Minu vestluskaaslaseks Ungari raadio kolmanda programmi meie mõistes klassikaraadio stuudios on sümpaatne valgepäine vanahärra Michali Maikner muusikasaateid on ta toimetanud juba 46 aastat ning tol vaiksel pühapäeva pärastlõunal valmistus ta kommenteerima õhtuste otseülekannet Bayroiti muusikafestivalilt. Tunnistasin talle, et enne Budapesti sõitmist olin püüdnud interneti kaudu midagi Ungari rahvamuusikast teada saada kuid leidnud vaid artikleid, kus kirjutati. Ungari muusika. Tegelik ajalugu algab alles 18. sajandil. Enne seda oli küll juba rahvamuusikat, kuid sellest on väga vähe andmeid. Niisiis pärisin Michali Mayksneril kõigepealt, mis siis ikkagi oli enne kaheksateistkümnendat sajandit? Ungari rahvamuusika on tegelikult väga vana, üks vanemaid kogu Euroopas. Meil on olemas ülestähendusi väga ammustest rahvalauludest, mis on ilmselt rohkem kui 1000 aastat vanad enamikus kirjutatud Pentatoonikas ehk viieastmeliseks helilaadis. Rahvalauludest on olemas huvitav legend. Meie esimene kuningas Istvan esimene suri aastal 1038 oli esimene, kes kutsus välismaalt preestreid Ungarisse. Nemad rajasid esimesed laulukoolid. Nende hulgas oli ka väga kuulus piiskop kellert, kelle järgi on nime saanud üks mägi Budapestis Doonau kaldal. Tema oli kor koos ühe oma assistendiga kuskil maakohas. Õhtul kuulsid nad, kuidas keegi tütarlaps tööd tehes laulis. Jaa, Keller ütles oma Seltsilisele. Kuula, see on Ungari sümfoonia. Selline legend pajatab niisiis 11.-st sajandist. Nende võib öelda, et Ungari rahvas oskas juba ammugi laulda. 13. 14. sajandil tekkis ka Ungari vaimulik muusika Gregoriaanid. See avastati aga huvitaval kombel alles kaasajal paarikümne aasta eest vanad raamatud ja koodeksid, kuhu need koraalid oli kirja pandud. Niisiis teame nüüd, et ka Ungari kirikumuusika oli väga huvitav. Muidugi see ungari rahvamuusika oletusi paljudest eri kantidest ja eri rahvastelt asume ikkagi keset Euroopat ning selle tagajärjel on väga kirev. Igal regioonil oli vanasti omalaadne muusika. Sellest on aga väga vähe räägitud, kuna originaalsed rahvalaulud, need, mis kõlasid esiemade suus, neid hiljem enam ei tuntud. Sellised heliloojad nagu näiteks venenduslist, kes omal ajal tundsid suurt huvi rahvamuusika vastu ei teadnud kindlalt, kas need on autentsed rahvalaulud või on juba tegemist töötlustega mugandustega rahvalaulude ainetel. Näiteks ka Brahmsi Ungari tantsudes pole tegelikult kõik mitte sugugi ainult ungari meloodiad. 19. 20. sajandivahetusel tekkis uus heliloojate põlvkond Peela partok Zoltan koda Lazlo Loito, kes hakkasid ise rahvalaule koguma. Tol ajal polnud muidugi veel magnetofoni, nii et nad kasutasid vaha Valtsidega fonograafe. Mõni neist on tänapäeval veel muuseumis näha. Niisiis käisid nad külast külasse ja lasid inimestel endale ette laulda, salvestasid need esitused ja panid ülesvõtete järgi noodid kirja. Selle põhjal saab aimata, kui rikas võis kunagi rahvalaulude varasel olla, kuna nemadki kirjutasid juba üles mitmeid tuhandeid laule. Kahjuks pole enam tänapäeval peaaegu kedagi alles, kes oskaks maal selliseid laule laulda, kuna vanavanemad on kadunud. Suulise pärandamise järjepidevus on katkenud. Noored inimesed pole nendest paraku Camiteeriti huvitatud. Ungari muusika ajaloost rääkides peab kindlasti mainima ka esterhaasi perekonda. Joseph Haydni oli vürst esterharsi juures ju 30 aastat kapellmeister ja komponeeris