Rongis oli kõik veel kombes. Asi sai alguse Veneetsia põiktänavatest. Juba siis, kui nad veetrammiga jaamast kesklinna poole sõitsid ja Canal Grande tee lühendamiseks selja taha jätsid, märkas Mihhail paremal ja vasakul neid kitsukesi tänavaid. Kuid siis ei teinud neist veel eriti välja, sest esialgu hõivas kogu tema tähelepanu Veneetsia Veneetselikus. Majade vahel laiuv vesi, kondlid, laguun ja linna telliskivi punane roosa kuma. Sest Mihhail oli Itaalias esimest korda nüüd 36 aastasena oma pulmareisil. Pikale veninud rännuaastatel oli ta käinud igal pool veetnud aastaid Inglismaal ja Prantsusmaal, kuid alati vältinud Itaaliat, tundes, et aeg pole veel käes. Ta pole veel selleks valmis. Itaaliagi liigitas ta täiskasvanulik asjade hulka nagu järglaste sigitamise. Salamisi isegi kartis. Seda kartis nagu tugevate päikesepaistet, lillelõhna ja väga ilusaid naisi. Kui ta poleks abiellunud ega kavatsenud abielu alustada tavapärase pulmareisiga Itaaliasse, oleks ta Itaalia reisi ehk surmani edasi lükanud. Nühki ei tulnud ta mitte Itaaliasse, vaid pulmareisile, mis on hoopis teine asi. Pealegi nüüd võiks ta tulla küll, sest oli abielumees. Nüüd ei ähvarda teda enam see oht, mis Itaalias peitub, mõtles ta. Esimesed päevad möödusid rahulikult, pulmareisirõõme nautides ja jõudumööda linnaga tutvudes. Nagu väga intelligentsete ja tohutult enesekriitilistele inimestele kohane, üritasid Mihhail ja Errzi leida sobivat keskteed Snobismi ja antis Nobismi vahel. Nad ei väsitanud ennast surmani, et teha kõike seda, mida reisijuht nõuab. Ent veel vähem tahtsid nad kuuluda nende hulka, kes lähevad koju ja ütlevad kelkides. Muuseumid. Muuseumides me loomulikult ei käinud ja vaatavad uhkelt teineteisele otsa. Ühel õhtul pärast teatriskäiku hotelli fuajeesse jõudnud, tundis Mihhail, et jooks veel hea meelega midagi. Ta ei teadnud täpselt, mida kõige enam igatses ta mingit magusat veini. Talle meenus Saamose veini eriline klassikaline maitse ja see, kui sageli ta jooki Pariisis rüüd pütti šamp number seitse asuvas väikeses veiniäris maitsnud oli. Ta mõtles, et Veneetsia on juba peaaegu Kreeka. Siin on kindlasti Saamose veini või vahest Mabrothnet saada, sest itaalia veinidest ei olnud ta veel sotti saanud. Ta palus ersid, et see üksi üles läheks. Ta tuleb kohe järele, joob ainult enne midagi tõesti ainult klaasikese, ütles ta tõsidust teeseldes, sest ersi manitses teda mõõdukusele samuti pooltõsiselt nagu noorikule sünnis. Eemaldudes kanala grandest, mille ääres seisis nende tell, jõudis ta Fritze riiet ümbritsevatele tänavatele, kus sel kellaajal liikus öösel kui palju vene eestlasi selle erilise sipelgarikkusega, mis selle linna elanikke iseloomustab. Inimesed käivad siin ainult mööda kindlaid trajektoore nagu sipelgad, kes aias risti üle jalgraja Teele asuvad. Teised tänavad jäävad tühjaks. Ka Mihhai jäi sipelgateele, sest arvas, et paarid ja värskete Riiad asuvad kindlasti rahvarohkete tänavate ääres mitte tühjade tänavate ebakindlas. Hämaruses. Ta leidiski hulgaliselt kohti, kus müüdi jooke, ent ükski neist polnud päris see, mida ta otsis. Kõigil oli mõni puudus, ühes olid inimesed liiga elegantsed, teises liiga lihtsad