Head kuulajad ja tänases huvitaja saates räägime me sellest, kuidas panna ennast proovile. Olete te kunagi mõelnud, et võtaks seljakoti ja läheks matkama metsa ning ööbiska metsas. Tihti jäävad aga sellised ettevõtmised sellised mõtted mugavuse või hirmu taha. Tänasest saatekülalise puhul see nii ei ole. Kuuleme Edit Tiit saarelt, kuidas on üksi minna metsa matkale teha tegemist ja kui palju see aitab igapäevarutiiniga toime tulla. Ning seejärel jätkub meie kaalu eksperiment, kus osalisteks on siis Margit Kilumets, Kristo Elias, Meelis Süld ja mina ning saame teada, kuidas siis meil on läinud treener üllatusele Woodava võtab. Nii et sellised teemad, minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Ilusat. Talve oled sõdur, ei näe püsimaa peas palve. Tere öelda ja Saaremaalt trüki spordimeenoomi kuulil teevad 10 kööki viia kuulajad oraakel ralli. Õige aeg tõsta käed ja kaelad. Ja v või ta ei ole ja me elada. Mõtlev. Mees. Viimane oli, sa naerad, siis? Ei tee, võib-olla saavad, aga vahelduvvennad toome. Ja kõige jaoks ei jagu kõige tegema neelaja, kuulata rohkem ralli. Nüüd on õige aeg. Ei need ei. Ole. Veel ei. Ole. Aga seal vee all õelus v seal? Ja vere. Laadal. Aga sa ei ole. Mees. Head kuulajad ja me räägime täna sellest, mismoodi oma elus vaheldust tuua, kuidas võidelda rutiini või stressiga, mis peale tuleb ja vahel ongi selline tunne, et ei tea midagi nagu tahaks, aga ei tea, mis on siis miks mitte proovida seda võimalust, et võtta seljakott selga ja lihtsalt hakata minema. Me tänane saatekülaline, EDIT krediitsaar ongi just selline naine, kes sel päeval või oli see siis juba mitu aastat tagasi, ma täpselt ei tea, võttis seljakoti ja läks. Tere. Edit. Tere. Sa oled emo igapäevastes tavaline tore inimene, võiks öelda selline, noh, kes istub arvuti taga kogu aeg käsi on hiirest kange, helistad oled turvaliselt soojas ruumis, aga samas on sinus nagu teine pool, mis võtab kätte seljakoti ja sa lähed metsa. Üksinda matkama ei jätka ööseks, täpselt nii. Räägi mulle, kuidas see kõik alguse sai, et kuidas need kaks asja omavahel kokku sobivadki, alguse sai, see vist tegelikult juba päris mitu head aastat tagasi võib-olla isegi 10, et kui mul matkamist tutvusta, et mulle jäi hästi hea mälestus sellest sisse. Et sellest ajast on nagu see pisik kogu aeg veres olnud. Kuigi ma ei ole vahepeal üldse matkanud, aga viimasel ajal olen pidevalt mõtelnud selle peale, et kuidas ikkagi üksinda oleks minna ja tahaks järgi proovida. Ja selle aasta suvel võtsingi kätte ja katsetasin ära selle, et kuidas matkamine, kontor omavahel kokku sobivad, need sobivad väga hästi. Sest et kontorielu on küllaltki rutiinne vaheldust enda ellu tuua, et siis ongi väga hea võimalus just minna matkama, et sa saad välja looduses. Saad tunde näha kõike seda, mida sa kontoris ei näe ja ei tunne. Sa oled linnalaps täiesti linnalaps. Nii et sul ei ole sedasi sidet, et kogu aeg nagu tõmbaks metsa poole, et ma tean, et seal on midagi, on, kuhu minna. Tunnen puid, loomi, taimi. Ütleme nii, et iga matkaga siga tekib tegelikult rohkem kui esimene matk, ma tegelikult väga üldse ei tundnud loodust. Et siis nüüd on iga korraga saarlastel enda jaoks midagi uut ja head ja põnevat järjest rohkem side tekib ja järjest rohkemgi subuuesti matkateele tagasi. Mis selles matkas on erilist, kirjelda mulle ühte suvalist matka, kus sa oled nüüd viimasel ajal käinud või olnud, et sa plaanid seda pikalt, et mida sa kaasa võtad, kuidas nagu käivet on sulle opmanni mõtetud, tahaks sealt jõuda sinna või lähen ja vaatan, et mis mulle näidata. Antakse see on jah, et esialgu tekib ikka mõte, et mida ma tahaksin rohkem näha, et kas ma tahan minna rappa või mere äärde või, või täitsa metsa. Ja kuna RMK väga hästi kirjeldanud oma rajad lahti oma kodulehele, et siis on lihtsalt tuleb internet lahti teha ja uurida natukene missugune mingi rajalõik on. Ja kui ma olen üles leidnud selle rajalõigu, kuhu ma minna tahan, et siis ma otse loomulikult uurin järgi ka, et kuidas ma sinna saan ja kuidas me sealt ära saan, et rongid, bussid. Et siiamaani mul transpordi pärast pole ükski matk katki jäänud. Et alati olen leidnud nagu viisi, kuidas kuidas minna, kuidas tulla. Ja nii lähedki, mõnikord tekib see matka mõte alles eelmisel õhtul, et ma nüüd homme vaba päev ja ma tahan minna. Ja siis ma näengi. Miks sa seda teed üksi, et kas ei ole seltskonda, kes keegi tahaks kaasa tulla või on siin nagu midagi muuta ka, et sa tahad olla? Siin on ilmselt mitu asja, et kui, kui ma esimest korda lihtsalt tahtsingi ennast proovile panna, et kas ma saan hakkama sellega siis, siis nüüd ma näen, et kui tore ja mõnusana üksinda matkata, et see on täiesti aega ainult iseenda jaoks. Ja sul ei ole mitte ühtegi välist segajat, ei ole peale, et sa saadki ainult iseendaga olla. Ja, ja mulle meeldib see, et muidugi mulle meeldib ka kaaslastega matkata, et käin ka kaaslastega koos see on natuke teistmoodi, millega seal peab arvestama siis teiste tujudega teiste soovidega või kuidas see on? Jah, see on kindlasti see, et on ka teiste tujud ja kuidas, kuhu teised tahavad minna ja kõige raskem muidugi üldse see, et aegade kokkusobitamine, et kui minule sobib mingi nädalavahetus, siis kellelegi teisele ei sobi ja nii edasi. Aga kui need ajad