Ilmselt oli see moekunst, mis esimesena pöördus 40.-tesse 50.-tesse aastatesse. Ideid otsima. Järel võis kirjanduskriitikutelt kuulda, et üks või teine kirjandusteos on retrospektiiv, see kallakuga. Tänaseks võimutseb retrostiil rõiva- ja mööblimoes. Meil on retroromaan retrofilm. Vanalinnastuudio esitab retrohuumorit. Tallinna raekojas on üleval retrokaameranäitus ja muusika. See maailmatunnetuse ja eneseväljenduse tundlik uimvahend on ammugi pilgu minevikku heitnud. Kuulakem siis täna retromuusikat, nüüdseid laule ja nende algvariante aastakümnete tagant. Neid mõttes kõrvutades leidsin, et sellisest valikust võiks küll muusika kuulamiselamus sündida. Kohe selgub. Korpolulgus kirjeldas kuulanemooniks pardike patakas papaga. Koos ja valutult silmitses kurbusekroonikaid partifidega noorte vaipa, kas Monikas puududa saanud puid pajatas pargile papace episike pardike Monikest puududa sa. Ja lausus veel, kes värske heina ei, on elu ära lõnga, leina. Olid kõik on pikad-pikad, kakuid, pardike on väike, kuid pardike on väike. Sa tead ju, et kõik on pikad-pikad-pikad, kuid pardike on läike. Nii oli, on ja jääb. Moelaul on ajastu laps. Viiekümnendatel aastatel oli vaja kõik oma kätega uuesti üles ehitada ning ajastu hoogsast mõttest kantud laulud jäid enamasti hõlpsasti meelde ja neid oli kerge kaasa laulda. Tänapäeval tehakse harva midagi ise oma kätega ja laulegi üksnes kuulatakse. Nad lihtsalt ei ole kaasa lauldavad. Tehke praegu proovi ja püüdke vaikselt kaasa laulda. Missuguste variantide puhul see teile paremini õnnestub? Kaardil näppida saab, seda veel ei tea. Kes tikand. Sellelegi nii lausub meister. Nagu muret ka Queen'ist kingadesse. Siit jätkub kõigi. Kui kvaliteediks on see, kes, Ta teab, kopsib liistu siit ja sealt. Rõõmu jätkub või, ja ara saabub kord, millal noormees? Huvi kinoõhtu eel käivad kõrvu puiesteel üle vahtrapuu paistab, tõuseb. Ja siis mõtleb poiss, võime illi valeks. See, kui nad keerles koos tantsu piires koos on mõeldud tehtud ning ta neil jupac ideed. Ja võõras ei. Ole nii. Koos. Koosa saada. Koorberg. Kui kauaks? Mõte kodumaale või? Kui saaks või võiks jätta? Ja. Seal. Korrektsiin saama. Päevad pikad-pikad ööd. Lootus kustunud raskes töös. Ei vea. Kas vea muutu kõik heaks? Lillepäeva ja saada oma seal. Seal. Karneltsin armsama. No küll ikka vanasti lauldi ilusasti eks ole. Nüüd on ainult kõrvulukustav lärm, närviliselt tõmblev rütmi ja Vladimir Võssotski lik rämeduse. Või jälle ilusate asjade pilamine. Eks olnud koduigatsus, jälgi sõjajärgsetel aastatel, teine maitse. Kui praegu aga ehk ongi selles retro üks tahk kanda endas ajastu deklaratiivsust ja valjuhäälsust ning tõmmata paralleele eelmiste põlvkondadega. Ansambel kontor tuletab meelde, et needki, kellel küll on kodu, võivad tunda suurt koduigatsust. Ehk tõendavad ka järgnevad muusika loodet. Retromuusika on midagi enamat kui Evegrin meloodiad, mida lauljad sageli. Oma repertuaari võtavad. Kaevur kord Montana. Ja ma tahan ära minna. Mis muud teha. Igavaks läheb, võib mõni kuulaja ütelda. Kuula täpselt ühte ja sama lugu kaks korda järjest. Aga miks me siis õieti teatris käime ja kirjandusklassikat loeme? Me ju teame, kes tappis Hamleti ja kuidas lõppes Roomeo ja Juulia lugu. Nii on ka retromuusikaga uued esitajad, uued rõhud, minevikku, resonants ja tänapäevased värvid. Uued muusikaelamused. Mis kombel on kõikjal naljade mütsil loomul piirustata kättide näitleja hetkel lokki etailektorile Ale nelja. Kas mäletate seda pahameeletormi, mis puhkes pea 10 aastat tagasi Enn Vetemaa kalevipoja mälestuste ümber? Ehk oli see esimene retroromaan eesti kirjanduses. Autor on sel puhul öelnud, et üldjoontes ei kavatsenudki ta muudkui ülekantud tähenduses vanaisast karikatuuri joonistada. Ja tõepoolest jäägu see iga kunstniku, kirjaniku ja muusiku südameasjaks. Kas ta teeb vanaisast karikatuuri või mitte? Aga ta viaali? Jaa. Lool. Nüüd lüüa. Kägu. Kukub. Nonii. Eru. Dalai-ta ei kartulit. Või pole? Ta õllekasse. Tahtsin elumets. Loosime öödale mets ja käru kokku.