Ma pean sulle need vanad asjad ära rääkima, sest need on väga tähtsad. Tähtsad asjad on tavaliselt toimunud väga ammu. Ja kuni sa neid ei tea nii kaua ära pane pahaks, jääd sa minu elus teatud määral alati üksnes tulnukaks. Gümnaasiumi ajal oli minu peamiseks meelelahutuseks jalutamine või pigem huvitamine. Et ma olin teismeline, on see väljend tabavam. Avastasin Budapesti iga linnaosa eraldi süsteemselt. Igal linnaosal lausa igal tänavalõigul oli minu arvates omamoodi meeleolu. Muide, veel nüüdki lahutavad majad mu meelt samamoodi nagu toona selle poolest ei olema vananenud. Majad ütlevad mulle väga palju. Nad on mulle sellised nagu varem oli luuletajatele loodus või see, mida nad looduseks nimetasid. Aga kõige enam armastasin ma siiski buda kindlust. Selle vanadest tänavatest ei tüdinenud Maial. Vanad asjad võlusid mind juba siis rohkem kui uued. Toomas Uibo just nägin ülalkindluse mäel sageli, sest ta elas seal juba ainuüksi, see oli minu silmis väga romantiline aga mulle meeldis tema näo kahvatu aristokraatlik, habras melanhoolia ja palju muudki. Ta oli välja peetult viisakas, kandis tumedaid riideid ega sõbrustanud klassikaaslastega ka minuga mitte. Ja nüüd pean ma jälle endast rääkima. Sina oled mind alati tundnud, kuid tursked, laiaõlgsed täiskasvanud meest rahuliku, sileda näoga selle näoga, mille kohta Budapestis öeldakse kivinägu. Ja nagu sa tead, olen alati unisevõitu. Palun väga, gümnaasiumi ajal olin veel täiesti teistsugune. Näitasin sulle oma toonast pilti, ehk märkasid, kui kõhn, näljane, rahutu ja ekstaatiliselt lõõmab, oli mu nägu. Küllap olin väga inetu. Siiski meeldis mulle rohkem mu toonane nägu. Ja kujutle sinna juurde sobivat teismelise keha kõhna nurgelist kiirest kasvust, kühmus seljaga poissi. Ja vastavalt nurgeliste näljast iseloomu. Nii võid ette kujutada, et ma polnud terve ei kehaliselt ega hingeliselt. Olin verevaene ja mind painesid kohutavad depressioonid. 16 aastasena pärast üht kopsupõletikku tekkisid mul hallutsinatsioonid. Kui ma lugesin, tundsin sageli, et keegi seisab mu selja taga ja vaatab raamatusse, mida ma loen. Pidin ringi keerama, veendumaks, et seal pole kedagi. Või ärkasin öösel kohutava kohkumusega selle peale, et keegi seisab voodi kõrval ja vaatab mind. Loomulikult ei olnud seal hingelistki ja mul oli kogu aeg enda pärast häbi. Perekonnas muutus mu olukord pideva häbelikkuse pärast tasapisi talumatuks. Lõunasöögi ajal läksin alatasa näost punaseks ja mõnda aega võis iga pisiasi tekitada tunde, et hakkan kohe nutma. Sellistel puhkudel jooksin toast välja. Sa tead, kui korralikud inimesed on mu vanemad. Võid ette kujutada, kui jahmunult nördinud nadolid ning kuidas mu vennad ja edit mind pilkasid. Lõpuks jõudis asi sinnamaale, et olin sunnitud valetama, et mul on pool kolm koolis prantsuse keele eratunnid. Ja nii sain teistest varem omaette lõunastada. Seejärel õnnestus mul tasapisi korraldada asjad nii, et õhtusöök pandi minu jaoks kõrvale. Kõige selle juurde kuulus kõige hirmsam sümptom keeris just nii, nagu ma ütlen. Aeg-ajalt tundsin, et maapind avaneb minu kõrval ja ma seisan kohutava keerise serval. Keerist ei pea siiski sõna-sõnalt võtma. Ma pole seda keerist kunagi