Ak Libre Tšiilis. Neid pole palju, kes on näinud teda ekraanil peaosas kogu tema ande suuruses ja omapäras. Küllap sellepärast, et vähe on meil kirjutatud stsenaariume mõeldes konkreetsele näitlejale, tema võimet telesellele ainsale, kes just niisuguses osas annaks oma parima et tal oleks seal tõepoolest midagi ütelda, mida just tema tahaks ja suudaks miljonitele rääkida. Unustatakse, et sellise osaga kaasneks tavaliselt ka filmi menu näitleja õnn, tema vajalikkus rahvale. Võib minna ka teist teed. Oodata juhust, et võib-olla nad ikka klapivad too käsikirja kangelane ja lavastaja poolt otsitud näitleja mõnikord klappivadki. Suur näitleja võib päästa isegi nigelavõitu käsikirja hoida koos laialivalguva lavastuse. Aga šedöövrid ei tee ta sellest kunagi. Filmikunst on kollektiivne looming. On olemas kolmaski tee. Võib-olla alustame, just sellest. Oli Sergei jutt keevitši inimene relvaga olid laulud, mida laulsid kõik. Kujutleme ennast aastasse 1937 kirjanik Nikolai Bogoodini korter, kohalonjotkeevitš, tema tulevase filmi osatäitjad. Kui Bogoodina käsikirja ettelugemise lõpetanud, tõuseb nooruke näitleja kabareelaulja ningitled. Midagi on puudu? Ei, kõik on loetud, vastab Pugoodin. Puudu postia, noor tööline, kes laulab ja ilmse hasardiga improviseerida sealsamas. Milline see koostia peaks olema? Pokoodinja jutt keevitš on nõutud? Jah, ilmselt kõigi eeskirjade rikkumine, sest stsenaarium on juba kinnitatud. Kuid ära ütelda ei saa kumbki. Selles massistseenide jaoks palgatud noormehes on midagi. Ilmselt on ta lausa erakordselt andekas. Kas mitte proovida? Mis siis ikka, paneme sisse, nõustub Pugoodin. Ja noormees proovis. Ega ta nii nooruke olnudki varsti 26 eluaastat täis. Aga välimuse järgi võis pidada teda kahekümneseks. Tema koostiast sai peaaegu rahvuskangelane. Niidutvusid miljonid filmisõbrad, Mark ternissiga. Reeglite rikkumisest sai reegel. Aasta hiljem kutsuti Mark permis taas filmi, talle pakuti peaosa, improviseerimisvõimalusi, kirjutati laulud. Marqwernis laulis hingestatult ja püüdis päästa, mis päästa sai. Mis seal salata, filmi hävituslendurid, süžee oli triviaalne ja melodramaatiline. Lavastajatöö nõrgavõitu. Kuid Mark Bernis uskus oma kangelasse, leidis tema iseloomustamiseks tõsielust võetud detaile. Filmi pääsemisele aitasid suuresti kaasa helilooja põgus Lawski kirjutatud laulud. Filmisõbrad jäid uskuma, et sellele mehele on tõepoolest kõige kallim lennuk. Aga neiukesed, need oleku meid veel. Ja sündisime. Mark Bernissi poolt kehastatud kangelane sai elu sisse. Sõja päevil öeldi meie parimate lendurite kohta just nagu Permess. Kas saab olla suurimat võitu ja tunnustust? Ei vist. Nüüd oli ta 20 kaheksane, oskas mängida ka sõnadeta. Kõik oli tema näos, naeratuses silmades. Raskeim 1942. aastal kutsuti Marcternis taas filmi. Jälle tehti temast Lenini andur. Kuid filmil tee tähtedeni polnud oodatud. Minu autoritel polnud midagi uut ütelda. Nad lootsid Bernisi talendile ja populaarsusele. See on nagu spekulatsioon, võõrakapitaliga kirjutasid filmikriitikud. Ja lennukid ise ei lenda, arvas Bernism piltlikult. Paraku sai see vigade ja möödalaskmiste alguseks kuulus mark, berness tõsteti veel korduvalt õhku. Temast tehti ohvitsere ja polkovnik, kuid tema pidi päästma andetult kirjutatud stsenaariumid ja lõdvad lavastused. Need olid rea filmid hallid ja igavavõitu. Õnnestus kaks võitlejat usbernissi, Arkadi juubin oli tõepoolest rahvalik karakter. Ja mis kõige tähtsam, thernissay jälle laulda. Igihaljas pimedal ööl. Selle laulis tema populaarseks sõja ja sõjajärgsete aastate menukaima lööklaul. Meil ja mujalgi. Nalja loo algkoolis, mis postid? Looma. Ellu viima ja. Kõik raba. Es samuti IRA. Joon nõianuut restil ja jäeti ljudi majja. Hitleri voolsinejatsioorn täiesti ralliks. Tas Jaska koodi Jens mürki Lõmbalju Justreedist Ljubov. Stopsam noid missi-issi. Meie filmikunstikriisiaastad, konfliktitus ja elu ilustamine. Kõik need puudutasid ka Mark tõrniši. Filmi suur elu kangelane ei sobinud temale taas Olybernisse oma kangelasest üle kuid vastuolus olid ka filmi süžee, karakterid ja peategelase jaoks kirjutatud laulud. Traagelniidid jäid näha. Kiib käiu ribi neiu. Peale selle veel 20 filmi, ebaõnnestunud kolmas löök ja kaugele Moskvast. Suur loominguline võitu varalahkunud Igor Savtšenko viimases filmis dras Ševtšenko auhind seitsmendal Karlovi vaari filmifestivalil ja lõpuks kilp ja mõõk. Ja laul, millest algab kodumaa. Kes oli Mark Börnis, milline oli ta isiklik elu? Ta elas Moskva äärelinnas suures nukravõitu majas. Viimased aastad kahekesi, tema ja ta tütreke Nataša. Neil aastail unistas ta, et keegi kirjutaks Natasha St laulu. See jäi kirjutamata. Algaja luuletaja Konstantin von Schenkin tõi talle 12-st salmist koosneva luuletuse elu. Armastan sind. Berness luges ja ütles. See on just mida ma vajan. Ainult et lühemalt mitte rohkem kui kaheksa salmi. Ei, hoopis kuus. Luuletaja protesteeris kuu aja pärast, tõi siiski uue variandi, pani uue pealkirja, ballaad elust. Permissotsis helilooja, see olid tookord tundmatu kui luuletajagi Eduard kolmanovski. Te tabasite täpselt 10-sse, ütles berness võidurõõmsalt ja laulis seda igal kontserdil. Elu armastan sind, laulis ta, kui oli juba lootusetult haige mitte jõust ulatusliku häälega. Võib-olla polnud ta laitmatult musikaalnegi, kuid võlus kuulajaid. See oli tema erakordse isiksuse mõju stiilitunnetus, jäägitu usk, esitatavasse. Berness laulis, aga keegi ei teadnud tragöödia algusest. Nüüd oli ta oma saatusest üle. Kaks väikest tuba oli täis grammofoni, magnetofoni raadioid, luuleraamatuid. Nataša magas. Diivanil lamas Mark per Mess lauakesel ajakirja kruugosoori jaoks tehtud foto. Rõõmsate silmadega Mark Termess. Ilus pilt, ütles Hanschenkin. Viimane vastas ta rahulikult, väga vaikselt. Rohkem ei tehta. Kujutled ainult arvasansenkin. Börnis vaikis. Küllap teadis ise paremini. Tänavu septembris oleksite saanud 70 aastat vanaks.