Kui sa keeleõpe siia jääd, A-e siia seiral salongi ehedat a-. Jagana algaabi. Lõppe lõppe põllukene paluti lõputuna paistvale mõisa väljal sirbiga vilja lõigates ja Parmasse pannes. Halli taevaähvardusel oli vabalt rahvalt võetud maa, mis oli teda toitnud. Pöörduti maaema enese poole, et põlluke põgeneks ja väljake väheneks. Lõppe, lõppe, põllukene, lauldi Rannuse Järva-Jaanis, Pärnus hamblas ning Kadrinas. Sest paruni piits jagub ja kurjus olid ühesugused. Igal pool. Viljalõikajale sai osaks aganaleib, sest puhas vili viidi mõisasalve. Seaganane leib toitis kodu armastuse tunnet, mida anti põlvest põlve edasi raskepärases regilaulus. Vaevarikas töö võõrale sünnitas kurva külalise lauluviisi mille mure halli kangasse põimus vaid harvadel õnnehetkedel erksama värvilise koekirju. Maalähedane laul sai oma toidukodumullast, mis on kasvatanud tugevaid tammepuid. Aga ta on kasvatanud ka mehi tammetugevusega. Orjapõlve põgenedes ja rahvahariduse edenedes võtsid need mehed väärtuslikuma osa esivanemate rahvaviisi varamust ja panite uuel ilul helisema. Nende meeste käte all sündis muusika laulvatest voogavatest põldudest mis annavad leiba meie rahvale. Üks neist meestest oli Eesti NSV rahvakunstnik Heino Eller. Eesti instrumentaalmuusika suurimaid meistreid Tartu koolkonna rajaja muusikas keda maestro Gustav Ernesaks nimetab ühes Artur kapiga kaheks võimsaks sümfooniliseks Tammeks. Tema kodumaine viis on helisenud läbi meie vabariiklikke rahvakunstiõhtut. Juubelilaulupeol kõlas kaunis karge meloodia suurelt koondorkestrilt maestro Elleri enda taktikepi all. Professor Gustav Ernesaks kirjutab oma raamatus nii, ajaratas ringi, käib. Vanaisa, viimane pidulik esinemine oli meie unustamatu juubelilaulupeol. Suure selguse Veenusega juhatas seda viimast korda oma kaunist männi, vaigulist ja põhjavalgusest kumavat meistriteost. Kodumaine viis. Sel üllal päeval tundsime, et ühte olid sulanud Eller, tema looming ja mitmesajatuhandeline kuulajaskond. Edasi kirjutab meie üldlaulupidude peadirigent. Loodusearmastus oli Ellerist lahutamatu, too ei selgine elu segased seisud vist kuskil mujal paremini kui keset loodust keset looduse suurejoonelist ja imetlusväärset korda. Pisiasjad muutuvad seal tühisteks, hinges tekib tasakaal. Vaibub liigne rahutus, selginevad lihtsaiks, lahendamatuna tundunud probleemid. Aastail 1950 51 valmis Heino Elleri sümfooniline poeem laulvad põllud. Maestro õpilane, helilooja Leo Normet kirjutab raamatus Heino Eller sõnase pildis. Laulvates põldudest tunnetame maapealseid, avarusi, lõputuid kuldkollaseid, viljavälju. Siin lisandubki uus joon Heino Elleri loomingu juhtmatiivile. Loo inimkäsi peremehe käsi, mis muudab looduse veelgi täiuslikumaks paremaks. Sümfooniline poeem laulvad põllud algab nukravõitu meeleoluga. On ju meie looduses kurbi, mahajäetuna, tunduvaid kohti, lõputuid soid ja rabasid. Ei ole vähe meie kirjanduses lehekülgi kurnavast, kuid tulutust võitlusest nendega. Ja kui nukrale sissejuhatusele järgneb tarmukas teema kandub kuulaja mõte juba meie päevade töö hoole laulvasse kõrvalteemasse oleksid nagu koondunud töömehe kavatsused. Tema vaimusilma ette tõuseb pilt sellest vilja merest, mis peagi peab tegelikkuseks saama. Ja kui see teema pärast poeemi arengulist osa uuesti veelgi jõulisemalt kostma hakkab, usume, et mõte sai teoks. Tugev tüvi laulu tammikus, see on meie armastatud laulutaat NSV Liidu rahvakunstnik, Gustav Ernesaks. Väejuht kaheksa üldlaulupeo kaptenisillal. Tema kohta on kirjutanud Voldemar Panso. Mulle oli õppetunniks, kui seisin 1960. aasta suvel Tallinna suurel laululaval vaadates otsa dirigent professor Gustav Ernesaksale, kui ta juhatas paarikümnetuhandelise ühendkoorilaulu Läänemeri rahumeri. Ta jõud, tahe ja seesmine