ka kokku saab ja rajale saab mindud, siis on ikka see, et su tähelepanu on teise inimese peal. Et see nagunii palju tähelepanu ei pööra, võib-olla loodusele, iseendale, et üksinda matk on selline iseenda sissepoole vaatav matk. Kui sa lähed, telefon on ikka kaasas, keegi, hakka helistama, lülitad sa välja ja telefon on kaasas ja kui ma alguses seda välja lülitanud, siis siis kuidagi juhtus nii, et kogu aeg helistati ja ma tundsin mingi hetk, et ma ei taha enam neid kõnesid vastu võtta. Ja nüüd ma käingi niimoodi, et telefon on välja lülitatud. Aga keegi muretsema ei hakka, et läks metsa, ei tea nüüd, kus mul on jäänud võib-olla vale ettekujutused, et linnainimesed ja üldse inimesed, kes on nagu loodusest kaugel, nendel tekib selline võõrastusi, hakatakse metsa kartma. Et isegi täpselt nagu ei tea, mida seal karta. Kui keegi ütleb, et ta läheb metsa, siis juba hakkab kuulajal õudne, et tõesti võeta, et mis sa sinna ikka nüüd lähed ja veel, kui üksi lähed ja plaanid ööseks jääda sisse, tundub. Praegu väga hirmus ja et ma olen kohanud ka sellist suhtumist, aga ma arvan, et see ongi tegelikult see, et ise ei ole käinud ja näinud ja kogenud et kui inimesed võtaksid kätte läheksid, siis nad näeksid, et seal ei ole mitte midagi hirmsat ja see lihtsalt on puhas nauding. See, mis sa seal oled ja teed ja kuked. Et hirmul on suured silmad, hirmul on suured silmad ja, aga meenuta mulle oma esimest kogemust päris sellist, kus sa läksid üksinda metsa, et mida sa siis ja sellega ööbimisega, mida sa siis mõtlesid ja kuidas ennast valmistasid, et nii ma lähen ja ma panen ennast proovile, kas ma saan nüüd? Ja et võtsingi oma matkakoti selga kõik telgid, kateloki, kõik kõik asjad, mis vähegi vajalikuks pidasin. Muidugi ma võtsin neid asju liiga palju, et see matkakaitse hästi raske. Aga, aga kuna ma juba teele läksin, siis ma siis ma juba olin jonni täis, et ma pean selle ära tegema. Ja, ja kui päevane aeg oli hästi mõnus selline iseenda avastamine, kulgemine siis õhtune aeg muutus natukene juba ärevamaks, et ikkagi üksinda metsa all magada. Ma ei ole seda varem teinud kusagil pimedas võõras kohas, et natukene hirmus. Aga siis oli, tegin, panid, tegid lõke, suure, ja lõke oli mul olemas. Ta lõkke ülem olin muidugi hästi uhke, seepärast et väljas 100. vihma ja kõik puud olid märjad ja ikkagi kuidagi sain selle lõkke pist ja siis ma olin tohutult tohutult uhke selle üle, et näed, et ma saan hakkama selle lõkkega. Ja, aga kuna mul oli telk kaasas, et noh, lõpuks ikka, et lähed telki magama ära ja vihma 100., et siis nagu see, et ma tundsin, et mind õudsalt häirib see, et, et ma ei näe, mis toimub telgist väljapool telgiseinad on ees ja ma samamoodi maga ei kuule, mis väljakul toimub, seepärast see vihma rabin, tuli kogu aeg nakutelgi telgi Laelan. Ja, ja see hoidis mind ärkvel päris pikka aega, sest et kuidagi nagu oli see kontrollivajadus, et ikkagi, et et tunda ennast turvaliselt, aga aga mingi hetk ma jäin ikkagi magama ja magasin hommikuni välja ja ja hommik seevastu oli hästi hästi, hästi mõnus, positiivne. Et kõik, kui sa ärkad ülesse kõik need varajased hommikuhääled metsas see valgus ja lõhnad ja see kõik oli nii mõnus, et see hetk ilmselt tundsingi hätta. Et ma teen järgmine kordki seda väga hea meelega. Aga öösel sa kohe magama jäänud ei jäänud absoluutselt mitte. Alles siis, kui uni täielikult. Jah, et siiski see väsimus võitu võttis, et siis ma jäin magama. Aga, aga mul läks päris pikka aega. Jah, et ma valetaks, kui ma ütleks, et ma ei kartnud, et muidugi ma kartsin koolitusega. Ma ennast mõtlen, et oleks tõenäoliselt kaasa võtta mingi suure roika, ma ei tea küll, mida ma oleks sellega teinud veel mingeid selliseid vahendeid, et mis nagu justkui kaitseks mind tundmatu hirmu eest, ma ei tea, mis seal võiks olla, aga mingit olid seal mingid turvavahendeid kasutada. Minu turvavahendiks on pipragaas. Et noh, loomadega nagu inimese, see on, see on jah, pigem inimese vastu, et loomade vastu seda ju ei kasuta või siis kui külavahe teedel kardan, koerasid tegelikult, et kuidas sellised kurjad hauguvad, koerad, suured koerad, et, et siis see nagu annab ka julgustunde sisse, et, et sul on see pipragaas olemas. Nii et kui see esimene päev sedasi läbi sai ja järgmine hommik juba tuli, siis oli hea kerge edasi minna. Ja absoluutselt, ja noh, ilmselt oli see ka, et mis nagu endale, kuidas sa said seda sisemist usaldust ja julgust juurde endale, et näed, et ma sain hakkama sellega, et ma suutsin magada ja kõik läks hästi ja terve põnev päev on ees ootamas. Kas sellega sai ka selgeks, et sa oled võib-olla liiga palju asju kaasa võtnud ja sai selgeks, et siis ma otsustasin, et järgmine kord ma enam telgiga ei lähe. Sest et telk oli mul kolme inimese oma väiksemat telki olnud see kaalus viis kilo ja, ja siis ma sain aru, et, et see on tõesti asi, mis tuleb maha jätta. Aga kõik muud katelok katelok on ikka kaasas ja aga jah, et võimalikult vähe riideid, et ainult see, mis sul tõesti vaja on. Et on pikad riided õhtuseks siis, kui on jahedam ja vihmariided, aga tõesti, et ei ole üleliigseid asju vaja. Aga kui sa nüüd Esimene kord läksid, sul ei olnud enam telki, surely aint present kaasa, mismoodi siis on ööbida? Lageda taeva all, ainult presendi all ja sa oled nagu