Ütleme, Nõukogude Liidu konstitutsioonipäeva pole inimest meie maal, kes poleks isiklikult kogenud. Milliseid hüvesid pakuvad töötavale rahvale Nõukogude konsultatsiooniga antud õigused. Neid pole tarvis hakata loetlemagi. Eesti kodanlik valitsus, nagu teada, pasundas kodanike suurtest õigustest, mis on kirja pandud põhiseaduses. Kuid tegelikult said töölised neist õigustest kõige sagedamini kasutada vaid üht õigust õigusetusele. Kõige paremini teavad sellest rääkida muidugi endised poliitvangid, kellel tookordsete õiguste maitse püsib siiamaani suus. Meie stuudios ongi praegu seltsimehed Olga Lauristin. Aleksander Reeses, Oswald kivisson, kes meenutavad, millega hiilgas õieti kodanlik-demokraatia. Noh, seda demokraatiat me saime muidugi näha Eva oma nahal tunda, nii et kui sellest rääkida, siis ei kamanda rääkida oleks igale seltsimees reserson, ehk hakkab peale. Teatavasti kodaniku, Eesti asutav kogu. Missugune valiti 1919. aastal kodusõja ajal tingimustes, võttis vastu kodaniku Eesti põhiseaduse. See põhiseadus kuulutas välja väga mitmesuguseid vabadusi maa- ja linnarahvale. Seal olid väga paljud paragrahvid, missuguseid rääkisid koosolekute vabadusest, organiseerumise vabadusest Trietivamandasi vabadusest ja sõnavara, sõnavabadus, isiku puutum ja isikupuutumatus ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, see pidi olema ühe moodsa Euroopa demokraatliku riigi põhiseadus, mille hüved pidid olema kasutatavad kõikide kodanikude jaoks. Üks tegelik elu näitas, kelle kohta need vabadused kehtisid ja kelle kohta nad mitte ei olnud. Selle põhiseaduse paragrahvide kohaselt pidi valimisele tulema ka kodanikuriigi kõrgeim võimuorgan. See on riigikogu ja esimese riigikogu valimised teostusivadki novembrikuus 1920. aastal peab tähendama, et mitte kõikides valimisringkondades ei saanud Tallinna hommi tühisuste kesknõukogu valimistest osavõtt. Ta sest valimiste peakomitee tühistas Virumaal ja Läänemaal nimekirjad. See oli juba esimene demokraatia õiekene paljude teiste hulgast. Valimised toimusid mitte ainult riigikogusse, vaid toimusid ka omavalitsustesse. Näiteks valiti ka Tallinna linnavolikogu. Veebruaris, 21. aastal valiti Tartu Narva, valiti maakonna nõukogusid, alevivolikogusid, vallavolikogusid ja nii edasi. Siin oli juba olukord teistsugune. Tallinna ametiühingute kesknõukogu valimisringkonna nimekirja järele valiti Tallinnas 101 volinikust, kommunistlik tööliste rühm sai 28 kohta. Ja mujal olid samasugused tulemused. Aga noh, mis sellest siis kasu oli, veebruaris nad vilja kuivana arreteerimist märtsis-aprillis. Me teame, et suleti vahepeal Tallinna ametiühingute kesknõukogu, aprillis suleti üle-eestimaaline noor prolentaarlaste ühing ja võeti ette maas arreteerimisi ette mitte ainuüksi 150 inimest ja arreteeriti siis. No peale Harreteeritute sõelumist ja anti kohtu alla 115 inimest, kes järgmisel aastal 1922. aastal figureerisid sõjaringkonnakohtus sõja, 15 protsessiosalisena, kes need osalised olid? Seal olid kõik esimese riigikogu kommunistliku tööliste rühma viis liiget. Seal olid Tallinna linnavolikokku valitud 28-st volinikust 20 volinikku. 