ja ta ei suutnud ühegagi seostada seda jooki, mida otsis. Joogil oli kuidagi varjatum maik. Tasapisi tekkis tal tunne, et ilmselt on seda Veneetsias müügil ühesainsas kohas ja selle koha peab ta leidma vaistu järgi. Nii sattus ta põik tänavatesse kitsukese tänavat, suubusid kitsukestesse tänavatesse ja seal, kuhu poole ta läks, muutusid tänavad järjest ahtamaks jahedamaks. Kui ta käed kõrvale sirutas, võis ta korraga puudutada kaht vastakuti seisvate majade rida. Vaiki vaid suurte akendega maju, mille taga arvasta uinuvad salapäraselt intensiivseid Itaalia elusid. Nii lähedal, et öösel neil tänavail kõndida on lausa ebadiskreetne. Mis oli see kummaline lumm ja ekstaas, mis teda siin põik tänavaterägastikus haaras? Miks tunnist ainult nii, nagu oleks lõpuks koju jõudnud? Millestki säärasest võib unistada ehk laps. Laps, kes on elanud aiaga villades, ent kartnud lagedaid kohti, ehk tahtis teismeline elada sellises kitsas kohas, kus igal poolel ruutmeetril on eraldi mõte, kus 10 sammu tähendab juba piiririkkumist, kus ühe kipaka laua ääres veedetakse aastaid ja tugitoolis inimelusid. Nii uitas ta põik tänavates kuni virgus korraga selle peale, et ahetab ja tema on Veneetsiat teises servas, uuel kaldal, kust on näha kalmistu saart ja kaugemal salapäraseid saari muuhulgas San Francisco telde serto saart, mis oli kunagi olnud leeprahaigete laager ja taamal Murano majasid. Seal elasid vaesed vene eestlased, kelleni turismi kasu jõudis vaid kaugelt ja vähesel määral. Seal oli haigla ja sealt asusid teele kondlid surnutega. Mõned inimesed juba ärkasid ja läksid tööle ja maailm oli nii otsatult kõle nagu siis, kui inimene pole öösel maganud. Ta leidis ühe gondlijuhi, kes ta koju viis. ERR-il oli juba ammu ärevusest väsimusest halb. Alles poole kahe ajal oli talle pähe turgatanud, et kõigele vaatamata võib ka Veneetsias politseisse helistada, mida ta öövalves administraatori abiga tegigi. Loomulikult tulemusteta. Mihhail oli ikka veel nagu uneskõndija. Ta olid kohutavalt väsinud ega suutnud Errzi küsimustele mõistlikke vastuseid anda. Põiktänavad ütles ta. Ma pidin need põiktänavad ometi kord öösel üle vaatama. See käib asja juurde. Ka teised teevad nii. Aga miks sa midagi ei öelnud või miks sa mind kaasa ei võtnud? MISA ei, ei osanud vastata. Haavunud ilmel, pugesin voodisse ja uinus kibestunult. Kas see on siis abielu, mõtles ta. Ta ei saa üldse millestki aru, nii asjatud on kõik selgitused. Tõsi, ega ma ise ka aru ei saa. Ent ERR-i ei jäänud magama kaua lamasta laupa kibrutades käed kukla all ja mõtles. Naised taluvad ärkvelolekut ja juurdlemist enamasti paremini. Ersile polnud see ei uus ega üllatav, et Mihhail ideed ja ütleb asju, millest tema aru ei saa. Mõnda aega varjata seda mittemõistmist edukalt. Oli arukas, ei esitanud küsimusi ja tegi, nagu oleks kõik Michaliga seotud olla alati selge olnud. Ta teadis, et selle vaikse teeseldud üleolekuga, mida Mihhai peab naistele igiomaseks fašistlikuks tarkuseks köidab ta Mihhail kõige tugevamini enda külge mis oli täis hirme. Ja Errzi rolliks oli teda rahustada. Kuid kõigel on piir. Ja pealegi on nad nüüd juba abikaasad. Nad on päris pulmareisil ja sellises