sel ajal enamiku oma suurtest teostest. Ka üks esterhaasi ise oli helilooja Johann Sebastian Bachi kaasaegne. Tema kirjutas hulga kantaate, mida võib pidada Ungari barokkmuusika läteteks. Hiljem tuli veel üks huvitav laine, 18. sajandi lõpul hakkas levima niinimetatud verbuncos muusika. Nimetus ise tuleb saksakeelsest sõnast verbung värbamine. Nimelt mängiti sedalaadi muusikat ja ka tantsiti noorte meeste sõjaväkke värbamise ajal. Ühtlasi üritasid tolle aja komponistid ühendada nii ungari rahvamuusikat vaat seda verbuncossi, muusikat kui ka klassikalist Viini muusikat. Kirjutati palju keelpilliorkestritele ka selliseid nii öelda programmilisi palasid, mõnest lahingust näiteks ja nii edasi. Selle koolkonna teosed avastati samuti alles suhteliselt hiljuti. Omal ajal olid nad küll väga populaarsed olnud, kuid vahepeal vajunud unustuse hõlma. Mõistagi tuleks rääkida ka suurtest Ungari interpreet idest, kes on saanud maailma kuulsaks. Kindlasti ei tea paljud, et nad olid ungarlased. Näiteks täna kanname üle Bayroti muusika festivali kontserti. Vähesed teavad, et esimene dirigent Bayroitis, kes dirigeeris nii palju ungide sõrmust, oli ungarlane sest teda kutsutakse ikka saksapäraselt Hans rister. Tegelikult oli ta risteri Jaanus. Üldtuntud pole ka fakt, et Gustav Mahler oli Budapestis neli aastat ooperi direktor ja siin kõlas esmakordselt tema esimene sümfoonia. Johannes Brahms armastas sageli Budapestis viibida. Tema B-duur klaverikontsert tuli ka siin esmaettekandele. Ja siis tulid neli suurt Ungari dirigenti, keda maailmas tavatsetakse kast ameeriklasega sakslaseks nimetada. Kuid kes oma päritolult on ikkagi ungarlased. Ja tänapäeval on veel terve hulk maailmas tuntud muusikuid. Täna just dirigeerib Bayrotis Antal Fisher, kes on samuti ungarlased. Nii et kokkuvõttes võib öelda, Ungari muusikatraditsioonid ulatuvad kaugele. Tänapäeva noorte hulgas muide, on aga saanud taas populaarseks Ungari rahvatantsud käiakse koos niinimetatud tantsumajades, kus koreograafid õpetavad vanu tantse. On tekkinud ka teatud ring rätsepat, kes õmblevad tantsijatele vanade rahvariiete järgi kostüüme. Nii et näib noored inimesed või siis osa nendest tunnevad siiski huvi oma juurte vastu ja tahavad ka teistele näidata, et sellised meie ungarlased oleme. Ja tõesti, nii nagu Eesti on ka Ungari ikkagi väike maa, kus tuleb oma identiteedi hoida, vastasel korral võib see lihtsalt hävineda. Samal pühapäeval, kui meie jutuajamine Budapestis toimub, käib Viljandis 10. folkmuusika festival. Seetõttu küsin, kas ka Ungaris mingeid suuremaid rahvamuusikaüritusi korraldatakse? Rahvamuusikaga pidusid ja festivale peetakse tänapäeval tõesti päris palju ja igal maakonnale on need omanäolised. Huvitav on asjaolu, et sellistel pidudel ja festivalidel mängivad üheskoos nii professionaalsed muusikud, kes võivad olla ise sealtkandist pärit kui ka asjaarmastajad, kes tõesti seal külast või maakonnas elavad. Viimaste hulgas hinnatakse eriti improvisatsiooni oskust eelkõige rahvapillidel, nagu näiteks singlil kõla pildiliselt ongi just huvitav jälgida, kuidas need kaks poolust, professionaalid ja harrastajad kokku saavad ja sulanduvad. Publik võtab sellise musitseerimine alati väga hästi vastu ning isegi nendes inimestes, kes muidu ikka ainult klassikalist muusikat eelistavad, on viimasel ajal sedasorti rahvamuusika vastu huvi tekkinud. Ka Ungari raadio teeb suurematel pidudel ja festivalidel alati salvestusi. Kuna jutu sisse lipsas juba sõna simpel, siis palun Michali Mayksneril sellest Ungari rahva pilist natuke rohkem rääkida. Ja siin veel, see on löökriistu, näeb välja nagu väike tšembalu, võib-olla meenutab ka natuke teie kannelt, aga jah, seda ei mängita sõrmedega, vaid keeli lüüakse kahe pulgaga. 