Väikesed sõbrad Rumeenia maal, see maa on meie Eestist üsna kaugel lõuna pool elab väga kuulus lastekirjanik, oktav panku ja tema muinasjutte armastavad kuulata kogu maailma lapsed. Ja küllap mõni neist on teilegi tuttav, tav kirjanik pankujas on tõeline võlur. Libutab korraks võlukepiga ja ongi jälle uus muinasjutt valmis. Mudilased kuulavad ja naeravad laginal, sest kõik tema muinasjutud on lõbusad ja hirmus naljakad. Muinasjuttude peategelasteks on kaks venda, Aleksander Jabo, võtan. Aleksander on vanem vend Bogdan noorem. Need poisid on kirjaniku pojad. Nendel on tõeliselt tore põli, sest nad elavad lisaks veel muinasjutus. On ju nii, Aleksander. Ja muinasjutus alla on väga põnev, võid teha kõike, mida iganes tahad. Mida sa siis teed? Käin lasteaias. Käimiseks ei tahes, käin ma sedagi. Aga muinasjutu lasteaias juhtub kogu aeg kummalisi lugusid. Mida näiteks noh, näiteks, ma ei teadnudki, et olen oma pere lasteaeda kaatelud, aga isa helistas kõik kohad läbi ja sai lõpuks muud erilaat aiast kätte. Mul ei tule meelde, aga kas sul alati kaasas ei ole kuldilma pereta maitsa tähendab oludiviisukes poiss, ma pöia, ütlen kõigile. Tere, head aega. Tänan. Olge lahke. Tere hommikust ja mitte midagi, isegi. Ühel korral ajasin. Isa tuli seekord väga hilja koju. Magasin juba. Olin järsku voodis istuli ja hõikasin poe lahke isa lausa ehmatas, mis siin on mu poiss, päris ta nägi õnn tegelikult ma nägingi und, et ajasin kõik need sõnad segamini. Ei juhtugi õhtuv vahese vrakke. Missugustes muinasjuttudes sa oled veel olnud. Ükskord sai isa minu peale väga kurjaks, see oli ühel talvel, paneksin õue, isas ilusaim kaela, tõmbas mütsi sügavamale pähe ja ütles. Mängi lumesõda nii palju kui jaksab, ehita lumememme ainult ära söö lund. Kuid Aleksander unustas kohe oma lubaduse ja hakkas lund pistma niisuguse mõnuga nagu mõni teine laps. Üks sooja moosipirukad. Ah, kui hea, kui maitse Vahe on muidugi selles, et pirukad on puhtad, neidit alla kassid ja koerad. Ja isegi siis, kui sööd kõige jahtunumaid pirukaid, pole võimalik külmetada. See on hoopis teine lugu. Aga Aleksander ilunud. Eile UV-by krõbeda jäääärega nigel see jääpurika. Niimoodi kestis seni, kuni õues polnud enam lumeraasugi ja, ja see on tõsi. Tunnistajaks oli päike, mis sellel päeval paistis eriti eredalt. Ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et poiss võib süüa terve õue lumest tühjaks. Läksin vaatama tõepoolest lund õues polnud. Tänaval kohtasin väikest tüdrukut, kes vedas hingeldades kelku mööda paljast kõnniteed. Ma hõikasin ja pärisin, miks tal nii kurb nägu on. Võib-olla anti talle äsja kodus kalamaksaõli, aga tüdruk ütles, et tal pole kunagi kalamaksaõli pärast kurb nägu. Hoopis ema on kurb. Miks? Sellepärast, et ma joogale õli, seletas tüdruk. Aga millest siis praegu asi on? Keegi on kogu lume kuhugi viinud, tulin õued kelgutada ja järsku kadus lumi ära. Kas teie teate, kuhu lumi võis kaduda? Küsis tüdruk kurvalt. Ei, ei tea, kust mina võiksin seda teada. Kas saate aru, lapsed, kui häbi mul oli selle tüdrukule valetada, sest ma ju teadsin. Siis tuli mulle vastu poiss, poiss küsis onu. Kas te ei näinud, kuhu kogu lumi kadus? Lumi ja ei räim näinud? Ma tahtsin just liuväljale minna, aga lund ja jääd pole kusagil. Siis sai mulle selgeks, et ma ei saa ju lõpmatuseni lastele valetama jääda. Ei, nii ei tohi. Parem juba lähen ma lund otsima. Kuu küsite teie kasvõi põhjanabale, seal peaks lund jätkuma. Otsustatud, läksin jaama. Astusin kassa juurde. Palun mulle üks pilet, põhjanabale edasi-tagasi pilet. Arvan, et võtke parem üks pilet pilet sinna, aga miks ma pean ilmtingimata homme tagasi olema? No teate, ma mõtlesin, et, et seal on suured karud. Milleks asjata raha raisata tagasisõidu pileti jaoks. Kuid ma lubasin lastele, kuidas soovite. Jäid piletimüüja lõpuks nõusse. Siin on pilet. Rong väljub viie minuti pärast. Mida teile sellest sõidust jutustada? Kogu teema on madal. Ja kui mina magan, siis räägime