olukorras kogujuks ära kaduda on ikkagi kummaline. Korraks tuli talle pähe see loomulik naiselik mõtet Mihhai lõbutses vahest teise naise seltsis. Aga seejärel hülgas ta selle kui midagi täiesti võimatut. Lisaks sellele, et see oleks absoluutselt sündsusetu, teadis ta väga hästi, kui arg ja ettevaatlik on Mihhail kõigi võõraste naistega. Kui väga ta kardab haigusi, kui väga on tal kahju rahast ja kui vähe naised teda üldse huvitavad. Aga tegelikult oleks olnud väga rahustav teada, et Mihhail oli kõigest mõne naise juures see teeks lõpu ebakindlusele sellele täiesti tühjale pimedusele suutmatusele ette kujutada, kus ja kuidas Mihhail öö veetis. Errsile meenus tema esimene mees, Zoltan pataki Kreda Mihhai pärast maha oli jätnud. Ersi teadis alati, missugune masinakirjutaja preili oli parajasti sultani sõbranna, kuigi Zoltan oli kramplikult häbelikult liigutavalt diskreetne ja mida enam ta midagi varjata tahtis, seda enam oli Ersile kõik selge. Michali puhul oli just vastupidi, ta püüdis piinliku kohusetundlikkusega alati igast oma liigutusest aru anda, tahtis moniakaalselt ersi teda täielikult tunneks ja mida rohkem ta selgitas, seda segasemaks asi muutus. Ersi teadis ammu, et ta ei mõista Mihhaid, sest Mihhail on saladusi, mida ta endalegi ei tunnista. Ja mida ei, ei mõista teda. Sest talle ei tule pähegi tunda huvi kellegi teise hingeelu vastu peale tema enda oma. Ja siiski olid nad abiellunud, kuna Michal jõudis arusaamisele, et nad mõistavad teineteist täiuslikult. Nende kahe abielu seisab täiesti mõistuslikel alustel mitte mööduvatel kirgedel. Huvitav, kui kaua on võimalik seda fiktsiooni alal hoida? Paar päeva hiljem saabusid nad ühel õhtul Ravennasse. Mihhai tõusis järgmisel hommikul varavalges riietus ja läks ära. Ta tahtis kuulsaid Bütsantsi mosaiiki Ravenna peamisi vaatamisväärsusi vaadata üksi sest nüüd ta juba teadis, et on palju asju, mida ta Ersiga jagada ei saa. Ja mosaiigid kuuluvad samuti nende hulka. Ersi oli kunstiajaloos palju haritum ja tundlikum kui tema. Ta oli juba Itaalias käinud, nii et Michal jättis tavaliselt naise otsustada, mida nad vaatavad ja mida mõtlevad, kui midagi vaatavad. Teda ennast huvitasid pildid üksnes harva juhuslikult sähvatustena 1000-st üks Aga Ravenna mosaiigid. Need olid tema enese minevikumälestusmärgid. Kunagi oli ta neid vaadanud hulk juste juures, ühel jõuluööl suurest prantsuse raamatust koos Ervini Tomas hulkiuse ja Toomas Jõe Eevaga hinges ärev ja seletamatu hirm. Hiigelsuures kõrvaltoas kõndis Tomas ulpiuse isa üksildasena edasi-tagasi. Nad vaatasid pilte küünarnukkidega lauale toetudes ja piltide kuldne taust kumas nagu teadmata päritolu valgus kaevandustunneli sügavuses. Bütsantsi piltides oli midagi, mis keerutas neis üles kõigest sügavamal hingepõhjas uinuvad ängi. Kolmveerand 12 parimat kasukat selga läksid tardunud südamega kesköisele missale. Eeva minestas toona. See oli ainus kord, kui Eeva närvid üles ütlesid. Pärast seda oli kuu aega kõik Ravenna ja Mihhail oli üks ebamääraseid hirme nüüdki veel Ravennaks jäänud. Kõik see, kogu see unustusse vajunud kuu kerkis nüüd temas esile, kuidas Sanbitaale kirikus imekaunis helerohelise