Kooli rajajad tänasest tunnis räägivad kirjandusest inimesed, kes on head seisnud, et kirjandusteos meie jaoks võimalikult lähedaseks saaks. Mihhail Lermontovi Meie kangelase eestindus lugu algab 1883.-st aastast. Tõlkijaid on selles loos neli, tamm, jõepera, Hindrey linask väljaandeid kaheksa ja kirjastusi neli. Kuidas käsikiri raamatuks saab, mida peetakse silmas kordusväljaannete puhul, sellest räägib kirjastus Eesti Raamat toimetaja maiga Varik. Raamatu viimasel lehel on tavaliselt Impressum ehk ilmumise andmed ja seal on kirjas kolm toimetajat, toimetaja, tehniline toimetaja, kunstiline toimetaja. See lihtsalt toimetaja on see toimetaja, kes raamatu eest tervikuna vastutab ja hoolt kannab. Aga ma räägiksin siis, kaunis teised toimetajad teevad kunstiline toimetaja, tegeleb kujundusega, tellib kujunduse, kaanepildi illustratsioonid mõne väljaande puhul, kui see eriti ilus peab olema, teeb kamaketi. Tehniline toimetaja, valib kirjad, teeb maketti, jagab laotud teksti, lehekülgedega jälgib kadeedi paigutust, toimetaja ülesanded on pisut erinevad. Algupäranditoimetajal ja tõlketoimetajal. Algupäranditoimetaja on õigupoolest esimene lugeja, kes peab ära nägema näpuvead, ebatäpsused ütleme näiteks sellised, kui mõni tegelane saab viie aastaga kaheksa aastat vanemaks või kui näiteks vürst Aleksander Nevski pidulaual kalkunipraadi pakutakse. Algaja autori puhul on toimetaja nõuandev osa suuremgi, ta võib öelda oma sõna kompositsiooni kohta võib soovitada midagi välja jätta midagi lisada, midagi täiendada ise ma olen siiski ainult tõlke toimetaja ja see töö on pisut erinev. Tööle asudes saab tõlkija toimetaja kätte algupärandi originaali, niisiis ütleme meie aja kangelase vene keeles ja tõlkekäsikirja originaali ja tõlkekäsikirja peab tõlke toimetaja-lause haaval läbi võrdlema küll mitte selleks, et kindlaks teha, kas tõlkija on kõik sõnad ära tõlkinud vaid pigem selleks, et veenduda, kas ka see on ära tõlgitud, mis on sõnade taga, see tähendab autori mõttemeeleolu pilt mis peab lausest tekkima, kas tõlgitud lause on kooskõlas autori stiili autori intonatsiooniga ja lõpuks, mis on võib-olla kõige tähtsam, kas see lause on eestikeelne, sest kui tõlkelause ülesehitus jääb võõrapäraseks kohmakaks, siis ei saagi enam rääkida ei mõttest, meeleolust ega autorigi stiilist, sest lugejani jõuab siis moonutatud pilt ja siis võib lugeda sellist lauset, mis tõlgetes paraku on üsna sagedane, kohe maa sulle jäeti, peaksid seas, mis eesti keeles peaks õigupoolest siis olema, aga nüüd sa saad näiteks, sest eesti keeles ei jäeta verbi ära, sellistes lausetes aga vene keeles küll. Igal keelel on oma grammatika oma väljakujunenud lauseehitus ja sõnadki ei kattu ei mahult ega värvilt. Vene sõna- tas ka ei ole, päriselt ei kurbus, igatsus, seda tulebki igal juhul iga kord tõlkida isemoodi kogu lause sisust, olenevalt mõnikord isegi kolme sõnaga. Lähemal ajal peaks ilmuma Tšehhovi näidendite uus redigeeritud väljaanne ja ma mõtlen, et asjahuvilistel võiks olla päris põnev vaadata, mis koodi seda sõna on nendes näidendites tõlgitud. Kui võrrelda teost ühe hoonega, siis tõlkija peab teise keele sõnades teise keele grammatika varal ehitama üles samasuguse hoone, kuigi tema käsutuses on need kivid teistsugused, vahel suuremad, vahel väiksemad, vahel hoopis teise värviga. Kuise tõlkijal korda läheb, siis olemegi saanud adekvaatse tõlke. Ma loeksin siin mõned näited, meie aja kangelase tõlkest tõlki Jaan üks Väino linask esimene tõlge on ilmunud 49. aastal. Tollal olid meie tõlked avad üsnagi Pukvalistlikud ja seda on ka nendest näidetest näha. Ma loeksin siis et missugused parandused on toimetaja tekstist teinud, siis vaadanud teineteisele tähendusrikkalt silma nägusega, Chithero sõnade järgi tegid Rooma Augurid, puhkasime naerma ja küllalt naernud, lahkusime oma õhtuga rahul olles. Siin on kaks nuud vormi, mis teeb lause küllalt kohmakaks ja seda on ka toimetaja uues väljaandes püüdnud parandada. Uus lause on selline, siis vaadates teineteisele tähendusrikkalt silma, nagu seda siit serva sõnade järgi tegid Rooma Augurid, puhkasime