Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me kõne ja lugemisprobleemidest, mis võivad lastel esineda. Ehk siis laste erivajadustest, kuidas märgata ja kuidas aidata, kui on probleeme rääkimise, kirjutamise või näiteks teksti mõistmisega, kui lai on see häiret spekter? Stuudios on Tallinna Ülikooli eri ja sotsiaalpedagoogika lektor logopeed Tiiu Tammemäe ja Tiiu Tammemäel on võimalik esitada küsimusi, kas praegu meil foorumisse või siis saate ajal avame see põgusalt ka telefoni. Ja teise teemana käsitleme lastekirjanduse perioodikat. Tuleb juttu lasteajakirjast, täheke ning külas on Ilona Martson. Sellised on huvitaja teemad täna minu nimi, Krista taim ja head kuulamist. Sina sai uue elu, mina elan, kui vanasti. Kelle pärast ma muretsen? Tema silmis on päeviti huvi, kui me luuramäkohvikuis tema silmis öösiti kiha, kui juhus meid kohtama viib. Temana olev väsimus, vagu elu elamist näitavast tööst tema huulilt aastatetagust ehk vahel just seegi Unt rüüs. Sina sai uue elu, mina elan, kui vanasti. Rohkem riides kui alasti. Kõnnin ringi, mu sõbrad on samad, raha jätkub, et raisata olevana, kuid kombed on vanad väelalt pääl, mis raisata. Siin on üks väikene tüdruk, kas sa ei lase mul magada, kui ta minuga pole ja elu kardaan, teemad, raisad. Noh, siin on räägitud kuistlust puuga unista kui õhtuti linnale joostes oma sõrmuseid, kuulust. Niimoodi head kuulajad ja alustame siis nüüd tänase jututeemaga kõne ja lugemisprobleemid, mis lastel esinevad, on siis põhiteema ja kuidas neid aidata, kuidas probleemi märgata. Saates on meil külas Tallinna Ülikooli eri ja sotsiaalpedagoogika lektor logopeed Tiiu Tammemäe, tere. Tere hommikust. Alustame võib-olla sellest, et kui lai on see häirete spekter, mis siis takistavad õppimist ja elus hakkamasaamist lastel. No täiskasvanud märkavad kindlasti erinevas vanuses erinevaid asju ja esmane asi, mida märgatakse õpetajatega vanemate poolt, on kindlasti erinevad häälikute asendused ja valesti hääldatud häälikud. Valdavalt siis r-s, aga võib olla ka KV j mis iganes. Kindlasti märgatakse ka kõnetempo häiret. Ta ei ole kogemust, kus siis laps kordab kas mõnda sõna osa või, või tervet sõna. Ja kui laps hakkab kooli minema, siis sageli on probleemiks ka see, et lapsel on raskusi kirjaliku kõne omandamisega, siis lugemis- ja kirjutamisraskustega ärikaid lähe vastavusse viimisega. Aga nõuded, kõne, ta on kindlasti erinevas vanuses väga erinevad. Kas neid on aastatega ja neid probleeme, mis on kõne ja ja lugemisega seotud, juurde tulnud, või on neid lihtsalt paremini hakatud. Diagnoos. No ma arvan, et nii ühte kui teist, et kuna ühiskond seab meile järjest kõrgemaid nõudeid, siis tegelikult ka kaal ka lastenõuded on järjest suurenenud, nii et kuna õppekavad muutuvad tihedamaks, siis loomulikult ka see nõuetele vastavus on keerukam. Kindlasti on suurenenud diagnostika ja üldse inimeste teadlikkus. Täiskasvanud oskavad paremini laste kõnet märgata. Aga võib-olla, et natukene on puudu sellest nii-öelda hea kohasest märkamisest, et sageli on nii-öelda ülediagnoosimist, muretsetakse üle. Kindlasti on ka seda, et, et ta nii-öelda aladiagnoosimist ja õigel ajal pöörata tähelepanu. Nii et eks see tõde on seal kusagil vahepeal, nii ühte kui teist. Aga kui me hakkame nüüd algusest vaatama lasteaialaps või ütleme selline kuni kolm või ma ei teagi, kuidas seda vanust võtta, millised on seal need esimesed märgid või asjad, mis viitavad, et midagi võiks olla valesti või mida seal lapse puhul tähele panna? Kuimetsakõnest räägime siis tegelikult me peame silmas väga erinevaid aspekte. Kõigepealt me vaatame, missugune on lapse sõnavara, missugune on tema lauseloome ja missugune on tema grammatika, kasutab tamine missugune on tema emakeele hääldusele vastavus ja siis ka siin üldine kommunikatsioon, kuidas ta seda kõnet kasutab hea kaaslastega ja täiskasvanutega suheldes on väga selline lihtne ja üldine reegel, mis kindlasti ei olnud absoluutne reegel, aga selliseid üks-kaks-kolm, reegel, üheaastane laps hakkab ütlema oma esimesi sõnu. Ja üheaastasel lapsel ongi selline ühe ühesõnaliste lausete periood, emme-issi pall, Anna, kaheaastane laps paneb kokku juba kaks sõna. Isi tuli, anna süüa, lähme õue. See ei pruugi olla grammatiliselt õige ja see võib olla väga palju ka häälikulise asendusi, aga ta juba moodustavad kahe sõna lause ja kolmeaastane laps peaks panema kokku juba kolm sõna. Isi tuli koju, lähme õue mängima, anna mulle juua ja jällegi, et need eksimused seal on hea kohast, aga just see, et lausung läheb järjest pikemaks, nelja ja viieaastase lapse puhul see enam ei kehti, siis peaks peaks olema juba juba olulised. T noh, rohkem ja rohkem see sõnavara ja ilusaid pikemad. Aga võib ju vahel teha murelikuks selline asi, kui laps näiteks ei taha rääkida, räägib pähe. Või vastupidi, jälle hakkab liiga palju rääkima, lähen nagu ähmi täis ja hakkab sedasi lõpus lausa pudistama, et enam ei saagi aru, mis ta ütleb. Et üks asi on nüüd see lapse lapse enda kõne tõesti lasteaia laste kõne areng on väga erineva erineva tasemega, see kõik on hea kohane. Kindlasti peab vaatama ka seda, et kui laps ise räägib vähe, missugune on tema kõne mõistmine, kas tegelikult ta nagu saab aru ütleme sellest sellest, mida talle räägitakse. Kui me vaatame pildiraamat ja ma küsin, et näita, kus on palju, kus on kiisu, kas ta ikkagi mõistab nende sõnade tähendust. Ja tegelikult noh, see ongi hea kohane, me kõik oleme