tonaalsusega mosaiigi ees seisis. Tema noorus tabas teda nii intensiivselt, et tal hakkas pea ringi käima ja ta pidi sambast tuge otsima. Kuid see kestis vaid hetke. Siis sai temast jälle korralik inimene. Ülejäänud mosaiigid teda enam ei huvitanudki. Tuleks tagasi hotelli, ootas, kuni ersi end valmis seab. Seejärel vaatasid nad üheskoos ja asjatundlikult üle ning arutasid läbi kõik vaatamisväärsused mis muidugi ei öelnud, et oli sang Itaalias hommikul juba käinud. Ta hiilis kirikusse pisut häbenedes, nagu võiks miski teda reeta. Jääd hommikust meeleliigutust kompenseerida, ütles ta, et see polegi nii huvitav. Järgmisel õhtul istusid nad väikeselt peatsal ühe kohviku eeseelse, sõi jäätist, Mihhail proovis mingit tundmatut mõrujooki, oli rahulolematu ja murdis pead, millega joogi maitset summutada. See hais on kohutav, ütles Jerzy. Ükskõik kuhu selles linnas ka minna, kõikjal on seda haisu tunda. Nii kujutan ma ette gaasirünnakut Pole midagi imestada, ütles Mihhaia. Sel linnal on laibahais. Ravenna on dekadentlik linn. See on juba rohkem kui 1000 aastat pidevalt all käinud, ka reisijuht ütleb seda. Linnal oli kolm hiilgeaega, viimane neist kaheksandal sajandil pärast Kristust. Mis sa nüüd rumaluke, ütles ersi naeratades. Sa mõtled alati laipadele laibaisule. See leht tuleb aga just nimelt elust heaolust. Seda haisu tekitab kunstväetisetehas see tehas, millest elab kogura venna. Ravenna elab kunstväetisest. See linn, kus asuvad Theoderiks suure ja Dante haud, see linn, millega võrreldes Veneetsia tõusik. Nii see on, kullake. Sigadus. Samal hetkel sõitis peatsale valjul mürinal mootorratas ja sellel istuv prille ja erakordselt mootorrattur. Liku rõivastust kandev mees kargas rattalt maha justkui hüpanuks alla hobuse seljast. Ta vaatas ringi silmas Mihhaid ja tema naist ning suundus otse nende laua poole, juhtides mootorratast enda kõrval nagu hobust. Laua juurde jõudes lükkas ta prillid üles nagu kiivri sirmi ja ütles. Servus, nihe sind, ma otsingi Mihhai tunnis oma suurimaks üllatuseks ära Jaanus Seppetnegi. Ta ei osanud korraga öelda midagi muud, kui et kust sa teadsid, et ma siin olen. Veneetsia hotellis öeldi, et sa tulid Ravennasse ja kus mujal võiks inimene ära, vennas pärast õhtusööki olla, kui mitte peatsal. See polnud eriti raske. Tulin Veneetsiast otse siia aga nüüd istun natukeseks maha. Seda, et saa tuttavaks minu abikaasaga, ütles Mihhail närviliselt. Ersi see härra on Jaanus Seppet, nägi minu kunagine klassivend, kellest ma arvan, Ma pole sulle veel kunagi rääkinud. Ja ta punastas juuksejuurteni janustakseeris ersit varjamatu vastumeelsusega. Kummardas, surus naisel kätt ega teinud seejärel tema kohalviibimisest väljagi. Ta ei öelnud üleüldse midagi. Tellis vaid limonaadi. Mõne aja pärast alustas Mihhail viimaks juttu. Räägi siis. Sul on ju ometi mingi põhjus, et mind Itaalias üles otsisid? Külma räägin peamiselt tahtsin sind näha, sest kuulsin, et tulid naise võtnud. Arvasin, et tuled minu peale ikka veel pahane, ütles Mihhail. Viimati kohtusime Londonis Ungari saatkonnas, siis läksid ruumist välja. Aga muidugi, nüüd pole sul enam põhjust pahane olla, jätkas ta, kui nägi, et Jaanus ei vasta. Inimene