1920. Et isa oli nii karjapoisina lapsepõlves ise omale meisterdanud viiuli, kuna see viiulaga jäädes seal kuskile Nižni niiskesse tuppa, papa oli hävinenud, siis tahtis ta, kuni ta nii ise nagu muusika juurde ei pääsenud, siis tahtis ta kindlasti, et mina kuidagi muusikat teeksin. Ja selleks ostis ta ühe naabrimehe käest, kes meie elasime kõrvalkorteris ja purjuspäi koju tulles võttis seinalt viiuli, lõi selle lihtsalt tükkideks. Tema ostis nüüd riiulitükid ära ja kuna ta elukutselt oli tisler, siis liimis selle viiuli kokku. Ja, ja see pill on mul tänapäevani olemas ja tahtis, et ma õpiks viiulimängu. Lapsena ma olin väga häbelik, ega ma julgenudki seda viiulit nii-ütelda puutuda, aga mulle anti siis ta kätte, et kuule poiss, missioon, mõni teine poiss seal nurgas istub maas ja õpib viiulit ja sinul on riiul ka olemas, aga sina ei mängi. No mina siis vaatasin ka seda viiulit igast kandist, aga igavesest mängimist midagi välja ei tulnud. Kuna mul ka nii elementaarsed oskused puudusid. Siiski. Ma mäletan, et oleks niisugune. Lauluviis sealt Läänemere kalda pealt on kuulda Linda leinahäält. Ma ei tea isegi, kes selle autor on. Aga seda olin kuulnud kodus ja selle viisikesema ikka viiuli peal mängisin ühe keele peal välja ka, aga rohkemaks tookord ka ei saanud, aga viiuli kaks ma olen siis nii rohkem tegelema gümnaasiumis olles, kuna meil oli gümnaasiumis sümfooniaorkester. Ja see sümfooniaorkestri dirigent, kes oli ühtlasi Pärnu Endla teatri operetijuht nii-öelda dirigent seal. Ja õpetas poistele ka seal viiulimängu ja kuna minul oli viiul olemas, siis läksin ka mina tema juurde õppima. Õppisin seal siis nii aastakese või kaks, isegi jah, jaa. No see oli nii peale koolitunde. Ja Ma tahtsin siis ikka kangesti sümfooniaorkestrisse saada, aga vahepeal lõpetas. Mulla hakatakse Ellot mängima, nii ma siis sattusingi viiuli pealt tšello peale õppisin, tema Joshelluti ajasin ka sümfooniaorkestrisse, mis oli üks minu niisuguse esimese soovunelma täitumine. Tekkis omal niisugune arvamine ja nii öeldi mulle ka teiste poolt, et mul on ka lauluhäält. Ja siis ma hakkasin ka kooris laulma, kõigepealt muidugi koolikooris. Aga selle kõrval ka veel. Pärnu Endla juures oli üks Endla muusikaosakonna segakoor. Kas seal ja seal lauldes siis nii üks kui teine koori liigetest, kes Pärnu kohaliku lauluõpetaja Helene Rebase juures õppisid soovitasid ka mul sinna minna. Laurate Rebane leidis, et mul on häälematerjali professionaalseks tööks ja tegevuseks. Ja võttis mind siis oma juurde õppima, ilma et ma selleks eest oleksin tarvitsenud midagi maksta. Sellega siis algas ka minu esimesed soolo ülesastumised, nii-öelda kõige esimene neist oli õpilaskontserdil. No ja peale selle siis ka mujal, nii kohalikudel, pidudel või üritustel õppides Pärnus juba aasta või isegi natukene rohkem. Tekkis mul siiski arusaamine, et ilmalises süstemaatilise tööta minust lauljat siiski ei saa. Vähe sellest, et ma õppisin vokaaltehnikat, oli veel vaja õppida ka muusikat, nii muusikateooriat kui esteetikat, muusika, ajalugu, kõike seda kohapeal muidugi võimalik ei olnud ja ma hakkasin nii tasapisi oma mõtteid seadma selle poole, kuidas saaks astuda konservatooriumi. Kuna ma laulsin pärnu, tähendab Endla muusikaosakonna segakooris ja laulupidu oli just ukse ees siis koori koosseisus tulin ma Tallinnasse laulupeole ja ühes sellega kavatsesin ära kasutada seda Tallinnas olemise võimalust ja püüda pääseda kord ka konservatooriumi õppejõu Aleksander Arderi jutule tema palge ette ja kuulda tema arvamust minu plaanide ja tuleviku suhtes. Arthur elas tookord vest, teda nimetati tookord suureks roosikrantsi, üks igatahes praeguse Lauristini tänaval oli üks puumajakene, see majakene enam ei eksisteerib. Seal