Nad vastavad üksteisele kaebavalt pisut nukralt, sõbralikult, rahulikult. Nende aeglaste häälte kõla juures tõuseb parvede viisi unelmaid minevikku, unelmaid kadunud olendite soove, lootusi, kahetsusi. Olendite, keda laps ei tundnud ja kelle olemasolusse ta siiski kuulus. Sest tema olenes nendes, nemad ärkavad taas ellu, temas terveid sajandeid mälestusi vibreerib selles muusikas nii palju leina, nii palju rõõmupäevi. Ja kuulates neid toa sügavuses, tundub, otsekui näeksid möödumas ilusaid, kõlavaid laineid mis voolavat kerges õhus vabu linde ja sooja tuulehingust. Nurk sinist taevast naeratab aknas. Kardinate vahelt libiseb voodile päikesekiir. Lapsesilmadele tuttav väike maailm, kõik, mis ta igal hommikul ärgates oma voodist näeb. Kõik, mida ta nii rohkete pingutuste varal hakkab alles ära tundma ja nimepidi nimetama, et selle isandaks saada. Koguda kuningriik, valgustub. Seal on laud, millel süüakse seinakapp kuud ainult mängides peidab Kaldruutudest kiviparkett, millel ta roomab. Tapeet, mille nõustajad jutustavad tale kentsakad või hirmuäratavaid lugusid ja seinakell, mis Kädistablonkavastaktis ning mille kõnest tema üksi aru saab. Kui palju asju on selles toas? Ta ei tunne neid kõiki. Iga päev läheb ta uuesti uurimisreisile sellest temale kuuluvas maailmas. Kõik kuulub temale. Miski pole tähtsusetu. Igal asjal on oma väärtus, olgu see inimene või kärbes, kõik elab ühteviisi. Kas tuli laud, tolmukübemed, mis tantsivad päikesekiires? Tuba on terve riik, üks päev on elu. Kuidas orienteeruda nii tohutus ruumis? Maailm on nii suur, seal võib eksida. Ja need kujud, need žestid, liikumine, see kära, mis moodustab tema ümber alalise keerise. Tanlesinud. Ah, see magus sügav unimis vallutab teda äkki igal kellaajal, ükskõik kus ta Ong olgu ema süles või laual, kuud armastab end peita. On nii mõnus? Hea on olla. Need esimesed päevad sumisevad ta peas nagu viljapõld või nagu tuulesuitsumets, mille üle libisevad pilvede suured varjud. Varjud põgenevad, päike tungib metsa. Christoph hakkab juba leidma teed päevade labürindis. Hommik. Tema vanemad magavad, ta lebab selili oma väikeses voodis. Ta vaatleb laest tantsivaid helendavaid, virge, suv, lõputu ajaviide. Ja äkki naerab ta valjusti säärast toredat lapse naeru, mis avardab nende südameid, kes seda kuulevad. Ema kallutub tema poole ja küsib, mis sul ometi und, väike hulluke siis naerata jälle. Ja võib-olla isegi sunnib ennast naerma, sest tal on piinlik emadep tõsise näo ja paneb sõrme huultele, et lapsi ärataks isa. Aga ta väsinud silmad naeravad tahtmatult. Nad sosistavad omavahel. Järsku uriseb isa vihaselt. Mõlemad õpetavad. Ema pöörab kiiresti selja nagu süüdlane tüdrukuke ja teeb, nagu magaks ta. Christoph vajub oma voodisse, peab hinge kinni. Valitseb surmavaikus. Mõne aja pärast ilmub väike vaiba alla kägarasse tõmbunud kogu jälle nähtavale. Katusel kriuksub tuulelipp, katuserenn tilgub. Helistatakse Angelust. Kui tuul puhub idast, vastavad sellele väga kaugelt teiselt poolt jõge, külade kellad. Luuderohuga kaetud müürile kogunenud varblaseparv kõrvulukustavad kisa, milles eralduvad nagu mõnel lastesalga mängu juures ikka needsamad kolm või neli häält kriiskavamad kui teised. Üks tuvi kudutab korstnaäärel laps laseb ennast neist müradist hällitada, taimiseb laulda õige tasa, siis mitte enam eriti tasa. Siis valjusti. Ning lõpuks väga valjusti, kuni jällegi hüüab isa ärritatud hääl, kas see eesel ei jäägi siis vait. Oota külma, tulen, võtan su kõrvad pihku. Ja samal ajal paneb mõtte eestlile, kellega teda võrreldakse teda Tutsatama. Oma voodisügavuses jäljendab ta eesli karjumist seekord satavitsu. Ta nutab kibedasti, mis ta on siis teinud, talunud nii kange tahtmine naerda, ennast liigutada. Ja ta ei tohi Kõsatagi. Kuidas võivad nad ometi alati magada. Millal tohib siis üles tõusta?