Aastaid polnud uitluste majas teisi külalisi peale minu. Kui me kaheksandasse klassi jõudsime, olukord muutus. Siis liitusid Ervin janus Seppetnegi. Nemad tulid Eeva juurde, mitte Toomasse juurde, nagu mina. Janus Seppet nägid, nägid sa täna? Ta on alati selline olnud. Ta oli klassi parim deklamaator, isetegevusringis hiilgas ta eriti siranuna. Ta kandis kaasas revolvrit ja väiksemast peast lasi iga nädal maha mõne sissemurdja, kes tema lesestunud ema salapäraseid dokumente pihta tahtis panna. Tal olid juba siis sensatsioonilised seiklused naistega, kui teised olid alles sealmaal, et tallasid püüdlikult oma tantsupartnerite jalgadel. Vicky käis ta sõjatandril ja oli jõudnud leitnandi auastmeni. Uued riided rivistanud minutitega katki, sest 100. alati kusagilt alla. Tema peamine ambitsioon oli mulle tõestada, et ta on minust erilisem. Arvan, et see tekkis siis, kui meil 13 aastastena oli üks õpetaja, kes tegeles kolpade uurimisega, järeldas mu pea mühkude põhjal, et olen andekas janusse pea pealt, aga lugesin välja, et too ei ole andekas. Sellest ei saanud Jaanus kunagi üle ka veel palju aastaid pärast kooli lõpetamist meenutas ta seda pisarsilmi. Ta tahtis kõiges minust parem olla jalgpallis, õppimises taibukuses. Kui ma siis kõigest kolmest loobusin, sattus ta kimbatusse ega teadnud, mida teha. Siis armus taevasse, sest arvas, et Eeva on armunud minusse. Jah. See oli Jaanus Seppetniki. Ja kes on Ervin? Ervin oli juudipoiss. Ta läks sel ajal katoliku usku võib-olla preestrite õpetajate mõjul, aga ma arvan, et pigem sisemist teed järgides juba varem 16 aastasena hoida kõige intelligentsem tarkade ja ennast täis poiste seas juudipoisid küpsevad varem toomas, vihkas teda väga tema taibukuse pärast ja temast sai lausa antisemiit, kui asi puudutas terminit. Ervinilt, kuulsime esimest korda Froidismist sotsialismist märtsiringist. Tema oli esimene meie seast, kelles ilmnes see kummaline maailm, millest hiljem sai Kaaroy revolutsioon. Ta kirjutas imeilusaid Endre adi stiilis luuletusi. Seejärel muutus ta nii-öelda üleöö. Ta sulgus klassikaaslaste eest endasse, suhtles ainult minuga. Aga tema luuletustest ei saanud maru vähemasti oma tollase mõistusega mitte. Ja mulle ei meeldinud seegi, et hakkas kirjutama riimita, ridu tõmbus üksindusse, luges, mängis klaverit. Me ei teadnud temast eriti midagi. Siis nägime ühel päeval kabelis, et ka tema võtab koos teiste poistega altari juures armulauda. Selle järgi saime aru, et ta on katoliku usku läinud. Miks ta kattuliseerus? Ilmselt seepärast, et teda kütkestas katoliikluse võõrapärane ilu. Ja moraalinormide vali rangus. Ma arvan, et temas oli midagi, mis igatses askeesi nagu teised inimesed ihaldavad naudinguid. Ühesõnaga kõik need põhjused, mille ajel teisedki usku pöörduvad ja innukateks katoliiklaseks saavad. Ja peale selle veel midagi, mida ma toona veel nii selgelt ei näinud. Ka Ervin oli näitleja hing, nagu kõik peale minu seal Ultuste majas. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mängis ta juba koolipoisina alatasa kedagi mängisintellektuaali ja revolutsionääri. Ta ei olnud vahetu ja loomulik, nagu sünnis olnuks, kaugeltki mitte iga tema sõna ja liigutus oli stiliseeritud. Ta kasutas vana moelise sõnu, oli kinnine, otsis alatasavõimalust esineda aga ta ei mänginud nii nagu ulpiused, kes järgmisel hetkel oma rolli unustasid ja uut mängu alustasid. Ta tahtis kogu oma elu mängida üht rolli ja katoliitluses leidis ta lõpuks selle suure, väärika ja raske rolli. Rohkem ta oma hoiakut ei muutnud ja roll muutus sissepoole üha sügavamaks. Tal oli kõige kohta katoliiklik arvamusraamatute, sõjaklassikaaslaste lõunaoote või saiade kohta. Ta oli palju jäigem ja dogmaatilisem kui meie kõige rangemad usklikud õpetajad. Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba jumala riigile, olid emade viis. Ta lülitas oma elust välja kõik, mis jõunud, täiesti katoliiklik. Ta valvas revolvriga oma hingeõndsuse üle. Ainus, mille ta oma varasemast elust alles hoidis, oli suitsetamiskirg. Ma ei mäleta, et oleksin teda kunagi näinud, sigaretid ta. Ometi oli tal väga palju kiusatusi. Ervin armastas kohutavalt naisi. Tema oli klassi armunu nii koomiliselt ühekülgse määratlusega nagu Jaanus Seppetniki oli luiskaja. Tema armastustest teadis kogu klass, sest ta jalutas järjekordse preiliga kogu pärastlõunat kellerti mäel ja kirjutas talle luuletusi. Klass austas Ervini armastusi, sest tajus nende intensiivsust ja poeetilisust. Aga kui ta katoliku usu vastu võttis, loobus ta loomulikult ka armastusest. Poisid hakkasid toona lõbumajades käima. Ervin pöördus neist tülgastusega ära. Kuigi teised käisid minu arvates naiste juures üksnes nalja pärast ärkamiseks. Ervin oli ainus, kes juba tõesti teadis, mis on kehaline himu. Siis tutvusta Eevaga. Kindlasti oli algatajaks Eeva, sest Ervin oli oma elevandiluu karva näo kõrge lauba ja hõõguvate silmadega väga nägus. Ja temast hoovas erilisust, trotsi, mässu ja lisaks oli ta kena ja peenetundeline. Mina sain kogu loost teada alles siis, kui Ervin Jaanus Ulpluste majja sisse sadasid. Esimene pärastlõuna oli kohutav. Toomas oli reserveeritud, aristokraatlik, ütles vaid aeg-ajalt midagi täiesti asjakohatut, et väikekodanlik jahvatada. Ent Ervin Jaanus jahmunud, sest nad polnud väike kodanlased. Jaanus rääkis kogu pärastlõuna Ma vaalapüügikogemustest ja suurtest äriplaanidest seoses kookospähklikasvatuse osavama rakendamisega. Ervin paikis suitsetas ja vaatas Eevat. Eeva oli aga täiesti teistsugune, kui muidu. Ta hädaldas, kirtsutas ja muutus naiselikuks. Kõige halvemini tundsin ennast, mina tundsin ennast koerana, kes leiab end olukorrast, kus peab edaspidi kahe teise koeraga jagama oma senist ainuõigust, istuda laual. Kui pererahvas lõunastada urisesin kuid oleksin tahtnud nutta. Siis sai minust ka harvem külaline. Üritasin käia sel ajal, kui Erminit Jaanusid polnud kohal. Pealegi olid meil ees küpsuseksamid, pidin tõsiselt tööle hakkama ja lisaks proovisin ka Toomarsile hädavajalikke teadmisi pähe taguda. Kuidagi saimegi eksamitest läbi. Mul õnnestus Toomas vägisi kohale tirida, kuigi ta ei tahtnud tol päeval üldse üleski tõusta. Ja seejärel algas Ultuste majas uuesti vilgas elu. Aga selleks ajaks oli kõik korda saanud. Ultused olid tugevamad. Nad assimileerisime Ervini Jaanus täielikult Ervini süngus mahenes. Ta omandas mingi väga kena, kuigi peenutsema kombe rääkides alati nii, nagu räägiks ta jutumärkides rõhutades, et ei samast ainult sellega, mida ütleb või teeb. Janus muutus vaiksemaks ja sentimentaalseks. Toona avardasid tasapisi Ulkluste maja piirid. Hakkasime buda mägedes pikki jalutuskäike tegema, käisime suplemas ja seejärel hakkasime jooma. Idee pärines Jaanuselt, kes oli juba mitu aastat oma kõrtsi seiklustest jutustanud. Tema kõrval oli kõige parem jooja