Käib tuul, tuhiseb ta ta. Tere õhtust, väike sõber. Täna me räägime patsidega, varese tüdrukust. Elasid-olid, kord kolm naisevõtjat, venda, elasid nad nõndamoodi kaua võimendike, kui ükskord ütles vanem veli nooremaile. Kõik läbi, mina enam ei jaksa. Kaua medite niiviisi isekeskis elame. Homme läen endale naist otsima. Järgmisel hommikul tõusis vanem vend üles, jättis noorematega hüvasti. Nüüd kõik head aega. Ja hakkas hea õnne peale minema. Läks, kuhu jalad viisid, astus kaua või veidike, kui jõudis viimaks häälde jõe peal silmuste hulka, varrisid harakad, jagaarlaid askeldama. Lähemale minnes nägijaid, linnud, vaat mõrda jõkke laskma. Mõni raiub jääd. Mõni ammutab Sulti välja. Mõni sätib mõrda paigale, tähtsake astub ligi ja küsib. Rahvas, mis te siin teedee, varesed, harakad ja kaarnad. No ma. Ei saa, tuleb ikka ise, näe, kõnnib Vietnami lõikes. Näen endale kallist kaasat otsima. Ega teie äkki ei tea kedagi juhatada? Kaugelt tulnud unepoeg, aitame siis sel aastal mattidega näide. Aga ma ei pea ju üldse, milline teie õde on. Kui tahad, mine meie majja ja vaata seal meie noore põde ongi. Läkski mees nende maja juurde. Vaevalt sai ta ust paotada, kui seest vurtsatas välja suletutiga. Ta lendas kraaksudes minema. Vanem vend astus tarre ja nägi lavad sil vanaeite istumas. See küsib. Teadvus kaugelt tundmatule poed. Mees vaatab ja vaatab aga patsilist tüdrukute silma, kuskil siis ütlebanaema. Endale kallis kaasad, kaeva naist, otsi kaugelt vedela antena taltunud mees. Ega sa kuskil mu poegi-tütreid pole näinud? Vaeva? Sa oledki inimest, ainult jõekäärus olid varesed, harakad, kaarnad mõrda laskmas. Emad ütlesidki, et ma oleksid lubasid oma patsidega õe mulle naiseks anda. Ana istub veidikese ja küsib siis veel mu patsidega tütart, sa siis ei näinud sammuti? Vanaema õe ka patsiendist tüdrukud pole ma näinud, ainult üks oledutiga lendasid ukses kraaksudes väljad, Vanaid vihastus ja tõusis. Ta tõusis püsti, haaras jämedast saua ja lõi sellega vanemale vennale pähe. Muidugi olla. Ning kaugelt vette ja laante tagant tulnud mees muutus sealsamas paigas kiiviks. Koju jäänud nooremad veljed oma pead kaua või veidike ootavad päevast päeva veenda tagasi, aga see ei tule ega tule. Siis ükskord ütleb keskmine vend nooremale. Küll nüüd koju elasin edasi, ma olen homme vanemat venda otsima, võib-olla leiangi ta kusagilt, kui veelgi hinges olnud. Järgmisel hommikul tõusis keskmine vend üles, jättis nooremaga hüvasti, hüvasti. Ja hakkas minema. Läks vanema venna käidud teed pidi, astus kaua või veidike, kui jõudis ükskord jõe äärde. Jõekäärus, silmuste vares, harakad ja Kaarneid ringis piimas. Mees läks lähemale ja nägi, et linnud asutavad mõrda jõkke laskma. Mõni raiub jää. Mõni ammutab sulpi välja. Mõni sätib mõrra vaiu paigale. Astub. Vend ligi ja küsib. Rahvas, mis te siin teete? Kaugelt onu tuleb, näed, nimelt, laseme mõrda. Kruusaga kõnnib pikka või lühikest tee. Otsin oma vanemat venda taga kadusta teele juba hulk päevi tagasi läks endale kallist kaasat vaatama, naist otsima. Ega teie teda äkki näinud olek? Miks sa ei näe, neid näinud? Ei käinud. Mõni aeg tagasi tuli isegi üks mees ja ütles, et läheb endale kallist kaasa. Siis läks ta meiega, ei jää. Aga kuhu seal teevad seda meie, meie, meie tuttarri, see ema on? Vahest oskab juhatada? Olge tänatud, hea rahvas teadust andmast. Lausus vend ja läks maja juurde. Vaevalt sai ta ust paotada, kui seest vurtsatas välja suletutiga vares. Ja lendas kraatsedes Minedas. Mees astus sisse ja nägi lavatsil vanaeite istumas. Ja kust kaugelt tulnud tuulepoeg koole? Otsin omab enda taga asus ta mõni aeg tagasiteele, läks