See on nii vana kui mullake ja mõtteis nägu. Vagune. Ja täisnägu. Nii aus ta, nii vaikne valul ja sõnata. Kus nii vaikne? Nii mullane, nii selge, ja õige. Ja kullane. See on mu ema, mullake seal, mu ema, kullake. Mõistsin su õhina. Mõistsin surutu lühiki olime hüvastijätt. Polnud, sul sõnu polnud mul nuttu kui omapihus, hoidsin Zucket. Kuhu sa kadusid? Ei mehikesi. Seega reservuaar. Olen endistviisi egi ning mul on ühes eest. Mälestusi kurvi poole. Tiiu mu minus. Lendati. Ma lähen võtan sülle sulanud saessiil kõikidele emadele Ants Tael. Kui seal suureks siis võtantsintsil, mul on siis saesseili, ma olen siis teema. Ehkki jahedat kurbeke hoidsin pihus Kas käe andmine on see? Suur võiduajamine surmaga käis ihus enese Sis võigaste. Soisida emasid hetki, lehmast lakkas. Veel elu eestki tänu ütlema läks suu. Kui valu terasküüntega must kinni. Augi. Aastundasa kui. Kallis ta on ka, otsi mees rajale, no selle Einaasi aega.