Toas, mille aknast paistsid esimese koheva lumega kaetud puud istus kirjutuslaua taga naine. Ta sõrmed pöörasid ettevaatlikult teise lehekülje, silusid seda. Esimene osa, kodulinter edasi, esimene pea. Pööravad kord tulevase raamatu lehti, tuhanded lugejad. Ning alustavad lugemist kus ta alustas kirjutamist teha. Ma sündisin 27. jaanuaril 1893. aastal. Pärnus tavaliste tööinimeste Karl ja Liisa klaasi lasterohkes perekonnas. Ta luges enda kirjutatud ridu ja käis lehekülgi lapates veel kord läbi selle pika ohtliku ennastsalgava tee mida sel ajal julgesid valida vaid vähesed eesti naised. Niisugune oli tegelikkus, seal ei pruugi midagi häbeneda. Nadolid puruvaesed ja elasid kõik seitsmekesi ühesainsas toas, kus õhtuti pärast asemete maha tegemist polnud põrandal enam jalatäitki astumisruumi. Marieda venna Heinrich, vahet oli 14 aastat kuid ometi linud vend just tema eest saladust sellest, millele ta sõpradega teinekord tundide viisi liivaaugus vaidles. Tema eeskujul hakkaski Maria, mõtleme tõepoolest kui pole jumalat, milleks on siis kirikuid ja papid, mis jaoks peab neile makse maksma või jälle miks mõisnikud, kes üldse tööd ei teerikkad, aga nemad, kes hommikust õhtuni end tööga tapavad, vaesed. Kus õigus siis on. 1903. aastal, kui Heinrich oli rätsepaameti selgeks õppinud, sõitis ta Peterburis paremat teenistust otsima ja kirjutas sealt, et pealinn pidi keema kui katel, streigid, demonstratsioonid, väljaastumised tsaarivõimu vastu. Viienda aasta juuni, kus tuli vend Heinrich ootamatult Pärnu tagasi. Dali pärast verist pühapäeva bolševike parteisse astunud kodulinnas aga seemneks tööliste hulgas liikuma alati õiendas midagi, alati kiirustas kuskile ja ma riiuli see, keda ta kasutas sidepidajana, kellel tuli ühele või teisele seltsimehele sõna viia, teatada, kus ja millal toimub jälle salajane koosolek. Ärevad sündmused haarasid tüdruku enda keerisesse. Üht sündmust mäletata eriti selgesti sedagi Pärnu tänavatele tulid naised, kui nende kolonni kohal lõi ootamatult lehvima punane lipp millele oli kirjutatud suurelt. Sõnavabadus ja nad pead uhkelt püsti hakkasid laulma laulu, mis neid otsekui oma võimsatel tiibadel edasiviise. Mina kui noor tütarlaps teiste tüdrukutega läksin kaasa ja sellepärast tuligi, nii et ma võisin oma mälestus kirjutada kõike seda, mis, mis ma olin, olen siis näinud. Esiteks kõigepealt hakkasime tulema karskuse maja juurest, kus nad kõik kokku tulid, tulime linna ja läksime selle raekoja maja juurde, et anda oma nõudmist raekotta. Aga seal tulid kardavoid vastu ja hakkasid naisi peksma. Kui palju naisi võis olla? Neid naisi võis olla üks, üks 300 400 naist, see oli esimene naiste nii hästi organiseeritud demonstratsioon. Siis naised kuulsid, et Bristafaan on ennast ära peitnud, Nad nõudsid seda, et Haan välja tuleks, pärast leidsid, keegi leidis neid. Nii täpselt, mina seal juures ei olnud, kuid kuda teda leiti, aga ma olin seda nägin, kui ta juba kotis oli ja teda viidi parki. Ja parkis. Muidugi ta palus, et ta enam ei tee kellegile ülekohut, halb inimene oli ta, et kõik emad oma lapsigi temaga hirmutasid. Haan on eesti keeles kukk, siis muidugi need, kes teadsid seda, püüdsid teda bukeks, et kukk tuleb ja, ja viib sind ära. Üks suur hulk soldatid tulid ja naised näkitseda. Seal olid muidugi ka mehed. Ja siis nohhaan, siis puges välja sealt kotist ja läks nende soldatitega ühes. Viide jäi silma karistamata. Mälestusteleheküljed mõlemat silme ette ammu möödunud jõululaupäeva. Marjadega õdedega metsast kuuse. Nad ehtis selle kompvekid ja präänikutega