temperatuur kandub igasse üksikusse lauljasse. Vaatasin talle otsa ja tekkis tunne. Kui praegu peaks kivimüür ette juhtuma. See mees läheks läbi müüri. Läbi seina, annaks ta koorile edasi oma kaemuse, muusikalise tunnetuse. Ja mis kõige tähtsam ja mida nii eredalt tunnetasin Ernesaksa juures. See kontsentreeritud temperatuur ei tähenda ainult Fortett energiapaiskamist vaid ka palju raskemate hinnalisemat pingest võbisevalt vaevu vibreerivad Tjanot, mis meile märkamatult kaotab piirjooned suure vaikusega. Gustav Ernesaksa debüüt üldlaulupeo dirigendipuldis oli 1938. aastal kus tuli kordamisele tema noor kevade naiskooride esituses. 1947. aastal seisis professor Gustav Ernesaks juba laulupeo üldjuhtide hulgas. Praegune kuulus riiklik akadeemiline meeskoor oli neil päevil alles endale nime tegemas. Mäletame seda mustades mulgi kuubedes. Meeste rivilaulupeo rongkäigus. 1950. aasta laulupeo repertuaari täiendamiseks loodud laulude hulgas leidis hea vastuvõtu Gustav Ernesaksa segakoorile kirjutatud rahvaviisi aineline lõikuse laul Debora Vaarandi sõnadele. See on hiljemgi kahe üldlaulupeo kavas olnud. Muhu saarelt pärit Targa rehealuse meloodia on helisema pandud, uues tähenduses. Üle mõtteisse vajunud. Möödunud mure aegu meenutava viljapõllu helendab päikesekullane päev täis rõõmsat ööd. 1965. aasta üldlaulupeost alates on üldjuhtide hulgast seisnud Eesti NSV rahvakunstnik professor Arvo rattasse. 10 aastat hiljem oli ta juba ühendnais ja meeskooride üldjuht. Mart Saare ja Jüri variste õpilases Tallinna riiklikus konservatooriumis on saanud sama õppeasutuse professor, kes on tuntud mitmete laulude ja koorimuusikaalaste tööde autorina ning raamatulauluga läbi aegade kaasautorina. Arvo Ratassepp juhatas kaua aega meeskoori runo. Tema juhtimisel võitsid Eesti NSV Teaduste Akadeemia nais ja meeskoor juubelilaulupeo võistulaulmisel esikohad. Ungari helilooja Zoltan koda ja on öelnud, kes ei suuda kuulda seda, mida näed ega näha seda, mida kuuled, pole muusik. Helilooja Arvo Ratassepp on suutnud kuulda Eesti muldade murrangut. Seda tõendavad tema enda sõnadele loodud maamehe laul ja Debora Vaarandi tekstile kirjutatud laul eestimullad. Viimane kõlas 1980. aasta üldlaulupeol ühendatud meeskooride esituses. Maestro Heino Elleri üks esimesi õpilasi Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassis Eesti NSV rahvakunstnik Villem ka. Juba üliõpilasena töötas ta Tallinna haridusseltsi Kalju koori dirigendina. Pärast isa surma tuli tal juhatada Suure-Jaani segakoori ilmatar. Küllap kõige enam tuntud on Villem Kapi põhjarannik Kersti Merilaasi sõnadele. Paljude meeskooride kontsertide avalauluks on tema, laena mulle kannelt, Vanemuine, olles kasvanud legendaarse vanema Lembitu mail, ongi just tema loonud ooperi Lembitu. 51 aastaselt manalasse varisenud helilooja luigelauluks jäi kantaat kevadele. 1955. aasta üldlaulupeol tuli esiettekandele Juhan Smuuli sõnadele loodud segakoorilaul voogavat põllud. Villem Kapi 50. juubeli puhul kirjutas professor Gustav Ernesaks. Su elu suviviljad on juba noodi aunades. Sinu voogavat põllud on andnud rohket saaki kogu rahvale. Sa oled toitnud rikkalikult koori rahvast. Su laulude viljapead pole uhkeldanud tuultes teradeta. Ei tea nimetada ühtki su laulu, mida tehakse paganate hulk arvama. Su looming tundub looduslähedasena. Su laulud pole kivimüüride vahel kasvanud linnapoisi laulud. Neis on hea annus tugevat ja tervet maahõngu. Ja Viljandimaa lopsakust sai oledki kasvanud Suure-Jaani Viljandirohkel pinnal. Kui palju on sealt võrsunud tüsedaid töömehi muusika alal? See oli rutakas ringkäik nelja tõsise mehe töömaile kelle südamesooviks on ja on olnud oma rahva muistse põlve pärandusest ikka laulu ilmutada toetudes kindlalt toitvasse kodu mulda.