Eeva. Temast polnud arugi saada, et ta on joonud. Ta oli ainult kuidagi veel rohkem. Eeva. Ervin viskus joomisse täpselt sama kirglikult kui suitsetamisse. Ma ei taha rassiteooria tarkusi puistata. Aga sa tead ka ise, kui imelik see on, kui juut palju joob. Ervini joomine oli sama imelik nagu tema katoliiklus. See oli kibestunud pea ees hüppe ja ta nagu polekski purju jäänud lihtsatest ungari veenidest vaid mingist hoopis jubedamat asjast Hašessest või kokaiinist. Ja et oleks nagu ühtlasi alati ka hüvasti jätnud nagu oleks ta parajasti viimast korda joonud või üldse kõike selles maailmas viimast korda teinud. Mina harjusin veiniga õige pea. Emotsionaalne lõõgastusdistsipliini lõdvenemine, milles minus tekitas muutus mulle eluliselt vajalikuks. Kuid ma häbenesin kodus kohutavalt järgmise päeva kassi aastust ja tõotasin endale alati, et ei joo enam. Ja seejärel jõin uuesti. Ja minust kasvas üha teadmine, et olen mürkkese hävingutunne, mis oli Ultuste aastate teisel poolel minu olulisim tunne. Tundsin, et kihutan hukatusse. Iseäranis siis, kui ma jõin. Tundsin, et langen lõplikult välja sellest, mis on korralike inimeste korralikke elu ja mida isa minult ootas. See tunne meeldis mulle kõigi mu kohutavate südametunnistus piinade kiuste väga toonama lausa varjasin end isa eest toomas, jõi vähe ja muutus üha vaiksemaks. Siis hakkas meile mõjuma Ervini religioossus. Hakkasime nägema seda maailma, seda reaalsust, mille eest seni eemale olime tõmbunud ja see kohutas meid. Tundsime, et inimene muutub paratamatult räpaseks ja kuulasime hardunult terminit, kes ütles, et seda ei tohi juhtuda. Meiegi hakkasime kogu tänapäevase elu üle kohut mõistma niisama rangelt ja dogmaatiliselt nagu Ervin. Mõneks ajaks sai temast meie hulgas hegemoon. Kõiges kuulasime teda ning Jaanus ja mina üritasime teineteist harraste tegudega üle trumbata. See periood kestis võib-olla aasta siis järgnes desintegratsioon. Pole võimalik täpselt öelda, millega see algas, aga kuidagi hakkas sisse voolama igapäevane reaalsus ja koos sellega ka hääbumine. Uitluste vanaisa suri ta piinles nädalaid läkastas ja korises. Eeva põetas teda üllatava kannatlikkusega. Valvas öösiti ta voodi kõrval. Kui ma ükskord hiljem talle ütlesin, et see oli temast kena naeratust hajameelselt ja ütles, et on väga huvitav vaadata, kui keegi sureb. Siis otsustas nende isa, et lastega ta midagi ette võtma. Nii see edasi minna ei saa. Tütre tahtis ta kiiremas korras mehele panna. Ta saatis eeva provintsirikka tädi juurde, kellel oli suur maja et Eeva seal maakonna pallidel käiks ja ei tea, mida teeks. Eeva tuli muidugi nädal hiljem suurepäraste lugudega tagasi ja võttis flegmaatiliselt vastu isa kõrvakiilud. Toomas sil ei olnud sellist head iseloomu. Isa pani ta mingisse ametiasutusse tööle. Hirmus mõeldagi, isegi nüüd lähevad mu silmad märjaks, kui mõtlen sellele, kuidas Toomas selles ametis võis kannatada. Ta töötas raekojas normaalsete väikekodanlaste keskel, kes ei pidanud teda terve mõistusega inimeseks. Talle usaldati kõige tobedamad, kõige tüütumaid tööd sest nad ei arvanud, et ta võiks hakkama saada millegagi, mis nõuab pisut mõtlemist või iseseisvust. Ja võib-olla oli neil õigus. Kolleegid tähendasid talle hulgaliselt alandusi, mitte et nad oleksid talle liiga teinud, vastupidi, neil oli temast kahju ja nad säästsid teda. Tomas ei kaevanud meile kunagi ainult vahel Eevale, nagu ma tean