Hiljuti toimus Estonia kontserdisaalis Jaan Tombi nimelise kultuurihoone TÖÖ veteranide segakoori Kungla kontsert. Teatavasti juhatab seda koori samuti üks muusika veteran ida kahu. Ja see kontsert oligi pühendatud kori juhi 65. sünnipäeva ja 45 aastase muusikaalase tegevuse tähistamisele. Seltsimees kahu, kuidas te sattusite nii-öelda muusikasse? Minu isa oli väga musikaalne, ta oli küll põllumees, aga ta oli Paistu kihelkonnas õppides omandanud muusikalist haridust. Ja siis, kui ta hakkas põllumeheks, ei jätnud seda muusikat igapäevase töö kõrval ta ikka püüdis mängida, olgugi et isa, kes oli väga range töörežiimi mees, ütles pehmest elust ei tule midagi välja. Tahtis tal keelata pillide mängimist, kuid ida ei jätnud ja igal vabal momendil mängis viiulit metsasarve. Meie kodus vägapalju lauldi, isal on ilus kõrge tenorihääl, ema samuti. Ta asutas segakoori meeskoori väikse sümfooniaorkestri siis vägagi mitmekülgselt mitmeid ütleme, seal sai sellega kõigega hakkama. Ja need harjutused muidugi pidid toimuma, hakkas hilisõhtul või pühapäeviti. Ja kui pühapäeviti, siis juba terve päev ikkagi musitseerida. Selleks siis perenaine, tegin laari õlut, tekib mulgi korpe, vahepeal, siis söödi, joodi ja nii tulnudki väsimust. Iga armastas ka koguda rahvaviise. Sel ajal liikus seal ümbruskonnas ringi laulu mihkel oma laulud ja kandlega ja muisa kohe leidis, et see on väga väärt materjal. Ta aitasid üles kirjutada ja andis oma rahadega trükkida. Ja nii siis ilmusidki. Esimene anne Laulu Mihkli vana vana kannel ja hiljem pinnanne Laulu Mihkli kuuskanne laugude kokku. Tema mängu ja laulukoorid said nii populaarseks. Sageli kutsuti meid esinema naabervaldadesse ja harva oli vaba pühapäev, kus ei olnud jälle kusagile tarvis minna mängima, laulma, esinema ja ja tagasi tulid ja muidugi siis hilja esmaspäeva hommikul. Jah, jälle tööle ja niiviisi elu kulges. Mina astusin Viljandi tolleaegse vene õppekeelega tütarlaste gümnaasiumi. Ema tahtis ikka nagu sel ajal kombeks olli tütar õpiks kah klaverimängija Niinud, siis õppisin ravil, aga siis keskkooli lõpuklassi ma lõpetasin Tartus ja siis õppisin Aleksander Läte juures, kes oskas neid ka paremini nii tööle panna ja ma jõudsin seal hästi edasi. Keskkooli lõpetades. Meie kooli Lend kirjutas kõik Tartu ülikooli edasi õppima. Ja mina valiksin enesele õiguse teaduskonna majandusosakonna, mille lõpetasin 25. aastal. Ühtlasi ma astusin Tartu heli kordiselt kõrgemasse muusikakooli klaveriklassi, nii et muusika, see kodu kohast isakodust kaasa saadud muusika enda tõmbas, ilma selleta ei saanud kuidagi. Ja siis Ma lõpetasin 25. aastal Tartu Ülikooli ja hakkasin praktiseerima pangas. Seekord oli Eestis see nii-öelda vekslit, uputuse aeg ja neid tuli nii palju panka, et mul tulid päevad läbi neid kanda raamatutest läbi. Ikka nullid, nullid, nullid ja ja mulle üldse ei meeldinud ja hakkasin mõtlema, et naguniiviisi edasi läheb siis nutul Parstiga ise nulliks. Ja õnneks oligi sel ajal just luudute tartu konservatooriumi juures, mis pärast muudeti kõrgemaks muusikakooliks laulja muusikaõpetajate klass ja lõpetasin selle kahe aastaga. Et 1927. aastal, kui ma astusin ülikooli, siis loodi seal kahtega kuur. Lennart Neumanni asutas selle 20. aastal astusin sinna ja kuna tema vajas repetituritamine, oskasin klaverit mängida, siis sai minust nii seda pulli repetiitor. Lennart Neumanni soulilaulja nõudis äärmist puhtust intonatsioonis ja võis mõne lause kallal väga palju. Harjutada Meie muidugi üliõpilased linna rahutiga loom ei, ei osanud hinnata tema tema tööd. Ta imponeerib meile palju rohkem tema töödes, väga kiirelt õpetas kõik hääled ise. Repertuaariga tavalisse just uudisloomingut. Nagu Mart Saar, Cyrillus Kreek, tema oma laulud olid just tulnud tule alt. Nii et tema oskas kohe nii meid tööle rakendada. Selle organiseeriti kontsertreise Eesti linnadesse Lätti, Leetu, Soome. See muutis meie töö väga huvitavaks ja minulgi tuli siis tahtmine küll midagi teha, moodustasingi topelt parteti, esinesime sellega üliõpilasüritustel. Aga siis koolivaheaegadel mul õnnestus jällegi praktiseerida oma