näinud. Seiunud nägemus. Ma lihtsalt teadsin, et keeris on seal. Õieti teadsin ma ka, et seda seal pole. Ma kujutan ainult ette, sa ju tead, kui komplitseeritud need asjad on. Aga fakt on see, et kui keerise tunne mind haaras, ei julgenud liigutada, ei suutnud sõnagi lausuda ja arvasin, et kõik on läbi. See tunne ei kestnud muuseas kaua ja sääraseid hoogusid punud molka palju. Ükskord loodusõpetuse tunnis oli väga ebameeldiv. Maapind oli just minu kõrval avanenud, kui mind vastama, kutsuti. May liigutanudki, istusin lihtsalt edasi oma kohal. Õpetaja hõikus mind mõnda aega nimepidi ja kui nägi, et ma ei liiguta, tõusis ta püsti ja tuli minu juurde. Mis sul on? Küsis ta. Mina muidugi ei vastanud. Seepeale vaatas ta mind veidi aega, siis läks tagasi kateedrisse ja kutsus kellegi teise vastama. Ta oli selline peenetundeline jumalakartlik hing, et ei teinud juhtumist kunagi juttu. Seda enam rääkisid sellest mu klassikaaslased. Nad arvasid, et ma hakkasin vastu ega läinud trotsist vastama ja õpetaja ehmus. Sain hoobilt kuulsaks selliks ja saavutasin ennekuulmatu populaarsuse kogu koolis. Nädal hiljem kutsus loodusõpetuse õpetaja vastama Jaanus Seppetnegi. Selle Jaanus Seppetniki, keda sa täna nägid. Seppetniki manas ette kõige nurjatuma näo ja jäi istuma. Seepeale tõusis õpetaja püsti, läks Seppetnegi juurde ja andis talle mitu mehist kõrvakiilu. Seppet neki oli sestpeale veendunud, et ma olen ülisuures soosingus. Aga räägime Tomas Ulplisest. Ühel päeval 100. maha esimene lumi. Suutsin vaevu oodata, et tunnid lõppeksid jamama eraldi serveeritud lõuna söödud, saaksin siis tormasin kohe üles kindlusemäele. Lumi oli minu eriliselt suur kirg. Ja see, kuidas lumega on linnaosad täiesti teistsugused. Nii väga, et tuttavatel tänavatel võib ära eksida. Huvitasin tükk aega. Seejärel läksin bastioni alleele ja vahtisin buda mägede suunas. Korraga avanes jälle maapind minu kõrval. Keeris oli sel korral seda usutavam, et seisin tõepoolest kõrgendikul. Kuna olin selleks ajaks keelisega juba korduvalt kokku puutunud, ei olnud ma eriti kohkunud. Ootasin isegi teatud loidusega, et küllap maa uuesti kokku kasvab ja keeris kaob. Nii ootasin mõnda aega, ma ei oska öelda, kui kaua, sest sellistel puhkudel jätab ajataju inimese maha samamoodi nagu unes või armatsedes. Ometi kestis see keeris palju kauem, kui eelnenud. Oli juba pime, aga keelis püsis. See tänane keeris on väga jonnakas, mõtlesin. Ja siis märkasin kohkudes, et keeris kasvab. Et mind lahutab selle servast veel vaid umbes 10 sentimeetrit ja keeris läheneb tasapisi mu jalgadele. Veel mõned minutid ja mu päevad on loetud. Ma sain alla klammerdume kramplikult piirdesse. Ja siis sai keeris mu tõepoolest kätemaa libises mu jalge alt ja ma rippusin tühjuses kätega raud piirdest hoides. Kui mu käed ära väsivad, kukun alla, mõtlesin ja vaikselt resigneerunud, hakkasin palvetama, valmistusin surmaks. Siis virgusin selle peale, et mu kõrval seisab toomas kultus. Mis sul viga on, küsis ta ja pani mulle käe õlale. Samal hetkel oli keeris kadunud ja ma oleksin väsimusest kokku kukkunud, kuid Toomas minust kinni poleks haaranud. Ta toetas mind, kuni jõudsime ühe pingi juurde ja ootas, kuni ma end