natukene erinevad erineva kõnelise aktiivsusega, nii et mõni laps hakkabki rääkima varem, teine hiljem aga igasugune tegevus ikkagi niimoodi kompleksselt, et mismoodi Ta mängib, kui ta ka omaette on, kassa saadab oma tegevust kõnega ja kui ta läheb väga ähmi täis, siis muidugi võib seal täheldada sageli ka kogelustet. Et kogemus on ka nüüd selline probleem, mis tegelikult ilmneb just nimelt esmakordselt seal kuskil teisel kolmandal eluaastal. Ja eriti puudutab see neid lapsi, kellele sõnavara teeb sellise spurdi ja väga järsud laieneb. Niiet aga on lapsel väga palju uusi sõnu olemas, aga ta ei oska nende hulgast õiget valikut teha, siis ta nii-öelda paneb selle aja kinni ja Kogogoga kordab natuke eelmist sõna, et see seda järgmist sõna meelde tuletada. Et tegelikult selle asja nimi ei olegi kogelus, see on täiesti loomulik selline noh, nii-öelda füsioloogiline kogelus, mis on kõne arengus täiesti loomupärane. Ja sellepärast ei, ei, ma ei maksa nüüd paanikasse minna. Küll aga peaks kindlasti vaatama seda, et me ei avaldu lapsekene survet. Et kui ta ikkagi tuleb ähmi täis oma jutuga ja tahab meile väga tähtsat uudist rääkida, siis las tema räägib selle uudise ära just nii, nagu sulle parasjagu välja tuleb, ükskõik, kas ta kordab neid sõnu ja kas seesama, väga täpselt aru, et lapse jaoks on tähtis uudis ära öelda ja siis pärast saame hakata juba täpsustama, et mis see, mis see siis tegelikult oli. Et kindlasti ei maksa teha seda viga totot, ototot ja nüüd seisma, nüüd hinga rahulikult sisse ja välja ja nüüd mõtle, mis sa tahad öelda, ütle uudis läheb hapuks selle aja peale, laps ei tule enam oma jutuga meie juurde, nii et et me saame anda, on see, et me anname talle aega, et ta saaks rahulikult oma mõtted nii-öelda siis järjekorda panna ja meile neid väljendada. Niimoodi, ja kui sealt nüüd edasi tulla veel vanemaks, mis võib siis avalduda, ütleme, need on asjad, mis märkab väiksemas vanuses no ütleme, et kuni viienda eluaastani. Tegelikult on kõne arengus eelkõige selline suulise kõne arendamise periood kus lapse sõnavara laieneb, ta hakkab kasutama erinevaid lausekonstruktsioone viieaastasel lapsel peaks olema paigas eesti keele grammatikalaadivaheldus, see, et ma lähen ikkagi õega, mitte õde ega ma lõikan noaga, mitte nugaga. Ja sealt edasi juba tuleb selline kirjaliku kõne maandamise etapp, mis tähendab seda, et laps piib tundma tähti, tekib hääliku ja tähevastavus ja lasteaia lõpuks peaks laps tegelikult oskama siis kõiki eesti keele tähti peaks suutma kirjutada ja kokku lugeda lühemaid sõnu ja siis on ta valmis minema kooli. Aga millest tuleb näiteks düsleksia ja düsgraafia üks on see, et ei oska kirjutada ja teine on siis teksti mõistmise düsgraafi all, me peame silmas puhtaid õigekirjahäireid. Kui laps ei oska, siis õigele häälikule vastavalt tähekombinatsiooni kirjutada ei oska valida ühekordselt ja kahekordset tähte, nõrka ja tugevat tähte. Düsleksia on siis natukene laiem, mis on seotud eelkõige lugemisega. Niisiis oma lugemise tehnikaga, kus loetu on väga konarlik, väga aeglane kuid seotud ka siis teksti mõistmisega, nii et tegelikult düslektik võib ka lugeda väga kiiresti ja soravalt, aga pärast on tal probleeme. Teksti taastamisega ta ei oska küsimustele vastata, ei oska kõige põhilisemat välja tuua, ta ei oska teha nii-öelda ümberjutustust, kus see lugu algas, kus see, kus see lugu lõpeb ja sageli nad on kombineerunud. Ja kooli minnes ongi väga tähtis see, et tegelikult laps oleks saanud siis alusharidusele vastava sellise lugemis-kirjutamis, eeldusel et alushariduse õppekava näeb, et laps peab tundma kõiki tähti, aga oluline on ka see, et ta tunneb, et lähed ära kiiresti ja kohe. Sest kui ta neid tähti hakkab niimoodi ütleme alati kõik lähevad ka meelde ei tule, siis tegelikult ta sõna kokku loetud ei saa. Ütleme, kui ta peab lugema sõna muna ja ta säilib seal servist. Ja, ja, ja siis uu on vist õieti või ei, see ei ole u, kui ta hakkab niimoodi seal häälikute vahel niimoodi mõtlema ja mõlgutama, siis sõna kokku ei tule, peaks ikkagi teadma kiiresti, muu naa ja siis saab ta selle sõna kokku. Ja see on tähtis selleks, et see sõltub vaid sellest, missuguse aabits esimese klassi õpetaja kasutusele võtab. Aga aabitsavalikusse ütleme mitmes aabits on tegelikult need tekstid alguses on küll üsna-üsna lihtsad ja võib alata sealt ka haige, oi ja muna ja, ja pesa. Aga tegelikult jõuluks on need tekstid juba üsna pikad. Nii et laps peab ikkagi lugema teksti sellest aru saama. Ja kui me lasteaia jätame lastele noh, nii-öelda trükitähti joonist, tähti, siis tegelikult koolis see grafeemide hulk kohe suureneb, et seesama trikki täht või joonist tähtraamatus on jah sarnane, kui tal suur täht, aga samas raamatusse trükitud A on hoopis teistsuguse kujuga, laps õpib ka käekirjaga kirjutama ise käekirja, suura on hoopis teistsuguse kujuga ja käekirja väike, on ka teistsuguse kujuga, nii et sellele ühele alale, mis te lasteaias omandas, saab ta koolis kohe juurde erinevaid variante. Ja see puhastab, olen asja tuge, et ta Sahhaid variandid omandada. Sest kui tal ei teki sellist hääliku ja tähevastavus seal n enne kooliminekut, siis tegelikult on ta koolis niivõrd raske, et teda Ta ei tahagi tekstiga töötada, ta saab aru, et ta ei saa aru ja sealt tulevad juba sellised üldised õpiraskused ka. Aga kas need on kaasasündinud asjad või on nad kuidagi kodust tulnud ja on ühiskonnas keskkonnast põhjustatud? Dislekssat