38 kandidaadist linnavolikokku arreteeriti 32, seal on see linnavolikogu liige Paul Raudsepp. Kohe peale oriteerimiste mõrvati. Nii nägi välja kodanlik-demokraatia on väga iseloomulik niisugune hea meeleartikkel tolleaegses Päevalehes pealkirja all kommunistlise rühma lõpp Riigikogus, kus teatati, et, et sellega oleks kommunistlike kandidaatide nimekiri läbi ja viimased kommunistlikku esindajat riigikogust väljas. No ja niisugune asi kordus jälle uuesti 23. aastal, kui oli teise riigikogu valimised ka vaatamata kõigile nendele takistustele, mis tehti küll töölise ajalehtede sulgemisele ja selgituste tegemise takistustele valimiste eel ja nimekirjade tühistamisele Narvas, Virumaal ja vali rahvas siiski riigikogusse, juba 10 esindajat. Aga sügisel toimunud linnavolikogude alevinõukogude maakonna nõukogude valimistel valiti jälle töörahva poolt pöörada öiseväärne nimekirjade järgi Tallinnas näiteks 36 protsenti saadikutest, nii et vaatamata kõigile takistustele. Me näeme, et liikumine kasvas, revolutsioonilised jõud kasvasid töörahva poolehoid ühisele väärinalija kommunistlikule parteile kasvas. Ja valimistel viidi siis nii palju esindajaid on aga kauaks seda siis oli jaanuaris. Olid jälle ülemaalised arreteerimised, kus arreteeriti kõik need, keda oli valitud tööliste organiseeritult rüüstati. Ja kodanlus jälle hõiskas, et nüüd on kommunismi juurtega välja kistud. Neid arreteerimisel ma mäletan isikliku kogemuste põhjalgi mind ka tol korral ju 23. aasta sügisel valiti Tallinna linnavolikogu liikmeks. Need oleksin kah selles esimeses koosseisus linnavolikogus pidanud kooslusest osa võtma. Aga ennem kui kokku kutsutakse volikogu 21. jaanuaril juba pandi siis arreteerimine toime. Samal õhtul toimusid arreteerimised Narvas, Tartus, Pärnus, Viljandis ülema ja nii kujunes ele uus suur protsess. 149 kommunisti protsess. Ja selle protsessiga taheti jällegi anda järjekordne löök revolutsioonilise töölisliikumisele Eestis. Seltsimees Lauristin juba nimetas, et valimiste tulemused olid väga soodsad nii Riigikogusse kui omavalitsustesse. Kuigi kodanlus siin ei lasknud ka igast ringkonnast valida, noh ütleme Virumaa ja Narva son, prolitaarlik ringkond oli teada, kes oli esindajad, võivad olla siis võtame Tallinn esitatud nimekiri tühistati, kuidas käituda nimekirjade tühistamine siis väga lihtsalt. Aga vaata lihtsalt valimiste peakomitee mitmesugustele ettekäänet, et kas on nimekirjas näiteks Virumaal nimi kirjas ühe saadikukandidaadi nimi oli valesti trükitud. Ja siis tühistati siis, kui ennem ei olnud õigust uusi kandidaate esitada. Nii et viimasel minutil olite istuvad, sellega oli kriips peale tõmmatud ja enam ei saanud osa võtta. Minu arvates meie noortel võib kergesti nisugune eksitus tulla, kui ta pihku saadab kodanlik konstitutsioon. Kui teda vaadata pealiskaudselt, tekib mulje, milles kodanlus ise väga palju armastas rääkida, et et Eestis maksis nagu kõige demokraatlikum kordildsel. Tegelikult seltsimees reževiia Lauristini juttu ajamas juba selgub, et siin oli hoopis teine sisu, antud sellele mina olen neid hilisemast ajast sattunud kommunistliku liikumise, aga mul on ka see meelde jäänud. Paljugi, mis on ühenduses ka kodanliku konstitutsioonile, näiteks mikspärast