Franz Schubert kist on tehtud rohkesti filme ja lavalugusid. Need kipuvad millegipärast olema kangesti sentimentaalse diahalemeelsed. Noor lokkispäine helilooja armub ilmtingimata, et mõnes sama kaunis õpilases ja pühendab talle hulgaliselt ilusaid lembelaule. See annab hea võimaluse neid laval või filmis esitada. Kuid kas neiu enda külma südame või tema vanemate jäiga vastuseisu tõttu? Ei tule sellest kõigest midagi välja. Lõppevad need lood ikka nii, et armastuses pettunud ja heliloojana tunnustamata. Vaene noormees istub kuskil üksinda ja valab oma muret. Kaasaegsete mälestuste ja kirjade järgi otsustades ei olnud Schubert sugugi mingi kurva kuju rüütel vaid elurõõmus ja optimistlik inimene, kes armastas lõbusat seltskonda ega põlanud kav veini. Ühte lugu armumisest pole aga juttugi. Kord oli tal küll olnud tõsine vastastikune kiindumus naabrineiuga, kuid peigmees oli liiga noor, ilma töökoha ja rahata ning neiu läks jõukele pagari-le mehele. Subert aga suhtus hiljem jeva tüterdesse üpris ükskõikselt ja jahedalt ega püüdnud kunagi kalancet kavaleri mängida. Ja tunnustusestki ei jäänud ta heliloojana ilma. Viini ja teistegi linnade ajalehed lisasid tema nime ette algul lootustandev paljutõotav. Peagi juba andekas, vaimustav, meisterlik, geniaalne. Schubert ütles enda olevat sündinud selleks, et komponeerida ja mitte millegi muu tarvis. Ta sündis 1797. aastal Viini eeslinnas. Kooliõpetaja peres isa ja kaks vanemat venda olid asjaarmastajad, muusikud ja nendelt saadud algõpetusega võis tulevane helilooja juba kuueaastasena perekondlikust kvartetis kaasa mängida. Varsti polnudki isal ja vendadel talle enam midagi õpetada. 11 aastasena pandi poiss kuningliku õukonna konflikti kinnisesse üldharidusliku õppeasutusse, mis valmistas ette õukonna lauljaid. Moor, Schubert laulis kooris, mängis õpilasorkestris esimest viiulit ja hiljem dirigeeris sündimisest saadik tuttavaileviini lauludele ja tantsudele lisandus nüüd muusikaklassika. Oli, millest pida. Õige pea hakkas ta sõpradele näitama oma kompositsioone, mis olid sündinud siinsamas konfliktis õppetöö vaheaegade käras ja müras. Need meeldisid ja neid mängiti. Noor helilooja puistas teoseid nagu varrukast. Helidest tal puudust ei tulnud. Puudu tuli hoopis noodipaberist, osa aegapidi ta raiskama selleks, et harilikule kirja paberile noodijooni vedada. Jõukamatest peredest pärit sõbrad püüdsid teda noodipaberiga varustada. 1813. aastal katkestas Schubert õpingut konfliktis. Isa pidas tema muusikalisest andlikkusest lugu, kuid ei uskunud, et sellega võiks leiba teenida. Tema nõudel tegi poeg läbi pedagoogilised kursused ja sai abiõpetaja ametikoha kooli. Noor abiõpetaja olnud väga kuri ja range. Kui klass hirmunult omaette töötas, kirjutas õpetaja oma laua taga üha uut muusikat. Esimene ess Eeveenzeri. Story. No. Ega? Kolme aasta pärast loobus Schubert koolmeistri ametist. Ta kolis Viini oma sõprade juurde ja lootis, et suudab oma muusikaga end elatada. Ent kirjastajad saatsid tundmatu noormehe minema, ilma et oleksid nootidele pilkugi heitnud. Tuli hakata andma muusikatunde, et mingisugustki sissetulekut saada. Siis võtsid