iseenesest peetakse pigem selliseks perekondlikukskin eetiliseks probleemiks, näiteks kuninga kuningaperekond Rootsimaal on lausa ülemaailmsele, eks organiseerib, patrooniks ja tegelikult see ei sega neil olemas, selline väga, väga edumeelne, väga intelligentne, selline noh, maailma maailma sõnumi kandja. Nii et see kindlasti ei ole neid vaimne mahajäämus ja pigem on see ikkagi tema eripära teksti mõista ja valdavalt sellised düsleksia düsgraafia probleemid ongi kombineerunud. Ühelt poolt on tegemist nii-öelda sellise geneetilise eelsoodumusega ja samas siis ka keskkonnamõjud või sissekeskkonna vaesus, mis see, mis ei lase nagu lapse vaimsetele võimetele piisavalt areneda. Nii et ikkagi see, kuidas me loome lapse jaoks sellise rikka ja ja sellise huvitava keskkonna, et lapsel oleks, millest rääkida. Et ta tahaks meiega suhelda, et laps tahaks neid tähti tundma, kui teda taas hakkad ise teksti lugema, et tegelikult see kõik on ju täiskasvanute kätes. Aga kuidas seda huvi äratada ja millal seda peaks tegema? Lapse moodi raamatu ja lapsesõbraks saamine võis alata ka juba päris varasest lapse east. Juba juba juba kaheaastane laps võiks ikkagi meiega koos vaadata raamatut. Me ei loe sealt veel juttu, aga ikkagi me vaatame pilte. Me räägime, mis seal pildi peal on. Ja kindlasti võiks nagu mõelda ka seda, et mitte ainult ei nimeta neid asju, et siin on palja ja siin on pesa vaid pigem anname sinna emotsiooni juurde. Vaata kui ilus torn siiani ehitatud, vaata kui toredad värvitsin on oi kui ilus, karvane kiisusid tuleb, vaata kui tore saba tal on, tal on, tal on neli jalga, loeme ära, nüüd on neli jalga. Et me paremini öelda selle pildi elama, tekib lapsel huvi selle raamatu vastu ja lapse kasvades. Me hakkame talle lugema jutukesi ja kohaseid, jutukesi. Ja sageli lastele ei meeldi mitte mitte see, kui, kui ema loeb jutu tekstilise, et vaid pigem sugu emana jutustab seda, seda teksti, et et see on siin väga sageli põnevam. Aga lapse kasvades kindlasti tasuks tõesti võtta aga lausa muinasjuturaamatuid ja neid ette lugeda, sellepärast et ükskõik, kui kui head jutustajad me ise ei ole siis tegelikult see, see sellise kirjalik tekst on niivõrd rikas on toredad kirjeldused, seal on toredad võrdlused, mida võib-olla see jutustaja ise ei oska oma oma sõnadesse panna. Nii et selline raamatuga sõbraks saamine laiemalt võiks olla ka kogu selle koolieelse perioodi. Selline märksõna on nii kodu kui lasteaia. Aga kuidas kasvatada või arendada lapses kõne, et ta ise hakkaks rääkima, et ta tahaks rääkida, et ta julgeks rääkida. Jah, sageli ongi see probleeme, et kodus laps väga palju ei räägi, kui ta läheb lastele, siis ta järsku hakkab rääkima, et miks see niimoodi on? Võib-olla see, et laps hakkab rääkima siis, kui tal on põhjus rääkima hakata. Ja, ja sageli on, on see, et vanemad on väga hoolitsevad, väga toredad ja loevad soove lapse silmadest. Ja kui vanemaga rääkida, ütleme, et logopeedi juures laps väga palju ei räägi. Küsime vanema käest, et kas te saate aru, mida laps kodus räägi, paneme, ütleb ja ja kui ma küsin siit, aga kuidas laps ütleb teile, kes tuleb välja tegelikult lapsed läbenud A näitab sõrmega sinna kõrgemale ja ema saab aru, ta tahab sealt kolmandalt riiulilt sele täpilise totsiku tagant seda rusikat saada, nii et et tegelikult me nagu mõistame lapsi väga palju. Aga samas me, me nagu ei tahagi teda kõnelejaks meile, piisab sellest, kui, kui laps elab nii-öelda kehakeelega vihjad aga pigem võib-olla oleks mõttekas lapsi noh, nii-öelda natuke kiusata. Et kui ta tõesti niimoodi võtad selle riiuli poole ja ma tean küll seda, karu tahab saada, aga mõnedel hoopis kassi see peaks nii-öelda protesti avaldama, et ta ei taha seda kassi või ütleme, et ma, et ma toiduga küll ja küll ei maksa nagu nalja teha ka, ütleme näiteks panen ta lähedale pudru, pudru pudrukausi laua peale rusikat ei anna, siis ta peaks nagu hakkama ju protesti avaldama, et noh, et ta peaks, küsivad analusikat ana kassi, et me peaks nii-öelda lapselt ootamas kõneliste väljendust ka, et me ei peaks nagu kiirustama tema tema abistamisega, enne, kui ta pole ennast kõnelesid, väljendanud, mis ei tähendab lõputut last kiusama, aga pigem ütleme, selliseid hetki võiks päevas ära kasutada aeg-ajalt. Aga kui kodus räägib, aga võõrastega ei räägi mitte üks sõna. Keeldub nagu sedasi teistega rääkimast väikese lapse puhul, see on hästi normaalne ja tavaline, sellepärast et kodus ja tuttavad annavad talle selle turvatunde. Ta teab, mismoodi seal suhelda, mismoodi olla, aga iga uus olukord on tema jaoks ootamatu ja selleks, et seal olukorras nii-öelda kohaneda, hakkama saada, siis see, kui kaheaastane laps ütleb võib-olla logopeedi juures paar esimest korda üldse ei räägi, siis see ei tähenda kohe, et tal on mingi valikuline motism, mis tähendab seda, et kord räägib, kord ei räägi, vaid ikkagi ta kohaneb selle keskkonnaga. Ta vaatab, mis toimuma hakkab. Cap tahab olla kindel, et see on turvaline, et see lasteaiaõpetaja või logopeed, kes tema juures on, et see on hea tädi, kes tõesti midagi halba ei tee, et teised saavad seal kenasti hakkama ja siis ta hakkab ka meiega ise rääkima. Teil on kolmekümneaastane praktika logopeedina. Öelge, millised on olnud seal kõige keerulisemad juhtumid tee jaoks ja kas kõik juhtumid on saanud lahendini, et on asjast välja tuldud? No kõige keerukamaid juhtumeid isegi ei oska nagu välja tuua, sellepärast et nad on kõik nii erinevad