Vikerkäär. Tere, head kuulajad. Valter ja Jaak Ojakärul on hea meel tervitada tänase Vikerkärp külalist üht väga võluvat särtsakat ja päevitunud daami kelle nimi on Anne Veesaar või kas tuleks öelda anne Ellingleid. Nüüd on niimoodi direktori ametis, olen ma anne, elling ja näitlejana Anne Veesaar ja ühel õhtul juhtus isegi niisugune nali, et ma palusin inspitsiendil siis etendusi etenduse juhi teha, ettekanne näitleja Anne Veesaare kohta, direktor Annellingule. Nii see oli siis distsipliinirikkumise pärast. Distsipliinirikkumise pärast, et me sõitsime haljalasse külalisetendusele ja pidime bussis ühe vanatüki teksti läbi võtma, kusjuures direktor on ise andnud selle korraldused, võtke bussist, eks läbi, et siis te meenutate seda, mis on meil küll kaks aastat repertuaaris olnud, aga mängukordade vahe oli nii pikk, et võiks teksti meelde tuletada. Andsin selle korralduse direktorina ja näitlejana, ma ei viitsinud seda täita tahke, sest mul oli palju huvitavam kolleegidega niisama juttu ajada ja siis ma palusin enda kohta teha. Muide, meil on Eesti riigis minu teada selline komme. Uuele valitsusjuhile antakse alati 100 päeva aega, enne kui opositsioon hirmsasti ründama hakkab. Ma ei tea, kas teatrijuhile antakse ka 100 päeva. Anne. Kuidas nüüd ikka öelda, siis Anne Veesaar või Velling, kuidas. Ta on harjunud ja loomulikult, et kas sulle on ka see 100 päeva antud, palju sa seal kohal oled praeguseks olnud sadat päeva külvistele. Ei ole, ma hakkasin lugema ükspäev siis ma sain 50 ja, ja ma pidingi minema aru andma ministeeriumisse, siis ma mõtlesin, et, et tegelikult nad ei saa mind veel kritiseerida, et ma lugesin need päevad kokku, et mul on alles poole peal. Ja, ja teatris vist keegi ei ole ka neid päevi lugenud, et minu alluvad võiksid mind kritiseerida, sellepärast et noh, nüüd juba võib. Et ma olen seitsmendast augustist tööl ja Ma pean nüüd veel täpselt neid päevi kokku lugema, et ma, ma praegu ei oskagi lugeda või me loeme vahepeal, nad tahavad kokku Aga kas oli tunne umbes nii, et nüüd ma lähen istun sinna püssirohutünni otsa ja siin keegi süütenööri süüdanud või? No teater on ju üldse üks väga kapriisne koht. Oli küll oli küll, ega ma ikkagi esimesel päeval sinna nii rahuliku südamega ei läinud, ema ei ole siiamaani rahunenud ja ma võin öelda, et alles üleeile pärast seitsmendat augustit, siis alles üleeile. Ma esimest korda sõin normaalselt, et ma tundsin, et mul on söögiisu. Sest ma võin süüa, et kogu aeg on selline nagu stressi või pinge või, või niisugune närviline olukord just selle vastutuse ees ja ka selles, et ma pean seda tegema väga suuri ümber korranud. Aga meil vist ei olegi naisterahvast inimene olnud teatrijuht või on olnud? Direktor on praegu on ka draamateatris direktriss ja aga enne seda kui mina töötasin Rakvere teatris, siis aastatest 80 kuni 89 siis selle, minu nii-öelda Rakverekarjääri alguses oli meil naisdirektor ja tema nimi on Kitty Eller. Ja ta oli üks väga fantastiline naine, Lõuna-Eestist pärit. Ta ise näitleja, vabandust, oli näitleja ka. Kaasa ka tükkides, aga ta ei olnud tegelikult näitlejakoolitusega ega ega näitleja kohapeal, aga teda kui sellist väga markantset daamide ta aeg-ajalt kasutati laval. Ja veel hiljaaegu kasutas Rakvere teater teda laval, kuigi