sõbrad Suberti teoste avaldamise oma südameasjaks. Metshaldja käsikiri saadeti 1800 seitsmeteistkümnendal aastal ühele tuntud leipzigi kirjastusele. Kuna seal polnud keegi vini heliloojast Franz Schubert dist midagi kuulnud. Teati aga küll. Samanimelisest Dresdeni heliloojast saatis kirjastaja pettuse kartusel käsikirja tollele tutvumiseks. Treesteni Franz Schubert vastas selle peale. Teatan suurima hämmeldusega, et mina pole niisugust kantaati kunagi kirjutanud. Jätan selle enda kätte, et kunagi välja selgitada, kellel jätkus ebaviisakust, saata teile nii viletsat teost ja välja otsida see härra, kes minu nime nii on kuritarvitanud. Muide, nimega aimudega tekkis fil hiljemgi segadusi. 1828. aastal ilmus ühes Berliini muusikalehes kirjutis, milles kritiseeriti kedagi Schönbergi, kes oli seadnud Franz Schuberti kvarteti klaverile neljal käel. Kes on härra söönberg, kas härra Schuberti sõber või vaenlane, tuua uuesti päevavalgele nii ebaõnnestunud noorpõlveteos? See ei ole sõpruse avaldus. Oma õnneks on härra Schubert teiste teostega endale juba hea nime teinud. Seekordne kvartett oli aga tõepoolest Dresdeni Schuberti oma. 11 aastat, mis esimesest segadusest möödunud olid näidanud, millist kohta kumbki väärib metshaldjas, mille kohta Dresdeni Schubert nii hävitava hinnangu andis, meeldis aga väga tuntud lauljale Mihhail Fooglile, kellele Schuberti sõbrad seda tutvustasid. Tema esituses kuulis Viini publik laulu kontserdil ja hakkas autorilegi tähelepanu pöörama. Franz Schubert jõudis oma lühikese elu jooksul ta suri 32. eluaastal, luua uskumatult palju muusikat, üle 600 laulu. Üheksa sümfooniat, üheksa avamängu, 19 kvartetti palju kammeransambleid, klaveriteoseid, koorimuusikat ja vokaalansambleid. Seitse ooperit, laulumänge ja muusikat lavateostele. Schubert kirjutas iga päev hommikutunnid kulusid alati loomingule. Sellepärast olidki talle nii vastumeelsed, igasugused tunniandmised ja muud teenistuskohustused. Need röövisid ära aja, mil tal oli vajadus muusikat kirjutada. Sellepärast ta kõigist ametitest loobuski, ehkki see sundis mõnikord peale ta lõunasöögist loobumise. Üks sõber kirjeldab niisugust lugu. Kord pärastlõunal läks ta kohvikusse, tellis kohvi ja pool tosinat kukleid. Peagi astus sisse Schubert ja valis samasuguse menüüs. Sõbrad imestasid vastamisi, kuidas neil kohe pärast lõunasööki on nii haisu. Selgus, et kumbki polnud sel päeval lõunat söönud. Selleks polnud raha. Kuid mõnele järgnes tõus. Kui mõnelt kirjastajalt tuli raha, siis oli kõigil sõpradel pidu. Nii salatisõprade ring, need olid noored kunstnikud, kirjanikud, muusikud, sinna kuulus ka teiste elukutsetega kunstihuvilisi inimesi. Üheskoos loeti arutleti, vaieldi, musitseeriti. Subert tundis väga hästi kirjandust, eriti luulet. Huvitus ka kujutavast kunstist. Kuid jutuajamisse sekkus ta enamasti alles siis, kui kõne alla võeti muusika. Tema repliigid olid napid ja värvikad, sageli humoorikad, kuid mitte kunagi tigedalt Salvavad. Teiste heliloojate töödesse suhtus ta lugupidavalt, kuigi mitte ilma kriitikata. Sõprusringis korraldati sageli Subertiaade õhtuid, kus kanti ette ainult Schuberti