avatud? Kõigele, ja et oli jälle raskusi magama jäämisega, et jälle nagu teistmoodi natukene see kogemus, aga aga jällegi jäi magama. Et ainukene võib-olla selline miinus selle pressendiga magamise juures on see, et putukad saavad seal hästi ligi. Ja kui ma ärkasin hommikul üles, siis ma kohe nägin seal presendi all olinit Tubuki et õnneks ükski mulle külge ei hakanud, aga, aga et noh, see on see, millega tuleb arvestada. Aga sellist tunnet ei olnud, et, et kui need telki ei ole, nüüd ehitaks endale koopa või vähemalt jonni. Ei, seda ei olnud. Ka RMK matkaradadel on ju ka need ööbimispaigad ka onnid ja majakesed nende kasuks ei ole otsustanud, et mis. Pluss-miinus nendega tegelikult ongi, et kui nad mulle teele jäävad, siis muidugi kasutaks neid ja kui nad parasjagu vabad on, et ikka ja, aga alati neid igas kohas ei ole või siis alati jõua välja, sinna, kuhu sa jõuda tahad. Et ikka ja kui jääb teele, siis kasutan kuidas päevas. Arvestades mitu kilomeetrit sa läbid või kõnnid niikaua, kuni jõuad ja kui palju? Siis oled jõudnud ette ikka plaanin, et üldjuhul on, jääb päevane kilometraaž kusagile 20 30 kilomeetri vahele. Et see on nagu see, mida suudad läbida. Et üks päev mul tuli ka natukene üle 30, siis tundsid juba tõesti liiast, et seda nagu enam ei taha. Aga tulevad veel sul villid, selg jääb kotist kangeks, sellised asjad. Nüüd, kui ma käisin viimasel matkal, see oli umbes nädal aega tagasi, siis seal esimene matk, kus mul jalgadel enam vill ei tekkinud. Ma ei tea, kas see oli võib-olla äkki hoopis temperatuurist, et nüüd on jahedam õues või või lihtsalt sellest, et saapad sisse kantud või. Aga et jah, seekord ma pääsesin. Ta on tegelikult ju külm, ma vahel jätan rüütuv eriti veel Rokla lahti, magad aknal, väga külm hakkab öösel ülestõusmine akna kinni panna. Õiget varustust on vaja selle jaoks, et kui on magamiskott, mis kannatab miinuskraade, siis ei ole, siis ei ole hullu. Et viimane kord mul küll hakkas natukene jahe, aga siis sai vooderdatud see kott seestpoolt kõikide oma riietega ära, nii et see ilusti ära magatud. Soolaga peab vist seda varastust valima, mis sul kuuluvad siukseid, mida sina soovitaksid teistele. Et kui on valida, siis kas võtta magamiskotki kerguse järgijad on hea lihtne tassida või vastupidi, et vaatad, et milliseid temperatuure taluks. Eks see vist olenebki tegelikult ju aastaajast, et millal sa lähed, et kui suvel on soe, siis magamiskott muidugi võtta nii kerge kui saad. Aga nüüd sügisesel ajal ikkagi on oluline, et need miinuskraadid kannataks ära, et las olla see isa kilo või poolteist seljas, et peaasi on see, et soe oleks sellisel, et sa ära ei külmetaks. Aga mida sa õhtusöögiks sööd? Õhtusöögiks on tavaliselt selline toekam söök olnud, et kui ma muidu piirdun näiteks võileibade pirukatega küpsistega midagi näksida, siis õhtusöögiks on ikkagi, et kas on varem valmis tehtud soe toit kodust kaasa või siis näiteks viimane kord oli tatrapuder millest kukeseentega seemned korjasid? Tegid ise. Aga teistpidi jõuame selleni. Ta on ju vaja, kas sa selle v kõik tassid ise kaasa päeva kahe varustuse näiteks ja hetkel olen küll tassinud kaasa, et noh, muidugi ma teen ennem kindlaks, et kui mingi pood peaks tee peale kusagil jääma, läheda lähete, siis ma tahtsin selle võrra vähem kaasa, et lähen ostan poest juurde. Aga praegu on jah küll see, et ma tahtsin kõike kaasa, arvestan päevade peale ära. Ja, ja ehk, võib-olla järgmiseks suveks ma hakkan mõtlema seda filtreerimise süsteemi soetamist endale. Et ei peaks nii palju kilosid seljas tassima, palju sa võtad päeva peale, arvestada, et võib kuluda päeva peale, suvel läks ikkagi kusagil kaks, kolm liitrit, nüüd viimane matk, ma vaatasin, et kulub vähem, et tegelikult poolteist liitrit päevas, et see on täitsa meie suved. Ta ei ole väga palavad ja sa oled ikka puu all varjus olla, et pole nii hull, vast. Mulle sattus ka üks 30 kraadine pääl, see oli, see oli väga palav ja vett läks kordades rohkem. Ja siin ei ole meil kohti, kus tegelikult, et saade metsas, kui kõndida jah, et väga ei ole, et kui sa satud järvede äärde, siis muidugi, et võtad selle vee ja keedad läbi. Aga mõnikord on mul ka sellised rajad sattunud, kus lihtsalt ei olegi vett võtta ja ei ole läheduses ka mitte ühtegi talu. Et kust küsida kellegi käest? On sul tekkinud olukordi, kus sa mõtled, et nii, nüüd lülitan telefoni sisse ja kutsun kellelegi järgi millisel olukorrale, millisel juhul sa seda peaksid tegema või peavad võimalikuks, et seda üldse. Noh, teha ja ma saan aru, et seal võib-olla siis, et kui näiteks väänan jala välja või midagi, et me ei suuda ise enam edasi liikuda. Aga ma arvan seda, et need rajad on mul nii lühikesed olnud, et et ma jõuan ikka kusagile kas bussipeatusesse või rongipeatusesse, et ei ole olnud vajadust kedagi järgi kutsuda. Kui palju sa kohtad teisi endasuguseid teel? Väga ei kohta. Esimesed matkad möödusid mulle täitsa niimoodi, et me kohanudki matkatee peal mitte kedagi, et noh, külas küll. Aga matkatee peal ei ole mitte kedagi ja mul jäi täitsa mulje, et eestlased emotkadi. Ta oli selline vaikus ja tühjus ümberringi, aga nüüd viimased korrad ma ikkagi olen kohanud ka teisi Motkalise Aga nemad on siis samamoodi teel paariks päevaks või? Ja jutuva ja mõnikord ikka, et