punane, sinine ja roheline. Aga nüüd on leitud. On olemas ka sellised inimesed, kes mitte ainult värvipimedad, kes siis näevad, kas midagi on neil puudu, siis kas sinine on puudu või roheline on puudu. Füüsikud võivad mind ilmselt parandada, ilmselt kui nüüd see päris täpselt see jutt nii ei olnud, et ühesõnaga, et värvipimedad on need, kellel on siis midagi puudu, nad näevad siis kas tavaliselt on siis nii-öelda need puna-rohepimedad, kes ei erista punaste roheliste omavahel ja teine variant on sind sinikolla pimedad, kes siis siniste kollaste eri eristada ka see variant on harvem. Kolmas variant on muidugi see, et nähakse maailma üldse mustvalgelt, aga neid värviline täidan ka väga, väga vähe tegelikult või no must-valge-hall on siis ehk siis akromaatiline nägemine. Aga siis on leitud, nüüd kolleegid jällegi USA-s on leidnud, osadel inimestel on, on olemas mingi neljas asi veel juures. Lisaks nendele kolmele, mis on nagu normaalsetel nägijatel, mis on siis Trickromaatideks nimetatakse neid inimesi, kes on nagu meiegi, eks ju, enam enamasti kõik näeme maailma siiski nagu värviliselt, nemad on tetra kramaadid, neil on neljas midagi lisaks ja nad näevad maailma hoopis teistmoodi, ehk et see on nagu see on nagu üliterav pilt sellest maailmast, et seda on üritatud nüüd simulatsioonidega näidata, et kuidas nad seda on, maailma näevad, et see on midagi täiesti kirjeldamatut mida on väga väga raske meil ette kujutada, kellel meil on olemas need kolm on jah raske, mis see siis tähendab, et nad, kui me värvidest räägib, et neil on nende jaoks on maailmas rohkem värv ja tuleb nii välja, et on rohkem värve? Jah, siis oleks vaja rohkem pärminimesid ja, ja enamasti need inimesed on väga-väga loomingulised värvide nimetamisel. Lisaks sellele neil on ka mingisugune kunstiga seotud hobi näiteks üks inimene, keda uuritakse USA-s, üks naisterahvas, tema on ääred tult ääretult hea maalija ja põhimõtteliselt, mida ta teeb, ongi see, ta maalib üles selle, mida ta näeb, ta ei oskagi teistmoodi seda maailma näha. Ja selle kaudu siis need uurijad vaatavad, et milline see maailm, tema maailm võiks olla väga huvitav, mitu põhivärvinime siis eesti keeles on ja kas see on teiste keeltega võrreldes rohkem või vähem? Oi, see on parasjagu, et see on täpselt niisama palju nagu enamikes Euroopa keeltes. 11 Urmas Sutrop, kes oli minu juhendaja, juba magistritöö juhendaja, doktoritöö juhendaja ja hiljem väga hea kolleeg on uurinud ja eesti keeles on täpselt 11 põhivärvinime, nagu see tõeline ja geiteooria ette näeb. Ja need on siis must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, pruun, hall, lilla, roosa ja oranž. Saate alguses juba oli juttu, et meil on väga suured võimalused uusi värvinimesid teha, aga kas teil on mingi aimdus, kui palju neid siis võiks kokku olla? No ma lugesin üle, palju siis meie nii-öelda need katsealused inimesed olid neid värvinimesid. Nimeta tänud, et muidugi need arvud olid ka erinevad, aga näiteks Urmas Sutropi andmebaasis, kes siis uuris eesti värvinimesid, tal oli 80 keelejuhti, 80 inimest, kes talle vastasid ja tema sai kokku 759 erinevat värvinime, kujutage ette, aga mina uurisin näiteks ungari keelt ja küsitlesin sadat kahtekümmet viit inimest. Ja nemad nimetasid kokku 1148 erinevat värvinime soomlased jällegi 68 soomlast aga nimetas veelgi enam, nemad nimetasid 1014, et, et ühesõnaga et need inimesed olid siis veel loomingulisemad. Et mida vähem inimesi on ju selles andmebaasis ja mida, mida nende arvutilt, et kui sa hakkad vaatama neid suhteid, siis soomlased on õige õige sellised loomingulised ja nimetanud ikka väga, väga palju neid värvi, nimelt meil on arenemisruumi veel. No