naerma ja kui olime küllalt naernud, lahkusime oma õhtuga rahul olles lausa jookseb sujuvamalt. Ma võtsin istet natuke eemal, teisel pingil peatasin kaht tuttavat ohvitseri ja hakkasin neile midagi jutustama. Nähtavasti oli see naljakas, sest nad puhkesid naerma nagu hullumeelsed. Siin on toimetaja parandanud kahte asja, esiteks rektsiooni ja teiseks on lause lõpp muutunud ladusamaks. Uus variant. Ma võtsin istet natuke maad eemal, teisel pingil peatasin kaks tuttavat ohvitseri ja hakkasin neile midagi jutustama. Nähtavasti oli see naljakas, sest nad lindistasid naerda nagu pöörased. Võib-olla te tahate naerda mu üle mu hinge keema panna ja siis mind maha jätta. Mu hinge keema panna mõjub selles lauses ju isegi kaunis koomiliselt ja seda peab tõlkija alati silmas pidama, et selliseid asju ei tekiks. Uus variant. Võib-olla te tahate naerda mu üle mu hinge ärevile ajada ja siis mind maha jätta. See on palju lähedasem autori intonatsiooniline. Sisulise töö kõrval ei tohi toimetaja unustada ka lihtsalt kooli grammatikat, lauseehitust, lause, loogikat, komasid. Ta peab maha võtma tarbetud kordused, peab kontrollima nimed, aastaarvud, tsitaadid selgeks tegema lühendid, toimetasin kunagi üht paustovski jutustust, juba korrektuuri lugedes leidsin äkki ühe loo keskelt Kaspari, keda varem üldse polnud mainitud ja kes nüüd väga aktiivselt tegutses, vedas vett, vedas sütt ja tegi palju muid asju. Vaatasin uuesti originaali ja seal oli tõesti Kaspar kirjas, aga natukese mõtlemise järel sain selgeks, et Polnud ta, Kaspar ühtivaid hoopis Kaspiskaja parahvatestva ehk Kaspia merelaevandus. Selliseid asju peab toimetaja ka hoolega jälgima. Ja kui siis parandused on käsikirjast tehtud, annab toimetaja käsikirja tõlkijale tagasi paranduste läbiarutamiseks ja nii mõnigi kord leitakse siis hoopis uus variant. Pärast paranduste läbiarutamist läheb käsikiri masinat kirjabüroosse, kus ta puhtalt ümber lüüakse. Korrektuur võrdleb musta puhta käsikirja läbi ja siis lähebki käsikiri ladumisele. Umbes sellel ajal näed toimetajaga raamatukujundust ja selle juures tuleb ka silmad lahti hoida. Et näiteks kui raamatus on olemas muidugi puudel, mida kunstnik tahab kaanel kujundada, et ta siis ei oleks hundikoeraks muutunud. Ja kui see puudel on näiteks 19. sajandi moe järgi pügatud, siis peatega kaanel olema sedamoodi ja mitte tänapäevaselt kattub trükikojast tulevad laotud veerud tehniline toimetaja küljendab need lehekülge teksti ja siis jõuavad toimetaja kätepoognad viimane paranduste tegemise võimalus. Kui poognateks on parandused tehtud, lüüakse neile tempel peale, toimetaja kirjutab alla ja siis on raamat trükkimiseks korras. Mõne aja pärast jõuab siis toimetaja kätte signaal eksemplar. Raamat on jõudnud kaante vahele. Kirjandusõpikust lugesite Lermontovi püüab olla maksimaalselt objektiivne jutustaja. Kas võite seda oma lugemismulje põhjal kinnitada? Kuidas toetavad seda katkendit kuuldepildist, kuuldevildi, muusikaline kujundus. Missugune lõik illustreerib teie arvates kõige paremini väidet, et Betsyoorin on vastu okski kuju, kes ühtaegu veetleb ja tõukab eemale. Kas kuuldepilt toetab teie kujutlusi tegelastest? Missugust peatüki novelli meie aja kangelasest peate teie võtmeliseks, miks tõestage või lükake ümber väide. Meie aja kangelane on romaan armastusega, mitte armastusromaan. Ülimal määral poeetiline Tammann on Pedžoorini autobiograafiline jutustus ja selle mõistatus muutub üha ahvatlevaks ent lahendust me siit veel ei leia. Lõpuks jõuame vürstinna meerini ja udu hajub. Mõistatus laheneb. Näed selle võlvi jahedas varjus kivist pingil istub õlgkübaraga naine. Must sall, ümber pea rinnale vajunud. Mõned aastad tagasi oli see põhjust samuti olemas. Ent ometigi. Võib-olla sa armastad oma teist meest? Ei tea, kas lõbus mind piinata. Peaksin sind vihkama. Sellest ajast saadik, kui me teineteist tunneme pole sa mulle andnud midagi peale kannatust. Võib-olla just sellepärast armastabki mind rõõmud, ununevad kannatused aga iialgi. Äike tabas meid grotis ja pidas kinni liigse pooltunni. Veera ei sundinud mind truudust vanduma. Ei