sest mulle on jäänud. Tunned, kui eestlased kohtuvad, siis Mõhk ja minnakse seda mööda, et, et nagu poleks näinud või, või kuidagi. Et erinevalt lõunamaalastest, kes eemalt hakkavad lehvitama ja hüüdma sulle igasuguseid asju, jõuavad rääkida veel oma pere elu ka ära ja siis naerda. Ei, metsatee peal on tore kohtuda seepärast, et on hea kohe küsida, et kust sa tuled ja kuhu sa lähed ja mida sa näiteks näinud oled, mis põnevat ja. Siis nüüd meile ka veel, mida põnevat oled sina oma teedel näinud ja keda kohanud, keda inimesi ma saan aru, aga ma mõtlen ka mõnda. Ja loomasid, üks matk roomas mu teedelt läbi, rästik oli vist kusagil kolm, neli meetrit minust. Et see oli hästi selline, kuidas üteldagi, mõnus vaatepilt, et nagu jäid kohe imetlema. Aga siis ma olen kohanud ka hirvi. Ja noh, hästi palju linde, jäneseid, karu, et karu ma näinud ei ole küll, aga ma olen näinud ühte jälge, mida ma siis ka pildistasin, ma ei teadnud, kas see võis olla karu või mitte, sest ma ei ole ju kunagi karu jälgi näinud. Varem tundus, et võib-olla karu ja pildistasin seda jälge. Et võttis tegelikult ärevaks küll natukene aga metssead samamoodi ohtlikud, kui ta juhtub veel olema, põrsastega jahmets sigu näinud ei ole. Metssigade kohta on see ütlus, et kui sa näed, et ta tuleb jooksuga sinu poole, et siis lihtsalt hüppa viima need, kes teda et ta ei suuda suunda muuta. Aga need nipid ja need enne lugesid internetist üled, kui tuleb metssiga jooksuga, siis te nii kui sedasi. Täna, eks see vist on niimoodi, et kusagilt jälle kõrva jäänud, et otseselt internetist otsinud ei ole. Et aga et on mõni sõber rääkinud ühte ja teine sõber test ja niimoodi nopid need terad kokku. Vahel räägitakse ka pisukest selliseid õudusjutte või, või nagu niisuguseid pilajutte ja hirmujutte veel, et teha asja huvitavamaks ja süngemaks, ei oleks lõkke ääres ja unistada ja mõelda neile. Tegelikult vist mitte. Et võtad lihtsalt nii, nagu on. Olejal edite räägi mulle veel koti raskusest ja sellest, et kuidas sa selle paika panna, et kui palju tohib üks naisterahvas kaasas asju vedada ja ja kas ta annab kuidagi õlgadele. Et koti raskusega oli nüüd küll niimoodi, et peale seda esimest korda, kui mu kott tõesti liiga raske oli, seal raske see oli, varustusest kaalus kuskil 18 kilo, pluss sinna otsa vesi. Et, et see oli, seda ma tundsin füüsiliselt, et see tõesti oli raske minu jaoks. Aga siis ma hakkasin uurima, et, et mis on see normaalkaal, et mida matkajat endaga kaasas jäävad ja tuli välja, et üks neljandik kehakaalust on täiesti normaalne. Nii et minu puhul seal kusagil 15 16 kilo, et, et see on see, mis nagu kaasas tassida. Ja nii ta ka on tegelikult see koti raskus. Samas mulle tundub Et, et ta on ikkagi nagu natukene raske, et võiks olla veelgi vähem, aga ega sealt ei anna midagi ka välja. Sealt vist väga ei anna jah välja jätta, et suvel tõesti, et siis ma ei võta ka enam varjualust kaasa, et nüüd ma olen juba nii palju targem, et olen ka täitsa lageda taeva all ööbinud, et ei ole mul seda varjualust vaja. Et aga magamiskott on ikka kaasas ja söök on ikka kaasas ja ja kui v saaks ära jätta, et siis oleks ka kott kergem aru saada. Ütle mulle, mida on need matkamise teha, sellised looduses üksi käimised üldse looduses käimised sul tervisele andnud? Tunnete ennast tervemana? Aga kuidas see väljendub? See on ju ka see sellest hetkest alates, kui sa sinna matkaraja peale satud ja looduse suled. Et see tunne, et sellist energiatulva endas, et seal midagi seletamatut. Sa lihtsalt lähed ja naudid ja kogutsed enda sisse, kui sa tagasi tuled. Et võib-olla füüsiliselt sa oled küll väsinud ka. Aga vaimsel, et oled sa palju erksam ja, ja palju rahulolevam ja ja palju rõõmsam. Mis sa arvad, kas see sobib igale inimesele? Tegelikult ma arvan, et see sobiks. Aga võib-olla tuleks katsetada esialgu selliste ühepäevaste matkade ka, et sa lähed hommikul ja tuled õhtul ja vaatad, kuidas sulle meeldis ja. Kas. On nagu raske ei ole sealt metsast välja tulla, selles mõttes, et algab rutiine, sa pead minema jälle kontorisse laua taha. Jälle vaatab vastusele arvuti tehiskeskkond ja jääb ainult see mälestus, et kas tõesti eile ma olin siis veel seal. On ikka raskem. Täitsa ausalt, tunnistan, et on raske jälle kontorisse tagasi minna, aga samas lohutas see, et alati on ju vabad päevad. Ja sa saad jälle metsa minna, nii et see on mõnus hobi, see on ääretult mõnus hobi, kui seda võib hobiks nimetada või lausa elustiilist. Kas see on ka odav? Tegelikult, et jah, et, et võib-olla see väljaminek, et, et sul peavad olema head jalanõud ja hea seljakott. Et need on, see on tõesti väljumine. Aga kui sai need on olemas, siis, siis on see odav. Siis on see ainult bussipilet oma teekonna alguses, bussipilet sealt tagasi ja tee peal, mis sa näed, ei ole üksluine, et ühed ja samad puud ei ole. See on, mida me ise olen avastanud, on see, et Eestimaa maastik on nii mitmekesine nii kiiresti muutuv, et sa jõuad 30 kilomeetri jooksul näha absoluutselt kõike. Et sa oled kusagil mustikametsas, siis oled juba mere ääres, siis oled rabas. Hästi põnev ja hästi mitmekesine. Mis sa arvad, kas aga talvel lähedwatkama teede välimatka või ootad sa kevadet? Kui ma varem arvasin, et ma olen ikkagi suvematkajat, ma jätan kõik need matkad suveks