ta on juba nii-öelda teenitud vanaduspuhkusele läinud. Kiti eller ja fantastiline proua. Kust Anne Veesaar ise pärit on, kas ka kuskilt Rakvere kandist või? Ei, ma olen pärit Valgast. Ja sealt, kus Valter Ojakääru abikaasa ja, ja tema suhtub kõigisse sealtkandi inimeste inimestesse mingi erilise soojusega, ta ütleb, et seal ainult on need õiged eestlased. See on muidugi väga nii-ütelda, kuidas tuleb ütelda, noh kolkapatriotism, mis sellest ja muide tema ütleb, et ainult ema mäletab veel seda õiget Valga murrakut, ma ei tea, kas Anne Veesarm ja ma mäletan, kuidas seal kandis siis. No mis võiks olla kõige tüüpilisem selline Valga väljend? Ei noh, ma usun, anne ei ole vist seda keelt rääkinud, aga aga jaagu ema ja minu naine oli koolis väga pidanud punastama, kui ta väike laps läks kooli ja ta ütles rukki asemel rüge janu asemel väits. Seda ei olnud, aga just see rüge käe teised olid, noh, linnalapsed olid kõik hakanud hirmsasti naerma. Aga tema vanemad olid, olid pärit sealt Koiva jõe eiei Antsla Hargla, Hargla kant ja c kant seal sealkandis praegu suvitan ja väga ilusad kohad omanikud suvel, kui sinna minna, need kõik sind mäed ja, ja ilusamaid paiku Eestis on raske leida. Sealsetel inimestel pidi olema mingi eriline vägi, sellepärast võib-olla ongi teie abikaasa ja sinu ema seda meelt, et sealt tulevad õiged inimesed, sellepärast et et mul on üks sõbranna, Celia Roose torupillimängija. Ja tema ütleb kogu aeg, et siinkandi inimestel on vägiteistsugune vägi. Seda ütlevad kindlasti ka saarlased endi kohta, et neil on seal vägi ja see on kõik normaalne, et iga kandi inimesed arvavad, et just nendele on see õige vägi. Aga mina olen ka seda meelt ja nendel murdesõnadel need rügaja rea rääkija. Nendel sõnadel on ka vägi, et kui sa selles murdes midagi ütled, siis see sõna jääb nagu seisma kuhugi ja ta tähendab midagi palju rohkem kui rukis või rukkirääk. Minu meelest. No küllap see nii on, mina olen sellega nõus, et temal on ikka oma eriline vägi olemas küll murdesõnades kui ka muidu ega muidugi ka kirjakeelt. Ja üldse elus. Ja üldse elus ja mul on siin käes üks plaat, vana san, mille ma sain suvel kingituseks sünnipäevaks oma sõbrannalt, selja Rooselt, kes on ka selle plaadi tegemisel asjaosaline olnud ja, ja see oli minu jaoks tõesti selle suve hittplaat, ma kuulasin seda algusest ja lõpust edasi ja tagasi ja, ja siit võiks ollagi lugu nimilugu vanas on. Meelatseeme les deegu märeve ja. Ma siin siis see loom, aga voolu ja üsa niine. Too seen Vi viisal ime all. Sapijää veel. Susa ei, noova sammult kistussay. Mis toostajata, ei see ikka seal sohi Su. Suusay Nova igal sammul kistussay. Meie tänane külaline, Anne Veesaar on toonud kaasa ühe väikese kuhjakese plaate ja need kõik on pärit muusikalidest. Mis oli see tagamõte, et need just said välja valitud? Sellepärast, et ma kuulan väga palju viimasel ajal muusikale ainult mitte ainult kodus, vaid, vaid meie oma väikese seltskonna nii-öelda siis produktsiooni firma esindajate, Tarvo Krall, Jamic purrega, kes me kõik koos kanname nimest, meistrit, kus me oleme käinud. Viinis Londonis kahel korral Hamburgis muusikalide mekas Broadwayl meil on veel käimata, aga, aga küll me jõuame sinna ka, et oleme käinud vaatamas-kuulamas etendusi, oleme sealt kaasa toonud