R-i juurdles selle üle, kas Mihhai haletseb ennast üksnes veini võimasest senti mentaalsusest või oli toona Ultuste majas Mihhai sees tõepoolest miski katkenud ja sestpeale on ta inimeste suhtes nii osavõtmatu ja kauge. Ja missa Jevast? Küsis ta lõpuks. Eva oli toona armunud terminisse. Ja teie ei olnud armukadedad? Ei, see tundus meile loomulik. Ervin oli hegemoon, teda pidasime endi hulgast kõige erilisemaks. Meile tundus õiglane, Eeva teda armastab. Mina polnud nagunii ei vasse armunud. Jaanus puhul aga ei võinud õigupoolest teada. Toona lagunes seltskond pisut koost. Ervinileja Eevale piisas üha enam teineteisest ja nad otsisid võimalust kahekesi jääda. Mind aga hakkasid ausalt öeldes huvitama ülikool ja religiooni ajalugu. Olin haaratud teaduslikest ambitsioonidest. Esimene kohtumine teadusega on joovastav nagu armastus. Aga Ervini ja Eeva juurde tagasi tulles. Eeva muutus toona palju vaiksemaks. Käis kirikus Loreto nunnaordu õdede juures, kus ta kunagi koolitüdrukuna oli olnud. Ütlesin juba, et Ervin oli üsna eriline kalduvus armunud olla. Armastus kuulus tema juurde nagu seiklushimu Seppetnegi juurde. Ma mõistsin, et isegi Eeva ei saanud tema suhtes külmaks jääda. See oli liigutav armastus läbi imbunud luulest, buda vanalinnast ja 20-st eluaastast. Tead säärane, et kui nad kahekesi mööda tänavat läksid, ootasin lauset, inimesed tõmbuksin neile aupaklikult tee pealt eest. Nagu siis, kui kantakse sakramente. Vähemasti meie austasime seda, nii. Austasime nende kahe armastust piiritult. Mingil moel saavutas kogu seltskonna mõtte selles täiuse. Ja kui lühikest aega see kestis, mis nende vahel täpselt juhtus, ei saanud ma kunagi teada. Paistab, et Ervin palus leiva kätt ja vana uitus viskas ta välja. Jaanus teadis rääkida, et vanamees andis talle vastu kõrvu. Aga Eeva armastas terminit seda enam ja oleks kindlasti meeleldi tema kallim olnud kui termini jaoks oli pühakirja kuues käsk. Karm tegelikkus. Ta muutus veel kahvatumaks vaiksemaks kui seni. Uituste majas ta ei käinud. Nägin teda üha harvem. Ja Eivas võis toona toimuda see muutus, mis ta hiljem minu jaoks nii mõistetamatuks tegi. Ja siis ei Ervin ühel ilusal päeval kaduma. Toomase käest kuulsin, et temast oli saanud muuk. Toomas hävitas hüvastijätukirja, mille servin talle oma otsusest teatas. Kas ta teadis Hermini munga nime ja seda, kus millises ordusta on? See on saladus, mille ta endaga hauda kaasa viis. Ehk avaldada selle üksnes Eevale. Erminist ei saanud munk kindlasti mitte sellepärast, et ta ei saanud Eevat naiseks võtta. Varem olime munga elust palju rääkinud ja ma tean, et Ervin usk oli nii sügav, et ilma otsusekindla sisemise veendumuseta paljalt meeleheitest ja romantilistelt kaalutlustel poleks ta mungaks hakanud. Tõenäoliselt nägi ta kõrgemalt poolt saadetud märguannet ka selles, et ei saanud Heivat naiseks võtta. Tema äkilisus lahkumises võis oma osa olla sellele, ta tahtis põgeneda Eeva eest selle kiusatuse eest, mida Eeva talle tähendas. Niimoodi küll põgenedes ja pisut Joosepi kombel tegi ta lõpuks siiski seda, millest me toona nii palju unistanud olime. Tõi oma nooruse jumalale pankumatuks ohvriks. Ma ei saa ainult sellest aru. Ütle Sersi, et kui ta nii väga armastusele oli orienteeritud, nagu sa ütled miks ta siis ikkagi selle ohvri tõi? Kullake, hinges on vastandid teineteise kõrval. Suuredaskeedid ei saa mitte külmadest ja kiretutest inimestest, vaid kõige tulisematest nendest, kellel on, millest loobuda. Seepärast