sidusid niidiga okste külge küünlad. Toa põrand tuli valgeks küüritud. Naabrid tulid juba kirikust tagasi, süütasid jõuluküünlad, kuid nemad ootasid, ootasid Heinrichi. Ta polnud juba paaril nädalal üle koduläve astunud. Varjas ennast ja Heinrichi hingelt polnud vähe pate. Ta kuulus Pärnus loodud rahvakomitee koosseisu. Nad võtsid ära relvini sandarmitelt Soldotitelt ning lasksid koguni koju äsja võetud nekrutid. Oo, kuidas María süda valutas. Ta ootas venda, kuid samal ajal kartis ta tabatakse. Ja ometi vend tuli. Sel ööl piirati agulimaja ümber ning vend tabati otse une pealt. Läbiotsimisel pööradi, tuba ja pööning pahupidi kui Heinrich hommiku hakul Äraviili rüüste. Meie päralt on tulevik. Nüüd nägi Marili alles, missugune suur vägimehi oli ühte ainsat töölist püüdma tulnud ja kurbus ta südames asendas seletamatu uhkuse tunne. Sõjakohus määras Heinrich klaasil asumisele, mis hiljem asendati kindluse vanglaga. Marili tunnised päevad jäid äkki tühjaks. Ta vihkas, Sandermid vihkas tsaari, vihkas neidki, kes vastu hakkama. Ta laskis endale ülekohut teha. Pärast neljanda klassi lõpetamist Marili enam edasi õppida ei saanud. Ta hakkas tööle kalurite juures, kui teda kiskus Peterburis sinna, kus oli saanud revolutsionääridest tema vend Heinrich sinna, kuhu asunud elama tema õed Elizabethile Katariina. Üheksandal aastal ta istuski esimest korda elus rongi 16 aastaselt, hinges lootus, et teistsugusele elule Peterburis Maria õdede abiga lapsehoidja koha. Varsti ta abiellus. Kuid 18 aastaselt oli ta juba lesk. Õnne siis talle igal sammul selja pööranud. Varia hakkas käima kunagiste pärnu tuttavate Jaagup nende pool, kes elasid nüüd Žukovski tänavas. Maja number kuus. Marii Jakobsoni vend Martin oli ära. Õde pidas väikest kübarary, kuid see oli rohkem pettevarjuks, mille all said koos käia revolutsiooniliselt meelestatud töölised. Hugo Welt, Mander salvest, Frišmann, aren, Arnold riike, teised kooskäimised kujunesid elavateks poliitilisteks vaidlusteks. Pärast Martin Jakobsoni saabumist moodustada ka regulaarseks organiseeritaks. Marie tundis, et ta hakkab uuesti elama. Need olid meeldejäävad õhtud. Veld mander mängis pala laikat arendamilt ja nende pillide saatel õpiti revolutsioonilisi laule. Keerame jälle edasi mälestuste lehekülgi. Ühel päeval sai Marie Martin Jaagudsonil tähekese tulle otsekohe tema juurde. Oli vaja osa võtta protesti demonstrassioonist Siemensi vabrikus. Varje muidugi läks, otse lendas sinna. Pärast seda öeldi talle, et ta on teinud läbi tuleristsed ja võib lugeda ennast bolševike partei liikmeks. 12. aasta septembris tuli uuesti Peterburis Heinrich klaas. Koos kellelgi Mihkelsoniga avasta rätsepatöötoa, mille tagaruum sai samuti salajaste kokkukäimiste kohaks. Nink kujunes hiljem organiseerimisele keskuseks Peterburis. Selles tagaruumis juhtus midagi niisugust, mis Mariele kogu eluks meelde jäi. Minul oli ikka niisugune kombe, et iga õhtul külastada venda, aga meil oli niisugune asi, et peab ennem koputama kaks korda ja siis kolmas kord tasani. Siis ta avab siis ta teab, et see on oma inimene. Ja seekord kuma valesid koputasin mulle ei avatud uks, mobiil üks kord, siis mul tuli meelde ja koputasin juba siis nii, kuidas värvis oli ja avas mu luks üks päris võõras inimene. Punakad, juuksed, tal oli, näojooned olid sügavad ja, ja õige. Kahvatu mees, pikk ja kõhn ja ma ütlesin, et ma tulin venna juht. Jah, vend elab siin, ütles võõras mees mulle ja sellega ta tegigi ukse lahti ja ma nägin, et seal istusid laua ääres õige palju inimesi. Siis vend