kogun. Kui mul parem hakkas, rääkisin talle lühidalt keerise loost esimest korda elus. Ma ei oskagi öelda, kuidas see juhtus. Temast sai hetkega minu parim sõber see sõber, kellest teismelised poisid unistavad sama intensiivselt, aga sügavamalt ja tõsisemalt kui esimesest armastusest. Edaspidi kohtusime toona iga päev. Toomas ei tahtnud minu juurde tulla. Ta ütles, et talle ei meeldinud tutvustada. Küll aga kutsus ta mind peagi enda juurde. Nii sattusin uituste majja. Toomas Ulkluse pere elas ülal väga vanas ja armetus majas aga maja oli vana ja armetu, vaid väljast seest oli see väga ilus ja hubane nagu need vanad Itaalia hotellid. Kuigi mitmes mõttes oli see oma suurte tubade ja kunstiesemetega kummituslik. See oli nagu muuseum sest toomas kultuse isa oli arheoloog ja muuseumi direktor. Tema vanaisa oli aga kunagi olnud kellassepp, kelle äri oli varem tegutsenud samas majas. Nüüd mängiste, vaid omaenese usinusest, väga vanade kellade ja igasuguste eriliste kellavärgiga leludega, mida ta ise leiutas. Toomas ema oli juba surnud. Toomas ja tema noorem õde Eeva vihkasid isa ja süüdistasid teda selles, et ta oma külma süngusega nende ema surma kihutas. Kui too veel päris noor oli. See oli minu esimene jahmatav elamus hulkluste majas. Kohe esimesel külaskäigul. Eeva ütles isa kohta, et ta silmad on nagu kinganööbid, millest tal oli muuseas täiesti õigus. Ja Toomas ütles maailma kõige loomulikumalt häälel. Sest kas tead, isa on erakordselt vastik tüüp, millest tal oli samuti õigus. Nagu sa tead, kasvasin mina üles tugevasti ühtehoidvast perekonnas. Armastasin väga oma vanemaid, õde ja vendi. Isa olin ma alati jumaldanud ega osanud ettegi kujutada, et vanemad ja lapsed 11 ei armasta või et lapsed mõistavad oma vanemate käitumisele kohut samamoodi nagu võõraste inimeste käitumise üle. See oli esimene suur põhimõtteline mäss, millega ma oma elus kokku puutusin. Ja see mäss oli mulle kummalisel kombel lõputult sümpaatne. Kuigi mul endal polnud mõtteski oma isale vastu hakata. Toomas ulpius ei kannatanud isa silmaotsaski. Aga seda enam armastas ta vanaisa ja õde. Õde armastas ta nii väga, et seegi tundus juba mässuna. Ka mina armastasin oma õde ja vendi ei tülitsenud nendega üleliia palju. Võtsin perekondliku ühtehoidmist tõsiselt niivõrd-kuivõrd, mu mõistatuslik hajameelne iseloom seda lubas. Aga meie peres ei olnud õdede-vendade vahelise armastuse näitamine sünnis. Pidasime omavahelist õrnust naeruväärseks, isegi häbiväärseks. Uituste juures oli see täiesti teistmoodi. Õde ja vend rääkisid teenilisega valitud viisakusi kasutades hüvasti jätma, suudlesid nad teineteist liigutatult ka siis, kui nad lahkusid vaid tunniks. Nagu ma hiljem taipasin, oinad teineteise peale erakordselt armukadedad. Ja just see oli peamiseks põhjuseks, miks nad kellegagi ei sõbrustanud. Nadolid ööl kui päeval koos ka öösel, nagu ma ütlesin, sest nad elasid samas toas. See oli minu jaoks kõige kummalisem. Mee juures lahutati Edit meist poistest 12 aastasena ja sellest alates sai ta endale omaette naiselikult kujundatud toa. Tema juures käisid sõbrannad ka sõbrad, keda meie ei tundnud ja nad veetsid aega asjadega, mida meie sügavalt põlgasime. See Eeva ja