ei luba kirik kastreeritud meestel preestriks saada. Ja mida Eeva selle kõige kohta ütles? Eeva jäi omad head ja sestpeale polnud teda võimalik ohjeldada. Tol ajal oli Budapest hangeldajate Jantandi ohvitseride käes. Ei tea, kuidas aga Eeva sattus Antandi ohvitseride ringkonda tauskas keeli ja tema käitumises oli midagi, mis polnud ungaripäraselt provintslik vaid tõeliselt suur linlik. Minu teada oli ta väga populaarne. Siis sai väikesest teismelisest tüdrukust üleöö imekaunis naine. Siis tekkis tema silmadesse senise sõbrameheliku ja avala vaate asemele see teine pilk. Ta vaatas alati nii, nagu kuulataks samal ajal mingeid kaugeid vaikseid helisid. Sellel viimasel ajajärgul pärast toomas siia Ervini hägemooniat järgnes yanoshi hegemoonia. Eemal oli nimelt raha vaja, et elegantselt elegantset inimeste keskel ilmuda. Kuigi ta oskas väga osavasti endale mitte millestki midagi elegantset õmmelda, oli ka selle mitte millegi jaoks ikkagi natuke raha vaja. Selles seisneski Jaanus Seppetnegi roll. Ta suutis alati Eevale raha hankida. Kust seda teadis ainult tema. Sageli tüssas ta neidsamu andaandy ohvitsere, kellega eeva tantsis. Kasseerisin seltskonna raha sisse, ütles ta küüniliselt. Aga siis rääkisime juba meiegi küüniliselt, sest kohandusime alati hegemooni stiiliga. Jaanus külmaverelised meetodid ei meeldinud mulle sugugi. Mulle ei meeldinud näiteks, et ühel päeval otsis ta üles härra Risi, minu isa, ettevõtte vana raamatupidaja ja petistamalt kohutavalt keerulise uduga minu kaardivõlale ja plaanitavale enesetapule viidates välja üsna tõsise summa. Hiljem pidin muidugi omaks võtma, et jäin kaardimängus võlgu, kuigi ma polnud kunagi elus kaarte käes hoidnud. Ja veel vähem meeldis mulle see, et ta varastas mu kuldkella. See juhtus ühel suurel Pillergaaril kusagil linnast väljas, toona populaarses suve restoranis, mille nime ma enam ei mäleta. Rahvast oli palju. Eeva seltskond, kaks, kolm välismaa ohvitseri, inflatsioonirikkad, noormehed, kummalised naised, tolle erakordselt väljakutsuvat, kleitide ja käitumisega. Minu hävingu meeleolu vallandas juba seegi, et toomas ja mina olime sattunud meile nii võõrasse seltskonda inimeste hulka, kellega meil ei olnud midagi ühist peale selle tunde, et nüüd on juba niikuinii kõik ükskõik. Sest siis ei tundnud hävingut mitte enam mina üksi, vaid kogu linn. See oli õhus. Inimestel oli hulgaliselt raha ja nad teadsid, et see on asjatu. See kaob. Katastroof rippus suverestorani kohal nagu lühter. Need olid apokalüptilised ajad. Ma ei teagi, kas me olime kained, kui jooma istusime. Mäletan, justkui läksin esimesest hetkest peale purjus olnud Toomas Jõi vaevu midagi. Kuid see üldine maailmalõpumeeleolu sobis nii hästi tema hingeseisundiga. Ta liikus inimeste ja mustlasmuusikute vahel harjumatult koduselt. Tollel ööl rääkisin Toomasega palju, õigemini sõnades vähe. Aga sõnadel, mida me ütlesime, olid tohutud, tundeline perspektiiv. Ja me mõistsime teineteist jälle suurepäraselt. Mõistsime teineteist selles hävingus. Ja kummaliste tüdrukutega mõistsime 11 hästi. Vähemalt mina tundsin, et mu kerged religiooni, ajaloolised arutlused keltide ja surnusaarte üle tekitasid sellest teatrikooli kasvandikud, kes suurema osa ajast minuga võistlus elavat vastukaja. Seejärel istusime Eevaga kahekesi teistest eemale ja magurameerisin temaga nii nagu poleks ma teda tundnud tema kõhnast ja suures ilmsest teismeeast alates. Ja temagi vastas mu kurameerimisele täies naiselikkus