tutvustas mind tema. Viktor Kingissepp ja keegi seal nende seltsimees ütles, et Peterburi üliõpilane ja nii ma sain temaga vastavaks Kingissepaga ja siis vend mulle ütles õhtu, et me ei ole mitte ilmaasjata kokku tulnud, et meil on täna suur küsimus ja see küsimus on, tähendab õppimise küsimus. Et noh, mina kui noorkommunist ja ka teised, kes ei ole veel poliitilises ringis õppinud, et meil tuleb täna sellest rääkida, lõplikult sai otsustatud, et et meil saab üks ring loodud need ja need seltsimehed saavad selles ringis ja mind valiti siis, kui organisaatorid selle ringi ja seltsimees Kingissepp pidi olema meie ringi propagandist. Ja niiviisi sellest päevast saadik hakkasime Kinni usinalt õppima. Seltsi esimeheks valiti Heinrich laas sekretäriks, tema õde Marie palli tööle, näitering. Elektrit ja grupp, kelle koosseisu kuulus ka Viktor Kingissepp hakati korraldama niinimetatud tasulisi õhtuid. Üheks armastatud esinejaks seal oli Karl Ots. Ja kui ta laulis kuld rannakest kuulassaaliteist töölisele, vot see hinge kinni pidades kuldrannake poole, üürisid nad ka oma laeva läbi mässava revolutsiooni mere. Kõigil midagi kontsertidel, näitemänguõhtutel või loengutel esitati, oli kindel suund valmistada töölisi ette eelseisvateks revolutsioonilisteks lahinguteks. Sissetulekud neist õhtutest aga läksid parteide tarbeks Pravda ja kiire toetamiseks. Illegaalselt elavad seltsimehed vajasid dokumente. Seni oli nendega vähesel määral tegelenud Heinrich. Nüüd aga tuli eesti rajoonile Peterburi komiteel korraldus laiendada seda tegevust ja luua korralik nii-öelda tehniline büroo. See ülesanne usaldati Mariele, kes tundis teistest paremini vene keelt ja kellel oli ilus käekiri. Kemikaalid sai ta onupojast farmad slaidilt. Teisi vahendeid aitas soetada Narva trükitööline Eduard dekler ja Madis Siivase saapa varanduse töötoas. Ühe maja poolkeldrikorrusel algaste. Ja peab ütlema, et tema tehtud passidega ei kukkunud keegi sisse. Samas paljendatiga esimene kiri eestitöölistele, mis kutsus toetama ajalehte kiir ning paljusid lendlehti. Kuid oht rippus alati juuksekarva otsa seotud mõõgana. Põrandaaluste pea kohal. Pärast Eestimaa partei organisatsiooni Peterburi nõupidamist arreteeriti 20 Tallinna seltsimeest. Töölisklassi revolutsioonilise liikumise survel olid tsaarivalitsus sunnitud andma tööliste kindlustamise sead. Bolševikud otsustasid saada kindlustusorganid oma mõju alla ja muuta need revolutsioonilise töö tugipunktideks. Nii saadeti butiilovi tehase haigekass tele-Marie haigekassa söökla kaudu hakata toimetama Eestisse Pravdat ja lendlehti hoolitses selle eest, et ka eesti töölised kuuleksid partei häält. Nende saadetiste väljaviimisel haigekassast pidi mari olema äärmiselt ettevaatlik sest kõikjal luurasid musta sajalased ja nende kätte sattumine võis maksta elu. Sellel öelda, kas margid ka sõda. Sar kasutas sõjaseaduse täie julmusega võitluseks revolutsionääride vastu. Suleti enamus ametiühinguid, ajalehed, kõik legaalsed töölisühingud jäid vaid haigekassad ja abiandmise selts. Partei organisatsioone rüüstas mobilisatsioon. Põrandaaluseid töötajaid tuli sellest päästa. Onupojast farmassoigelt alustas süstla ja niisugust rohtu, mis jalad paiste ajaks. Seda ta sai. Õnnelik juhus siis Marie kukuga soomlasega, kes mis Soome passi planke 25 rubla tükk. Raha oli suur, kuid soove sein makses tsaarivalitsuse miljoneid marke saavutas kokkulepped, soomlasi sõtta ei võeta. Sellel sõja esimesel aastal esines Peterburis kuulus šaiaatil. Põrandaalune organisatsioon muretses tema kontserdile kolm