siis nüüd vaikselt juba tekki mõte, et, aga mis siis, kui talvel minna kae proovida? Et muidugi on selle jaoks veel paremat magamiskoti vaja, aga. Aga tahaksin juba proovida, tegelikult. Et metsas kujunegu lagedam koht tähistaeva all magada võib-olla päris äge? See on väga äge. See on tõesti, see on. See on jälle selline kogemus, et mida sa linnast ei saa ja mis sulle meelde eluks ajaks. Mis mõtteid sa mõtled, kui sa teener? Ma mõtlen, kas kõike või siis mitte midagi. Et ta on täiesti hea niimoodi, et pean tühi. Sa lihtsalt lähed ja sa naudid. Sa tunned neid lõhnu, vaatad neid vaateid ja sa lihtsalt tunned olemise rõõmu. Ma usun, et kui ma selle tunde kätte saaks, siis oleks palju vähem igasuguseid vaimseid häireid, stressi, depressiooni ja muret. Täpselt aitäh sulle, et jagasid oma kogemust, eriti tsaar ja et inimesed, kui teil on omal ka mõni selline põnev kogemus, olete kuskil käinud midagi proovinud, leidnud sellega siis nüüd otse õnne võtme aga midagi ligilähedast ja olete nõus seda teistega jagama, siis kirjutage meile huvitajad. TRUE. Ei. Vaata. Kui. Kaur. Palusookraavi lükanud. Paadi. Sai ma. Ei tea, kas kiire mul või küll. Kas oli nii olnud? Ei, iva, aga siin. Ikka soolit kui päike tõuseb, ta. Või ran edasi ka siis, kui ma ka Ei tea, kas ja saanu oma reisipauna Kolm suunda sai joon ja. Ja mida ma ei raatsi? On vaikselt nama toonud. Ei tea, kas me maanteel või on juba. Kuid ka laos Mu patu kraabi ka Nii head kuulajad, Läheme nüüd huvite saatega edasi ning eksperimendi juurde. Eksperiment siis selline, et rasvaprotsent peaks langema kehakaal ka ja eksperimenteerinud oma kehaga on siis Margit Kilumets, Kristo Elias, Meelis Süld ja nina ning meie treeneriteks juhendajateks ja need, kes asjal silma peal hoiavad Reval-Sport klubis treenerid üllatusele voodova. Ja Siim kelner. Ma alustaks täna sellega, et Ülle, sa oled meid nüüd ära kaalunud ja mõõtnud, see on olnud valuline protseduur mõnes mõttes, kellel on, kellel ei ole olnud, aga eks me kõik natukene närveerisime, muretsesime. Tee nüüd, palun, kokkuvõte, mida need numbrid sulle ütlevad? Alustame siis poistest, et Kristo pabistas küll, et on siin juurde võtnud, aga tegelikult on asjalood läinud nüüd sedapidi, nagu meile meeldib, ehk siis Kristo on kaotanud kaalust ja põhiline, mis on ka alla läinud, on siis rasvaprotsendist alla läinud. Et see on nagu väga hea. Meelis on meil jätkuvalt reipalt ikka selles meie tahtmist mööda ja samamoodi kaalukaotus on olemas. Samuti on sisemine rasv läinud taas ühe numbri võrra väiksemaks. See on väga-väga hea, sest sisemine rasv on just see, mis on võib-olla tervisele ohtlikku, mitte võib-olla, vaid kindlasti ohtlikum kõigis suguste nende koledate nimedega nagu insult, infarkt, diabeet, et kõik sellega seonduv. Ja selles mõttes on, meil oli seal väga ilus areng. Margid pabistas ka, et siin nutnud juurde tegelikult kehakaalu järgi oled sa ikkagi languse teed taas võrreldes eelmise korraga, kui sul oli väike tõus ja rasvaprotsendi poolest on ka positiivne, läheb allapoole, nii et see suund on sinul samamoodi väga hästi. Nüüd Krista on natukene natukene tõusuteed nii oma rasva poolest, rasvaprotsendi poolest kui ka kaalu poolest, et eks ta siis räägi, mis ta teinud on või teinud ei ole, aga kui niimoodi vaadata motivatsiooni Minule kui pealtvaataja lähed motivatsiooni, võib-olla Kristjan nagu on selle poole pealt võib-olla kõige vähem, et tema on tegelikult suhteliselt rahul minu arust, et ega ma ikka ei ole rahul, ma lihtsalt väliselt näälilase, väliselt. Aga muidu on õudne motivatsioon, aga midagi nagu segab kogu aeg või sega isegi, aga kuhugile tuleb pidur ette, et kui on nädalavahetus, oled maal hea, küpsetab moonisai ju kõike selliseid mõnusaid asju, siis ei saa ma kõrvalt jääda vaatajaks, sööd ühe ja võtan teise. Võtan kolmandaks ja siis on tuju hea, kõik on nagu sedasi korra siis ma teen nii. Nüüd ma lõpetan selle ära, mul on kodus, on üks suur kõrvits, ma arvan, et asi päädis sellega, kui ma nüüd järgmisel nädalal süüks seda toorest kõrvitsat ja ma tuleks suurepäraste näitlejatega, võiksin jälle. Kõrvitsanäide tõenäoliselt kõige parem ei ole, et sa võid selle kõrvitsa muidugi terve nädalaga sisse endale keerata, eks ole, tule nädala pärast siia, võib-olla on need numbrid ongi paremad, aga pärast seda ühte nädalasse taha kõrvitsatel omast aega näha võib-olla et selles suhtes ta ei ole kõige parem, et siin mängibki rullise, et ikkagi see mitmekülgsus, et sai langu lasku mingisugustesse äärmustesse, mis tegelikult võib lõppkokkuvõttes nii-öelda kätte maksta ja sind sellest oma eesmärgist veel kaugemale viia. Aga kui te nüüd näiteks ise vaatate, kuidas teil see vahepeal siin läinud, on ju näiteks ise analüüsida, et mis te nüüd täpselt teinud olete, näiteks kuidas toidupool oli ja kuidas see liikumise pool oli, et kummaga te nagu rohkem vaeva nägite või nägite võrdselt, et praegu oleks huvitav, nagu seda siin lahata ja vaadata, kuidas seedetulemustes kajastus. Mina võin öelda kohe, et mina võtsin ennast veidi käsile eelmisel nädalal. Tema tegin nüüd koeraga palju, palju pikemaid ringe. Kiir kõnnis, panin endale klappidesse siukse mingisuguse järel kuulatava poliitika saate siis kõndisin tund aega järjest ja oli väga-väga mõjusid, ma ei pidanud