plaate ja ja ma kuulan neid kodus ja mulle meeldivad muusikalinumbrid eraldi kuulata rohkem kui kui mingid muud palad, sellepärast et nad on kuidagi oma terviklikud ja nad jutustavad mulle ka midagi peale selle, et nad on. Et nad on ilusa muusikaga, nendel on ka mingi oma lugu, nad jutustavad, nad räägivad minuga. Aga sa pead, vabandust, sa pead selleks ka süžeed teadma või, või sa seda kui muusikat lihtsalt. Ja näiteks näiteks öölamp Ps vampiiride tantsust on juba muutunud pärast selle muusikalietenduse linnahallis on muutunud täiesti kuulajate lemmikuks, inimesed tahavad seda kuulata, nad helistavad raadiojaamadesse, küsivad seda lugu öölaps. Või siis kirjutavad või helistavad või mida vaid kuidas kontakteeruda omadega ja paluvad seda lugu kuulata. Ja minu onu, kes elab vanapoisina üksinda Valga linnas oma väikeses majas, vahel ta vaatab oma telekat, vahel ta ei vaata ja ja ta kuulis kohalikust Valga raadiost ja ma ei tea, kuidas nemad olid saanud selle, selle plaadi kuulas korra öölast ja räägid mulle, tead, üks lugu, ma ei tea, ma ei tea, kust ma selle saaksin või kust sina selle saaksid, ta ei teadnud mitte midagi minu seosest, ei vampiiride tantsuga, ei mingite muusikalidega, sest tema elab oma elu, ta käib kalal ja teda ei huvita, mis Tallinnas toimub, ta käis üldse siin Tallinnas viimati võibolla 15 aastat tagasi. Siis ta ütleb, et on niisugune lugu ja Jassi Zahharov laulab ja ja et tead, kui ilus muusika ja nad räägivad seal armastusest ja ja ma tahan seda lugu ja ma viisin talle siis kasseti ja ainuke koht, kus tahmakassetti saab kuulata tema laada autolaada ja selle, selle kassetimängija saab kuulata ta toas ei ole kassetimängijaga kaudu, siis ta läheb autosse ja kuulab seda lugu ja siis ma mõtlesin, et et näed midagi ikkagi, me oleme siia Eestimaale toonud ka niisugustesse nurkadesse, kus inimesed ei pääse, ei tule linnahalli, aga nad on kuulnud seda ja nad tahavad seda ikka jälle kuulata. See nüüd vampiiride tants siia sattus, on küll mees pritsi teene, sest me käisime kolmekesi ja meiega olid kaasas veel Ivo Eensalu ja Ivo Eensalu tütar. Eva-Maria Eensalu, kes tegelikult meid Austriasse viis tema abil ja tema sponsorluse kaasabil me sinna sõitsime. Siis kuulasime seda vampiiride tantsu, nägime seda etendust ja me olime sellest nii vaimustuses, et arvasime kohe, et Ivo Eensalu peab selle lavastama ja et see peab linnahallis toimima. Ja pärast seda alles nüüd esietendub vampiiride tants Broadwayl, et kui see oleks olnud vastupidi, siis me poleks jaksanud seda mänguluba enam Eestisse osta või vähemalt mitte nii kiiresti, enne kuidas ta on saanud väga vana muusikal, siis me oleks võib-olla jaksanud, aga et nii-öelda saime oma seltskonnaga jala ukse vahele ja kohe otse nende kaudu Eestisse selle muusikali tuua, enne kui ta nii ülemaailmse populaarsuse võitis. Siis isalise meie teene. No nüüd me peame tingimata seda lugu kuulama ja võib-olla mõni meie kuulaja istub ka parajasti autos võib-olla minu onuga, aga võib-olla liikuvas autos, mitte seisvas autos. Armastus. Miinus. Koovarjad. Kartsin armastuse CV. Nüüd laulsid siis Jassi Zahharovi ja Nele-Liis Vaiksoo ja see on siis muusikalist vampiiride tants ehk tantsler vampiire mis etendus Tallinna linnahallis. Aga üks muusikal või kuidas