siiski kodevus oli sunnitud, on sarnast niinimetatud demokraatlikku riigi, kordan, kas oli laialdaste rahvamasside petmiseks. Tegelikult üks oli paberil, aga teine oli elu kulg. Kogu aeg, nagu me kuulsime, oli ju metsik terror, hulk meie paremaid võitlejaid hävitati ja kui need kodanluse tekkis tõega raskusi oma konstitutsioonist kinni pidada, siis tuli kohe appi. Teised. Kõrvalseadusega sõjaseadus vististe minu arvates kehtestati juba jäi kohe sõja algusest peale. Nerja seisukord pandi maksma novembrikuus 1918. aastal, kui nii kui kodanluse võimule tuli ja kohe hakkas talt sõda oma rahvaga jätkasid arreteerimised. Ja igasugused kõrval nisukesed paberid ilmumist tegid, viisid töörahvale nulli peale kogusele konstitutsiooni mõte. Ja peab ütlema, et kodanlus kuni oma viimase päevani ei tulnud ju teisiti toime kui ainult sõjaseadustega. Tõsi hiljem Ta nagu häälti, peenem nimetus, nagu häbeneti öelda sõjaseadustesse teda nimetati kaid. Kaitseseisukorrakaitseseisukorra seaduse või sõjaseisukorra seadus seal ei olnud, et kõik põhiseaduses ettenähtud üleslöödud vabadused on sõjaseisukorra kehtimise ajaks tühistatud. Ja siis nad tegid nii, nad ei pannud mitte seda sõjaseisukorda maksma nii piiramat aja peale, ütleme seal kuradi kaheks aastaks, aga nii peaaegu see kaks aastat hakkas täis saama, võttis riigikogu vastu sõjaseisukorra pikendamise seaduse jälle aastaks jälle aastaks. Et see ära tuletab meelde isegi meie olukorda vangimajas, kus meil karistati vangiõiguste ära võtmisega kuuks ajaks ja siis, kui see kuu aega täis sai, siis maid uus määrus jälle kuuks ajaks niimoodi. Vangimehel oli ka oma kodukord olemas ja peab ütlema, et ta oli väga ilusas kirjas kirjutatud raamatukene kaaned olid seal kaante peale olis hõbedast tähed suured aga nii palju, kui me leidsime, ega nad ei pidanud ka vanglas sellest isegi omatehtud kodukorrast kinni. Ikkagi leiti nisust pumpli, kuidas meile kõige valusam kõige kibedamini pihta panna. Aga ka seal oli oma erinevused, näiteks yksoli, mida kasutati nyt kommunistide suhtes. Teene oli, mida peeti nüüd härrasvangide suhtes, need on need suured riigikelmid, pankrot meistritele, sajad miljonid sendid või isegi miljardit selja taga seisid. Ja kolmas oli, mida siis hiljem kasutad nii oma klassid endal, nii vapside fašistide suhtes. Meil oli ju väga lahtised tingimus, on siis ei olnud üldse mingisugust jälgegi enam vanglani põhiseadustest. Ja te küsite, kas me saime vangi õigusi kasutada? No näiteks üks õigus on, et sa võid lugeda, seal oli ette nähtud muidugi piiratud arv raamatuid, mis seal Wanda raamatukogust võtta. Lugeja tehtud, aga meid karistati lugemisõiguse äravõtmisega ja kuude viisi sai tohtinud lugeda veidi kambris viimane raamat välja ja saame ka kogu seda ka ei saanud ajalehti. Me saime nüüd algul kahe nädala vanuseid ajalehti, hiljem oli meil õigus saada ainult kahe kuu vanuseid ajalehti. Aga meid karistati sellega, et meil võeti ära ka ajalehelugemisõigus, ei saanudki ainult kahe kuu vanuseid ajaleht ei tohtinud saada ühtegi kirja välja saata ühtegi kirja ja no siis muidugi lisatoitu. Seal algul saime karist midagi kahe nädala tagant, aga pärast lubati saada kahe kuu tagant, kaks