jooksma külmasega midagi, ma olin soojalt riides ja panin kiirkõnni niimoodi. Ja siis ma tegelikult toitumise poolt ma olen natuke muutunud muutnud. Abikaasaga võtsime väikest sellist toitumisprogrammist osa. Et me nüüd ostsime nädala menüü endale poest ära ja sööme täiesti normaalselt, väga sellist mitmekesist toitu, kolm, neli korda päevas. Võib-olla see need kaks kokku on selle asja paremaks teinud, mis te arvate? Tunduni? Kindlasti mina olen täiesti seda meelt, et, et nii peabki toimetama, et te võtsite endale koos just nimelt, et kes sul kodus seal toetamas on, võtab nädala eesmärgi ja prooviti seda täita, et ei olegi vaja pikemalt võtta seda ette. Aga Margit, mida sina oled teinud, mina tegelikult ma just mõtlesin eile õhtul selle peale, kui ema tegi tohutult head kana ja siis mulle meenus meie treener, kes ütles, et enne kui tema elukaaslane valab sinna peale kõiksugused, head asjad, vahukoored ja muud võtab liha ära, siis mina ka ennastunustavalt võtsin liha ära, aga mis on kõige tähtsam see, et ma peaaegu igal õhtul pärast seda õhtusööki, eks mida ma ei saa ikkagi kuidagi teha varem kui mingi seitse pool kaheksa, see lihtsalt ei mängi välja. Et siis ma pärast seda lähen kõndima ja ma päris tundi aega ei ole kõndinud, aga kuskil 40 45 minutit oma õudus, eks ole, märganud, et ma ei saa tegelikult oma kümmet tuhandet sammu täis selle ajaga, et õnneks mul on hommikul mingid koeraga käigud ka, nii et ma arvan, et päeva peale tuleb kokku see mõtlemise muutus, et sa pärast õhtusööki valgu, mitte kusagile teleka etega ei viska kõhuli voodisse, vaid ma panen riided selga, ilm on olnud ikka mõnikord jumala ilge ja et ma ikkagi lähen välja, et, et see on see, milleni ma olen jõudnud, peaasi on. Ma ei tea, kuidas seda säilitada pärast seda, kui me enam aru andmas siin ei käi, et see on kõige tähtsam. Kusjuures minu jaoks oli see ikkagi üllatused, mul kaal on langenud, sest et viimane nädal aega on olnud ikkagi sellised, kus mul on olnud mingisuguseid selliseid olukordi, kus noh, lihtsalt ei ole aega normaalselt süüa, ei ole aega trennis käia. Tõsi. Ühel hetkel ma tundsin heameelt selle üle, et, et mul ei olnud autot ja ma pidin jalgsi ühte kohta minema mõned jalutuskäigult nagu on olnud, aga, aga sellist teadlikku, et ma võtan kätte ja jalutan nüüd tund aega või käinud 45 minutit ujumas nagu. Mul siin üle-eelmine nädal oli, et seda ma teha seekord ei jaksanud. Siis oli ka filmiesitlust, seal olid mingid korvikesed. Ma tea, mis cream'i täidistega, noh muidugi, eks ma neid nii palju ei söönud, neid võtsin sealt kolm-neli tükki. Kuigi oleks tahtnud võtta võib-olla 10, et maailmas piiranud võib-olla rohkem siis toidu poolest ja, ja ma olen ka pidanud tõesti nüüd toidupäevikut. Seal on mingi kaks pool nädalat juba ajalugu ja, ja ma arvan, et kui ta ühel hetkel nagu seda toidupäevikut vaadata, siis pahandati minuga. Sellepärast, et seal on jäänud siiski need toidukorrad, et õhtusse ja ja ta on üsna selline noh, kuidas öelda üksluine või ta ei ole ka just just see on, et, et hommikuti ma söön ühte kindlat asja, neid mingit täisteranisu Pätsikesi, mis on noh, nii vastikud, et ma ei taha neid enam süüa. Ja nüüd mingisuguse muu asja välja mõtlema, mis on selline suhteliselt tervislik hommikusöök ja siis noh muidugi ma libastun ka, et näiteks eile õhtul ma mõtlesin korraliku mõnusa pannipitsa õhtul kell üheksa ja noh, see nauding oli muidugi kirjeldamatu sellest pitsast. Aga noh, ma loodan, et et, et vahepeal ka lubada, et ma kardan seda hetke, kui te ütlete, et me enam ei tohi seda endale lubada. Et kui ka nagu juba seisma jääb, et ei tohi lubada, see oli väike, aga pannipitsa, see oli päris paks ja seal olid noh, see oli nii mõnusalt rasvane ja see salaami, mis seal peal oli, see niimoodi kõik sulas nagu tean, millest räägin täiesti kursis. Aga vot, mul on üldse mõtet üsna kunagi tõesti liigutama hakata, et Siim, et kuidas me teame sinusuguseks saan, et ta oleks laiemad õlad ja oleks nagu lihast ja ja kaua see aega võtab vihaseks. No kaua tahad, et selles suhtes, et noh, natuke peab kangi käsist tõstma raskeid asju niimoodi üles regulaarselt, et kui reaalne selline soov on. Aga mis ma nagu tahaksin praegu sinust Teie räägitu kohta öelda, ongi see, et päris palju häid mõtteid tuli välja, mida te ise olete nagu enda jaoks avastanud, et kas Kristo puhul see, et võttis jalutuskäigu ette, aga samaaegselt kuulas saadet, eks ole, järgi, mis nagu tegelikult, et võib-olla see kõndimine selle asja ettevõtmine ei olegi nii, võib-olla selline ootusrikas tegevus tema jaoks küll, aga ta muutis selle enda jaoks selliseks meeldivaks juskui produktiivseks sai kaks asja korraga ja nüüd teine asi on ka see, et toitumise poole pealt ka, et kui te olete ikkagi endale nagu paika pandud, et ja vaadanud üles kirjutanud, mida ma söön endale sisse, eks ole. Et ongi see, et kui see päeva lõpus vaatad, mis seal kõik endale üles kirjutasid, sa näed seda pilti tervikult, aga kui seda ei ole, siis ongi mõni korvike sealt võib-olla läheb meelest ära ja niimoodi siis kokkuvõttes ma mõtlesin, et ma ei söönudki midagi väga palju täna. Et see asi samuti ning teine asi on see, et üks hästi oluline tööriist, nagu mida endaga kasutada, on see just mõtteline lähenemine, et kunagi ei tasu