toomas üksnes kahvatas jääb hakata siis, kui me tema töö kohta mainisime. Siis toimus Toomashi teine enesetapp. Teine küsis ERR-i. Ja esimesest oleksin pidanud juba enne rääkima. See oli tegelikult isegi olulisem ja palju kohutavam. See juhtus siis, kui me olime kuueteistaastased meie sõpruse alguses. Ühel päeval läksin nende juurde nagu tavaliselt. Leidsin Eeva üksinda, ta joonistas midagi ebatavaliselt süvenenuna. Ta ütles, et Toomas läks pööningule, las ma ootan, ta tuleb kohe alla. Toomas käis toona sageli pööningul avastusretkedel vanadest kastidest leidis ta palju asju, mis talle vanade asjade sõbrana huvi pakkusid ja mida ta oma mängudes kasutada saime. Ja pealegi on sellise vana maja pööning väga romantiline paik. Niisiis ei olnud ma üllatunud ja ootasin kannatlikult. Eeva, nagu ma ütlesin, oli ebaharilikult vaikne. Korraga ta kahvatus kargas püsti ja kutsus mind killudes pööningule vaatama, mis Toomassiga lahti on. Ma ei teadnud, milles asi, kuid tema hirm nakatas mindki. Pööningul oli juba üsna pime. See oli sopiline hiiglaslik vana pööning, kus avanesid igasugused salapärased laud, uksed ja risti üle koridori seisid mõnes kohas kastid ja lauajupid. Lein oma pead vastu madalaid penne. Ootamatutes kohtades tuli treppidest üles-alla tormata, aga Eeva jooksis pimedas kõhklematult nagu teades, kus toomas olla võib. Koridori lõpus oli madal ja väga pikk later ja selle lõpus paistis väikesest ümmargusest aknast langev valgus. Eeva jäi seisma ja klammerdub sisenedes minu külge. Minugi hambad plagisesid, aga olin juba toona selline, et just kõige suurem hirm teeb mind ootamatult julgeks. Läksin pimedasse latrisse enda külge, klammerduvad Eevat järele vedades. Väikese ümmarguse akna kõrval rippus põrandast umbes meetri kõrgusel Toomas Tauli ennast üles poonud tila teel. Ta elab veel killus Eeva ja surus mulle pihku noa. Paistab, et ta teadis väga hästi, mis Toomassil plaanis oli. Seal seisis üks kast, ilmselt tuli toomas selle otsa roninud, et silmust penni külge kinnitada. Hüppasin kasti otsa, lõikasin köie läbi, haarasin teise käega Toomast ümbert kinni ja lasin ta aeglaselt alla juba juurde, kes köie tema kaela ümbert valla päästis. Toomast tuli varsti teadvusele, sellest võis paar minutit olla, kuid ainult üles poos, tal ei olnud viga midagi. Miks sa mind reetsid? Küsis ta Eevalt. Eemal oli väga häbi ja ta ei vastanud. Aja möödudes küsisin kord ettevaatlikult, miks ta seda tegi. Mind huvitas, mis tunne see on. Ütles Toomas töötult. Milline siis? Küsis Eva silmad uudishimust pärani. Väga hea oli. Kas sa kahetsed, et me su köie läbi lõikasime? Küsisin ma. Siis vaevas juba mindki kerge südametunnistuse piin? Ei, sellega on aega. Teinekord. Toona ei osanud Toomas veel selgitada, milles asi. Aga ta ei pidanudki. Sain niigi aru, mõistsin seda meie mängude põhjal. Tragöödiate, siis mida me mängisime, tapsime ja surime pidevalt. Meie mängud rääkisid ainult sellest suremine pakkust, Toomashile alalist mõtlemisainet. Aga saad aru, kui sellest üldse võib aru saada, mitte surm, kaduvus, põrmustumine ei, vaid suremise akt. On inimesi, kes panevad vastupandamatut sundusest toime aina uusi ja uusi mõrvasid, et tunda mõrva kõrvetavat naudingut. Selline vastupandamatu sundus tõmbast Toomasid suremise lõpliku suure ekstaasi poole. Tõenäoliselt ei suuda ma seda sulle selgeks teha. See on sama asjatu nagu muusikalise kuulmisega inimesele