ja üks võib-olla üks juhtum, mis on keeruline logopeedi jaoks, siis võib-olla pere pere ja selle lasteaia konteris laiemalt ei olegi keerukas. Ja loomulikult on keeruline hakata õpetama last, kes on kolmeaastane. Sellepärast et kõigepealt tuleb teha selleks, et miks, miks, miks ta ei kõnele? Ei, see pole ju väga palju põhjuseid. Üks võib-olla see, et ta võib olla kuulmislangus, lihtsalt ei kuule, sellepärast et laps hakkab rääkima eeskuju alusel. Kui ta eeskuju ei kuule, siis sa ei saa, siis ta ei saa ka ise rääkida. See võib olla põhjuseks see, et tegemist on vaimse mahajäämuse ja sellepärast ta ei suhtle. Tema üldine vaimne võimekus ei ole veel sealmaal, et hakata kõnet omandama. Selle pole tegemist nii-öelda tsentraalse kõnepuudega. Et ütleme, hoius kõnekeskus ei ole siis vajalikul määral areneda jõudnud. Võib olla tegemist ka autismispektri häirega, kus sotsiaalsetest põhjustest tingituna laps ei soovigi suhelda. Nii et kõigepealt on vaja nagu leida see põhjus, miks ta siis ei räägi ja siis vastavalt sellele saab hakata tegutsema. Aga positiivsed lahendused kindlasti on need, kus, kus Pedinaa saab teha koostööd siis erinevate täiskasvanutega, nii lasteaiad olete jaganud, kes selle lapsega rühmaste käivitab, kõige rohkem kokku puutub ja kindlasti ka perega, sellepärast et selline pere, perepoolne, selline innustamine ja, ja peretoetus lapse kõneravil on äärmiselt oluline ja see, kui, kui lasteaia logopeed kord nädalas pool tundi lapsega tegeleb ja tegelikult pere nagu üldse pole kursis, mis seal tehakse, mida nemad kodus vaata teha, siis tegelikult laps käib seal küll ära, aga ta ei näe nagu seda motivatsiooni. Aga kui pere ikkagi teeb samu asju, pere innustab, et sul on lasteaias tore ja mine sinna ja mida sa oled õppinud ja tuleb ka ise sinna juurde vaatama, et mida seal ikkagi tehakse, kuidas kodu saksa töötada siis lapse jaoks on hästi tähtis, et koduvanemad väärtustavad seda, mida tema kusagil mujal teeb, mida ta kusagil mujal saavutab, et selline kodu, kodu ja, ja siis spetsialiste. Koostöö on kahtlemata väga oluline. Kas siin on ka aeg tähtis, et kas laps jõuab õigel ajal liiga vara või liiga hilja logopeedi juurde, et noh, ma tahaks öelda, et ega liiga hilja pole kunagi selles mõttes, et parem hilja kui mitte kunagi. Ja samas ega siis liiga vara peedilist tööd alustada pole ka põhjust. Aga mis see õige aeg on, et selle ikkagi oskab spetsialist, spetsialist paika panna, ütleme, kui me räägime kolmeaastasest lapsest siis need väga väga usinad vanemad sageli hakkavadki muretsema. Ridal veel ei ole ja tähti ta veel ei tunne, et peab ruttu-ruttu logopeedi poole pöörduma, et kolmeaastase lapse puhul häälikuline asendus on täiesti ebakohane, ta ei peagi veel tähti tundma, et pigem selles vanuses me tegeleme sellise sõnavara laiendamisega, et laps saaks suhelda saksa mõtteid ja tundeid väljendada. Aga viie viieaastane laps võiks olla siis selline laps, kõik häälikud on paigas, kes oskab öelda ilusat r i s i kaadlejaid joti ja kuidas seda nüüd toetada siis kolmesega me saame seda tööd küll hakata tegema, aga kuna kolme seal endal on selline keeleline teadlikkus väga madal, mis on ühe teha väga läbi mängu ja pigem see nii-öelda eeltöö selleks, et see häälik õige õigel hetkel tuleks nii-öelda eeltööd saavad teha kindlasti ka lapsevanemad ja lasteaiaõpetajad. See tähendab, saan ma õigesti aru, et tuleks võimalikult palju erinevaid hääli. Otsusi teha ja just hästi palju erinevaid häälitsusi ja kindlasti lihtsalt käega suuga võimelda, et nagu ma lastele ütlen ka, et kui te käite võimlemistunnis tema kehaga ja teie käed ja jalad ja kõht lähevad tugevaks, aga suugade seal võimle, nüüd me hakkame suuga võimlema ja tegelikult kõik see, mis paneb selle suu liikuma, eelkõige siis põsed, keel on loomulikult ka seal hingamiselundid ja, ja seal kuulmiselundid, et see kõik ongi väga tähtis, ütleme, kui me näiteks räägime lastele koduloomadest, siis üks väga hea harjutus on see hobuse kabjaplagin. Selleks on vaja, et keel oleks tugev, et ta saakski seal selliseid Laksakaid teha, Harry eeltööks väga hea. Ja kui me siis pärast vele selle hobuse kinni teatame, teeme r siis tegelikult see annab huultele sellise vibratsioonitunnetuse, mis jällegi r-i jaoks on väga tähtis ja ütleme, kui seal poisid mängivad autodega siis ja teevad seal juu ja n siis niimoodi võib ju ka teha, aga ütleme, et logopeedilised oleks nagu väga hea, kui, kui see poiss sõidab autoga. Ja kui ta paneb selle keele ka veel seda huulte vahele et sülge pritsib, mis kole, aga tegelikult keelegi liigub ja see ongi see, mida me selle ERR-i jaoks on vaja. Ütleme, et me oleme siis mängul seal kassikesed või koer osakesed ja hakkame piima limpsima ja keel läheb kaugele suust välja, tuleb grupist lupsti suhu tagasi ja siis see keeldub väga ruttu-ruttu-ruttu lingvistilist instiptimps. Ja siis mängult see siis uuem, viimane ja salvrätikuga kisu, ei oska suud pühkida, kisu, teeb säära keelega isa keelega ülevalt huule pealt ühe poole ja teisele poole ja alumise huule pealt ühele poole ja teisele poole. Ja siis me paneme mängult kommi põske, et lükkame siis keele sinna põse põse sisse, liigutame üles-alla, mängulton komsiimbus, asjana Colton, kom, teises põseasi, et tegelikult ükskõik, mida me selle suuga teeme, kõik see, mis paneb selle suu liikuma, on tegelikult ju ju arendab meiereid hääldus häälduselundeid ja see ongi vajalik. Ja muidugi võib see tegelikult