mõelda negatiivselt, et ma nüüd seda ei tohi või ma seda ei saa või ma pean selle ära hoidma, et pigem vaadata seda sellise positiivse poole pealt, et ma saan seda natuke endale lubada seda teist. Et siis ei teki sellist justkui vaimselt vangisoleku tunnet. Et nüüd ma ei tohiks seda kunagi, ma ei saagi seda ja mõtlesin süüdinudki siia ilma et seda asja süüa ja nii edasi, et alati kõike võib-olla ongi mõistuspäraselt ja needsamad asjad, mis te nagu tegite, kirjutasid üles see aitabki, seda. Aga kas selline asi ka aitaks, et, et noh, kui tuleb selline isu, et hambad tahavad nagu tööd, porgandit ei taha, et võtad need igasugused need pallikesed, mis on niisugused ilma suhkru maitsetud, et sööd neid, nad on nagu küllaltki õhulised ei anna nagu väga midagi vaid mida nagu süüa, mis midagi ei annaks. Mis midagi ei annaks? Ta ei olegi eesmärk süüa seda, et mis midagi, jaan, vanad nagu selline nagu tahaks, mida krõbistamise Irustani siis snäkib ja ma olen nüüd, mul on neist kõrini, ma sain kolm pakkineid ära, Ülle muidugi, juba ka vilgut vilgutas silmi selle peale, et mis näksi on, milles on üks protsent rasva, mis maitseb nagu kumm. Aga miks tuleb? Vot see ongi küsimus, kas kõht on reaalselt ja kõhn reaalselt ühi kogu aeg, aga siis on järelikult jäänud midagi toidukorrast. Kas sinu toidukordade vahed on jäänud liiga pikaks või on see toidukord, mis sa võtsid, liialt tulnud, kas ühekülgne või on see olnud liialt väike? Et sa saad täita oma toidumahtu näiteks sellega, et sa sööd rohkem ikkagi köögi- ja juurvilju ja puuvilju? Need ei pea alati olema vastikute nii-öelda, sa ei tohigi mõelda nii, vaid sa pead tegema endale meeldivaks ja alustan nendest, mis sulle just endale meeldivat, sa ei pea ju võtma seda köögi- või juurvilja või puuvilja, mis sulle tegelikult ei meeldi. Mina olen reaalselt teinud rohkem köögivilju, olen teinud ahjupeete, olen teinud porgandeid ja, ja tegelikult mulle ja kõigile, kes minuga koosnevad, tohutult maitseb, ainult võtab jube palju aega selleks, et see Peetsel ahjus ikkagi pehmeks saada, see peab olema tegelikult poolteist tundi ja, ja ma olen täiesti nagu nõus seda tegema. Noh, nad on sellised nagu ma ei oska öelda, nad ei ole mitte seibedaga sellised nagu kuubikud, eks ju, ja no ükskõik, see, ma olen nõus selle ära kannatama, aga ma tahan öelda seda, et et ikkagi noh, ma söön selle köögivilja ära, ma söön selle liha ära ja siis ma vaatan tohutu kadedustundega kõiki, neid, kes saavad endale sinna panna muhedalt kastet, kes saavad võtta mingid salati, mingid majoneesi, need, ma olen ikkagi nagu välja lülitanud, midagi ei ole teha. Siin tahaks kohe jälle öelda selle peale seda, et, et ei pea jälle kõike välja lülitama neid kastmeid, asju, et vaatame seda kui mingit kurja asja, et tegelikult ja see ka, et ega see peet siis ei ole nii-öelda ainukene mida sa teha saad. Sa võtad kassi, sealt külmutatult terve suure plaaditäie, kas või ahjus neid endale, eks ole, ära kus sul juba pool taldrikut on ilus, kui seal nendest köögiviljadest peal paned sinna mingi väga hästi maitseainetega tehtud näiteks lihatüki kõrvale mingit kartulit, tatart või, või riisi, eks ole, ja see selle kõik segamini ära siis sa saad ikka kõhu päris täis. Ja noh, eriti ja, ja see on jälle see, et kui sinna kõrvale ei võta mitte mingit valget saia, vaid täisteraleiba, siis oluline asi, mis sa just nendest taimsetest asjadest nendest juurikateste leivast saadavad, kiudained, mis ka tegelikult hoiavad kõhu täis, ehk siis nad seedivad kaua ja sul on see täidetud kõhutunne kauem. Ja muidugi, kui sa oled terve taldrikutäie seda lahjat endale nii-öelda sisse ajanud, eks ole siis ühtteist niimoodi natukene natukene võid seal head paremat ka peale ampsata ja siis ongi kõht täis ja maitse suus ongi magusaga, minul tekib näiteks alati magusaisuga, ma söön niisuguse väga hea, see võib olla täiesti tervislik õhtusöök, aga vaat nüüd tahaks midagi magusat peale ja mul oli ka eelmine nädal filmi esilinastus ja mulle kingiti väga palju igasugust kraami. Mul on terve hunnik ka praegu ja suguseid šokolaadikomme. Ma ei tea, mis nendega teha, neile teile tuleb tuua või anda, selge, et ma üritan, kuidas, nagu kiusatusest nagu üle saada. Silma alt ära, see on esimene asi, et ta ei ole seal laua peal, ei ta, et ta ei tohi olla ei pakendis ega kausi peal lahtiselt, vaid paneda kuskil ära Kapi. Ja tõesti, kui sa tunned, et sa tahad, siis sa võtad sealt kapist, võtad selle väikese tüki ja ülejäänud jätad sinna kappi, et asi, mis sul on silme all või asi, mis sul kausiga nii-öelda laua peal ja käeulatuses, siis käsi käib sulle enesele märkamata. Ja selles suhtes noh, oleme ausad, et kui sa ikkagi oled seda õiget asja kõhu täis söönud ja siis noh kas tõesti siis see Bacohommi läheb sinna nagu otse peale sisse, nii lihtsalt Läheb ikka veel. Ütles ka, et noh, et mida aktiivsem seal päeva jooksul oled olnud, siis nagu enda suhtes oled aus, seda rohkem idee poolest nagu võid sealt endale lubada ka, aga noh, alati peab jääma selliseks mõistuspäraseks k. Aga see näitab ka see, et võib-olla kui lähed õhtul lihtsalt varem magama, tuled unistada hommikusöögist lähetada koju, oled natuke magama ja kell seitse magama ja siis hommikul tõused, on kõht tühi, siis sööd. Nii palju, kui jõuad, lähed