Toomas koos elavad, pakkus mu teismelise fantaasiale üsna palju mõtlemisainet. Kujutasin ette, et seeläbi hägustub neis kuidagi sugudevaheline erinevus ja mõlemad said minu silmis pisut androgüünset iseloomu. Toomasega rääkisin tavaliselt peenetundeliselt viisakalt nagu tüdrukutega kombeks. Eevaga suheldes aga ei tundnud ma seda tüütut kohmetust, mida tundsin Editi sõbrannade, ametlikult tüdrukutena deklareeritud olendite suhtes. Vanaisaga, kes kõige ebatavalisematele kellaaegadel sageli keset ööd ja kõige ebatavalisemate riietes keepides kaabudes õe-venna tuppa sisse loivas, harjusin ma vaevaliselt. Õde-venda võtsite te alati vastu pidulik innovatsioonidega. Esialgu tüütasid mind vanamehe luud, ma ei saanud neist hästi arugi, sest ta rääkis saksa keeles ja kerges Reinimaa murdes, kuna oli Ungarisse elama asunud künnist. Aga hiljem tundsin tema lugudest mõnu. Vana oli endisaegse Budapesti elav leksikon. Mulle majade sõbrale hoida tõeline peavõit. Ta oskas rääkida lugusid igast kindluse mäe majast ja majaomanikust niiet majadest, mida olin seni tundnud ainult välimuse järgi said aegapidi minu isiklikud lähedased tuttavad. Toomas oli samasugune vanade asjade maniakk nagu mina. Tema puhul polnud segaime. Ühest küljest oli see päritud isalt, teisest küljest oli nende maja nagu muuseum. Toomasse jaoks olid vanad asjad iseenesestmõistetavad ja kõik uus imelik võõras. Ta igatses pidevalt Itaaliasse, kus kõik on vana ja talle meeltmööda. Hene, mina istun nüüd siin temaga jõudnud siia kunagi. Minu tõmme vanade asjade puhul on pigem passiivne nauding, intellektuaalne tundmaõppimise iha. Toomas, see tõmme oli aktiivne fantaasia tegevus. Ta mängis pidevalt ajalugu. Kujuta seda endale ette, nii et õe-venna elu Ulpluste majas oli pidev teater. Pidev Komneide tellarte kõige tühisemad asjast piisas, Toomas, Eeva hakkaksid midagi etendama või mängima, nagu nemad, ütlesid. Vanaisa jutustas midagi kindluse mäel elanud krahv vinnast, kes oli armunud oma kutserisse ja Eevast, sai kohe krahvinna ja Toomassist kutsar. Või rääkis vanaisa, kuidas lahjast pärit toapoisid riigikohtunik Mailaati tapsid ning Eevast sai kohtunik ja Toomas Sist valahjast pärit toapoisid. Või arenesid palju pikemad ja komplitseeritumaid ajalooliste õudustraumade sarjad. Mängud kujutasid sündmusi muidugi üksnes üldjoontes nagu komeediatel artes. Paari rõivatükiga peamiselt vanaisa põhjatuste jahmatavast garderoobist tekitasid need kostüümi. Seejärel järgnes mitte väga pikk, ent erakordselt barokne keeruline dialoog siis aga mõrv või enesetapp. Sest kui ma nüüd järele mõtlen, päädisid need improviseeritud näitemängud alati vägivaldse surmastseenidega. Toomas evad kägistasid, mürgitasid, torkasid teineteist surnuks või keetsid õlis kord päevas. Oma tulevikku ei osanud nad ette kujutada teistmoodi kui teatriga seotult. Kuivõrd nad üldse tulevikule mõtlesid. Toomas valmistus saama draamakirjanikuks Eevaga suureks näitlejannaks. Aga valmistumise sõna pole siin päris õige, sest Toomas ei kirjutanud kunagi näidendeid ja eval ei tulnud uneski pähe teatrikooli minna. Seda suurema kirega käisid nad teatris ainult rahvusteatris. Meelelahutuslik teater, tülgastast Toomasid samamoodi