endale kallist kaasat otsima. Ega sina, vanaemad, Ati, midagi tea? Ei tea, pojuke ei olematu venda näinud. Käega sina äkkima, poegi-tütreid pole kohanud. Ei ole juba pika tee jooksul ainsatki inimest näinud. Ainult varesed, Barakade kaarnad olid siin jõekäärus mõrda laskmas. Nemad ütlesidki, et ma siia tuleksin Nende ema käest oma venna kohta ehk teadus saaksin. Ega kino vanaemake ei tea, kus vareste Arakatega, Arnate emoon. Anaid istuge, istuge sõnatult, kuni lõpuks küsib. Ei näinud sa siis Camubatšilist tütrekest. Vanaema tüdrukut pole samuti kohal. Ainult üks suletutiga vares lendas siit aresti raatsudest välja. Vanaid vihastus ja tõusis sajatades püsti, saajotan, sajatan, haaras jämeda saua ja lõi sellega keskmisele väljale pähe masti. Ning samas muutus mees kiviks oma venna kõrvale. Pihlap noorem veli äkki üksipäini kodus igapäeva ootab vendi tagasi, need aga ei tule ega tule. Hakkab nooremal vennal nõnda, oodates siis ükskord mõtleb, kaua ma ikka niiviisi kaalukalt vôi agendi otsima minna, kui mõlemad hukka on saanud, ehk kuuleme vähemalt mingit. Järgmisel päeval hakkaski väljake minema. Läks vendade käidud teed pidi, astus kaua või veidike, kui jõudis viimaks jõe äärde jõe peal silma seda hulka Vaareseid, Arakad ja Kaarnaid. Lähemale ja nägi, et linnud võtavad mõrda jõest välja. Mõni raiub jääd. Nonii ammutab Solpi mõli, vaatab mõrda üle. Jagalam palju, mõrd lausa pilgeni täis. Noorem vend astub ligi, tervitab ja küsib, rauas, vaatate mõrva üle, varesed, harakad ja kaarnad käratsevad, läbisid. Otsin oma vendi taga läksid nad hulk aega tagasi kodunt välja, kuid pole tänase päevani tagasi tulnud. Ega teie neid näinud ei ole? Nägi ta kell kaks meest käsitu. Siis läks ta teie majja, aga kuhu sealt edasi, seda meie ei tea. Kelle teine mees. Juhatasime ta enda poole, aga mis ta sai, seda me ei tea. Ja ei tea. On kadunud ja tema käest vahest kuuled, kuhu su vennad läksid? Mees lauses lindudele mitmekordselt tänu, aitäh, aitäh, aitäh. Ja läheks juhatatud maja juurde. Vaevalt sai ta ust paotada, kui seest vurtsatas välja suletutiga vares. Ja lendas kraaksudes minema. Vend astus sisse ja nägi lavad silistutwanaid keset taandata kala omab kõrvu kaks suurt kivi. Vanaid küsib. Kaugelt tulnud, tuleb aeg kohale. Otsin oma vendi taga, ega sina vanaemake näinud? Iba jõkke pole näinud? Aga ega sa mu poegi-tütreid pole kohanud. Miks see kohal, et vanaema kohtasin, küll nõutasid seal jõekäärus, mõrda, kõik puha val keskkirjatud kasukaid rahvas, lihtsalt tore oli vaadata. Ja kui palju kalale püüdsid võrdlase pilgeni täis. Nemad mulle ütlesidki, et sina vahest teadku vennataksi. Vanaid vaikib veidike aega ja küsib seepeale. Ega sa äkki mu patsidega tütargi näinud? Muidugi tumedas kirjatud kasutas kellukesed varrukaid ja helmeid kõrvus. Naerdes ja lauldes läks ta välja, kui ma ukse avasin. Vanaeit rõõmustab, rõõmustab ning sõnab siis nooremale vennale. Assellidelt nägid kibu patsilist tütrekest ja mõrda nõutavaid lapsukesi. Kallis võlusõnatooja pojuke, Toometi kohe. Toon midagi süüa lauale, sättis Vanaid sööke, jooke, kui mõrranõudjad jõe äärest tagasi jõudsid. Kõik puha valges kirjatud kasukas rahvas. Maja sai korrapealt inimesi täis, nende järelastust sisse tumedas kasukas, patsiline tüdruk. Helmed kõrvus ja kellukesed varrukaid. Siis anti patsiline tüdruk nooremale veljele naiseks. Hakati pulmi pidama. Vanaeit aga tõi eluvett ja piserdas sellega põrandal lamavaid suuri kive. Ärkasid, vanemad vennad ellu, rõõmustasid. Ja elabki nüüd noorem veli koos vanaeide patsilise tütrega. Otsivad ka vanemad vennad endale kallist kaasat. Otsivad ja otsivad, aga kuidagi ei leia.