kell seitse magama, siis kella kolmeni istud, silmad pärani lahti, teki all sale mõtet sellest samast asjast, et enam ei saa magama jääda. Kas uni võiks olla niisugune põhjalik magamine? Räägitakse vist ju, et kui on unetunde rohkem, siis siis, kui kaalun paremini. Korrus Universe jääma ikkagi täiskasvanud inimesele piisab sellest ütleme kaheksast tunnist seitse kuni olenevalt inimesest, ütleme 79 tundi on see ikkagi normaalne, et ei ole mõtet hakata nüüd pingutama ennast kell üheksa voodis saama, kui sul tegelikult ei ole und. Kell üheksa. Aga ma saan aru, et kõige mõistlikum on siis sedasi, et õhtul söödki noh, näiteks nagu margitud kella seitsme ajal võib juhtuda ja siis pärast seda lähed veel välja, ei liigutad ja siis enam ei söö. Ei tasu olla niimoodi väga kellaaegadest kinni, et vaadake oma päevaseid tulusid ja kulusid, et kui te ikkagi päeva jooksul olete vähem söönud, te lähete delt õhtulist, te võite pärast seda ka süüa. Bet need numbrid nii-öelda klapiksid ja see väike miinus seal läks sinna sisse, kui te tahate alla saada selle magamise koha pealt, ma tahaks öelda seda ka, et, et kui seda unda näiteks mingil põhjusel väheks jäänud. Noh, täna siin meil kõigil on inimestel on stressi ja hädasi ja muid ja uni võib kehv olla. Ületöötamine, pingutamine, kui uni on häiritud, sai puhkenest välja ja järgmisel päeval sa oled väsinud ja see tekitab ka omaette juba seda, et sa tahad selle käe selle magusa järele sirutada energia saamiseks justkui kompenseeri tund nii-öelda söömisega. See on täiesti reaalne asi. See meile üks inimene kirjutas foorumisse kalorite kohtadelt, kaloreid tuleb jagada päeva peale hommikusööki endale siis vahepala, lõunasöök sõbraga ja tühja kõhuga ei õhtul olla. Kõik oleneb muidugi sellest, mis kell siis magama minnakse ja ei pea loobuma millestki kaloreid tuleb lugeda, ei oska neid lugeda. Mina ka ei ema ega, ja on jube tüütu, et kuidas siis nagu saada hakkama. Seal ei ole nii raske, mina loen kaloreid, vot seal on lihtsalt matemaatilist mõtlemist. Kirja sinna sellesse programmi toitumisprogramm, mis on meie tervise arengu instituudi tellitud. Kui ma tahan veel sedasi, et õhtul mul toas ei oleks arvutit ja ma kõike kirja ei paneks No selliselt, kui sa ikkagi tavaliselt sööd seda kolm moonisaia, siis ühest piisab sulle päevaks. Ega tegelikult on ju kõikide toidupakendite peal nii-öelda need portsjonid paika pandud. Aga ma isegi tervet pakendit, võib-olla võtan ampsu. Aga pakendis ongi mitu portsjonit sellesse mul jäi küll kui natuke pudeleid lähemalt uurida, mingil määral on seda asja inimeste jaoks lihtsustatud ka. Ja ega tegelikult seda kalorit panin lihtsalt lugema ei pea, sellepärast kui nädalast nädalasse olete käinud vaatamas ja mis see kaal on teinud, ega kui see kaal ikkagi seisab nädalast nädalasse, ju siis natukene peaks vähem sööma, just need kalorid on suht üks ühele, kui tuleb juurde, siis see on just seal on liiga palju, et tegelikult kaal ütleb ka selle ära, aga seda saab ainult nii-öelda pikema aja vältel. Aga, aga mis see kogemus näitab, et näiteks kui jääbki õhtusse, ütleme, pool päeva kaloraaži eest kes sööb siis õhtul korralikult, et kui, kui tegelikult see kalorite hulk on ikkagi nagu piirnormide piires, et, et kas see on nagu väga halb praktika ikkagi. Noh selle idee poolest ei ole, kui ikkagi sama numbritega tuled välja, aga teine küsimus on see, et kas ikka päris on niimoodi, et päeva jooksul siis terve päeva jooksul sai nii-öelda pool päevanormist sisse söödud ja siis ja siis teine päeva pool läheb ainult ühe söögiga. Et võimalik, et see päeva esimene pool on ikkagi suurem olnud kui teine võib-olla ei teadvustata lihtsalt seda, et noh, idee poolest numbrid nagu ei valeta. Kasuks tuleb kindlasti see ka, kui inimene ise tunneb sellise toitumise vastu huvi ka, et noh, tänapäeval tegelikult nende toiduainetega on see, et väga, väga palju on sisse ära peidetud justkui neid kaloreid kas siis suhkru näol või võirasva näol, et see toidu maitse nii-öelda paremaks teha ahvatleva maksed, inimene üldse ei pruugigi teada, et ta tegelikult siis rohkem kui ta tegelikult algselt arvas. Üks asi on nagu jookide puhul ka selles suhtes, et selles ei armsake limonaadidest rääkima, eks ole, et kui mõelda jookide puhul ka, et mis ma toidu kõrvale võtan, et kui sa ikkagi pool liitrit limonaadi jood ära, siis see on 10 teelusikatäit suhkrut seal sees sama tegelikult mahlaga, et ega mahla, noh, kõik on hästi, eks ole, isegi, kus on pressitud mahlaga, teine asi on see, et sa ei oota sama kiiresti sisse kui vee, eks ole, ja see lõbu on ruttu läinud, kui samas teine variant oleks see, et joo toidu kõrvale klaasitäis vett, mitte mahla ja see puuvili pärast peale. Nonii mul on, mille üle mõelda, ma usun, et head sõbrad, telgimargid, Meelis ja Kristo. Kuigi teil ei ole vist olukord nii hull. Juttegi praegu näljaseks tegija ja lõunaaeg on tulemas, teeme täna siin väikese lõpetused kohtuda jälle nädala pärast ja siis. Mina luban, et ma ei ole enam pidur, võtan ennast käsile, leian oma peas selle motivatsiooni nuppu üles, vajutan sinna aitäh Üllepsilowoodova ja siin kelner Reval sport spordiklubis. Ja aitäh ka Margit Kilumets, Meelis sild ja Kristo Elias. Tänaseks on huvitav saade läbi minu nimi Kristo räim kuulmiseni.