nagu moderne arhitektuur. Kõige enam meeldisid talle klassikalised draamad, milles on külluses mõrvasid jänesetape. Selleks, et teatris käia, oli vaja raha aga nende isa ei andnud neile minu arvates üldse taskuraha. Mingit väikest sissetulekut tähendas vana koka proua Ulklustel räpakas maine hoolekandja, kes noortele majapidamisrahast mõned Phillerit säästis. Ja vanaisa, kellel leidus salapärastest allikatest vahel mõni kroon. Arvan, et ta võis teenida mitteametlike kellassepatöödega. Raha eest pidi hoolitsema Eeva. Toomas sees ei tohtinud sõnal raha välja öelda. Ja iva hoolitseski raha hankimisel olid erakordselt leidlik. Kõigi maha müüdud asjade eest sai ta head hinda. Aeg-ajalt müüstaga midagi Mayamus reaalsetest väärisesemetest kuid see oli isa tõttu väga riskantne ja ka Toomassile polnud meeltmööda, kui mõni harjumuspärane vana asi puudus. Vahel jäi evad täiesti jahmatavate summadega võlgu juurviljakaupmehe juures, kondiitriäris apteegis isegi elektriarve sissenõudele. Ja kui kõik see ei aidanud, siis ta varastas, varastas kokalt, varastas surma põlgava vaprusega isalt, kasutades ära tema purjusolekut. Ja ta varastas ka minult. Kui ma seda ükskord tähele panin ja kibedalt protesteerisid, kehtestas ta minult varastamise asemel mulle korrapärase maksu nädalas korra pidin perekonnakassasse toimetama teatud summa. Toomas ei tohtinud sellest muidugi midagi teada. Siinkohal ütles ersi vahele moraalnes süüdimatus. Jah, just, jätkas Mihhail. Sellised erialaterminid on erakordselt rahustavad ja annavad teatud määral ka vabanduse, ta pole varas, vaid hull. Aga Eeva polnud ei hull ega varas. Tal polnud lihtsalt moraalset närvirahaga seotud asjade suhtes. Ulplised olid niivõrd väljaspool maailma väljaspool maailma majanduslikku ja ühiskondlikku korda, et neil polnud aimugi, kuidas tohib ja kuidas ei tohi hankida. Nende jaoks raha ei eksisteerinud. Nemad teadsid vaid seda, et teatud, isegi mitte eriti ilusate pabersedelite ja hõbedaste eest saab vastutasuks teatrisse minna. Raha suur abstraktne mütoloogia, modernse inimese, religioossete ja eetiliste tunnete alus ja raha, jumala ohvririitused, aus töö, säästlikkus, tõhusus ja sarnased asjad olid nende jaoks võõrad mõisted. Sa ei suuda ettegi kujutada, kui irreaalsed nadolid, kui väga tülgastus neid kogub. Praktiline tegelikkus. Nad polnud kunagi hoidnud käes ajalehte. Neil polnud aimugi, mis maailmas toimub. Parasjagu oli käimas maailmasõda Anitsei huvitanud. Hiljem lugesin ühest kuulsast inglise seest, et keltide põhijooni oli mäss reaalsuse ülemvõimu vastu. Ultise tulid selle kohadelt keldid. Muuseas, nii Toomas kui mina jumaldasime keelte Graali legendi ja Parcifali. Tõenäoliselt tundsin ennast nende seltsis nii hästi sellepärast et nad sellised keldid olid. Nende seltsis leidsin iseennast. Taipasin, miks ma end vanematekodus alati häbiväärse võõrana tundsin. Sest seal valitses reaalsus. Ulpiuste juures olin kodus, käisin seal iga päev ja veetsin nende juures kogu oma vaba aja. Kuna Ulpluste maja õhustiku sattusin, läks mu pidev häbitunne üle ja lakkasid ka neurootiliselt sümptomid. Keerisega kohtasin viimast korda siis, kuid Toomas Ulitus mu sellest välja tõmbas. Keegi ei