seda nimetatakse nüüd muusikal, rokkooper, kuidas iganes. On ju ka õige pea tulemas ja seal on vanalinnastuudio samuti ja Anne veesaarel oma käsi mängus. Ja teisel novembril esietendub linnahallis, mis sai kool. Selle looga on nüüd niimoodi, et et enne seda siis möödunud aastal esietendus hüljatud muusikal, kelle õigused on Cameron Macintoshi, nii kassis. Miss Saigoni õigused on General Mäkindusel. Need on nüüd need õik, mänguõigused on saadud. Muusika ja libreto autorid on kõik samad, kes olid ka hüljatutel. Publilia söönberg ja ka tegijate meeskond on sama siis lavastaja Georg Malvius, kunstnik Ellen keeerrns Inglismaalt. Palle palme. Valgusmeister Rootsist ja Tomsaator helimeister Norrast täpselt sama meeskond Sis, kes üllatute puhul. Nii et kvaliteet peaks olema tehniline ja kunstiline kvaliteet peaks olema nende poolt juba absoluutselt garanteeritud. Ja lugu ise. Me käisime vaatamas möödunud aastal. Ei, see oli juba selle aasta alguses Jaape käisime Manchesteris Inglismaal, sest Londonist ja ta enam ei mängitud, tuur juba oli jõudnud Manchesteri ja käisime seal seda vaatamas ja, ja kolmekesi siis Krolli saime tohutult suure elamuse. Ja kui ma eile tahtsin ühte läbi mängu linnahallis selle etenduse, mis meil siin olema hakkab, siis see on hoopis erinev Manchesterist ja juba ainuüksi see nii-öelda pool valmis läbimäng mõjus mulle isegi rohkem kui Manchesteri valmis etendus. Ma ei tea, kas sellepärast, et meie artistid on omad või kuidagi oma oma oma lapsed, et, et see oli nii kohutavalt ilusa õhtu seal linnahallis, kuigi seal duubel igasuguseid asju, sest töö on ju alles pooleli ja mõned tehnilised asjad ei lähe täpselt nii, nagu nad peaksid kohe. Sest aega veel harjutada on, jaa. Aga. Mõned esinejad ei käi, vist olete proovides? Ja mõttes mõne esinejaga on meil niisugune lugu, aga, aga eilsel läbimängul oli, oli fantastiliselt kihvt. Jaagup Kreem. Jaagupiga siis oleks Tanel jaganud seda rolli. Ja nüüd aiaga. Vist selgitada kõik ei loe ju võib-olla õhtulehte või mõnda niisukraanikad kroonikat või et, et Tanel Padar pidi ju tegema seal ka seda peaosa oli seal kolm tükki, tegelikult neid, neid oli kaks, kaks osatäitjat naga varumees peab olema, saab olema. Nii suure, nii suure asja puhul peab olema varumees ja, ja meil on ta juba olemas ja ta tuli oma sellest sellest trupist nii-öelda kasvas välja see varumees ja ta on ka teatriga seotud nii palju, et on haapsalu Randlase teatri helimees. See, see pois. Ja tuleb Miss Saigoni. Kaunidega ja mängima osa ja ta on, ta on Jaagupiga kuidagi ühte sorti, natukene niimoodi välimuselt, nii et, et see on tegelikult hästi hästi kihvt, on see kontrast, kui eilsel läbimängul ma nägin Koit Toomet ja Jaagupit, eks ole, nad peavad olema vastandlikud tegelased. Ja et üks on selline natuke leebe ja, ja ameerikalik sõdur ja siis Jaagub omakorda vietnami komisjon niuke. Hästi vihane ja hästi powerit täis ja hästi hästi nagu huvitav oli see nende kontrast. Aga Jaagupi nii-öelda Andres Tali peab olema sellepärast, et nii suure projekti puhul peab olema kindlustatud kõik kõik variandid, eks ole, et Jaagup on küll väga tubli ja ja kõik, aga peab olema. Varumeeskond lihtsalt peab olema ja noormees, kes selleks nüüd valmis on? Tema nimi on Kristo layer ja me kõik hoiame