kilo. Toit on siis karistati, sellega võeti ära. Õigus, sai iga kahe kuu tagant seda kahte kilo saada. Vaat need olid siis need vangiõigused, mille äravõtmisega metsis pidevalt karistati, rääkimata sellest muidugi kartseri paigutamisest üksikkongi paigutamisest mida poliitvangile suhtes ka väga ohtrasti kasutada. Et äkki ja põhjuseid õiguste ära võtmiseks põlvkondadest veel kuigi raske leida? Oh ei olnud, vaatasid kord aknast välja või ma mäletan isegi mind, kord karistati. Kutsuti välja, teatati, et mina olevat läinud mööda koridori nahmittegema, ise järelikult mindigi kuskile viidi, vangi aeti liidakse ja trepist olevat olnud valvur ja mina põle seda valvuri teretanud. Ja sellest võeti, millele ukseks õigust ära rohkemat tarviski. Ja vahel arvati, et sa tukkusid. Ja, ja ma mäletan telmanile, tehke tema peale ettekanne, et Delman magas päevaja, Delman istus ja pidas ta pea valutas, pidas silmad kinni. Ja mis kasu oli ka raamatukogus, kui juba märgiti, et meil olid alaliselt karistused peal ja, ja me ei saanudki kasutada, meil tuli on ütelda Enda arendamist teisiti teha, seltsimehed, kes ütelda, omasemad kõrgema hariduse olid edasijõudnud, nii et siis loengute näol ja niisuguse referaat referaatide näol, millest kõik osa võltsivad sel moel üht-teist aitas, jäävad ja nii-ütelda oma teadlaste noaga. Sa mäletad väga hästi sagedasti eriti meile üht või teist raamatut missugune raamat kandis tiitellehel päris süütut Jah, vot nii, me saime raamatuid. Jaa, harilik tee oligi ja tont. Teatrisõbrad köitsid ette sihitu raamatu nimetuse, aga see sisuliselt marksistlik raamat. Viljandis maistasin üksikud ka kaua aega ja ja seal ma siis protsessiga kirjanduse pärast. No ma olin mõistetud eluks ajaks, nad ei taha mulle anda marksistliku kirjandust, ma ütlen, et ma olen oma ilmavaate pärast mehed eluks ajaks nüüd elangi majja. Kas see ei ole küllalt suur hind, et ma saaksin lugeda oma ilma vaatajale vastavat kirjandust? Aga ei. Lubage ma natukese täiendan siiski seltsimees reženi sõnavõtu meie oma hariduslikult tööst peaaegu igas ühiskambris olid meil koolid organiseerinud. Ja seltsimees rees oli ka yks kooli õpetajatest õppejõud. Seltsimeeste elling. Me oleme ühes kambris, nemad siis järjekindlalt tegid, seal teevad. Ega me siis väga nii sünges meeleolus alati olnud, peab ütlema, et päris elavad inimesed ja igasuguste vigurite pealegi valmis ka isetegevus oli meil käimas see ja näiteks peale seda, kui 32.-st aastast, kui medali üksikutes paigutati uuesti, sattusime iis kambritesse. Smer vanglakiirt polnud enam võimalik veel anda tehnilistel põhjustel. Selle asemele astus elav vanglakiir. Sepre Oscarid, kes meie hulgast käesoleval aastal lahkus, tuleb meelde tuletada, kui väga tublit seltsimees, kes hästi nooti tundis. Tänu tema nooditundmisele oli meil ka nii oma väikesed tasakesest koorid. Me ei tohtinud ju kambris laule laulda. Aga kuskile nurga või sinna ahju taha kogunesime kokku. Ja Sepre oli siis ennem juba kolme-nelja mehega harjutus teinud ja siis esitas juba uusi laulusid. Laagerdamistest Me osa ei võtnud, aga meelde väga meeldisid Nõukogude liidus ilmunud filmide löökpalad. Üks oli, mis hästi meelde, soli