juurde, rääkige natukene ka söömisest. Et tegelikult häälduselundid on ju samasugused nagu on söömiselundid ja tegelikult, kui me nüüd väikeste laste puhul seda toitu valimisi tegelikult ka see, et, et mida see laps seal närib ja kui palju ta närib ka, see on tegelikult eelkogusaks hääldusaparaaditööks. Et ütleme, esimese eluaasta lõpuks peaks siiski laps olema lõplikult loobunud lutipudelist. Ja kui loodusendale hambakesed loonud ise need hambad selleks, et närida. Nii et tegelikult, et mida rohkem laps ikkagi närib tahket toitu siis seda, seda tugevamaks muutuvad ka tema mälumis lihased. Kui me mõtleme siin varasemal ajal, eks ole, pere küpsetas leiba nädalaks ajaks alguses leib oli pehme rada pärast oli juba kõva ja oli vaja närida. Aga praegu me ju lapsele kõva leiba kunagi anname lõikamisega koorukes ära, et laps ei peaks närima selle kaalika ja porgandiga riivime hästi peenikeseks, et lapsi peaks närima. Nii et pigem ikkagi ka selliseid ei maksa lapsele lõputult sellist väga-väga peenpudi anda kuidagi, aga juba ise on suur ja võiks nagu tüki süüa. Super, me teeme siin pisikese pausi, kuulame muusikat ja avatud on telefon 611 40 40, meile helistades saate esitada oma küsimuse. Üks küsimus on meil ka juba kodulehel ja sellega alustame pärast muusikapala. Jätkame saatega kõne ja lugemisprobleemid on tänaseks teemaks, on stuudios külas Tallinna Ülikooli eri sotsiaalpedagoogika lektor Tiiu Tammemäe. Küsimusi, sa pead meil foorumisse 611 40 40 on telefon ka hetkeks avatud. Matias küsib, et kas logopeedilised probleemid lastel on näiteks viimase 30 aasta jooksul muutunud. Kõne arengu taseme hindamine tegelikult muutunud ei ole, aga võib-olla olid, nagu ma ütlesin enne ka, et nõuded on suurenenud ja tegelikult kogu see kõneline keskkond lapse ümber on muutunud. Et kui varem ütleme, lapsed olid väga palju õues kaaslastega, seal sai joosta Gilgata sotsiaalseid suhteid, luua ka ilmade oma oma kõneoskust ka eakaaslastega rohkem proovile panna, siis praegu pigem lapsed on ju tubased ja peavad seal ekraani taga vait ja kus oleme oma asjadega tegelema. Nii et selline üldisem kommunikatsiooniprobleem võib seal küll välja tulla. Samas ega selliseid häälikuline baas eesti keeles ei ole muutunud, nii et seedederbiaks olema õigesti hääldatud, sensensama. See on samm ja teine asi on see, et mismoodi mõjutab lapse kõnet, kui ta on kakskeelsest perest või näiteks väga paljud eestlased elavad ju Soomes ja lapsed samamoodi väga sarnased keeled, aga ometi kirjapilt on pööraselt. Teistsugune, ja nagu ma ütlesin, laps õpib rääkima eeskuju alusel ja kui tal on korraga kaks keelt, siis on korraga nii-öelda kaks mudelit, mida ta peab omandama ja kahtlemata On see lapse jaoks keerukam protsess kui see siis kui tal mudeliks on üks keel. Aga samas, kui tegemist on iha kohaselt arenevad lapsega, siis tegelikult see ei ole probleem. Kui tema kuuleb mõlemaid keeli enam-vähem võrdselt, siis laps tegelikult omandab, omandab väga mitu keelt, et see võib olla siis ka niimoodi, ütleme, et üks vanem räägib ühte keelt, teine vanem teist keelt või siis ka nii, et see keskkond on teine, ütleme, et lapsel kodune keel näiteks on vene keelega käib eesti lasteaias, nii et see, see keskse keskkonnapõhine põhine keel mida peab silmas pidama nüüd kindlasti see, et me tahame olla väga hea tädid ja tahame lapsi aidata. Ja kui ma ütleme, lasteaiaõpetaja mul tuleb, mul tuleb rühma venekeelne laps ja ta väga hästi eesti keelt ei oska, aga mina natukene vene keelt oskan, et siis ma tahan hakata talle nii-öelda neid vene keele sõnu panemasena eesti lausesse. Ja tegelikult see mudel kaob ja siis ära, et kui ma ütlen lapsele, et, et tule siia sadism, kas sa tahad, sa panen when Borelvareenijat ka peale, eks ole, siis tegelikult võtan eesti lause mudeli, panen sinu vene sõna, lõpus on eesti keele grammatika KSH ei, venekeelsest vorm ei ole ja kui ma hakkangi lapsega rääkima niimoodi segakeelt, siis tegelikult laps ei saa enam aru, kus, kus üks keel algab ja teine lõpeb. Et ikkagi õige on see. Aga peres on kaks keelt või, või keskkonnapõhiselt, et ongi, et üks vanem räägib ühte keelt, teine vanem räägib teist keelt ja siis on lapsel nagu oluliselt lihtsam noh, niimoodi võtta seda, seda mudelit vastu ja, ja vastavalt sellele sa tead seda keelt omandada. Ja muidugi see, et ega see, et meil tulevad lasteaeda teistkeelsest keskkonnast pärit lapsed, see meie tänapäev ja ma usun, et protsess järjest suureneb. Ja loomulikult see vanem, kes paneb oma lapse eestikeelsesse lasteaeda ju teab, et seal lasteaia õppekeel on eesti keel. Nii et selles mõttes õpetaja räägibki seal ilusat eesti keelt ja kui lapsel on esialgu raskusi, siis õpeta võtta ja pigem teeb oma oma kõnes korrektuure, ta muudab selle teksti hästi selliseks, lühikese lühikeseks, konkreetseks näitlikuks ja ütleme, kui, kui laps ei mõista pikka loogilist lauset seda küsibki, et võta punane pliiats, näedsen, pliiats, punane võta punane pliiats, ta nagu teeb need etapid koos lapsega läbi ja siis laps hakkab seda keelt omandama. See ei ole patuasi siis, et laps võib õppida kahte keelt, täiesti nagu käsk nimetanud endasse. Vastupidi, ma arvan, et see on tohutu rikkus, et kui laps ütleme, õpib, õpib korraga ära kaks keelt, seda saab korraga kaks kultuuri talle, tema maailmavaade on hoopis suurem, tema, tema võimalused on hoopis suuremad, tema tolerantsus on hoopis suurem, nii et et pigem sellise mitmekeelse mitme