tõsidusest, katkendlik ja lausetega ja kaugusesse vaadates oma tollase poosid täies hiilguses. Kui valgenema hakkas, tundsin end väga halvasti. Ja kui ma hiljem pisut kainenesin, märkasin, et mu kuldkell on kadunud. Olin kohutavalt jahmunud. Mu meeleheide oli ekstaatiline. Sa pead aru saama. Ühe kuldkella kaotamine pole iseenesest nii suur õnnetus, isegi siis mitte, kui inimene on kahekümneaastane ja tal pole selles maailmas muid väärisesemeid kui see kuldkell. Aga kui inimene on 20 aastane ja saab koidikul kaineks selle peale tema kuldkell on varastatud, kaldub tama kaotusele sügavalt sümboolset tähendust, alistama kuldkella, olin saanud oma isalt, kellel pole muide eriti tavaks kingitusi teha. Nagu öeldud, oli see mu ainus väärisese ainus kõneväärt eraomand ja minu silmis esindas kuld Kell oma jämeda ja labase ülbe matslikkusega. Kõike seda, mis mulle eriti ei meeldinud. Aga mille kaotamine, kui see nüüd säärasel sümboolsel moel mulle ilmsiks sai, täitis mind paanikaga. Mul oli tunne, et nüüd olen lõplikult märgistatud madalate jõudude poolt. Minut on varastatud võimalus kunagist siiski kaineks saada ja tagasi kodanliku maailma pöörduda. Taarusin Toomas juurde ja teatasin talle, et minu kuldkell on varastatud. Ütlesin, et helistan politseisse ja ütlen restoranipidajale, et ta väravad kinni paneks. Kõik külastajad tuleb läbi otsida. Toomas rahustas mind omal kombel. Pole mõtet jätta. Muidugi varastati. Sinult varastatakse kõike ära. Sina oled alati ohver. See meeldib sulle. Vaatasin talle imestades otsa, kuid ei öelnud tõepoolest kellelegi sõnagi, kelle kadumisest. Toomas selle otsa vahtides Saimule üha selgemaks, et kella sai varastada üksnes Jaanus Seppet, nägi. Õhtu jooksul oli toimunud mingi ümberriietumise jant. Seppetnikija, mina vahetasime kuued, kaelasidemed. Ilmselt tuli Kell taskust kadunud juba siis, kui ma kuue tagasi sain. Hakkasin janus, Seppet nägid otsima, temalt aru pärida aga teda polnud enam seal. Ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval ei näinud ma teda. Ja neljandal päeval ma enam kella kohta ei küsinud. Sain aru, et kui see oli tõepoolest tema, kes kella ära võttis siis tegi ta seda sellepärast, et eval oli raha vaja. Ja tõenäoliselt võttis ta selle ära. Eeva, teades sest kogu ümberriietumise jänt oli olnud Eeva mõte. Ja seda stseeni, kus ma Eevaga kahekesi istusin, oli ehk vaja selleks, et ma kella kadumist kohe ei märkaks. Kui ma seda võimalust mõistsin, leppisin asjaga. Kui see juhtus Eeva pärast, siis ju see pidi nii olema. Siis kuulus ka see mängu juurde uitluste maja vana mängu juurde. Sestpeale oli Neevasse armunud. Aga sa oled siiani kindlalt eitanud, et olid temasse kunagi armunud, ütles Herzy vahele. Muidugi. Ja õigusega. Üksnes parema sõna puudumisel nimetan armastuseks seda, mida ma Eeva vastu tundsin. See tunne ei sarnanenud üheski punktis sellega, kuidas ma sind armastan ja kuidas ma armastasin paari sinu eelkäijat, ära pane pahaks. See oli kuidagi selle negatiiv. Sind armastan ma sellepärast, et kuulub minu juurde teda sellepärast, et ta minu juurde ei kuulunud. See, et ma sind armastan, annab mulle enesekindlust ja jõudu. See, et ma armastasin teda alandas ja hävitas mind. Muidugi, need kõigest oraatorlikud anditeesid. Siis tundsin ma, et vana mäng muutub tõeliseks ja selle teoks saades hävinenud. Aeglaselt. Hävinen Eeva pärast Eeva käe läbi. Nii nagu Me teisme eas mängisime. Mihhai tõusis püsti ja kõndis toas rahutult ringi. Nüüd