vaadanud mul enam üle õla ega vahtinud mind öösel pimedas. Magasin rahulikult, elu pakkus mulle seda, mida temalt ootasin. Ka kehaliselt võtsin ennast kokku mu nägu Silenes. See oli mu elu kõige õnnelikum ajajärk ja kui mõni lõhn või valgus minust selle mälestuse äratab, voogab üle minu veel nüüdki see ärev ja uimastav ja kauge õnnetunne. Ainus õnnetunne, mida ma teadsin sedagi õnne ei antud mulle loomulikult tasuta. Selleks, et võiksin hulkluste majas kodus olla, pidin minagi end reaalsest maailmast lahti rebima. Oli kas üks või teine kahepaiksete elu elada ei saanud. Minagi loobusin ajalehtede lugemisest ja katkestasin suhted oma tarkade sõpradega. Aegamööda hakati mind pidama samasuguseks lolliks nagu Toomassit. Mulle tegi see väga haiget, sest ma olin Alt ja teadsin, et tulen tark, aga sinna ei saanud midagi parata. Võõrandusin ka kodustest vanemate õe ja vendadega. Rääkisin selle väljapeetud viisakusega, mille olin Toomashilt õppinud. Seda lõhet, mis toona meie vahel tekkis, pole ma siiani suutnud kaotada. Ükskõik kui väga ma üritasin ja sestsaadik ongi mu südametunnistus perekonna ees must. Hiljem katsusin seda kaugenemist korrigeerida, sõnakuulelikkuse ka. Aga see on juba teine lugu. Kodused olid mu ümberkujunemist märgates kohkunud. Murelikult kogunesid nad onu juurde perekondlikule nõupidamisele ja otsustasid, et mul on vaja naist. Onu tegi selle mulle väga kohmetult ja arvukalt kujundlikku väljendit kasutades teatavaks. Kuulasin huviga, ent ei näidanud üles mingit valmidust, seda vähem, et toona olime Toomassi Ervini Jaanus Seppetnikiga juba tõotanud, et ei tee naistega tegemist sest meist saavad uued Graali rüütlid. Naine jäi seejärel tasapisi unarusse ja mu vanemad võtsid teadmiseks, et olen selline nagu olen. Ma arvan, et ema hoiatab tänase päevani meie juurde sattuvaid teenijaid ning uusi tuttavaid targu, et olgu ettevaatlikud, sest ma ei ole tavapärane inimene. Kuigi noh, juba päris palju aastaid ei leiaks minust ka mikroskoobi all midagi, mis poleks tavapärane. Ma ei oskagi öelda, milles seisnes muutus, mida vanemad nii rahutult täheldasid. Tõsi, ulpised nõudsid kõiges, et nendega kohanetakse ja mina kohanesingi meeleldi, lausa rõõmuga. Loobusin hästi õppimisest. Revideerisin oma tõekspidamisi ja tundsin vastikust paljude asjade suhtes, mis mulle Seniorid meeldinud. Sõjaväeteenistuse ja lahinguvälja hiilguse suhtes oma klassikaaslaste, Ungari toitude kõige suhtes, mille kohta koolis oleks öeldud kihvt või lahe. Jätsin jalgpalli, mida olin seni kirglikult mänginud. Vehklemine oli ainus lubatud sport, mida harjutasime kõik kolmekesi, seda suurema usinusega. Lugesin tohutult palju, et Toomasega sammu pidada, kuigi see ei olnud mulle vastumeelt. Sellest ajast on pärit minu huvi religiooni ajaloo vastu, millest ma küll hiljem loobusin nagunii paljust muustki kuma tõsisemaks muutusin. Ja siiski oli mu südametunnistus hulkluste ees must. Ma tundsin, et petan neid sest see, mis neile oli loomulik vabadus, oli mulle raske kramplik vastuhakk. Olen liigagi kodanlik ja mind kasvatati selles kodus liiga palju. Tead ju isegi. Mul tuli sügavalt sisse hingata ja enesega võidelda, et sigaretituhka maha puistata. Ultused ei