Kui me räägime Hiinas, siis siit kaugelt paistab ta olevat kui üks suur ja ühetasane maa ja rahvas kui tegelikult Hiina on sisemiselt üsna liigestatud, sellepärast et nii kultuuriliselt looduslikult ka ajalooliselt. Sest Hiina tegelikult Hiina rahvas, niisugune nagu meie temast aru saame ei ole sugugi sedalaadi ühetaoline rahvas nagu eesti rahvas. Sest Hiina tegelikult noh, sellest ühe koma kahest miljardist, keda siis peetakse hiinlasteks, on oma olemuselt ju tegelikult erinevad rahvad ja kui me peame tunnistama seda, et ega hiinlased ju üksteisest väga oma kõnekeeles ju aru ei saa. Sageli nimetatakse seda dialektideks, aga, aga suuremad hiina keeled on, loomulikult, on mandariini keel, noh siis on toni geia vu. Noh, selleks, et kõik selge meie vahel oleks siis kanton on siis hiinapäraselt Guangzhou, noh, see on see piirkond Lõuna-Hiinas, kus on siis Macao ja Hongkong puud paiknevad või elavad valdavalt Shanghai ümbruses ja ja ses mõttes pole ju üldse imetlusväärne. Hiina ajaloos on olnud sageli põhjariik keskriik, lõunariik väga üldiselt piina koosnebki kolmest eripärasest osast ja ja meil on sellest teinekord päris raske aru saada, kuid see on meie jaoks mõistetav siis kui me oleks Hiina keiser. Sellepärast, et Hiina keisri jaoks Euroopas papa tundub ühe niisuguse väikese pool saarena kus on vääga palju rahvaid ja seal on veel ühed saared, kus on külmetav kuningas, mida nimetatakse Inglismaaks. Nii umbes võiks keskaegne Hiina keiser aru saada Euroopast. Kuna Hiina keskajal teatavasti pidas ennast maailmakeskuseks. Ta oligi maailma kõige kamm ja võimsam riik ja ja võib-olla tähelepanu väärne on märkida ka seda, et 19. sajandi algul oli veel Hiina kõige kõrgema elatustasemega riik maailmas. Meil on seda võib-olla veidi raske uskuda, sest Ameerika ühendriigid olid juba sündinud ja, ja britanniat peeti kogu maailma sepikojaks. Kuid paraku ta nii on. Ja seetõttu too Hiinat võiks ehk käsitleda sellisena, nii nagu näiteks slaavi maailma ja kujutada ette, et kõik slaavi rahvad oleks nagu ühes riigis. Vaat siis me kujutaksime ette nagu Hiinat. Ja Hiina ju ajalooliselt on olnud maailma tõepoolest erakordselt eesrindlik riik. Sest kui me mõtleme kasvõi sellele, et 11. sajandil 11. sajandil olid hiinlased leiutanud juba raudpuuridega puurkaevude rajamise ja 1132. aastal olid Hiina ametnikud kokku juba lugenud, et on selle tehnoloogia alusel on rajatud juba 4900 puurkaevu. Ja noh, selge on see, et tollel ajal oli peamiseks maavaraks, mida kaevandati soolane vesi et soola mitte rannikult vedada kaugele sisemaale. Aga mõistagi sealt on kukesamm juba nafta ja gaasipuuraukude rajamisega tollel ajal seda polnud lihtsalt vaja. Ja kui me räägime hiina tehnikast, siis me peame ju ikkagi nentima seda, et hiinlaste tehnilised saavutused jõudsid araablaste kaudu Euroopasse ja sellest on jäänud väärkujutelm, et araablased olid kunagi erakordselt arenenud kultuur, tegelikult nad suuresti plageerisid ja vahendasid hoopis hiinlaste leiutisi. Ja selle koha peal on oli erakordselt õpetlik ette lugeda üks lühikene rida, mis kestab ainult 600 aastat ja on seotud sõjatehnika püssirohuga. Nimelt 850. aastal pärast meie aega on hiinlased avastanud Peetri väävli ja pruun segu plahvatamis võime ehk leiutasid püssirohu. Ja juba 919. aastal on esimesed ürikud selle kohta, et hiinlased on püssirohtu kasutanud juba relvastatud võitluses. 950. aastal on hiinlased juba leiutanud leegiheitja, kus nad kasutasid püssirohtu. 968. aastal olid nad juba püssirohupastaga asunud ründama vastast süütenooltega. Tollel ajal oli see äärmiselt oluline. Sest kui sa vastase kindlustused suutsid põlema panna, siis oli, oli selge, et vastupanu raugeb. 11. sajandil olid juba pool plahvatavad pommid, granaadid ja miinid. Kaheteistkümnenda sajandi alguses. Juba hiinlased võtsid kasutusele süüteraketid ja reaktiivpommid. Nii et Katjuša venelased leiutasid. Nad jäävad umbes 800 aastat hiljaks. 13. sajandil olid poolsuletud mürsuga kombineeritud püssirohunõu, mis süütamisel lendas välja püssirohugaasid toimele. Kahuri eelkäija. 13. sajandil oli püssirohu juba raketikütuseks olid olemas juba rakett, nooled ja tugevad lõhkeained. 13. sajandi lõpp olid juba olemas kahurid. Ja 14. sajandil tiibadega ja kaheastmelised raketid.