on nüüd suur suur maja ehitatud puumajakese teisel korrusel. Ja mina oma sammud tema poole siis seadsin. Ja aga ma ei tabanud teda kuidagimoodi. Kuuendal korral, kui ma uksekella helistasin, siiski uks avanes ja maestro tuli hommikumantlis mulle vastu. Ma siis rääkisin oma tagasihoidlikud soovid ära, tema oli kohe nõus. Mis siis lähme tuppa lähemaga klaveri juures ja kuulame järgi, mis teil siis seal olemas on? Mul muidugi süda värises sees, et ei tea, mis otsus nüüd tuleb mitmesuguseid kolmkõlalaulmisel ja proovis sealsamas ka musikaalsust ja sees rütmitunnet. Ka väikene, niisugune teoreetiline eksam. No ja andis oma kindla otsuse, et sügisel tuleb tulla konservatooriumi. 1933 sügis. Tulingi see oli nii-ütelda küll hüppamine kinnisilmi teadmatusse pärast igasugused majanduslikud võimalused selleks peaaegu puudusid. Aga, aga kui ütlebki Eesti vanasõna? Julgus on teinekord pool võitu. Ja nii ta oli minulgi. Vastuvõtueksamid läksid päris libedalt sisse, ma sain. Ja kuidagi siiski suutsin omale leida ka ulualuse ja õppimise võimalused. Professor Arder või nagu me kõik teda hüüame, tema õpilased, pappi, Arder võttis mind väga soojalt vastu. Ja meie töö kulges terve selle konservatooriumi päevil väga üksteise mõistmisega sooja sõpruse vaimus. Harderi väga suured teened on neu needed. Peale vokaaltehnika mida ta oma õpilastele püüab anda, innustab ta väga tungima muusika sisusse ja esitatavate laulude lahtimõtestamiseks. Ja seal suudab ta õpilasi väga innustada ja kaasa kiskuda ja et minugi õppetöö läks nii edukalt. Selles on maestro, on muidugi kõige suuremad teened. 1938. Kevadkomisjoni otsus oli ülimalt üksmeelne. Värsked diplomand lõpetas hiilgavalt. Sellel samal kevadel toimus ka Viinis lauljate konkurss või õieti niisugune võistluslaulule klaverile ja puupuhkpillidele. Täpselt öeldes. Siis oli. Küll üks minu niisugusi kauaseid unistusi, ma mõtlesin igal kevadel, kui ma teisi nägin lõpukontserdil, et kuidas mina seal saaksin esineda. Aga nagu näete, sellest ma jäin ilma. Sellepärast et. Ma pidin ennem Viinis olema kohal, kui see kontsert toimus. Muidugi Viini sõitsin ma mitte eriti suurte väljavaadetega mitte eriti suurte lootustega sõitsin ma rohkem õppereisile kui võistlema. Mina ei kujutanud iialgi ette, et ma sealt seal mingisugune kohale tulen. Mind huvitas ainult nähe kuulda Viini ja tutvuda sellega, milline on siis rahvusvahelise konkursi tase ja mida õieti nõutakse ja kui hästi teised seda kõik teevad. Eks ma ise muidugi püüdnud ka ikka anda omas mõtteski oma parima, aga ka nii kõige salajamisemas südamesopis ma küll ei hellitanud mingisuguseid erilisi lootusi. Esimene niisugune lootusekiir võib-olla hakkas paistma siis, kui peale eelvõistluse tuli minu juurde üks žürii liigetest, õnnitles mind ja mina, nii. Rääkis nii mõningaidki sooje sõnu. Ja vot siis tekkis mul niisugune arvamine, et ega ma siis see kõige viletsam ikka vist ei olegi. Aga peavõistlus, seal oli meil võimalik muidugi kõiki teisi ka kuulata. Ja kui ma siis kuulsin esinemas paari itaallasest baritoni, kes konkursist osa võtsid, siis oli minu lootuste termomeeter jälle nullis. Sellepärast et nad laulsid ikke väga ilusti, minu arvates. Aga ühtlasi sellega tekkis ka niisugune. Tagantjärele olen seda mõelnud, mis mind siis innustas või vist vist lõi välja see kuulus eesti jonn. Minu peamine kontsert number seal oli Rossini ooperist Sevilla habemeajaja Figaro kavatiin. Ja nagu selgus, oli professor arteri strateegiad väga õige. Tema soovitas mulle, et kõigepealt, kui sa ikka lähed laulma, siis laula ikka Figaro ära ja vaatame siis, mis edasi saab. Peale minu vist keegi teine Figoragavatiini ei esitatud. Ja sellega oli siis mul ka niisugune edu, et ma tulin koguni