19. sajandil ehitati ka suuri kontsert Simbleid, millega on võimalik suuremates saalides mängida. Kuna väikestel Symblitel pole piisavalt head kõla. Üks kuulsamaid singli mängijaid, kes oli ka Budapesti muusikakõrgkooli professor, oli olo ta raad, siis tema oli helilooja Igor Stravinski hea sõber ning kirjutas Stravinski jaoks mõningaid Simply palasid ühe polka ja veel mõned lood. Ta ise hakkas ka Sindilt klassikalist muusikat esitama. Bahia Kuperääni teoseid. Nii tulise instrument, nõnda öelda taas moodi. Ja tänapäeval on muusikakõrgkoolis võimalik singli mänguerialana omandada. Tudengid õpivad sellel nii klassikalist kui ka rahvamuusikat mängima. Muide, 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel on ka paljud kaasaegsed heliloojad Symblile palasid kirjutanud, mis on vägagi modernse kõlapildiga. Siinkohal teeme jutule vaheaja ja kuulame ungari rahvamuusikat, täpsemalt verbancoci, ehk siis seda muusikat, millega noori mehi sõjaväkke meelitati. Pange tähele, et viiulitele mängib saateks sindel. Jätkame juttu Ungari raadio muusikatoimetaja, Michali Mayksneriga, kellel palusin lühidalt rääkida ka kaasaegsest Ungari tõsisest muusikast. Ungari heliloojatel oli loomulikult väga raske pärast pardokid ja kodaid midagi uut öelda, kuna nemad olid ju mõlemad ikkagi väga suured meistrid. 1900 viiekümnendatel aastatel oli nii-öelda moderne muusika ametlikult ka põlu all, seda ei tohtinud viljeleda. Heliloojad pidid kirjutama sellist muusikat, mis meeldiks kõikidele suurt rahvahulkadele. Sellist muusikat on mõistagi peaaegu võimatu luua. Siis tuli uus generatsioon, kes nüüdseks on juba muidugi jõudnud küpsesse keskikka või juba üle sellegi. Nende hulgast tuleb esile tõsta kolme kuulsa komponisti Church spurte AK, kes tegelikult väga vähe Ungaris elab, liigub pidevalt kuskil maailmas ringi, Saksamaal, Prantsusmaal, Ameerikas, kas George'i liigeti, kes elab vaheldumisi Inglismaal ja Austrias ja kolmas nendest kõige noorem, Peeter võrdles lühidalt tänapäeva Ungari muusika kohta. Midagi öelda on raske, kuna see on siiski väga kirju. On heliloojaid, kes lähevad täiesti oma rada, tahavad alati midagi uut katsetada. Osa neist on ka väga andekad, teised veidi vähem. Palju tehakse elektroonilist muusikat, Ungari raadios on selle salvestamiseks ka eraldi stuudio. Korraldame igal aastal mitte just konkursi, aga pigem festivali uute elektrooniliste muusikapalade ettekandeks salvestamiseks. Seal on alati ka palju publikut. Ungari raadio on juba aastaid võtnud osaga Pariisis Unesco poolt korraldatud rahvusvahelisest muusikute kokkutulekust. Sellest saavad osa võtta vaid raadiojaamad, igaüks võib saata sinna kaks kuni kolm kompositsiooni. Sisuliselt pole küll tegu võistlusega, kuid siiski valitakse välja üks parim. Ülejäänud teoseid, mis on jõudnud viimasesse ringi, tulevad aga ettekandele vastavalt osa võtnud raadiojaamade eetris. Ka Ungari raadio teeb sellest Pariisi festivalist alati saateid, kuna see on tõesti kõige uuem muusika ning meie toimetajad lisavad sellele ka põhjalikku