talle pöialt. Aga mida me kuulume, aga me kuulame minu meelest selle muusikali kõige ilusamat lugu. Me kuuleme teda praegu Originaal produktsioonist, mitte meie, meie muusikali esitajate poolt veel. Meil saavad need olema Koit Toome, Nele-Liis Vaiksoo. Ehk siis andestad ide tiime Mikk Rand ja meri veel Müürsepp, aga praegu me kuuleme siis originaal produktsioonist. Laasna Aitode häälda. Saate algul sai juba öeldud, et tänase Vikerkäru külaline Anne Veesaar on väga päevitunud moega. Kas sa käid solaariumis või see on sellest õnne ekskursioonid Itaaliast pärit päevitus. Jah, vot see küsimus on natukene mulle selline teatris kõik teavad, et, et ma pidin loobuma sellest Itaalia reisist, mis oli õnnele ette nähtud ja millega õnne tegelased käisid, sellepärast et meie teatriseis ei ole praegu kõige parem, aga ta läheb iga sekundiga järjest paremaks, aga sel hetkel oli mul vaja väga palju asju otsustada, koha peal olla ja ma mul oli kohver pakitud ja ma helistasin reisibüroos reisifirmasse, kes meile selle asja korraldas ja ütlesin, et et andke minu koht äraseste, et kolm tundi on aega, lennuki väljumiseni ja ma ei saa sõita, ma pean olema siinkohal, sest ma olen võtnud vastu niisuguse ametiposti, nagu ma praegu olen vanalinna stuudiosse, ma pean olema siin. Aga mis puutub minu päevitusse, siis? Noh, et sellest nagu üle saada sellest energiapuudusest, mis ma lootsin Itaaliast tagasi saada, siis ma käisin jah, paar päeva tagasi solaariumis. Kas ühekorraga saad kohe sellise päevituse ja tõsi või see ohtlik ei ole elamine täitsa ohtlik. Millegipärast lõpeb surmaga alati ükskõik mismoodi sa elad. Nii et ma ei muretse väga palju sellepärast, mis on ohtlik ja mis ei ole ja ma elan täiesti ebatervislikult. Ega see vanalinnastuudio direktor ka väga tervislik. Nii sellega, et elamine on nii või teisiti ohtlik. Inimene peab riske võtma, kes ei riski, see ei ela. Riske võtta, siis ma tunnen, et, et ma elan. Aga aeg-ajalt on vaja seda, nagu tundub, et kas ma tõesti olen elus, kui me mitte midagi ei tee ja mitte millegipärast ei pea muretsema ja mingeid kohustusi ei ole, siis, siis mulle tundub, et ma olen surm. Ta vähemalt vanalinnastuudio selle hooaja esimesi etendusi vaadates tundub, et sa oled võtnud nii riske kui mänginud ka kindla peale või kelle idee tegelikult see oli, et tuua kokku jälle Ita Ever ja Eino Baskin. Ja see oli, see idee oli muidugi Eino Baskinil endal juba kevadel nad hakkasid pisut harjutama seda näitemängu. Sügisel oli probleeme, et kuidas, kas seda edasi teha, need probleemid tulid küll ainult tema poolt, mitte mitte meie ega minu poolt. Mina olin kahe käega nõus, et igal juhul peab niisugune kooslus olema. Vanalinnastuudio laval. Probleemid olid ehk sellest, et kuidas on Ita Ever hõivatud Draamateatris, sest me ei tohi seda unustada, et ta on ikkagi draamateatri esinäitlejanna, et on seal hõivatud ja et meie teater peab siis nagu seda järgima, et mismoodi me saame üldse paluda tal meie teatris etendusi mängida. Et, et kui need probleemid tulid, siis sellest ja, ja Eino Baskin loomulikult. Ta oli selle idee autor ja loomulikult ka selle autor, et sina tegid jaak selle tüki juures muusikalise kujunduse. Ja ega see nüüd eriti raske ei olnud, sellepärast et tükk ise andis juba praktiliselt