keele omandamine varases lapseeas. Pluss, kui tegemist on yhe paranenud lapsega, kui tegemist on, ütleme sellise riski lapsega või mingi probleemiga, siis tegelikult on kaks keelt tema jaoks liig mis liig ja ja sel juhul pigem peakski keskenduma ühele keelele, kui see vähegi võimalik on. Meil on nüüd helistaja liinil ja kuuleme Karin Tallinnas teie küsimust. Kui on selline juhtum, et kui laps lapsel on olnud väga hea kõne, hästi rikkaliku sõnavaraga alles kahe ja poole aastane ja väga kiirelt ja, ja noh, väga normaalselt on rääkinud, aga ühel hetkel hakkab kogelema, et kas, kas see on selline ajutine tagasiminek või või tuleks kohe või on mingi märk. Ka selline juhtum on normaalne. Ja nagu ma enne ütlesin, et tegelikult kogu elukogemus on, on, on, on lapsed täiesti normaalne kõnearengu etapp just, just sellises kahe kahe-kolme aasta vanuses ja kui ta lihtsalt natukene kordab seal sõnaosi või, või ka tervet sõna, siis, siis see on täiesti ebakohane. Eriti siis, kui lapsel on selline põnev olukord, kui ta tahab ruttu-ruttu millestki rääkida või ütleme, kui lapsese keskkond on, on väga rikkaks muutunud, ta ütleme, käib ta on kodus, ta käib palju sõpradel, külastage mänguväljakul tuleb lastele, sest tal on korraga peab väga palju teemasid, mille, mille millele tähelepanu pöörata. Nii et selles mõttes, mida vanem saab teha, ongi see, et me oleme lapsel aega. Ma kuulan rahulikult ära ka tema selle kogelusega tulnud juttu, ma oma kehakeelega näitlejad, et mul on ka päriselt aegade ta teda lõpuni kuulata ja siis ma saan pärast hakata täpsustavalt küsima. Murelikuks peaks muutuma siis, kui, kui see lapse Kogeros hakkab tema suhtlemist takistama kui tal hakkavad kaasnema mingisugused muud nähud. Kui on näha, et lapsel on raske rääkida, kuidas peab panema silmad kinni selleks et see sõna välja tuleb, kui ta hakkab kuidagi õlgu kehi, tema võidab, ida hakkab kuidagi sääses hääle, hääle kõrgus muutub kõrgemaks ja madalamaks ja ütleme, kui lapsi pole, ei tahagi enam rääkida, sest ta saab aru, et, et tal ei tule see hästi välja. Et sel juhul ma soovitan tõesti logopeedi poole pöörduda, aga selline kahe-kolme aasta vanusesse ja no natukene kogu kogelemine mõne sõna koordamine, see on täiesti normaalne ja rapsis, tahaks oma emotsioone võimalikult palju jagada, aga ta ei jõua nii kiiresti, sest mõtted on nii palju. Siin tuleb vanemal aega võtta teda kuulata täpselt just. Niimoodi Margit Võrumaal kirjutab, olen mures oma viieaastase lapse r-häälikuga, tal on, ta on logopeedi juures käinud piimas juba kaks aastat. Teeme neid harjutusi, mida logopeed annab kodus harjutamiseks ka püüdlikult, kuid näen, et tulemust ei ole. Kas pean leppima olukorraga, et võib-olla kunagi koolis võib see r-häälik tulla? Aga võib-olla, et ei tule kunagi? Kuna last pole näinud, ma ei oska öelda ja samas kui seda töötanud nii pikalt tehtud ERR ikkagi ei, ei, ei tule, siis, siis ma ei oska tõesti öelda, kas seal on mingisugune anatoomiline iseärasus, mille pärast ta ei tule. Et võib-olla oleks mõttekas see, et tegelikult äkki see nii laps kui logopeed, kui varem on natukene väsinud, et äkki oleks mõttekas teha Aus ja vahepeal see asi lasta lihtsalt niimoodi olla ja võib-olla siis aasta pärast see asi nagu uues uuesti ette võtta, selline lõputu töö tegemine tegelikult ju esitleb meid kõiki, kui tulemust ei ole, võib-olla lapsel tekib motivatsioon uuesti, kui sellepärast väikest pausi teha. Aga ma ütleks pigem seda, et isegi kui seal on, on mingisugune eripära, seal see päris r õigesti ei tule. Ükskõik, mis häälikust me räägime, siis tegelikult hääldus on oluline ja tähtis küll, aga kordades tähtsam on see, mida seletada, mis räägib, mitte see, kuidas ta räägib, nii kui tegemist muidu on sellise nutika ja vahva selliga, kellega on tore koos rääkida ja maailmaasju arutada seen üksiku hääliku vaeghääldus, kindlasti ei tohiks olla probleem. No nii suurepäraseid näiteid inimestest, kes põristavad erri ja räägivad väga huvitav seda absoluutselt ja ütleme, kui me mõtleme siin riigikogu inimeste kohta, kes, eks ole noh, on, on mitmed häälikute häiretega ja tegelikult on ju ka näitlejaid, kes, kes võib-olla see ongi nii-öelda nende nii-öelda selline noh, see, nende nende eripära, mille pärast neid võib-olla raadiost kuberner tuntaks. Veel viimane asi, et kas on ka mõni selline põhjus, kui kõne ei tule hästi välja, mis on kuidagi kirurgiline, meditsiiniline, et annaks operatsiooniga teha ja ütleme, kas selline levinumaid põhjuseid võib olla näiteks kinni, kinni kasvanud, keelekida? See on selline väike Soonekenemis, ta keeld hoiab suu põhja küljes kinni ja kui sa kellelegi ta on kinni kasvanud, tegelikult laps ei saa keelt tõsta, see tähendab, et ta ei saa hääldada häälikuid, kuskil peab olema ülemises asendis, need on siis r. Et õhk ja tegelikult sellise väikese keelegi ta lahti Kaksamis, operatsioonide pära. See hambahambaarst, kirurg, nii et see ei ole, ei ole midagi, midagi suurt ja hirmuäratavat. Võib-olla üks väike selline test, et kuidas, kuidas võiks kahtlustada, et äkki lapsel on kinni kasvanud keelegi, ta on see, et kui laps joob näiteks keefiri või jogurtit ja tal tekivad sellised vuntsid ja mitte ei pühi Salfretiga ära püüame seda keelega niimoodi ära puhastada, ülemist huult. Ja kui laps saab oma oma seda keelt sinna ülemise huule peale vabalt liigutada, siis ilmselt keelegi ta ei ole probleemiks seal võib-olla siis midagi muud. Ja ja viimane