esikohale. Ma töötasin üks terve hooaeg Viini rahvaooperis ja natukesega peale. Selle nimel, nagu kõikidele teada, algas esimesel septembril 1000 939. aastal sõda Saksamaa ja Poola vahel. Sellega oli minul seos kodumaaga ja vanematega katkenud ja ma hakkasin nõutama kojusõiduvõimalust. Ja nii siis nii kurioosne kui see ka on, ta andis minu tookordne intendant. Mulle Viini rahvaooperis puhkuse kuni sõja lõpuni. Ta vaesekene muidugi mõtles, et sõda lõpeb nii kuu või paari pärast. Aga me kõik ju teame, mis, mis sellest sai. No ja sealt alates ma jäingi siis kodumaale ja. Kui saabus meile nõukogude võim, astusin Estonia teatriteenistusse. Esimene osa Estonias oli mul padaemanda, nimelt laulsin ma Karl Otsa 25 aastase lavategevuse juubelil mis oli ühtlasi ka esietenduseks. Siretskit. Ning edasi. Edasi tulid kümned uued osad, kümned erinevat karakterit. Shermo, Verdi, Davjaatas, Olav haavavikerlastes, Tonio Leontavaloppajatsites, Johanaan, Richard Straussi ooperis Salome Figaro, Sevilla habemeajaja S ja palju teisi. Täielik loetelu läheks pikale. Sellepärast nimetagem edasi vaid tähtsamad Oniginud deemon ja Vambo Rigolettot siis nägistoffelis Raju, Igor, Boris, Ruslan, Scarpia, Tomski Alma liiva ja hollandlane räzonoi ja Petrootsia, Renato ja Lembitu. Ning muidugi Madeta. Me ei hakka siinkohal kordama neid kõrgeid hinnanguid, milliste osaliseks Tiit Kuusik on saanud ajakirjanduses ja inimeste südameis. Aga milline roll temale endale kõige lähedasemaks on jäänud? Üks osa, mis, mida ma hea meelega alati laulan ja mis mulle tõesti südamelähedane on, on ju Boriss Mushowski ooperis riskolonov. Aga kontrastina võiks öelda, et sama hea meelega laulan maga Figaro Rossini, Sevilla habemeajas. Ja ma olen seda alati D öelnud, kui minu käest küsitakse, milline on teie lemmikosa. Et ma ei oska seda mitte öelda, missugune see minu lemmikosa on, kui ma olen laulnud paar või kolm korda Figaro järgi mööda, sest ma tahan kindlasti Borissi laulda ja kui ma olen laulnud kolm korda Borissi järgi mööda, siis kõige parema meelega laulan Figaro. Paistab nii, et kunstnik siiski vajab vaheldust. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad just kõige rohkem sellised osad kus peale laululiste võimaluste on olemas ka tugevad dramaatilised võimalused, tähendab mis nõuab peale laulmisega tugevasti näitlemist. Üks viimaste aastate suurimaid saavutusi Tiit Kuusiku laulja näitleja loomingus on nimiosatäitmine Tšaikovski ooperis Mazepa. Sellega kinnitas kuusik järjepanu, et tema kunstil on silmapaistev koht kogu Nõukogude kaasaegses esinemisloomingus. Ümmarguselt veerandsajandi jooksul pärast konservatooriumi lõpetamist con Tiit Kuusik töötanud ooperirollide täitmise kõrval ka kontserdilauljana. Kui ooperiliteratuuris on tema ampluaa, leia kunstniku temperamendile kõige lähedasemad heroilise ja dramaatilise kallakuga karakterit siis pakub kammerlaul siini mõnitigi lüürilist vaheldust. Schubert, Suuman ja kriig, Rimski korsakov jääk. Tšaikovski on need nimed, mis kõige sagedamini on esinenud tema kavades. Eesti helilooja-ist on ta palju laulnud Mart Saart. Ja kes ei tunneks tema esituses Villem Kapi romansse, kui kustub suvepäeva viimne vine ja vang. Vangon kirjutatud Puškini sõnadele. Et mõista eesti rahva hinge muusikat ja mineviku, lugesin ma kõike, mida leidsin enne, kui tulin teid kuulama. Ja ma mõistsin nüüd seda kõiki. Suur tänu teile tiitli andnud. Võtke vastuse raamatuke, lugege seda ja te mõistate paremini vene rahva hinge. Muusikat, mida te nii haaravalt esitati? Need sõnad lausus 1950. aastal üks lihtne Nõukogude tütarlaps Riina Firssokaalida nimi kinkides oma lemmikule Puškini kogutud teoste teise köite. Puškin on üks Tiit Kuusiku sügavamaid kiindumusi. 