pääset millest üks langes Mariele. Kuid ka selle suurepärase laulja häält ei saadud nautida nagu kord ja kohus. Noh, oli aeg juba teatrisse minna. Me leidsime oma kohad üles, istusime koha peal ja mõtlesime, et nüüd varsti näeme juba selle äppinetates oli sõjaaeg ja kõigepealt orkester mängis hümni tsaarihümni ja meie ei tõusnud üles. Muidugi see oli suur viga meist kui põrandaalused tegelased, et me pidime korralt, nii kui teisedki püsti tõusma ihkmeldi ja, ja Suuderit said, said suured rusikahoobid selga, siis nad muidugi tõusid ülesse ja, ja mina ka nendega ühes. Sõimusõnu oli õige palju. Nii et esimene vaheaeg Suuder pidi lahkuma selle äpi nimi kuulsime esimest korda, muidugi ta meeldis meile väga ja olime kõik see lae tema laulu laulu mõju all. Elupõrandaaluses organisatsioonis muutus iga päevaga ärevamaks. Pravda laos käimise pärast istus Heinrich kuu aega kinni. Nüüd kukkusid üksteise järel sisse Kivikas, Suuder ikmelt siis Tiimann ja uuesti Heinrich klaas. Seekord juba põhjalikult. Kaks nädalat ei käinud Marie ettevaatusest tööl. Jäägu ta tagasi, tuli siis ometi juhtus. Kui mina jällegi ühel hommikul tööle tulin, nägin, et üks üks nuhi moodi mees seisab haigekassa ukse juures, loeb ajalehte ja, ja vaatab ise üle ajalehe, kõik, kes sinna välja tulevad, sisse lähevad. Mina vist olin üks viimastest, kes see päev tööle tuli. Ja kui ma siis läksin, siis teatasin seltsimeestele, et teatega, et meil on nuhk. Ukse juures oligi nii. Lõuna ajal oli meie ruumid täis kardaboysi, Shanda armisi ja politseinikud peale seda, kui nad on kõik registreerinud kogu kassa võeti vahi alla. Leena Siitami ja üks kolmas tütarlaps kes oli mitte bolševiku, aga, aga mentsi vähemlane ja nimi jämegi siis tähendab vangi nii kauaks, kui, kui meid välja saadid, meid saadeti Turkai oblastisse, tähendab nüüd kus ta nai linna ja seal me olime, kuni me teada saime, et on revolutsioon, siis kui me teada saime, siis organiseerisime seal niisama ajutise tööliste valitsuse kohadel. Ja siis alles sõitsime tagasi kahjuks oma linna, kus ta oli arreteeritud. Ja nüüd on mälestusteraamatus peatükk, mis kannab pealkirja Lenin saabunu tasumisel tagasi revolutsiooni pealinna oli Marie esimene käik butiilevi tehase haigekassasse. Juhatuse liikmelt bolševike Leoskalt sai ta kuulda, et järgmisel päeval esineb Lenin mereväekorpuse suures saalis peaaegu terve isanud Marie magada, partes hiljaks jääda. Juba varahommikul oli ta Vassili saarel. Lenini olid tulnud kuulma üle 5000 inimesi. Lenin tuli ootamatult tribüünile. Missugust uksest sisse tuli, meie seda ei näinud. Me nägime teda ainult tribüüni peal, tal oli selgas tapmantel ja mustkasti ja sonimüts peas. Mütsi võttiste maha, panid tribüüni ääre peal Leninit saatis Patwoiski Patwovskiga olin ma ennem Jubatud põrandaaluses tegevuses ja korralt hakkaski Lenin kõnelema. Ta kõneles aprilli konferentsid tulemustest. See oli esimene, kus me kuulsime, et, et meie revolutsioon ei lennud, et me, et meie peame edasi viima niikaua, kui võim tuleb ületööliste ja talupoegade kätte. Ta rääkis nii lihtsalt, et mitte keegi ei andnud talle küsimusi. See oli niivõrd arusaadav, et kui me oma töö juurde tagasi läheme, et me võime seda selgitada ka teistele. Lenin teatas, et meil ei ole tarvis oodata agitaatorid siia propagandiste, et igaüks mees peab olema agitaator, propagandisti organiseerija. Sellel ajaloolisel kevadel valiti Marie Peterburi maakonnatööliste ja soldatite saadikute nõukogusse kuid peagi saatis parteide koos venna ja niikmeldiga tööle Eestisse. Siin olid