küsimus ka meie kodulehekülje pealt kui kuueaastane, sügavalt enneaegne laps tunneb kõiki tähti ja numbreid ja tal on peas väga paljude sõnade kirjapilt, kuid kokku ei oska lugeda ka kahe tähelist sõna. Kas on juba muretsemiseks põhjus? Mälu väga hea, räägib ilusasti sõnavara käänamisele eksinud. Tihti kuue aastane, kuue aastane, sõltub, et kui kuust on, kas nad on just kuusse onu või ta juba seal seitse läheb kooli nagu ma ka enne rääkisin, et tegelikult laps, kes läheb kooli, peaks siiski lühemad sõnad kiiresti kokku lugema. Anu muna, et davai lugeda annu, aga ta peaks ikkagi nagu selle sõna niimoodi ühe korraga kokku saama ja lugema kuidagi tähti tunneb, aga talle sõna kokku ei saa. Siis tasub selle asjaga siis natuke rohkem tööd teha, sellepärast et koolise, seal on see teksti kohe-kohe väga palju ka mujal vajada, peab lugema matemaatika, tekstülesanded ja nii edasi. Et jah, sõltub ütleme, kas toidan, koolimine, laps siis tegelikult ma soovitaks sellega nüüd siis tõsiselt tegeleda veel või noh, võib kõne alla tulla ja ka koolipikendus, mis, mis on kellega koostöös lasteaiaga peaks vaatama, et kas õigustab ennast või mitte, sest seal on ka väga palju aspekte, millega peab arvestama. Lisaks sellele lugemisoskusele Ma tänan teid, Tiiu Tammemäe, väga huvitav oli teid kuulata ja head kuulajad, me jätkame nüüd muusikaga, Taago laulab ja pärast seda ootame külla Ilona martsoni ajakirjast. Kui aias kasvab, mu ei olnud kuritegu. Siis tuiatel kõigil ülemeelik olin Elliamiilid, tädi, hõikes äärsel Nõmmik, hääle tšehhi ringes maid. Scart pruudise näid minule. Mõisas teenisin ja siis jäime. Torm puhuv tormi järel. Vahepeal Anu loos vaikus, kui monitulle löövad õhtupäikeses kuue paiku veel majahoidja hoovis redelile Iida proovita. Sõrmest kinni hoides mul on nii. Pune patsidega kõrvu ning lõhun endal kringlid salati, mis ka sabani. Et võta hommiku. Järsku meenub, kui ülalt kiik kapist kaela kukkuva kaid maakarmeetmis tukkuma puhub tormi järel. Vahepeal on vaja loos vaikus, kui monid tulle löövad. Õhtupäikeses kuue paiku. Maja hoovis redelile. Proovi. Minega. Linalakk. Niimoodi, ja nüüd meie teine teema, milleks on lastekirjandus, perioodika, aga eelkõige tahaks rääkida, või peaasjalikult ajakirjast täheke, mis on ilmunud juba 67 aastat, nimelt. Jaanuarikuus 1960. aastal ilmus esimene number ja ilmub see ajakiri siiamaani selline vanake, kuigi noh, niimoodi peale vaadata, siis ta polegi midagi nii vana, väga kaasaegne laheneb välja koos luuletuste piltide kõigega saates külas peatoimetaja Ilona Martson, tere, Bergist. Mis aegu elab? Vanake täheke? Päris kenad on meie need nii-öelda vanad ajad. Mul on tunne, et täheke selle päris päris ilusti, et lugejaid muutkui sünnib juurde ja üritame siis tänapäeva lapsele pakkuda sellist kirjandusajakirja. Ega see formaat väga levinud maailmas ei olegi, näiteks Skandinaaviamaades meil analoogi ei ole. Et see on ikkagi täiesti täiesti omaette fenomen, mis tääki endast kujutab. Aga kas ta on aastatega muutunud ka Öeldakse, et lapsed on ju meil teistsugused, et enam nad ei loe ja ei taha midagi? No kui võtame ikka päris esimesed numbris, kindlasti on muutunud. Vanaisa Leninist enam ei kirjutata, oktoobrirevolutsiooni aastapäevast võiks ju palju kirjutada, kuna sel aastal on 100, eks ole. Aga ei, ei me ikka orienteerumine tänapäeva tänapäeva lapsele ja mingid asjad on jäänud samaks. Näiteks see kirjutavad ikkagi meile juhtivad eesti lastekirjanikud ja kaaslased teevad ka parimad Eesti raamatuillustraatorid. Ning noh, alati on tähekese formaat selline, mis pilku köidab, ehk siis selline joonistus liikuv, vot on alles on olemas mingid rubriigid, mis on algusest peale olnud näiteks postipaun ja ja, ja siis ka ja siis ka näiteks arva ära ja meisterdas lehekülge sellised asjad. Nii et täekam, au selgus, kas lapsed ka veel kirjutavad või on teil nagu selline, et võistlusel ja meil on niimoodi, et üks osa on siis see, mis lapsed ise kirjutavad, ehk siis see post ja siis on jah võistlus, mis on, mis on siis erinevad võistlused, võistlustest on kõige populaarsem siis jubejuttude võistlus, mis siis on igas aastas kui ühe korra novembrikuus ja siis lapsed saadavad sadade kaupa, jube jutt. Jubejutud, kui nendest paar sõna, siis need on niisugused ulme vallast või, või millised eiei rüüdistama lapsi praegu? Noh, see sõltub sellest, mis telekast tuleb ja, ja mis, mis on arvutis ja mis on, mida nad loevad. Ehk siis ühtepidi kogume selliseid noh, tõesti õudseid asju, aga enamasti need auhinda ei saa, et saavad ikkagi sellised originaalsed fantaasiarikkad, lood, aga laste lugemus ja kirjutamisoskus, kuidas sulle tundub, on see muutunud või mis seal toimub? No vot. Ma ei oska ju 60. ja 70. aastaga võrrelda, eks ju. Räägitakse küll, et omal ajal saadeti postiga hästi palju praegu muidugi kõik aastad või noh, ütleme siis 90 protsenti tuleb meili teel. Aga mul on endal tunne, et jah, muidugi on muutunud. Et võib-olla natukene nagu rohkem on neid konkureerivaid tegevusalasid, mis, mida omal ajal ei olnud. Ma ei pea silmas ainult siis nagu Läti mänge või siis mingeid noh, ütleme internetiga seotud tegevusi. Aga ka ka mingi muu elu on ju hoopis teistsugune kui vanasti, et selle võrra kirjanduski sõltub, eksju, aga on, siin juba ütleb sulle sisetunne, et siit on tulemas uusi lahedaid kirjanikke. Vaat seda on raske öelda. Sest et tegelikult tähekesse kõik, kes lapsed, kes saadavad aeg-ajalt vaatad küll, et