helitöid. Klaveripalu esitas alati autorise, samuti saatis ta lauljaid. Tema mäng oli nauding kuulata, see oli meeldivalt selge, täis hingestatust ja tundeid. Subertiaadidele kogunes vahel õige palju inimesi, sõbrad tõid kaasa oma perekonnaliikmeid ja tuttavaid. Pärast tantsiti ja mängiti igasuguseid seltskondlikke mänge. Schubert, kes ise kunagi ei tantsinud, võis tundide kaupa teistele tantsuks mängida, ise teiste lõbutsemisest õnnelik ja rahul. Schubert kirjutas muusikat sisemisest loomingu vajadusest. Ta ei mõelnud kunagi teost, luues selle edasisele saatusele, kus seda kirjastada, mis selle eest saada võiks. Heldel käel andis ta käsikirju sõpradele, kellele lugu oli meeldinud. Mõnikord ta ei mäletanudki enam oma teoseid. Koordi jättis ta ühe äsjakirjutatud laulu Mihhail Foogli juurde. Paari nädala pärast külastas ta lauljat uuesti, see laulis talle laulu ette. Schubert kuulas, vangutas pead ja lausus. Vaata, vaata päris kena lugu, kelle see võiks olla. Igahommikuse looming vaja ja õhtuse sõprade ringi vahele mahutas Schubert kindlasti jalutuskäigu Viini ümbruses. Otsene kokkupuutumine loodusega oli talle lausa vajalik. Jalutuskäike armastas ta teha koos mõne sõbraga üksindust alustavaid töötades. Suviti tegi ta matku mitmetesse austria paikkondades. Ta võttis igal pool erksalt vastu muljeid, nautis loodust, kuulas erinevate rahvaste muusikat. Kuid Viinist eemal olles igatses ta alati selle linna järele, kuhu jäid ta sõbrad. Subet hoidis eemale salongide peenest seltskonnast, kus pidi jälgima rangelt etiketti, kus jutud ja tunded olid võltsid. Ta tahtis alati olla tema ise siiras ja otsekohene. Ise perekonnata poissmees, sobiste ometi väga hästi lastega. Kord viibis ta mõnda aega perekonnas, kus haigestus laps. Arst käskis poisile aadrit lasta. Keegi teine ei suutnud poissi rahustada. Ainult Schuberti läks korda. Arsti juhtnööride järgi viiski Schubert kogu protseduuri läbi. Hommikuti putkas pisipoiss, seejärel alati Schuberti tuppa ja helilooja leidis iga kord aega teda sülle võtta, temaga juttu ajada ja mängida. Ometi oli see tema parim tööaeg, kus ta teisi jutule ei võtnud. Franz Schubert oli alla keskmist kasvu kuid jässakas tugevate luude ja lihastega lühike tugev kael, laiad õlad ja rind, käed ja jalad olid ümarad, kõnnak energiline ja kiire. Küllaltki suurt ja ümarat pead katsid tihedad käharad, pruunid juuksed, tugev väljendusrikas, lauk, tugevatel kulmu, kaartel puhmas kulmud. Tänu nendele näisid silmad, mida ta sageli lühinägelikult pilutas, väiksemad, kui need tegelikult olid. Keskmise suurusega tömpnina liitus pehmelt täitlaste enamasti kokku pigistatud huultega. Tugeval lõual niinimetatud iluduse lohuke. Näojume kahvatu. Ei iludus Schubert ei olnud. Põgusal kohtumisel võis ta mõjuda kohmaka karuna kuid tarvitses tal vaid sattuda mõnele südamelähedasele teemale. Kui ta otsekui süttis, siis muutus tema mõtetest valgustatud nägu peaaegu kauniks. Temas oli nagu kaks erinevat inimest kõrvuti viinlasele omase muretu lõbususe kõrval. Sügav melanhoolia poeedi hing, peidetud elunautija kesta, ühtaegu avameelne ja kinnine, kinnine kõnes ja kirjas avameelne muusikas.