ka Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt ja teised. Kodanlus püüdis revolutsioonist jagu saada nalja, kondise käega oli vaja tegusid. Marie suunati jahutööliste ametiühingusekretäri kohale, kus tal tuli lahendada Tallinna leiva küsimus. Astuda võitlusse spekulantide ja suurettevõtete Rotermanni, Brok House ning Puhkiga avastada peidetud jahu ja vili. Nälg võidi. Samal ajal töötas vargiga komitees, mis võitles tööpuuduse vastu. Ta oli kõikjal tegev oktoobriülestõus. Eel käis ta Komissarina koos madrustega üle võtmas Tallinna telegraafi. Kui kärgatas sotsialistliku revolutsiooni. Äike suunati marjade üle Harjumaa töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteesse. Oktoobris valiti mind Harjumaa töörahva nõukogusse. Esiti olin kahjuosakonna juhataja, aga varsti sai mind valitud Harju maakonna täitevkomitee esimeheks. Meie ülesanne oli kõigepealt valdades organiseerida nõukogude võimu ja kahe kuu jooksul oli igas Harjumaa vallas oli nõukogude võim. Peale seda pidime organiseerima mõisate ülevõtmise. Muidugi ei läinud kõik nii hästi, kui me seda tahtsime, nagu püssipüssi valdas, said mitu seltsimeest surma, nende seas seltsimees haidsam ja teised. Niisama organiseerisime juba igas valdas valla miilitsa organiseerisime ka meie instruktorite brigaadid, kes oleks maal talupoegi abistanud maaküsimuste lahendamist ja siin on üks väikene episood meie juurde. Üks parun, kelle käest tema mõis on ära võetud ja pakkus oma töövõimu selleks, et ta võiks õige hästi olla maal instruktoriks meie temalt ära ei ütelnud, aga me soovitasime ennem saada rahva usaldust ja peale seda siis võime temale tööd pakkuda. Ja jälle uued leheküljed selles sündmusterohkes elus. Nõukogude võim Eestis kestis lühikest aega. Marie tee Vistada Petrogradi tagasi, sealt aga lõputu üle Venemaa avarustel kodusõja keerises toitlusküsimusi lahendama. Ise poolneljas leivata, toitudes naeristest. Tegi poliitilist selgitust swed punaarmeelaste hulgas taastasi abistas Nõukogude võimuorganeid vabastatud rajoonides korraldas toitlus küsimust aktiliseeris naisi. Valige naisi kirjutada kaaslane ajalehes Nõukogude valimiste eel Marii võitjasse relva sõna- ja sulega noore nõukogude võimu eest. Järgmiselt leheküljelt riiet, Mariepäraste mobiliseerumist, Punaarmeest 22. aastal tööle rahvahariduse alale, siis Kominterni. Ta viibis Maria Kirilli tütar Jeshovi nime all kodanliku Läti pealinnas Riias. Ning oli alati mures nende suurepäraste inimeste käekäigu pärast. Aastat kihutasid kiirete hobuste kuueteid ja uued rajad. Mälestuste viimased leheküljed kannavad Marie Moskvasse Slerlovi nimelisse, kommunistliku ülikooli jutustavate eest keskkomitee kontrollkomisjonist. Parteiliste asjade uurijana toovad pärast suurt isamaasõda uuesti Eestisse, kus ta töötas Läänemaa täitevkomitee aseesimehena. Hiljem partei ajaloo Instituudi teaduslikud töötajad. Ma olen juba 53 aastat parteis ja olen kogu aeg olnud lihtparteisõdur, olen kõik ülesanded täitnud ja ei ole iialgi ära ütlenud, kuhu mind partei on saatnud sinna. Ma olen läinud, praegusel ajal olen ma personal, pensionär, aga siiski tüütan, maga partei tüübel ja töötan vanade seltsimeestega. Meie ülesanded on kasvatada noori. Meie järeltulijaid, nüüd kui ma juba nii vana olen. Nüüd ma mõtlesin, et ma olen õigeti valinud. Nüüd oleme seda võitnud, mis me oleme omale ette kujutanud, kui me põrandal töötasime. Me jõudsime välja Marie Ederi showa tulevase mälestusteraamatu viimase lehekülje. Kuid tema eluraamatus on veel küllalt lehekülgi. Mis ootavad täis kirjutamist?