jube kihvt mõttemaailm ja jube hea sellise sõnaseadmise oskusega laps. Aga siis ta kasvab ka suuremaks ja kaob kuhugi ja võib-olla siis ilmub mõne aja pärast uuesti välja. No ma ei tea, Piret raud näiteks kirjutas ka esimese jutu tähekesse. Omal ajal ja siin nii mõnigi Kati Murutar näiteks temastkeelne lastekirjaniku ei saanud, miks, Kati on päris mitu lasteraamatut. Vabandan. Aga Teil on siin. Ma vaatasin praegu viimast numbrit jaanuarinumber, kes on meie salaolendid mulle pilk peale, nii et mulle isegi mõte vahepeal lendava Haatsel minu salaolendi nimi on lõbuhta, on 2000 aastane, ta elab maali taga, aitab koristada ja koristab teiste eest ja väga. Aga kui palusin ka Ilona sul vaadata, et milliseid lasteaiakirju veel on ja. Ja millises suunas, et mida kõike lastele pakutakse, mis seal silma jäid? No tegelikult on siis niimoodi, et päris algupärase sisuga ilmub Eestis lisaks tähekesele veel selliseid lasteaiakirju nagu mesimumm, mis natuke väiksematele siis on hea laps, mis natuke suurematele ja selle kõrval on minu maailm, mis ei ole võib-olla ilukirjandusliku sisuga, pigem sellist silmaringi avardavad populaarteaduslikku sisu ja, ja siis on ka teismelistele buduaar, teen, mis on siis puhas tüdrukuteajakiri, mis on kõige uuem minu teada. Ja selle kõrval on siis olemas ka sisse ostetud sisuga asjad, mis koosneb ümber ühe kaubamärgi keerlevad monster, Hay autod, karud, puh, sedasorti asjad, et, et neid neid on nagu noh, nii-öelda võiks ju öelda, et meie konkurendid, aga tegelikult ma ise näen, et et konkurenti sellises lasteajakirjandusturul nagu väga ei ole, sest et tegelikult neid nišš, kuhu veel ühte või teist sorti toodet teha oleks veel lihtsalt ei ole, ilmselt lugejaid ei ole lihtsalt tehtud. Aga meil, Eestis lapsi on ju vähe, kas jagub kõigile neile lugejaid? Ma mõtlen just need, mis on niisugused originaalsed, heade omapärased ja erilised, et need, mis ei ole mõne kaubamärgiga seotud. Ma usun küll, et jagub. Et et kui, kui ei jaguks, siis need ajakirjad ilmuks, eks ju. Et võib-olla jah, neid lugejaid ei ole mingeid sadades tuhandetes aga samas täiesti oletata või arvestatav hulk, kui neid ju on. Ja, ja noh, muidugi on väga oluline seda mainida, et täheke ja hea laps ilmuvad riikliku toega ehk siis ikkagi riik omalt poolt annab natuke juurde ka. Ja, ja ka Mesimumm, mille, nagu ma tean ikka kultuurkapp nüüd tal natuke toetab teda, aga teistes riikides ma sain aru, selliseid ajakiri ei ole jah, see on noh, mitte ei saanud päris kõigis riikides ei ole, eks ole, Venemaal on päris palju analoogseid ajakirju siis Ameerikas näiteks on olemas üks väga tore grupp kus siis mis toodab siis selliseid ajakirjad nagu leiditaks Paider krikit, mis on siis umbes sama tüüpi? Inglismaal on olemas Adriano rakk. Aga ütleme jah, näiteks Skandinaavias, mitte Uus-Meremaal. Ma palusin, toodaks Austraaliast Uus-Meremaalt äkki samasuguseid asju ei ole, üldse ei teatagi, mis asi on? Ma kahtlustan, et nende maailm on jäänud palju vaesemaks venelastelt kuhu nad saavad kirjutada oma jube kollidest ja salaolenditest ja, või siis lugeda, millised nad võiksid kõik olla. Ääretult põnev materjal. Ja palun veel sul nüüd ise tutvustada, mis jaanuarikuu seas on nüüd põnevat, mida sealt lugeda saab. Minu oma lemmiku tõin välja. No Jaano jaanuaris on meil siis Jaanus, saab kohe otsaga, jaanuarikuus, on siis lugeda Andrus Kivirähki jutt sellest, mida jalgrattad talvel teevad millel on pildid joonistanud Priit Pärn siis Joel Sang on kirjutanud Eestimaa talvest. Aapo Ilves avaldab mereröövli laulu Jaanus Vaiksoo, kellel just jaanuaris oli 50. sünnipäev, kirjutas luuletuse. Tulge, poisid, tuul on tõusnud. Indrek kohv on kirjutanud juttu igav poisist, kel on kogu aeg igav, ma arvan, see tunne päris paljudele tuttav. Ja, ja Piret Raual on siis selline absurdi lugu pollast, kus siis ühel hetkel lähevad pereisa ja koer segamini. Siis lisaks sellele avaldame siis jube jutt, aitäh neid, mis siis sügisel saadetud saidi tuleb veel läbi, siis kevade numbrite ka looduse rubriik on üks teema, mis alati on algusest peale ka päris tugev, tähekeses olnud. Meisterdus on see, mis on igas tähekese numbris mingil kujul täiesti lõika välja kleebiga, kui naljalehekülg on olemas postipauna lehekülg, koomiks ja ristsõnad. Eks ta selline pisikene pisikene ajakiri on, aga samas tuleb ka arvestada, et lugejad on viie kuni üheksaaastased, et ega neile suurt tellist nagu pähe lajatada ei olegi mõtet. Mulle kuulun vist sinna vanusekategooriasse, ma vaatasin, kõik on head autorid ja ausalt öelda loeks huviga teemadel, ütleme nii, et ma teeks üleskutse vanematele, et kui meil siin saate alguses oli juttu, et tuleks lastega rohkem aega veeta ja ja nendega rääkida, siis täheke on see, millest saaks rääkida, loete mõlemad läbi õhtul ja siis arutate, kellele, mis meeldis, teevadki niimoodi. Suurepärane, ma ei avastanud jalgratast, aitäh saatesse tulemast, Ilona Martson ja palju õnne tähekesele ja jõudu, jaksu kõigile tegijatele ning kes veel ei ole tähekesed avastanud, siis leidke see aeg, vaadake, lugege, seal on palju põnevat aitäh soojade sõnade eest. Ei? Ei? Ei. Ei. Ei. Ei. Ei mina ei mina, ei mina ka. Mina. Ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina ka. Nii et vaadake siis mina KE lehele. Tänaseks on huvitav saade läbi minu nime Krista taim. Ma tänan teid kuulamast ja soovin kena päev. Kuuekümnendate Rooma Weiri naivistlik jutt tundus ta Kuid see õpetas meid