mitte kellegagi. Silmad on mul ka kinni, ma ei näe siis mitte kui midagi. Järelikult oli sõit kohutavalt igav. Kuid tarvitses mul ainult põhjal Nabal rongist välja astuda, kui mul oli paugupealt selge, et Aleksander polnud veel siia jõudnud. Kuhu sa iganes ka ei vaataks, aina lumi, lumi, jää ja jää jälle lumi. Ja siis kohtasin ma vaala. Ei tunne. Kes on teil siin kõige suurem ülemus? Mida tähendab ülemus, seda ma ei tea. Aga kes on kõige suurem, ma arvan, seda on teil lihtne isegi taibata. Mul sellest ebamugav rääkida. Te ei saanud minust õigesti aru. Ma tean muidugi, et vaalad on väga suured, kuid mind ei huvita keha mõõtmed. Peamees, kes on teil siin kõige tähtsam? Ja paistab, et olete kaugelt siia sõitma ja väga kaugelt. Ma tulin otse kodust. Te, peate ilmuma. Tema kõrgeausus, ei, jääkaru kolmveerand 12 ette. Palju praegu kell on? Ei, siin pole kellas. Tema nimi on lihtsalt kolmveerand 12. Nuh aitäh, siis ma lähen tena juurde. Seal lähete seal jääpangal. Rõõm kohtuda teiega jääkaru kolmveerand 12. Ka minul on hea meel millega võin teile kasulik olla. Vaadake, minu poeg Aleksander sõi ära kogu lume. Ainult palun ärge sellest kellelegi rääkige. Lapsed pole meil veel kelgutanud, suusatanud ja uisutanud oma isu täis. Teil on siin lund nii palju, kui kulub, palun teid eraldada meile veidi oma lund. Ja saan aru, mul tuleb järelikult nõu pidada lumelao peadirektori hülgega. Aga ta emalt, nagu räägitakse talvel juba lund, ära nuru. Hea küll. Sõitke koju, püüan teie palve täita. Tänan, suur tänu, aga muidu sate. Ja sõitsingi koju ja jääkaru pidas sõna. Ma polnud veel kohale jõudnud, kui hakkas lund sadama. Valged lumehelbed langesid, langesid, lapsed jooksid õue, kelgutasid, suusatasid, mängisid lumesõda. Niisugune oligi lugu mu pojast Aleksandr-ist ja ta ei söönud enam kunagi lund. Või pole see tõsi? Tõsi, enamasti seepeale seda ei tohi teha. Aga poeg, missuguseid lugusid me veel võiksime täna lastele jutustada? Võib-olla lasteaiast. Ei, ma juba rääkisin sellest oma pere leidmise loost, võib-olla jutustame parem elevandist. Missugusest elevandist, need on ju minu muinasjuttudes palju. Väike seest tal oli veel nii raske nimi, elevant vandi. Vandiku mägi väikene see või. Kuule siis kui ma pärast pikka sõitu jõudsin oma sõbra elevandi juurde külla, leidsin ta eest pahas tujus tema poeg, elevant vandike kui mägi, väikene jonnis kohutaval kombel lõunalauas. Tahad värsket heinasalatit, küsis isa. Ei? Vingus poeg ehk banaani ei. Magusa rohukompotti ei. Lõpuks ei osanud isa muud teha kui võttiselevantwandlikese londi otsa ja läks arsti juurde. Alguses käisid nad doktor, pea tühi, kui kell võta veel üks pill juures. See arst lükkas vandikesele suhu labida. Te ju saate isegi aru, et lusika võiks ta lihtsalt alla neelata. NUT palus siis öelda 99. Siis ütles doktor, pea tühikuid, kel võtta veel üks pill, kirjutan teie pojale välja magusasiirupi. Võttis pliiatsi, mis meenutas telefoniposti, võttis paberi, mis polnud väiksem laudlinast ja kirjutas apteekrile oimu, kõht valutab. Ritsinust maneelasin, parun, valmistage, miks tuur, kus oleks poolvagunid apelsinikoori? Kolm tsisternis sidrunimahla, kõik hästi segada. Võtta sisse kolm pange päevas. Kuid see rohi ei aidanud ja elevandipoiss jonni söögilauas edasi. Siis otsustas elevant näidata pojakese teisele arstile. Ja nad läksidki teise doktorid juurde, keda kutsuti haigetele kohtadele. Kompressi panen ja siis vaatame. Ja nagu võiski oodata, pani arst elevandipoisi kõhule kompressi. Kompressi jaoks kulus 115 meetrit kompressi, riiet, tsistern, piiritust ja terve järvetäis vett. Kuid kogu vaev oli ikkagi asjatu. Elevandipoegi söönud, ikkagi. Siis läks mu hea sõber kolmanda arsti juurde, keda kutsuti, kes mu juurde tuleb, terveks saab see kohe. Doktor võttis hiiglas süstla, kuid ka see ei aidanud. Mida ma küll pean tegema, kes aitaks, mu pojad, kest? Ära muretse, sõber, mina ravin su poisid terveks, ütlesin elevandile. Ja teate, lapsed, mida