süda. Nii et see demokraatia, mis maksis väljaspool müüre see kehtis ka vangimajas. Kõnekines jaam. Aga kodanluse riigitegelased ise väga hästi iseloomustas seda demokraatiat nii Laidoner kui päts, mõlemad ütlesid selge sõnaga ega demokraatia põlema nii kompvek, mida igaüks võib lutsida kui puutumatus, aga me saime ju kõik oma nahal tunda, mida see isikupuutumatus tähendas. Näiteks kui oli enim arreteeritud, rääkis ka seadused, teda võis ainult kolm ööd-päeva pidada kaitsepolitseis. Aga tegelikult oli küllalt juhuseid, kus seltsimees peetilisel kuu-poolteist ja näha oli NL mingisus raskusi tekitanud selle paragrahvi rikkumine. Wen drastilisemalt tuli see Joe ilmseks iga kord. Riigikogu liikmete arreteerimise puhul oli konstitutsiooni selgesti öeldud, et riigikogu liikme isikupuutumatus on garanteeritud kogu selle aja kestvuseks, mis taandub rahavalt valitud parlamenti. Aga ometi kõike Töörahva poolt valitud riigikogu liikmed arreteeriti siis, kui nende volitused täiesti kehtisid. Nad olid olnud mõni kuu riigikogu liikmed ja võeti kinni. Mis põhjustel teid kõiki arreteerida, kui te räägite sellest, kuidas nemad ise siis seda teile teatasid teatada jälle, oli noormehe meie saatus, tähendab, seitsmes Lauristini minu oma võrdlemisi sugune. Meid mõlemaid arreteeriti Tallinnas tööliste keldris 21. jaanuaril 24. aastal. Ja seal oli allkoosolek käimas lahtine avalik koosolek, millest võtsid osa töölisorganisatsioonide liikmed ja mis oli põhiseadusega lubatud. Jaajaa. Öeldi, et te olete salaorganisatsiooni liikmed, mis nimetab ennast kommunistlikuks parteiks, kõigile süüdistas olete kommunistliku partei liikmed, mitte mingisugust tõendit selleks nendele ette tuua ei olnud. Et me oleme kommunistliku partei liikmed, no muidugi, paljud neist olid tõesti liikmed, aga arreteeriti ka neid, kes ei olnud üldse partei liikmed põrandale sa pead kõik liikmed ja ka nende kohta ei püüdnudki tõendada, kas ta on või ei ole, sidus materjalid esitati meile, meie legaalne tegevus, tulite nendes ametiühingutes, oled seal komisjonis oled võtnud osa sellest kooselust legaalsest korsuks sellest legaalsest, seal ütleme, nõupidamisest, kongressist, valimiseelsest joonise ja just just just ja mina linnavolikogu valitud, see oli kõik legaalne asi ja nii oli igaühe jaoks legaalne tegevus oli kirja pandud ja see oli nüüd süüdistusmaterjal võeti ainult kokku, et te olete seda kõik teinud kommunistliku partei juhtimisel. No mina olin juba teistsugustes tingimustes 1000 ees, 31. aastal moni tuli võta legaalsest tööst osa, mitte enam legaalsest, sellepärast et 24. aasta detsembris olid ju antud tohutu löök Eesti töörahvaliikumisele ja kommunistlikule liikumisele ja siis algasin epa rangelt põrandaaluste organiseerimist. 