kõik kõik võimalused kätte Hotel California ja nii edasi. Aga see on teil vist tõesti nüüd pikalt pikalt juba välja müüdud, nii et see on kahtlemata üks. On ja me oleme väga uhked, et meie teatris on selline kooslus et, et see oli kindla peale minek ja ta tõesti ka läks kindla peale, et riskiaste sellise tüki puhul oli praktiliselt null. Aga Anne Veesaare hoolimata direktori ametist ei ole ise ka ikka tahtnud näitlemisest loobuda. No praegu ma olen sunnitud mõnedest vanadest tükkidest, mis meil nüüd sunnitud olen, need on vanast ajast repertuaarist ja ei ole ju mõtet hakata uut inimest õpetama, sinna selle peale veel aega energiat raisata. Olen sunnitud mõnedes vanades tükkides kaasa mängima. Külga tuli mul sel hooajal, kui ma olin eelmisel päeval vandunud, et ma ei võta ühtegi uut ralli tuli järgmisel päeval pakkumine, millest ma ei suutnud loobuda, pakkus Jaanus Rohumaa mulle Krallile Mik purrele kõigile kolmele jumalata rolle etenduses hea inimene sisuanist. Ja kuna ta esitas seda nii veenvalt, nii suurepäraselt, et ainult siis läheb see tükk edasi, kui meie kaasa mängima. Me ei saanud loobuda. Me tegime proove ja, ja oleme juba kaks etendust kolmekesi siis esinenud jumalate rollides. Tegemist oli lihtsalt sellega, et üliõpilased, kes neid rolle täitsid, said oma bakalaureuse kraadi kätte, lõpetasid lavakunstikateedri, läksid mööda Eestimaad laiali ja meil on väga raske neid jälle kokku saada, et seda etendust mängida. Et siis lihtsam oli võtta direktori kabinetist kolm tükki ja tulge teie ära. Ma tuulutasin praegu oma ajusoppi ja tuli meelde Bresti nimi. Kas projekti on ju viimasel ajal hirmus vähe mängitud? Hirmus raha ja see oli tegelikult üllatus, kui Jaanus Rooma selle vanaline stuudio repertuaari võttis, aga aga see on suurepärane etendus ja ta ja ta mõjub. Ta mõjub kuidagi väga üllatuslikult vanalinnastuudio praeguses repertuaaripildis või kuidagi väga positiivselt, et, et meil on hea meel, et meie repertuaaris on niisugune leht. Nii et seda ei tasu karta seda plehtilikust, mida inimesed pelgavad. Aga ei olegi peljata, ma mäletan, omal ajal, kui Panso lavastas selle sulane peremees ja Sulane Matti, see oli jumalik ja no seda virutas selleri sellavooli õe käest selle originaalidee idee jah, ja tegi siis ümber, üldse harrastas seda. Aga vot selle võiks uuesti välja tuua, see oli tõesti väga tore. No lihtsalt, seal on ka veel Momi niukene. Palju võimalusi pakkuv, niisamuti on ka see hea inimese saanist näitlejatele väga palju võimalusi pakkuv ja see, kuidas press lubab ju rääkida tänapäevas, mida vaid ja seal ongi otse suhtlemine publikuga ja otsaga kontakt publikuga, nii et publik on ka pisut haaratud tegevusse ja see valmistab nalja nii näitlejatele kui ka publikule endale, et nad saavad osaleda selles etenduses. Aga Valter. Ma arvan, et meie asi ei ole siiski tänasele külalisele Anne veesaarele ette kirjutada, mida ta peaks vanalinnastuudios lavastama või lavale tooma. Publiku soovid? Publiku soovid, võib öelda muidugi. Aga meie peaksime ennem küsima tema käest, mis võiks olla järgmine muusikapala, sellepärast et tavaliselt Vikerkääru, see on ikkagi muusika külaliste poolt valitud ja Anne Veesaar tundub, et jätkab sellel muusikalilainel. Mul on kaasas siin plaat Oliveriga muusikali