seletada muusikat. Mina sain Toomas Sist aru. Me ei rääkinud sellest asjast mitu aastat. Ainult teadsime, et me mõistame teineteist. Kui me olime 20 aastased, toimus teine katse, millest juba minagi osa võtsin. Ära karda, sa ju näed, et olen elus. Toona olin väga kibestunud peamiselt isa tõttu. Isa küsis mitut puhku, kelleks ma saada tahan. Vastasin, et religiooni ajalooliseks. Ja millest sa elatuda kavatsed? Küsis isa. Sellele küsimusele ei osanud vastata ega tahtnud sellele mõeldagi. Teadsin, et isa tahab, et ma ettevõttes töötaksin. Minu ülikooliõpingute suhtes ei olnud tal kaalukamaid vastuväiteid, sest ta arvas, et ettevõttel on ainult ehteks. Kui ühel osanikest on doktorikraad Ülikooli, pidasin lõppeks ka mina ise üksnes mõne aastaseks armuajaks. Et aega võita. Enne kui täiskasvanuks saanud. Elutahe polnud sel ajal just minu tugev külg. Hävingu tunne muutus minus aina tugevamaks ja toona ei pakkunud katoliitluski mulle enam lohutust. Pigem kasvatas teadmist minu nõrkusest. Ma ei olnud seda tüüpi, kellele meeldiks mingit rolli etendada. Ja siis nägime juba selgestikud paratamatult kaugel seisavad katoliiklikust, elu ideaalist. Mu elu ja olemus. Mina olin esimene, kes seltskonna katoliikluse jättis. Ja seegi on üks paljudest reetmistest. Ühesõnaga, ühel pärastlõunal astusin Ultuste juurde sisse ja kutsusin Toomashi jalutama. Oli ilus kevadine pärastlõuna. Jõudsime välja Obudasse ja läksime püha Floreni kuju juures ühte väikesesse tühja kõrtsi. Jõin palju ja kurtsin isa üle oma väljavaadete üle kogu nooruse kohutava kurbuse üle. Miks sa nii palju jood? Küsis Toomas. Sest see on hea. Kas sulle meeldib, kui sul pea ringi käib? Muidugi. Sulle meeldib ennast mitte tunda. Muidugi see on ainus asi, mis mulle meeldib. Sel juhul ei saa ma sinust aru. Kujuta ette, kui palju suurem nauding võib-olla täielikult surra. Sellega olin minagi nõus. Purjuspäi mõtleb inimene palju loogilisemalt. Mul oli ainult üks vastuväide. Et mind tülgastav, väga igasugune valu ja vägivald. Ma ei taha end üles puua või ära tappa või külma doonousse hüpata. Polegi vaja, ütles Toomas. Mul on 300 milligrammi morfiini. Minu teada piisab sellest meile kahele, kuigi sellest võib surra üksi. Mina suren neil päevil niikuinii. Aeg on käes. Aga kui ka sina minuga tuled, on veel parem. Loomulikult ei taha ma sind mõjutada. Ma ainult ütlen, kui sa tahaksid. Kus morfiini hankisid? Eevalt sain Eeva nurus arstilt välja. Ütles, et ei saa magada. Meie mõlema jaoks oli otsatult tähtis, et olime mürgi saanud Eevalt. Ka see kuulus meie mängu juurde Nende haigete mängude juurde, mida me pärast Ervini Jaanosse liitumist kõvasti muutma olime sunnitud. Ekstaažiks oli alati see, et me surime eeva käe läbi või Eeva nimel. Et mürgi oli andnud. Eeva veenis mind lõplikult, et pean seda võtma. Nii ka läks. Ma ei oskagi seletada, kui lihtne ja enesestmõistetav oli tookord ennast tappa. Olin ka purjus ja selle ajajärgul vallandas jook minus alati mingi niikuinii on kõik ükskõik meeleolu. Ja tolle päeva pärastlõuna päästis minus vallasele aheldatud teemani, mis minu arvates uinub sügaval iga inimese alateadvuses ja kutsub teda surma poole. Mõtle ise. Surra on palju lihtsam ja loomulikum kui elada. Räägi parem edasi, ütles ersi rahutult. Maksime veini eest ja läksime jalutama. Ülimalt liigutavalt hea töölistena. Ütlesime, kui väga me teineteist armastame ja et see sõprus oli kauneim asi