ma tegi. Viisin elevant vandikese enda juurde koju. Panin ta lõunalauda koos oma poegade Aleksandri ja Boog Daniga ning minut poisid hävitasid ühe silmaga. Kuuma hernesuppi, tulise kruubi suppi, kartulid sibula ja küüslaugu kastmes, külma piima ja pirukad, värsked kurgid ja tomatid peale veel arbuusi ja kruusikisselli. Ja kui elevandipoiss seda kõike nägi, hakkas tal äkki niisugune hiiglaisu, et ei usu, lapsed, küsige palun mu sõbra elevandi isa käest. Ehkki veelgi parem, kui istute laua taha, sööge ära kõik, mis emadele ette tõstab kuuma hernesuppi, tulise kruubi suppi ja ja kutsuge elevant vandike endale külla. Elevant andike tuli mulle meelde, ta oli nii naljakas. Nüüd on ta juba suureks kasvanud peaaegu niisama suureks kui ta isa ja ema. Aga isa, kas sa mäletad, kui sa käisin metsa rätsepate juures? 10 leetu? Lehitseja metsas on köik ja ainult rätsepal halvad. Ja metsas on tõepoolest kõik väga hea, vaba päikesesoe, lõbus igal suvel. Katsun olla metsas. Ainult et rätsepat, ütlen teile suure saladuskatte all on väga viletsad, ei kõlba kuskile. Ärge nende juurde minge, ei soovita. Kuulake, mis minuga juhtus. Millal see oli Aleksander, enne minu sünnipäev, täiesti õige. Lähenes mu poja Aleksandri sünnipäev, viies sünnipäev. Juba kevadel olin lubanud talle kinkida uue kuue. Niisiis läksin ma metsa rätsepatöökotta, kus töötas kolm meistrit, kuulsad kogu ümbruskonnas. Need olid siil, hunt, jaka haru. Astusin töökotta, tervitasin viisakalt, palun suvatage sisse astuda. Tuge, millega saame teid teenida, ütlesid rätsepat läbisegi. Kas te oskate kuube õmmelda? Oskame, vastasid nad kooris. Missuguseid kuu pesite teete? Kõige ilusamaid, ütles Siil. Kõige parklaid ütles hunt. Ühegi vea ja ilma proovimata, lisas karu, palun nõmmel kesis pintsak mu pojale Alexandrile. Me teeme suurepäraselt. Nööbid õmbleb, õpipoiss, jänes, voodri teinud õpipois orav, valige materjale. Missugused mustri teil on? Ruudulised triibulised, mulised, lillelised. Aleksandri-le sobib kõige paremini triibuline valge-sinisetriibuline suurepärase materjali. Mainisite nii. Võtke Aleksandril mõõt ja hakake tööle. Kui läksin koju, pimenes juba. Metz valmistus unele. Kodus sõin veidi seenepirukat, jõin mustikad, teed ja heitsin pikali, kuid magama jääda ei saanud. Kogu aeg mõtlesin Aleksandri pintsakus. Ja siis järsku tuli mulle meelde, et ma polnud kirjeldanud nimelt, missugust pintsakut Aleksandril oleks vaja. Kiirustasin tagasi töökotta, kuid seal polnud enam kedagi. Siil, las läänes. Siil, on see tõsi, et oskad krae tõmmelda? Tõsi, kas ka niisugust, mis Aleksandril sobib? Missugune see siis oleks? Krae, mida saab lõõtsa moodi kokku Groulsida? Niisugust ma ei oska. Läksin puldi juurde idasse. On see tõsi hunt, et õmbled taskuid õmbleni ja ilusaid. Aga niisuguseid, mis ka Aleksandril sobiksid. Missugused talle meeldivad taskud, kuhu mahuks traat ja tühi õhupall. Noapjaajakastan kruusi kõrv ja küünlarass, karbikaas ja lusikas tükk tina. Teraskuul ja veel aitab, aitab, niisuguseid taskuid ma ei tee. Läksin põhja, kus elas karu. On see tõsi, karu, et oskad varrukaid teha, oskan aga Alexandrile. Missugused Talle meeldivad niisugused, mida saaks lõunalauas rahulikult supikaussi pista. Niisuguseid ei oska. Mulle tundub, et ka jänes ei oska õmmelda niisuguseid nööpe, mida võiks seest ära kiskuda, mängida ja kaotada. Ja Oravide kindlasti niisugust voodrit, kuhu oleks Aleksandril hea märgi või moosi sõid, käsi pühkida. Ei sellest ärge mõelgegi järgi mulle üldse enam selles pintsakus rääkige, ütles kalu ja vaata, Sisemin nii vihaselt, et kiirustasin minekuga. Mis sa arvad, poeg? Miks nii läks? Ei tea, aga mina proovin ära arvata sees sellepärast, et tõelised meistrid õmblevad tõelisi pintsakuid, aga mitte niisuguseid, mis sinule meeldiksid. Ma pean selle üle eest mõtlema. Nonii väikesed sõbrad, saimegi tuttavaks rumeenia lastekirjaniku oktav pankuyažiga, tema poja Aleksandri ja paari muinasjutuga. Kas meeldis?