nüüd hakkas teda juba vaevama, et tal ei olnud niimoodi ära andnud Errsile võõrale naisele. Ersi hakkas rääkima. Ennist sa ütlesid midagi sellist, et ei saanud temasse seepärast armunud olla. Tundsite teineteist liiga hästi. Teie vahel polnud armastuseks vajaliku distantsi. Hea küll ta ei mõista, mõtles Mihhai. Ta saab ainult niipalju aru, kui tema üsna primitiivne armukadedus tal mõista laseb. Hea, et Sa seda mainid ütelda rahunenult selle mälestusväärse ööni distantsi ei olnudki. Siis, kui me seal kahekesi istusime, nagu Taani härrasmees, avastasin, et Evan täiesti teine naine. Võõras. Samas oli ta veel ka vana Eeva kandes endas muutumatult minu nooruse haiglast ja tumedat magusust. Muuseas, Eeva vilistas minu peale. Mul õnnestus seda näha harva ja ka siis ei teinud minust välja. Tema rahutus oli juba kuidagi patoloogiline. Eriti pärast seda, kui talle päris kosilane ilmus. Üks kuulus rikas, mitte just enam noor vanakraamikaupmees, kes oli paar korda ulpiuste majas vanamehe juures käinud, viivat nägema juhtunud ja ammu naisevõtu plaani pidanud. Vana ult just teatas Eevale, et ei taha kuulda mingit vastuhaukumist. Eeva on juba küllalt tema kaela peal elanud nagu mehele või käigu kuradile. Eeva palus kaks kuud ajapikendust. Vana oli peigmehe palle peale sellega nõus. Mida vähem Eeva minust hoolis, seda tugevamaks muutus minust see tunne, mille kohta ma parema puudusel ütlesin. Armastus. Paistab, et mul oli toona eriline kalduvus lootusetusele öösiti tema ukse ees passida, piiluda, kui ta naerma ja valjuhäälse saatjaga koju tuleb. Jätta unarusse oma õpingud, raisata koguma raha rumalate kingituste peale, mida ta on sama hästi kui ei märkagi temaga kohtudes imalalt õrnaks muutuda ja ebamehelikult stseene teha. See oli minu viis. Siis elasin tõeliselt. Ükski rõõm pole pärast seda küündinud nii tõelistesse sügavustesse kui see valu. See õnnelik alandus, et pean tema pärast hukkuma ja tema isegi mitte ei hooli minust. Kas seda nimetatakse armastuseks? Vahepeal aga lähenes Eevale antud ajapikendus lõpule. Vana Ultlus 100. vahel tuppa sisse ja tegi kohutavaid stseene. Toona ei olnud ta enam kunagi kaine. Ka peigmees ilmus kohale, juuksed hallide näol, vabandab naeratus. Eeva palus veel üht nädalat, et nad võiksid nädalaks Toomasega rahulikult ära sõita ja teineteisega hüvasti jätta. Kuskilt tulid reisiks raha hankinud. Nad sõitsidki haldustati oli hilissügis. Peale nende polnud seal hingelistki. Pole midagi fataalsemast. Kui säärased vanad ajaloolised kuurordid. Sest kui üks kindlus või katedraal on väga vana, täiesti ajast ja arust ja siit-sealt murenev, siis on see loomulik. Nii peabki olema, aga kui hääbumine paistab välja paigast, mis on mõeldud hetke rõõmude jaoks nagu kohvik või kuurordi promenaad Pole midagi kohutavamat, kui see Hea küll, Sersi, jutusta edasi. Mis Ultustest sai? Kullake, seepärast ma kõhklesin ja filosofeerisin, et siit edasi, ma ei tea, mis nendega juhtus. Ma ei näinud neid enam kunagi. Toomas Ulklus mürgitas end haldustatis. Et mis oli Eeva roll Toomase surmas? Võib-olla polnudki mingit rolli. Ma ei tea seda. Ta ei tulnud enam tagasi. Räägitakse, et pärast Toomasse surma tuli talle järele üks kõrge auastmega võõras ohvitser. Ja viis ta endaga kaasa. Ehk oleksin võinud temaga veel kohtuda. Järgnenud aastatel oleks mul kord paar selleks võimalus olnud. Vahel ilmus välja Jaanus, tegi ähmased vihjeid, et võiks ehk korraldada minu kohtumisi Eevaga. Ja talle meeldiks, kui ma teda