elus. Mõnda aega istusime, oobudas Doonau kaldal raudtee rööbaste kõrval. Just siis loojus, päike, too näol ja ootasime mürgi mõju. Esialgu ei tundnud midagi. Korraga tajusin vastupandamatut haledat igatsust Eevaga hüvasti jätta. Esialgu ei tahtnud Toomast sellest midagi kuulda, aga siis sai temast võitu. See tunne, mis teda Eevaga sidus. Läksime trammi peale ja pärast tormasime väikestest treppidest üles kindlusemäele. Nüüd ma juba tean, et selsamal hetkel, kui tahtsin Eevat näha, olime Toomassi ja enesetapu juba reetnud. Alateadlikult arvestasin sellega, et kui me tagasi inimeste sekka läheme, päästetakse meid kuidagi ära. Alateadlikult ei tahtnud surra. Olin surmväsinud nii väsinud, nagu võib inimene olla üksnes 20 aastasena. Ja mina igatsesin suremise salapärase tumeda joovastuse järele. Ent niipea, kui veinist põhjustatud kaduvuse tunne hajuma hakkas, polnud mul ikkagi tahtmist surra. Ulbluste Majas istusid Ervin Jaanus kantsinile heatujuliselt ette, et võtsime kumbki 150 milligrammi morfiini ja sureme peagi, kuid tahtsime enne hüvasti jätta. Toomas oli juba üsna kaame ja taarus. Minu arust polnud muud aru saada, kui tulen, palju veini joonud ja räägin palju nagu joobnud. Jaanus tormas kohe minema, helistas kiirabisse ja teatas, et siin on kaks noormeest, kes on kumbki võtnud 150 milligrammi morfiini. Kas nad elavad veel? Küsiti janusse. Jaatava vastuse peale öeldi, et neid kohe haiglasse viidaks. Jaanus Ervin toppisid meid taksosse ja viisid Marko tänavasse. Mina ei tundnud ikka veel midagi. Seda enam tundsin kiirabis, kus mu magu armutult läbi loputati ja mult igasugune enesetapuisu ära võeti. Muuseas. Ma ei suuda vabaneda mõttest, et polnudki morfiin, millega meid mürgitasime. Kas tõmbas Eeva Toomassi haneks või arst Eeva Toomasse? Halva enesetunde võis põhjustada ka autosugestioon. Eeva ja poisid pidid kogu öö ärkvel olema ja meid jälgima enne magama jääks, sest kiirabis öeldi, et kui magama jääme, siis me enam ei ärka. See oli iseäralik öö. Olime üksteise suhtes väga kohmetud. Mina olin õnnelik, et tulin enesetapu sooritanud, mis oli suur sensatsioon. Ja õnnelike teine ellu. Tundsin erakordselt meeldivat väsimust. Armastasime 11 väga. See, et nad meid valvasid, oli märk suurest ohvrimeelsest sõprusest ja sobis suurepäraselt meie toonase religiooni ja sõpruse vaimustusega. Olime kõik vapustatud, arendasime Dostojevski maigulisest vestlust ühe kohvi teise järel. See oli tüüpiline noorpõlveaegne öö, mida inimene täiskasvanu eas üksnes teatud iivelduse meenutab. Aga jumal teab. Paistab, et mina olen juba vanaks jäänud sest ei tunne tagasi mõeldes mingit iiveldust, vaid suurt suurt nostalgiat. Üksnes Toomas ei öelnud sõnagi lasi meile endale külma vett peale kallata ja ennast näpistada, et ta magama jääks. Toomas, seal oli tõesti halb olla. Ja pealegi muserdab teda see, et asi jälle ei õnnestunud. Kui mina teda kõnetasin, pöördus ta eemale ega vastanud. Ta pidas mind reeturiks. Pärast seda ei olnudki enam tõeliselt head sõbrad. Seda lugu ei maininud ta hiljem kunagi. Oli niisama kena ja viisakas nagu varem, aga ma tean, et ta ei andestanud mulle iial. Siin jäi Mihhai vait ja toetas pea kätele. Seejärel tõusis ta püsti ja vahtis aknast välja pimedusse. Siis tuli ta tagasi ja sülitas hajameelselt naeratades Errzi kätt. See teeb sulle ikka veel nii väga haiget? Küsis ersi vaikselt. Mul pole sestpeale ühtegi sõpra olnud.