1000 ees 31. aastal motoliit, komsomolitööst, osavõtt. Ta on minu arreteerimine kaheks toimus nii et noorte Ilbiroosseli sattunud reetur ja tema näpunäidete järele mind Tallinna tänaval arreteeriti. Taskus oli mul muidugi ka mitmesugust kommunistlikku kirjandus oma käega kirjutatud lendlehe taolist midagi. Talust oli väga palju. Ja, ja siis karjuti politsei käed üles. Niimoodi algas minu vangi elu, ehteid tulistades kahtleb eest põgeneda või noh, väga palju parteitöötajaid oli ennemgi Tallinna tänaval ja Tartuski. Ma tuletaksin meelde lisana veel ühenine seltsimees bootini nime kelle ulikesele maha lasti. Politseil oli kindlam oma elundite kaalule panna vaid esimesena tulistada. Kodanlus teadis, kellega on tegemist meie ja meie taolistel nii-ütelda sadanud inimeste näol, neid hakata protsessitama, kohtusse viima, vangimajasse viima. Son, suur tüli. Oli tarvis hävitada füüsiliselt ja jälitati füüsiliselt tänaval Kreuks. Nii tulistati seltsimees genissoni Tatari tänaval riis, riis, Malleeneri ja nii edasi füüsiliselt lahtise protsessi tegemistega. Ja pealegi kohtuprotsessid kujunes ikka alati kõik demonstratsiooniks kodanluse vastu pärast kommunistide mehine käitumine sundis need väga palju ebameeldivus üle elama. Oli meil ka poliitilisi nõudmisi, poliitilisi proteste kohtun jah, kohtlemise pärast oli ja noh, ja siis muidugi nõudsime ka vabastamist juba ja nii edasi. Vete näiks resoluutsemad vahendeid, millega vang oma meelsust avaldas, oli näljastreik. Küllaltki raske, vangi lendad küllaltki raske, praegu tihti peraažib, nõuad, et sa iga päev pead ainult õunu sööma või kefiiri jooma. Poolteist liidud ja õhta. Sa tunned kar, kuidas ta närib su kõhtu kõik, aga siis, kui sa oled juba kuude viisi aastate viisi nälginud ja peadiks päev või kolm päeva söömata olema, staabee kannatanule meil oli, meil oli ja organiseeritud seitsme päevaline, see oli just siis, kui kodanlus läks üle. Taga oli tegelikult kõige jõhkram režiim üldse või sinine ette kujutadagi sel ajal. Kuna me juba sõda või meid oli juba hulk aastaid ähvardatud, olime teadlikud, mis ta meile toob ja mis ta meile tähendab. Ja kogu poliitvang, kond, kommunistlik muidugi, valmistuski oma protestiks. Ja oli juba kaua aega ette nähtud. Need punktid, mida me esitame, need on vististi kaheksa ja nende punktide nõudmisteks seitse päeva näljas, seda me muidugi kodanusele kuulutanud, et seitse päeva märgimsel meie oma range saladus, aga alguses oli ta kohe kokku lepitud et seitse päeva peale seda hakkama. Äärmiselt raske mustreid ka haiged ja nende haiged ja, ja keegi ei tahtnud kõrvale jääda sellest üritusest, olgugi aktsioonist. Haiglas andis tulemusi, see leian, leian, on meie, teadsime seda ette ka seepärast töölisorganisatsioonid ub väljas, rüüstatud abi meil väljast ei olnud ta puhtal kujul meil sisemine aktsioon ainult võib-olla nii palju, ehk abi siis kändi, esialgu nendel oli kavatsus ka meil raamatud ära võtta. Aga raamatud siiski jäid. See, et meie seal võitlesime kogu aeg edasi, vaat see karrastas meedika joga endiselt. Ja siis me pidasime füüsiliselt ka paremini vastu. Ja me tulime sealt välja, mitte murtud tänavaid, ikkagi sirge selgrooga ja püstipäi. Me vabanesime vist ühel aastal ühel kuul ja ühel päeval ja see oli 38. aastal. No tekkis niisugune olukord, et fašistlikud füürerit Eestis, Pätsil ja Laidoneril olid oma asja juba ühele poole viinud. Tähendab, uus põhiseadus oli maksma pandud terve rida erakorralisi ja, ja muid seadusi oli kehtestatud ja nende olu kartali ja vaikiv olukord oli maal ja võimutäius oli koondunud nende kahe inimese käte, eeskätt muidugi president pätsu