tema teenete eest fonoreeriksin. Aga siis ei tahtnud ma enam Eevaga kohtuda. Seepärast ütles Janošennist, et mina olen põhjus, miks mu side noorusega on katkenud. Kuigi oleksin pidanud üksnes käe sirutama. Tal on õigus. Arvasin, et lähen hulluks. Ja siis otsustasin, et muutun rebin ennast välja sellest lummusesse. Ma ei taha, et minuga läheks nii nagu Toomashiga. Minust saab korralik inimene. Jätsin ülikooli pooleli, omandasin isa eriala, läksin välismaale, et asjadest paremini aru saada. Seejärel naasin koju ja püüdsin olla selline nagu teised inimesed. Aga kõik, mis ulpiuste maja juurde kuulus? Ma polnud seda põhjuseta kaduvaks pidanud. Kõik hävines. Sellest ei jäänud midagi alles. Vanulpius ei elanud enam kaua. Ta löödi maha, kui ta kord purjuspäi ühest äärelinna kõrtsist koju läks. Maja oli juba enne ära ostnud, üks munki nimeline rikas mees mu isa, hari, tuttav. Käisin kord nende juures. Kohutav. Nad olid selle imekenasti sisustanud, nii et see näeb välja palju vanem, kui see tegelikult on. Hoovi keskel seisab tõeline Firenze kaev. Vanaisa toast oli saanud Alt Deutsche stiilis söögituba tammepuust tahveldisega. Ja meie tuba. Jumal, see oli sisustatud nagu mõni muistne ungari trahter või pagan teab mis tulbikirja kirstudega savinõude ja nipsasjadega. Toomassi tuba, seal häving. Püha jumal, mis kell on? Anna andeks, kallis, aga pidin sellest ükskord rääkima. Ükskõik missuguse rumalusena niimodi kõrvalseisjale võib kõlada. Heidan nüüd magama. Mihhai. Sa lubasid, et räägid, kuidas Toomas hulkas suri. Ja sa ei rääkinud ei sellest ega sellestki, miks ta suri. Ma ei rääkinud, kuidas ta suri, sest ma ei tea seda. Ja miks ta suri. Pevkuri ta elust tüdinud elust võib väga ära tüdineda. Kas pole? Ei magamises, pealegi kell on väga palju. Firendsega neil ei vedanud. Kogu nende sealviibimise aja 100. vihma. Nad seisid toomkiriku ees vihmamantlid seljas. Ja korraga puhkes Mihhail naerma. Ta sai äkitselt aru toomkirikukogu traagikast et ta seisab siin oma erakordses ilus ja keegi ei võta teda tõsiselt. Temast on saanud turismi ja kunstiajaloo vaatamisväärsus. Ja keegi ei mõtle, keegi ei usu enam, et ta on siin selleks, et kuulutada jumala linna hiilgust. Nad läksid soolesse ja vaatasid, kuidas äikesevihm tuli tähtsalt tõtates jooksujalu üle mägede, et neile aegsasti järele jõuda. Nad põgenesid kloostrisse ja vaatasid kogu seda idamaist kila-kola, mille vaguralt mungad sajandite vältel Missoni käikudele kaasa olid toonud. Michal imetles pikalt üht hiina pildisarja, milles suutis alles mõne aja möödudes aru saada, mida see õieti kujutab. Iga pildi ülaosas troonis raevukas ja hirmuäratav hiinlane. Tema ees suur raamat. Näo tegi eriti kohutavaks kahel pool lauba kohal turritavad juuksed. Piltide alumises osas aga toimus igasugu võõrastavaid asju. Inimesi pilluti hangudega mingisse jahedasse vedelikku. Mõnel saeti just jalga otsast. Ühel tõmmati suure hoolega välja köiekujulisi soolikaid ja ühes kohas sõitis autotaoline mehhanism, mida juhtis laupäeval üleskammitud juustega koletis. Otsa rahvahulgale masinavärgi ninale kinnitatud pöörlevad Helle pardid aga raiusid inimesed tükkideks. Ta taipas, et see on viimne kohtumõistmine nii nagu hiina kristlane seda näeb. Missugune asjatundlikkus ja asjalikus. Tal hakkas pea ringi käima ja ta läks väljamaastik, mis oli Polonia ja Firenze vahel rongiaknast vaadates nii kaunist tundunud, oli nüüd märg ja vaenulik nagu naine, kes nutab ja kelle näolt värv maha koorub.