pärinud, kas ma olen armastanud teisi sellest ajast, kui me lahku läksime. Ta usaldasin uuesti minu huulde endise muretusega. Ta on ainus naine maailmas, keda mais suudaks petta. Ma tean, Me lahkume varsti jälle. Ja võib-olla igaveseks. Läheme kumbki oma teed kuni hauani. Ent mälestus temast jääb kustumatult mu hinge. Mu süda tõmbus valusalt kokku, nagu pärast esimest lahkumist. Kuidas ma rõõmustasin selle tõmbuse üle? Kas viimaks noorus oma kosutavate tormidega pole tagasi pöördunud mu juurde? Või oli see ainult tema jumalagajättu pilt? Viimne kingitus? Mälestuseks? Kas ta armastas tõepoolest verstitari? Vast tahtis ta teda võrgutada? Või temaga abielluda? On ääretu nauding omada noort vaevub puhkenud hinge. Ta nagu õis, mille parim aroom hoovab vastu esimesele päikesekiirele. Teda tuleb noppida samal hetkel ja hingata sisse killastumiseni. Ning visata teele. See on põhjus, mille eest vaene Mary peab kallilt maksma. Missugune hirmus inimene on täitš uurinud. Küsin endalt sageli, miks mani visalt püüan saavutada noorukese tütarlapse armastust, keda ma ei taha võrgutada ja kellega ma kunagi ei abiellu. Milleks see naiselik edevus? Veera armastab mind rohkem kui püstitarmeeriseda iialgi suudaks. Kui ta näitas mulle võitmatukovnitarine siis vast võlux mind, ettevõte raskus. Mispärast ma siis näen vaeva? Kas kadedusest Kružnitski vastu? Vaeseke ta ei pälvi hoopiski, seda? Ma pole enam võimeline meeletusteks kire mõjul. Minu esimeseks lõbuks on aga alistada omal tahtel ja kõik, mis ümbritseb olla kellegi kannatuste ja rõõmude põhjuseks ilma et selleks oleks mingit õigust. Kas pole see köige magusam toit meie uhkusele? Üks kunstiliik võib teise mõistmist toetada kirjanduse ja muusika suhtelist oli juba juttu eelmises saates ja küllap on vabariigis nõu kõrval teisigi koole, kus õpilased kirjeldus referaate muusikaliselt kujundavad. Mida silmas pidada? Räägib kuuldud kuuldepildi muusikaline kujundaja, helilooja Jaan koha. Kõikidele saadetele on võimalik juurde anda muusikaline kujundus mis siis ilmestab seda, mida selles saates tahetakse edasi anda kuulajatele. Väga paljud saated on saanud omaette kujunduse kas või sama kooliraadio Päevakaja või siis põllumeeste saade või ükskõik missugune saade ka vikerkaja vikerraadiol on oma kujundused ja need kõik on loodud ekstra selle saate jaoks saate kujundamisel muusikaga muusika jaoks peab olema ruumi, kui nüüd kujundaja saab kätte teksti, ülesande, mida ta peab kujundama. Ta peab selle ülesandega väga põhjalikult tutvuma, missuguse muusikaga või missuguse materjaliga seda tuleks siis hakata üldse kujundama, on puhtalt dramaturgiliselt iseloomuga muusika, mis siis toonitab või aktsenteerib, rediib tüki dramaturgiat edasi, tihtipeale on vaja puhtal kujul taustamuusikat, Tegevus toimub esiplaanil, aga muusikaline taust koos tegevusega liigub edasi, on veel üleminekumuusikaga siis muusika jätkab seda tegevusliini või on ta juba nii-öelda sissejuhatav, järgmise tegevuse stseenide eralduslõigud, signatuurid on olemas, mingisugused mingi pilliga tehtud käigud, näiteks harfikäigud tihtipeale mingis kujundatavas loos on vaja nüüd olustiku alla kriipsustatel kas ajastut või või miljööd noh, ütleme näiteks mingisugust talveõhtut või uusaasta tulekut. Et seda veel selgemini esile tuua, siis vajalik vastavasisulist, puhtal kujul olustiku muusikat, mis ei ole niivõrd tüki dramaturgia-ga seotud olustiku esil. Võib-olla et annakski kohe ülesande kuulajatele, et missuguses tänase saatetükis, missuguse muusika ka neid te kuulsite, kas olid dramaturgiliselt muusikat, kaski, niuke signatuur, kas üleminekumuusikat kui muusikat hakata valima siis ilmselt tuleb tähelepanu pöörata kõigepealt tegevuse ajastu ühtsusele. Kui näiteks tüki tegevus toimub eelmisel sajandil või kuskil veel kaugemal siis muusika peaks olema ühtne selle miljööga, kuskohas see tegevus toimub. Näiteks komöödiat ei saa traagilise muusika kujundada vastupidi väga palju. Muidugi sõltub sellest, missugused võimalused on materjali kättesaamiseks. Kuid mida lähemal ideaalile, seda paremad kunstilised tulemused on.