kätte, oli tarvis näidata ühenduses sellega oma riigi killust, vägevust ja nii edasi suurem ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka välismaale. Ma mõtlen siin amnestiat, amnestiaseaduse väljaandmist, esiteks, teiseks oli tarvis vabsee vangimajast välja last, kuid nendel olid samasugused poliitilised paragrahvid nagu meil kindrali käsn, nägaks meil käsnad. Kuidas sa näitad ütelda rahvale, et voodet vabastamine, nii et amnestia põhjal samal ajal ütelda, kommunistid teatakse vangima sedasi? Vabastame poliitilised vangid, need olid poliitilised vangid ja, ja oligi mõni aasta ja me oleme poliitilised vangid, olime istunud 15 aastat, nii et see oleks rahva Est täiesti paljastanud nende nii-öelda. Ligile fašistliku iseloomu, nii et kõigil nendel põhjustatud oma ütelda suurt hiilgust, võitu pühitseda, ütelda, mõtteosalisi vapsi vabastada. Vot selle amnestiaseaduse riiekese peale sattusime ka meie kommunistid umbes 100 inimest, nii ja vot seitsmendal mail, 38. aastal meie vabanesimegi. Aga siin peab ütlema mitte kõik. Kui mind oli tulistatud ja veel ei teatud, kas maja ning või mitte, ma olen sõja distsiplinaarkompanii haigepalatis Tallinna prokurör haavalt tuli sinna ja siis konstateeriti, et ma olen Eesti vabariigi kodanik. Kohtus muidugi seal rääkisime ja mõned päris demonstratiivselt. Et Nõukogude Liidu kodanikud kohus selle küsimust ei arutanud üldse. Tavaliselt seda siiski tehti, ma tean eelmistel protsessidel seda rehvingu, tekkis vaidlus kellelegi kodakondsuse suhtes, siis ka seda kogu suutis seisukohale. Aga meil seda ei tehtud. Ja 38. aastal amnestia puhul siis nopiti meid veel kaheksa inimest, keda ei kavatsetud Eestis vabastada. Jäiva vastatudki. Kolm kuud kestis, kuni nad olid otsustanud, kuidas meid välja saata kuidas neist lahti saada. Neil olid omamoodi singaraskused. Ja siis viidi ühel õhtul meid Tallinna politsei arestimast laboratooriumi tänavalt erivagunis. Narva oli miks ööpäeva politsei arestimajas. Järgmisel ööl viidi meid Narva Jeesus. Seal kaks paatik, suur Kalava, teine oli mootorpaat välja vaadata meid Ohtmega illuminaatorisse siiski piilutut. Nägime, et kuskil nagu anti elektri tule signaali ja peale seda varsti Beatoski paatemaati. Kohe merre suunas Narva lahel ja, ja tõmmati siis slepis olnud paatsena kõrvale ja käsutati meidki siis illegolima, sinna. Arvatavasti poliitilis politsei, Narva komissar. Kes meil siis andis suuna, ütleb, et seal on nõukogudepiir. Aerutage sinnapoole, tagasi tulete, paneme tule peale. Nahk, kui me olime umbes 20 meetrit eemalasse jõudnud, siis nuhid panid käed torudesse ja karjusid siis jääda Räis Härrad, kommunistid ja metsiku naeruga ei tea, kes nüüd algatas meist, aga äkki meie paat rõkkas internatsionaalist. Niimoodi siis oligi meelse vabas. Nii et kokkuvõte siis mingisugustes õigustes kodanlikus ühiskonnas rääkida ei saa, need olid, kellel on, kellel ei ole, õigus on kadunud võim oli tema käes politsei, kohtute, sõjaväe ja nii edasi näol, vangimajade näol. Ja tema kehtestas neid seadusi ja tema tõlgitses neid, tema, need rikkust. Ja mis oli kasulik, seda rakendas ja, ja mis oli kahjulik seda väänastama, nii et haigla vangi mad hoidlasid käes.