Oliver ja ma arvan, et Freigini lugu võiks võiks olla järgmine. See lugu on siis väikesest orvust, poisist Oliverist ja praegu taskuvaraste pealik Rein õpetas talle, mismoodi tuleb taskuid tühjendada mitte ainult talle, vaid siis kogu sellele poistekambale, kes Veigini juures õpivad ja öömaja saavad. Õpetas, mismoodi siis üks taskuvaras peab tegutsema tal õhtuks paras noos oleks. Anne Veesaar tänase Vikerkääru külaline on väga huvitavat ja ilusat muusikavalikut meile pakkunud, aga me kogu selle asja juures oleme kuidagi ära unustanud sinu enda näitlejakarjääri ja osalemise kuulsas seriaalis Õnne 13, millest kindlasti tahaksid paljud raadiokuulajad ka midagi teada. Muidugi sellest on väga palju räägitud ja meil on saate lõpuni nii vähe aega, et kas sa saaksid kuidagi selle kokku võtta? Ta ühesõnaga alustame õnnest või. Alustame õõnest. Õnne läheb nüüd siis 10. hooaeg. Varsti võtame last, stsenaarium kotis, aga ma ei ole jõudnud veel lugeda, mis sellest malestaap nüüd selle hooaja alguses? Ei tohigi öelda, sest muidu vaatajate huvi raugeb. Aga tavaliselt ei, sa tead, et ma ise tean. Ma ei tea muidugi pikalt ette, ma tean ette järgmise stsenaariumi piires. Muide, mitu osade ühe korraga salvestate Ühe osa me salvestame ja Me salvestame kaks päeva ühe seeria jaoks. Me tähendab, siis on kõik tegelased seal kogu kogu selle seeria, mitte mitte mina, minul ei lähe kahte päeva selle jaoks, minul läheb seal tund võib-olla ühest päevast ja kolm teisest või noh, kuidas see graafik on meil saetud, sest et alati tuleb arvestada keskust, vaba on luule, Komissarov käib hoopis Viljandist, eks ole. Hannes Kaljujärv Tartust, Villelistelt Rakveres, nii et meil on selline üle-Eestiline seltskond ja siis kõigi nende tegevusi tuleb arvestada, et saada, siis võta krohvid kokku ja võtad toimuvad juba eri paigus. Ikkagi on küsitud mu käest. Nii tihti, kus see Morna linn asub? Ma arvan, et see on kusagil Elva kandis. Muide, ma just tahtsin öelda, et minu arust kuskil Tartu lähedal ta peaks olema. Ta on kuskil Elva kandis otse Morna linn. Ja ja see mängu Õnne tänav on ka mitmel pool laiali Tallinnas Nõmme kandis Hiiu kandis ja need korterid, mis mängult asuvad ühes majas asuvad ka tegelikult eri paigus eri korterites. Nii et see kõik tuleb lõpuks kokku lõigatud. Aitäh kui te tahtsin küsida, et Õnne 13-le on ju stsenaariume kirjutanud. Erinevad kirjanikud nüüd viimasel ajal, Teet Kallas. Kas sul on kõigi nende stsenaristide ka olnud võimalik, tähendab nende teksti järgi mängida või kuidas sulle tundub, kuidas sulle näiteks praegu Teet Kallase tekst istub? Mul on istunud kõik stsenaristid ja Teet Kallas ega keegi eelmistest idee autor. Astrid räinla, ega siis vahepealne autor Kati Murutar, keegi nendest ei ole saanud võtta ju ideid kusagilt väljastpoolt, ikka sellest, mis, mis täna siin Eestis toimub ja see ongi ilmselt selle seriaali väärtus. Et et ükskord on ta meie ajalugu, see, mis on praegu täna juba esimesi seeriaid korduses vaadates, tundus. Oi taevas, millal see veel oli ja kas me oleme niisugust elu elanud, aga see oli ju kõik äsja ja me kõik elasime niisugused elu. Nii et et kõigi stsenaristide puhul on Nende kõigiga olen ma saanud suhelda selles mõttes, et kui ma olen oma tegelasele ühtteist juurde palunud või sealt