tegelikult on eesti keel ikka värvinimede poolest väga rikas ja, ja just see tingib selle, et meil on väga produktiivne liitsõnamoodustus, me võime panna ükskõik mis sõnad kokku, nagu ma siin enne juba üritasin ja ja öelda, et see on merevaigukollane või sidruniroheline või sidrunikollane, pigem laimiroheline, ütleme või ükskõik mis, missuguseid, näeme mingit objekti ja ütleme, et selle, selle maja kollane ja selliseid fraase on võimalik moodustada paljudes keeltes ei ole seda võimalust. Kui me näeme värve erinevalt, nimetame erinevalt erinevad rahvad, siis see ilmselt toob kaasa tõlkimise probleeme. Tegelikult me näeme ikkagi suhteliselt sarnaselt. No niipalju kui osad osad küll ajuteadlased ütlevad seda, et kõigil on hoopis erinev reaalsus ja et kunagi, et see, mida sina näed, ei ole see, mida mina näen, aga tegelikkuses ikkagi meil väga erinevat midagi ei ole, välja arvatud nendel värvipimedatel, kes ei näe värve. Aga nimetame jah erinevalt. Aga kuidas siis tõlkijad hakkama saavad? Tõlkijatel ongi, ongi probleemsed just need värvinimed ja, ja sellepärast nüüd oleme teinud nüüd oma uurimisrühmaga neid tõlkekatseid nii-öelda lasknud siis värvinimesid tõlkida teistesse keeltesse, inglise keele puhul on, on raske seedida, seal on olemas need objektidest tuletatud värvinimed nagu näiteks sidrun. Aga eesti keeles peaks seda tõlkima sidrunikollane ja kui me teeme sellest tagasi tõlke sellest sidrunikollasest, siis me väga sageli saame selle vasteks Lemon Yellow, mis on täiesti mõeldamatu ühe inglise keelt emakeelena kõneleva inimese jaoks, sest neile piisab sealsel emonist küll. Nii et, et see on trikiga küsimus ja sellepärast peabki tõlkijaid ka koolitama natukene. Millega teie uurimisrühm praegu täpsemalt tegeleb ja mis teil nagu lähitulevikus plaanis on veel, mida uurida? Et hetkel ongi nii, et uurimisrühma kui sellist noh ei ole praegu sellepärast et et ei ole õnnestunud saada uurimistoetust Eesti vabariigilt, mida ma olen küll taotlenud mitu korda, aga ilmselt on olulisemaid teemasid kui värvinimed ilmselt. Aga ülikoolis on ikka alati Se võimalused, juhendad, magistritöid, juhendad, doktoritöid, nii et praegu me tegelemegi kahe erineva asjaga üks on üks on siis see, et me üritamegi vaadata seda, kuidas värvinimesid tõlgitakse. Kuna tõlkekoolid tuses olen, olen ma ise ka praegu õpetajaks dotsendiks. Aga siis teine, mis on minu isiklik huvi, on just see, et ma tahan nüüd vaadata kuidas siis erinevad Nendes semantilises väljades toimub asjadeni loetlemine. Et kui need, kes paluda nimetada nii palju loomi, kui inimesed teavad, siis paluda nimetada nii palju nõusid, kui nad peavad nii palju värve, kui nad teavad, et mis seal siis erinevad. Ta on, et esiteks see arv on kindlasti erinev, sõnade arv on erinev, seda me saame kokku lugeda ja siis mismoodi ikkagi näeb välja see nii-öelda see semantiline kaart või selline nagu inimese, nii ütleme peadest võtame, võtame välja need sõnad ja, ja katsume paberile, et, et inimesed hakkavad tavaliselt värve loetlema ühest konkreetsest sõnast ja siis tulevad kõik teised värvid meile meelde ja kasutatakse küll erinevaid strateegiaid, kui me vaatame näiteks neid erinevaid loetelusid, inimeste loetelusid, aga kuidagi juhtub ikkagi nii, et kui me laseme selle arvutisse ja, ja proovime seal arvutis modelleerida, siis me saame ikkagi selle suhteliselt sarnase kaardi, et ikkagi vot niimoodi on, et kõigepealt tuleb punane ja siis tuleb sinine ja siis tuleb kollane ja, ja roheline ja siis tulevad, tulevad siis kõik ülejäänud, nii nagu ma juba nimetasin varem. Tallinna Ülikooli dotsent, värvinimede uurija, mari uusküla, värvilist maailma teile, aitäh. Suur tänu.