muutub tõsisemaks, kõik muutuvad tõsisemaks ja unustavad tasapisi, miks nad kellelegi peale aastakümneid pahased olid. Sa räägid nagu teaksid, miks ma sinu peale pahane olin. Muidugi tean, ütles Mihhail ja punastas jälle. Kui tead, siis ütle. Ütles Seppetniki sõjakalt. Ma ei taha siin abikaasa ees mind seisega, ütle julgesti. Mis sa arvad, miks ma sinuga Londonis ei rääkinud? Sest mulle tuli meelde mu kunagine arvamused, sina varastasid mu kuldkella ära. Nüüdseks olen teada saanud, kes selle ära varastas. Näed, missugune tobus oled, mina varastasin su kuldkella ära. Nii et ikkagi sina, mina ja r-i oli juba ennegi rahutult oma kohal nihelenud, sest hea inimeste tundjana oli ta Jaanus Seppetniki näost ja kätest juba ammu välja lugenud, et see on inimene, kes aeg-ajalt kuldkelli varastab ja surus närviliselt enda vastu Ridicali, milles olid passid ja reisitšekid. Teda üllatas väga ja pahandas, et muidu nii taktitundeline Mihhail sellest kellaloost juttu tegi. End seda vaikust, mis nüüd tekkis ei olnud võimalik taluda seda vaikust, kui üks inimene ütleb teisele, et varastas tema kuldkella. Ja seejärel nad vaikivad. Ta tõusis püsti ja ütles. Ma lähen tagasi hotelli. Härradel on sellised jutud. Mihhai vaatas talle ärritunult otsa ja, aga siia. Nüüd oled mu naine, nüüd on see kõik ka sinu asi. Siis pöördus ta Jaanus Seppetniki poole ja käratas talle. Miks sa mulle siis Londonis kätt ei andnud? Sa tead väga hästi, miks? Kui sa ei teaks, siis ei oleks sa praegu nii vihane. Aga sa tead, et mul oli õigus. Räägi selgelt. Sa taipad inimestest sama vähe, kui taipasid mitte leida neid, kes sinu eest kadusid ja keda sa isegi mitte ei otsinud. Sellepärast olin sinu peale pahane. Mihhail oli mõnda aega vait. Kui sa tahtsid minuga kohtuda. Londonis meiega kohtusime. Jah, aga juhuslikult see ei loe. Pealegi tead sa väga hästi, et juttu pole minust. Kui juttu on teistest, siis neid oleksin ma asjata otsinud. Seepärast sa ei otsinudki, kas pole kuigi oleksid pidanud võib-olla ainult käe välja sirutama. Aga nüüd on sul veel üks võimalus. Kuule, tead, ma arvan, et leidsin Ervin üles. Mihhail nägu muutus hetkega. Viha, jahmatus asendusid rõõmsa uudishimuga. Ära räägi, kus ta on? Ma ei tea veel täpselt, aga down itaalias ühes Umbria või Toskaana kloostris. Nägin teda, roomas ta sammus protsessioonis koos paljude munkadega. Ma ei saanud tema juurde minna. Ma ei võinud talitust segada, aga seal oli tuttav preester, kellelt sain teada, et need mungad olid ühest unglevi Toskaana ordust. Seda tahtsingi sulle öelda. Kui sa praegu Itaalias oled, võiksid mulle aidata otsida? Jah, aitäh, aga ma ei tea, kas aitan. Ma ei tea sedagi, kuidas seda teha. Ja pealegi olen praegu pulmareisil. Ma ei saa kõiki Umbria ja Toskaana kloostreid läbi käia. Ma ei tea, kas Ervin tahakski minuga kohtuda. Kui ta oleks mind näha tahtnud, oleks ta mulle ammu oma asukohast teada andnud. Ja nüüd mine ära, Jaanus Seppet nägi. Ma loodan, et ei näe sind jälle hea, mitu aastat. Lähengi. Su abikaasa on väga ebameeldiv naine. Ma ei küsinud su arvamust. Jaanus Seppetnegi istus rattale. Maksa mu limonaad kinni, hõikas ta üle õla ja kadus vahepeal saabunud