ära palunud või mõnda teksti sisse võtta või mõnda teemat siis jutuajamise tulemusena olen ma nende kõigiga väga hästi kokkuleppele saanud. Seda aktsiat räägitakse ja mina aktsepteerin kõiki stsenariste. Aga no kõige suurem au siiski langeb ikkagi Astrid Rein Lang, kes selle idee üleüldse niisuguse asja välja mõtles ja temaga jäi meil ka kahjuks palju ideid pooleli. Et, et kui tuleb uus stsenarist, siis, siis ikkagi tema saab ju kirjutada seda, mis, mis temast lähtuvalt tänapäeval on oluline. Et palju asju jäi meil jah, kahjuks Astridiga pooleli. Anne Veesaar kui tänase saate lõpuks küsida üks selline uhke küsimus. Mis on sinu näitleja? Kui mina ise ei usu situatsiooni milles minu tegelane on, kui ma ise ei põle sellest, siis ei ole mõtet ka ühtegi inimest seda vaatama lasta. Ühesõnaga, mõte on selles, et ma pean ise sellest viimse ihu karvani põlema sellest teemast siis huvitab, seega. Et muide, kas sa oled vahel ka poole pealt mõne osa ära öelnud, kui tundub, et see ei sobi sulle. Ei poole pealt ma ei ole. Seda professionaalne näitleja ei tohi teha, ei tohi teha ja, ja, aga aga eks kannatatakse ja tehakse. Aga sa mõtled alati sügavalt, enne kui sa vastu võtad. No kui ma töötan riigiteatrisse palgalise näitlejana, siis ma ei saagi midagi mõelda, siis ma pean absoluutselt kõik vastu võtma ja. Kas sa teed siis midagi vastumeelselt ka vä? Ei professionaalsus selles seisnebki, et, et sa mina ise ju ei ole üheski sellises situatsioonis, mis mulle võib-olla ei meeldi, vaid selles on minu roll ja ma pean seda igati õigustama ja põhjendama. Olen seda võrrelnud oma Marega oma õnnetegelasega. Ja sageli küsitakse, et kuidas teile Mare meeldib. Siis ma mõnikord mõtlen, et mina niimoodi ei käitu, kui, kui more käitub, kuidas ta käitub. Mina nii ei teeks, aga see ongi minu töö. Et more käitub nii, see tundub temale ainuõige ja ma pean seda põhjendama. Iga inimene seisab ju enda elu eest, nii on ka juba sellele murele elu antud ja ta seisab oma elu eest. Kas siis nende rullide kohta võib öelda nii, et mõnega nagu. Ujuda allavoolu, teistega pead nagu rabelema meeleheitlikult, et sellest midagi korralikku teha. Jah, nii on, peab rabelema, aga laval ei tohigi mugav olla. Ega, ega ka kaamera ees ei tohi mugav olla. Et ma tunnen ennast nii hästi, mul on nii mugav, siis ei tule mitte midagi sellest tööst välja. Mitte ei pea ka ebamugav olema, vaid. See on ikkagi see on ikkagi ju mäng ja kui sul on mängulusti ka tragöödia mängimiseks kogu tragöödia mängimiseks peab olema mängulusti pitanud komöödia mängimiseks. Siis kui sa ise naudid seda mänguvõimalust, ükskõik missugune on laval situatsioon või missugune on see tegelane siis. Ainult sealt ta tulebki, sellised töö oli võimalik. Aitäh, Anne Veesaar. Kassa tänase saate lõpuks juhatad viimase palaga sisse veel ja see on ka sinu plaadikogust. Siis on minu plaadikogus on muusikalist noortel daamidel Parii väga ilus muusika on sellel lool. Aga sisu jääb kõvasti alla sellele plaanile, mille järgi see muusikal on tehtud need libretistil. Minu meelest oleksid võinud pisut rohkem vaeva näha, et, et selle muusikali sisuga mõjuvaks teha nii nagu on hüljatud näiteks või või mis sai kuuninat. Paljas muusika, siis pühendume, muusik, pühendume meie muusikale, kuulame seda. Aita.