osanud teistmoodi ettegi kujutada. Kui ma vahel kangelaslikult otsustasin Toomassiga koolist puududa, vaevasid mind kogu päeva kõhukrambid. Kõige raskem oli see, et pidin osa võtma nende mängudest. Mul puudub igasugune näitleja kalduvus. Olen ületamatult häbelik ja esialgu pidin surema, kui nad mulle vanaisa punase vesti selga andsid, et oleksin paavst Aleksander kuues ühes mitmeosalises portsa draamas. Hiljem õppisin ära ka selle, kui ma ei osanud kunagi nii ilusat barokset tekst improviseerida, kui nemad. Seevastu osutusin ma suurepäraseks ohvriks. Mind oli kõige parem mürgitada ja õlis keeta. Sageli olin ma ainult rahvahulk, kes langeb Ivan julma jõhkra käitumise ohvriks ning ma pidin 25 korda järjest erinevat moodi korisema ja surema. Eriti menukas oli mu kurisemis tehnika. Ja ma pean sulle ütlema sedagi, kuigi mul on sellest raske rääkida isegi pärast nii suurt kogust veini. Kuid mu abikaasa peab teadma ka seda. Mulle meeldis väga ohver olla. Juba hommikul mõtlesin sellele ja ootasin seda kogu päeva. Jah. Miks sulle meeldis ohver olla? Küsisersi? Erootiliste põhjustel kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Mihhail nakatas ja jõi. Veidi aja pärast küsis Errzi. Ütle, kas olid Eeva Ulitisesse armunud? Ei, seda ma ei ütleks. Kui sa iga hinna eest tahad, et ma kellessegi armunud oleksin olnud, siis oli see pigem toomas. Toomas oli minu ideaal, Eva, pigem lisaväärtus ja erootiline vahend neis mängudes. Aga ma ei ütleks hea meelega sedagi, et olin toonasesse armunud sest seda väljendit või vääriti mõista võid veel mõelda, et meie vahel oli mingi haiglane homoerootiline suhe. Ent sellest polnud juttugi. Ta oli mu parim sõber selle sõna teismelises tähenduses ja kui selles oli midagi haiglast, siis oli see täiesti teistsugune ja sügavama loomuga, nagu ma enne ütlesin. Aga ütle Mihhai, seda on nii raske ette kujutada, et te olite aastaid pidevalt koos ning sinu ja Eeva Ulpluse vahel ei tekkinud mingit süütut flirti? Ei, mitte vähimatki. Kuidas see võimalik on? Kuidas? Tõepoolest? Tõenäoliselt olime nii intiimsed, et ei saanud flirtidega teineteisesse armuda. Armastuse jaoks on vaja kaugust, et armunud saaksid selle kaudu teelisele läheneda. Lähenemine on muidugi üksnes illusoorne, sest armastus tegelikult kaugendab. Armastus on polaarsus. Kaks armastajat on maailma kaks vastandliku laenguga poolust. Sa räägid ikka väga tarku asju niimodi hilja öösel. Ma ei saa kogu sellest olukorrast aru. Oli see tüdruk siis inetu? Inetu Ta oli kõige ilusam naine, keda ma elus näinud olen. Ei, seegi pole õige. Tema oli ilus naine ja sestpeale võrdlen iga ilu temaga. Kõik minu hilisemad armastused on temaga millestki sarnanenud. Ühel jalad, teine tõstis pead samamoodi, kolmandal hääl telefonis. Mina samuti. Sina samuti, jah. Milles temaga sarnanen? Mihhail punastas ja pakates. Ütle palun, kuidas sulle seda öelda? Palun tõuse ja tule siia minu kõrvale. Ersi astus Mihhaili tooli kõrvale. Mihe võttis tal piha ümbert kinni ja vaatas talle alt üles otsa. Ersi naeratas. See see ongi, see ütles Mihhail. Kui sa niimoodi ülevalt mulle naeratad. Nii naeratas, kaeva, kui mina, ohver olin. Ersi, tõmbas ennast lahti ja istus tagasi oma kohale.