kommentaarid. See on väga põnev, kuigi jah, ei saa öelda, et ka populaarne sest sellest on huvitatud ikkagi vaid kindel kuulajaskond. Kuid nemad ootavad seda saadet. Ja jumal tänatud, et tänapäeval pole enam nii, et keegi ütleks ei, seda muusikat küll raadios ei mängita. Nüüd mängime ikka kõike, mis vähegi kellelegi huvi pakub. Millised siis on Ungari raadiokuulajate eelistused küsima selle jutu peale? Mehhani Mikesler tunnistab, et oma ameti tõttu võib ta rääkida küll vaid niinimetatud klassikalisest ehk tõsisest muusikast. Väga populaarne olevat ikka veel ooperimuusika ka suured orkestri kontserdid, mitte nii väga üldiselt armastatud, teatud kuulajaskonna pool kindlasti oodatud on kammermuusika. Tema isiklikult tunneb natuke puudust sellest, et enam pole soololauluõhtuid kavas nii sageli kui varemalt. Sellised õhtud oleksid tegelikult ka lauljatele olulised, eriti noortele lauljatele, sest kui keegi oskab soololaule hästi esitada, siis tuleb ta hiljem ka päris toime. Ooperilauljad arvavad sageli, et laulda tuleb hästi kõvasti kuid see pole õige lähenemine. Kui ikka laulda kaks tundi järjest laval toetuseks vaid klaverisaade selle jaoks on vaja enamat kui hea kõri, siis peab ikka midagi ka südamest tulema. Tõsise muusikatoimetaja ei maininud operetti selliseid heliloojaid nagu Imre Kalmani Franz Lehari, kelle looming on ju ka ometigi kogu maailmas Ungari muusikat esindanud. Paketid on ikka ja alati populaarsed. Silvast võib teha aina uusi ja uusi lavastusi, ikka on saalid rahvast täis. Vahel püütakse neid klassikalisi operetega veidi kaasaegsemalt lavastada, aga mõistagi ei saa neid väga moderniseerida, kuna muusika dikteerib siiski palju ette. Väga huvitav on see, et kuigi on ju ammugi juba öeldud, et oh, operetzi on igav aegunud, kes seda tänapäeval enam tahab? Täna päeval tuleb lavastada muusikale. Aga kui küsida suure publiku ehk rahva käest, siis vastus kõlab jah. Me vajame opereti. Nii et operett on jätkuvalt armastatud ja me oleme loomulikult uhked, et pärast Viini opereti on nii-öelda teise laine operetti loojat, puha ungarlased. Jutu lõpetuseks pärisin Michali Mayksneri käest, kas muusiku elukutse on tänapäeva ungaris populaarne. Kas noored tahavad saada professionaalseks muusikuks? Budapesti muusikakõrgkool, mis nüüd on saanud ülikooli staatuse, niisiis Franz Liszti nimeline muusikaülikool on igal aastal probleemi ees, et ikka on nii palju neid noori, kes tahavad õppida, astuda, paraku aga tuleb paljudel ukse taha jääda. Ja väga palju on ka välismaalasi, kes tahavad siin Budapestis muusikalist haridust saada. Nende jaoks on ka siis vastavalt kas saksa või inglisekeelse kursused. Eks see kool võlgneb oma hea maine ikka möödunud sajandi algusele, kus siin olid sellised kuulsad õpetajad nagu Bardot, kodaid, Ohna õhupall ja teised, kellest on juba ammu legend saanud. Niisiis tullakse Budapesti kogu maailmast Ameerikast, Jaapanist, praegusel ajal on ka üsna palju üliõpilasi Koreast, Hiinast ikka nende seas päris hulganisti kaid noori. Alati on öeldud, et Ungari viiuldajad, tema muidugi on viiuli eriala ka tänapäeval heal tasemel, kuid viimase paarikümne aasta jooksul on Budapesti muusikaülikooli lõpetanud ka palju häid pianiste. Nii tahtmine muusikuks saada püsib ja seega ka konkurents, kuna uued generatsioonid tulevad järjest peale. Ja nii püsib ka lootus, et Ungari muusika areneb ja õilmitseb edasi.