pimedusse. Abielupaar jäi sinna ja vaikis kaua. Errzi oli pahane ja leidis olukorra ühtlasi koomilise olevat. Kui klassikaaslased kohtuvad. Paistab, et need kooliaegsed asjad puudutavad Mihhaid üsna sügavalt. Peaks kord küsima, kes olid need Ervin Tomas kuigi nad on nii antipaatsemad. Ersile ei meeldinud üldiselt noored ja poolvalmis inimesed. Aga tegelikult pahandas teda hoopis muu. Loomulikult pahandas teda see, et ta Jaanus Seppetnikile üldse ei meeldinud. Mitte et see vähimalgi määral oluline oleks olnud, mida arvab temast üks säärane säärane kahtlane tegelinski. Aga siiski, ühe naise jaoks pole maailmas naeravamat kui mehe sõprade arvamus. Mehed on uskumatult mõjutatavad, kui asi puudutab naisi. Tõsi küll, see Seppetneki ei ole Mihhail sõber. Õigemini ei ole tema sõber selle sõna tavapärases tähenduses, kuid paistab, et nende vahel on siiski mingi väga tugev side. Ja pealegi suudab sellistes asjades teist meest mõjutada ka kõige näruse mees. Pagan võtaks, miks ma talle ei meeldinud? Tegelikult polnud ersi millegi taolisega üldse harjunud. Ta oli rikas, kena, hästi riides, veetlev naine, mehed pidasid teda võluvaks või vähemasti sümpaatseks. Ta teadis, et ka Mihhail kiindumusest mängib väga suurt rolli see, et Errsist rääkisid kõik mehed tunnustavalt. Ta oli sageli kahtlustanud, et Mihhail ei vaatagi teda omaenese, vaid teiste silmadega. Just nagu ütleks ta endamisi, kui väga ma seda ersit armastaksin, kui oleksin selline nagu teised inimesed. Ja nüüd tuleb see lurjus ja talle ei meeldi. Errzi ei suutnud jätta sellest juttu tegemata. Palun ütle, miks ma su sõbrale sellele taskuvargale ei meeldinud. Mihhai naeratas. Mis sa nüüd talle ei meeldinud mitte sina, vaid see, et sa oled mu naine. Sest ta arvab, et sinu pärast reetsin oma nooruse meie ühise nooruse. Et olen unustanud need, kes ja tulen oma elu teistele suhetele üles ehitanud. Kuigi ja nüüd ütled sa ilmselt, et mul on ikka kenad sõbrad küll. Selle peale võiksid vastata, et Seppet näki ei ole mu sõber mis oleks muidugi ainult küsimusest kõrvale põitlemine. Aga kuidas seda öeldagi? On ka selliseid inimesi. Kella vargus oli lapsik näpuharjutus. Seppet näkist on saanud hiilgav kelm. Tal on ka väga palju raha olnud ja siis sunnistaminud vastu võtma erinevaid summasid, mida ma ei saanud talle tagasi anda, sest ma ei teadnud, kus ta hulgub ja mulle vanglast kirjutanud, et madalat viis pinget saadaksin. Ja aeg-ajalt ilmub ta välja ja oskab alati midagi väga ebameeldivat öelda. Aga noh, on ka selliseid inimesi. Kui sa seda juhtumisi ei teadnud, siis nüüd vähemasti nägid. Ütle, palun, kas siit kusagilt saaks pudeli veini, milline oma toas ära võiksime juua? Olen selle peatsa melust tüdinenud. Veini saad hotellist, seal on paar ka. Ja kas sellest ei tule skandaali, kui me veinitoas ära joome kas see on lubatud nihi saajad mu sellega hauda, et nii väga kelnerid ja hotellitöötajaid kardad? Ma juba selgitasin seda, ütlesin, et nemad on kõige täiskasvanulik omad inimesed maailmas ja välismaal ei taha midagi reeglitevastast teha. Hästi. Aga miks sa juua tahad? Ma pean tingimata midagi jooma, sest ma tahan sulle rääkida, kes oli ja kuidas suri toomas ulpius.