75000 saame kilomeetreid kokku lugeda, mis Tiit kuusikule ja tema kunstile sõpru on toonud. Aasiast Kesk-Ameerika nii 75000 on ainult kilomeetreid. Paljon sõpru. Liikuma hakkasin ma. Suuremal määral just välja arvatud esimesed muidugi Moskvas, Leningradis ning kontsertkorras rohkem mis toimusid juba 47.-st 48.-st aastast või isegi 46.-st aastast alates. Aga rohkem hakkasin liikuma võib-olla tõdesse 53.-st aastast Ukrainas. Samuti olen ma olnud Kaukaasia vabariikides ja möödunud suvel Taškenti Tadžiki pealinnas. Ma olen käinud nii, et ma olen liidus võrdlemisi palju ringi reisinud ja 1000 957.-st aastast alates viisid reisinud mind ka paljudel kordadel üle Nõukogude Liidu riigipiiri. Nimelt 57. aastal esines ma Soomes Helsingis kotkas, varg auses. Ja edasi siis Rumeenias juba nii ooperites kui ka kontsertlaval. Bukarestis pluusis Dimišuaaras siis edasi. Poolas olen ma käinud Varssavis sülana Kuuras, Luutšis, Katovitšis ja. Ungaris Budapestis ja teistes väiksemates linnades, siis olen ma käinud Hiina rahvavabariigis, kus ma ligi kuu aega reisisin ringi esinedes niisugustes suurtes linnades nagu Peking kahel korral siis uhan, kantoon Shanghai, ja edasi Islandi, siis olen ma laulnud ka. Kuna seal ooperiteatrit ei ole siis soolokontsertidel siis üks väga huvitav reis oli mul Mexicosse, kus oma rahvusvahelise ooperisesooni puhul laulsin poriscodonovis peaosa. Ja veel viimane reis oli mul Norrasse, kus ma kergejalgset Figarot mängisin ja laulsin. Nii et liikumist on olnud võrdlemisi palju. Tiit Kuusik on suurte kogemustega kunstnik, kes kasvatab Tallinna konservatooriumis järgnevaid põlvkondi mis on tal neile ja üldse noortele lauljatele kõige enam südamele panna. Kui esitada küsimus nii, et mida ma võiksin öelda oma noorematele kolleegidele noorematele lauljatele, soovituseks, siis tahaks võib-olla südame pealt ära öelda niisugust asja, et ärge jääge saavutatult puhkama. Ma olen seda mitmeid kordi nii märganud, et inimesed saavutavad ühe positsiooni ja jäävad nagu mõtlema ja ootama, et neid on kõik käes, ei ole. On tarvis töötada edasi ja ma ütleksin, niimoodi, võib olla näiteks oma kogemustest niisugune okas mis mind torgib kogu aeg ja ma mõtlen, et ta peaks teidki torkima. See on see janu ilu järele, janu selle järele, et teha ühte asja ikka veel paremini ja paremini leida oma vead ja neid püüda kõrvaldada. Kuidas ta silme eest mööda kuusiku loodud oneegin Rigolettot Igor Voris mas epa kerkib tahtmatult üles küsimus. Mis on järgmine? Milline osa igatseb hinges? No konkreetselt otsekohe nime peal ei oska nagu panna, ma tean, et Estonia ooperirepertuaaris pidi juba isegi lavale tulema, aga lükkus edasi. Richard Straussi ooper Roosikavaler. Ja seal paistis mulle olevat väga nii huvitav ülesanne. Mina isiklikult ei puutu Richaschhausiga kokku küll mitte esmakordselt kuna ma kasseli ooperis laulsin tema ooperis Salome Johani partiid kuid eesti ooperilaval siiamaani. Nonii, Richard Straussi ei ole esitatud nii et see oleks kindlasti meie ooperipublikule väga huvitav, mis aga neid nii kaugemas perspektiivis on, selle kohta ma ei oska praegu nii täpset vastust anda. Tahaksin vaid öelda ühte, et ja vahepeal meie oma heliloojad olid päris virgad kirjutama oopereid, kus ka minul oli tegemist ja võib-olla oleks tegemist olnud. Nii tahaks avaldada niisugust soovi, et meie nooremad heliloojad ka näitaks, mida nemad sellel alal on suutelised korda saatma ja võib olla, äkki leidub minulegi, mõni suutäis seal laulda? Kindlasti kui vaid noortele jätkuks sama väärt energiat, sisemist põlemist, tahte ja tunde pinget. Kuigi nemad teeksid eesti ooperi oma asjaks, nagu seda tegi ja teeb Tiit Kuusik. Et tõusta kunstis mehi kõrguseni. On vaja tükk tõsist ja aeganõudvat tööd.