kodukülast kallistega kooriga. Sel ajal ei olnudki Kaarlis alalist niisugust koorijuhivõimetega isikut ja lauljate mind alati ohutasid. Kevadeti siis oli meil plaanis võtta osa mõned laulupäevast jäätrepertuaari õppida, selleks ei olnud muud aega, kui kas jällegi hilisõhtud pühapäevad. Tulime kokku õhta hilja peale tööd kella 10 paiku ja siis hakkasime hääli tuupima. Ühet õppisite heidet hukkusid nii peaaegu läbi ja hommikul muidugi jällegi taas tööle. Nii võtsimegi mitmest laulupeost osa Pärnus, Tartus, Viljandis. Kui nüüd võrrelda praegusaja kooritööga maal, siis praegust on ju nii, et kolhoosi autojuht sõidab laulja kodu ukse ette. Võtab siis külast peale kõike need lauljat viib harjutusruumi talle harjutust jälle koju tagasi. Meil tuli muidugi jalgsi õppida ja, ja parimal juhul jalgrattaga sõita harjutusele harjutuselt koju. Hiljem teie pedagoogiline tegevus jätkus Tallinnas ja ühe aasta ma töötasin Haapsalus ja siis tulin Tallinnasse hooga olin jäänud peatuma. Siin töötasin mitmes koolis. Aga kõige rohkem hakkas mulle meeldima tee sotsiaalia kodumatus Instituudis mis asutati 1936. aastal ja kus moodustasin naiskuuri aegade jooksul. See kool on väga palju nimesid kandnud ja temast kassast Tallinna eelkoolikasvatuse pedagoogiline kool. Töötasin seal 21 aastat kuni 1957. aastani, kus siirdusin pensionile. Töö selles koolis oli väga huvitav, sellepärast et õpilased kõik olid kohustatud õppima ühtlasi klaverimängu. Nad nende lauluoskus oli parem ja võimete, nii et töökooriga edenes ka väga hästi. Me võtsime osa üldlaulupidudest kuli nur Sulympaaniliste festivalist ameti Ingulinit korraldatud kunstilise isetegevuse vaatlustest ja vahest üsna head tulemustega. Ja nii juhatasid, tegi tee. Tervet rida koore peamiselt naiskoor. Ja noh, algasin muidugi väga väikeste kooridega julgustas mind Miina Härma. Ja sel ajal hakkas näitkur naiskoorilaul ka juba nii jalad jalad alla saama, algul teda pooldatud, mis naiskoori või midagi pakkuda, kuid aegade jooksul naiskoorid kasvasid ja edenesid ja publikule hakkas taganaiskoor meeldima. Ja mul tuli ka siis pühendada ennast naiskoorilaulule. Aga ka pensionile? Kohtumise järel ei suutnud oma käsi nii-öelda rikk. Bla mul tuli hirm juba peale enne pensionile minekut kõik ütlesid, et ooh, pensionil on nii igav olla. No ma mõtlesin, mis siis võiks ikka tegevused ja et no kohteline endised kooliõdesid laulusõpru õdesid, et et no et edaspidi hakkame koosele laulma, pensionärid oleme ja, ja niiviisi ongi see nüüd välja kujunenud, et et minu ümber on jälle väga palju endiselt laulu laulusõpru, kellega oleme laulnud ja. Ja see ongi nüüd tööveteranide segakoor. Ja meie ei saa ilma selle koolita. See on paljudele lauljatele, koorilaul on nagunii ainsaks meelelahutuseks, sest väga paljud onni elavad üksikult ja nad ootavad lihtsalt teda harjutuse päevas on neile nagu pühapäevaks. Me armastame töötada, meil on ju kõik töötajad, inimesed nii karastatud tööga ja kui me Estonia kontserdilaval seal seisame kaks tundi, siis ma lihtsalt imestan, et, et kõik suudavad vastu panna, ükski läheb kontserdi ajal ära, aga sageli on nii, et noorte kontserdi ajal mõned lauljad lähevad väljal. Aga meiega ei ole seda veel juhtunud. Noh, on meil inimesi olnud, kes ütlevad, et ärgite meie panust kellelegil veelgi sest see on ikkagi liiga kõrge? Ei, kuid üks meie laulja tegi siiski sellise. Halva töö ära, et tekkinud uudis välja meie keskmise vanuse. Ja see on nüüd selline, et üle 75 aastaseid meil on kooris 10 inimest. Keskmine vanus on meil 66 aastat. Seda laulu kuulates on see võiks öelda tõesti uskumatu. Laul kõlab väga nooruslikult. Vaat mina seda ei oska seletada, kuidas see siis neid võimalik on. Sest kui vanad inimesed on noortekoori, siis tahetakse pik nende liigset Wateielikute meie koori ära. Aga nüüd küll noortele esinemine matan meiega täiesti rahul, kui me kõik oleme vanad, kuidas te nii on? Ma tõesti ei tea. Ja niiviisi jätkudki ida kahutöö muusikapõllul Tööveteranide segakori Kungla juhatajana. Soovime meiegi koorijuhi 65. sünnipäeva ja 45 aastase muusikategevuse tähtpäeva puhul talle palju palju.