Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Port. Alanud aasta võib kujuneda tehnoloogia vallas romantiliseks, kui üle tüki aja püüab inimkond külastada Kuu pinda. Kuigi võiks ju jätkata USA uue presidendiga seotult populaarseks saanud alternatiivsete faktide ehk eksitava jutuga siis olgu ikkagi töö nimel märgitud, et hiinlased maandusid alles suhteliselt hiljuti, 2013. aasta detsembris Kuu pinnale oma mehitamata kulguri. See juhtus ilma suurema meediakärata, nagu saatis vaikus vahepealsel ajal Kuu pinnale kukkunud ning seal purunenud inimese loodud ülejäänud Teislike seadmeid. Seetõttu jääb enamuse teadvuses Kuu külastamise kuldne ajastu aastakümnete taha. Toona sünnitas külm sõda mitmesuguseid rivaalitsemine väljundeid, milledest üheks oli siis kosmose vallutamine. Edusamme saatis tavaliselt vali meediakajastus. Kõige aktiivsemad olid kuuekümnendad aastad. Kui dekaadi lõpuks jõudis pärast rohkem või vähem õnnestunud mehitamata sondide kuubinnale pillutamist teha tolle taevakeha tolmu selle pinnale. Esimese. Jalajäljega inimene, ameeriklased käisid kuul kuuel korral, viimati aastal 1972. Ja nüüd äsja nädal aega tagasi, lahkus siit ilmast kokku 12-st viimasena kuul käinud inimene Jin Sernan. Astronaut tõdes toona kuult jalga tõstes, et see jääb nüüd küll mõneks ajaks inimkonna viimaseks sammuks Kuu pinnal. Kui taevane isa on armuline, võib-olla naaseb inimene sinna kunagi veel tagasi? Noh, tänaseni oli see soov, ajalooline artefakt, mis kedagi enam suurt ei erutanud. Vahepeal on maailm muutus ja muutusid ka organisatsioonid ning ajendid. Kes või mis võiks huvi kuu külastamise vastu uuesti ellu äratada. Kes oleks omal ajal uskunud, et selliseks võib saada infojanustele inimestele info merest vastuseid otsiv? Ettevõtte Google'i Lunar üpris koheselt inimesi kuule eibi, aga tegemist on väljakutsega, mis võib teema uuesti päevakorda tõsta. Firma asutas auhinna eesmärgiga arendada kosmose uurimisele suunatud arendustööd. Alanud aasta ongi huvitav auhinna statuudi tõttu mis näeb ette, et Kuu pinnal peab ära käima enne selle aasta viimast kellalööki. Auhinnafond on suhteliselt tagasihoidlikud 30 miljonit dollarit millest esimesena kuule jõudnu saab endale 20 miljonit. Täiendavaks tingimuseks on pärast kuule jõudmist uurida vähemalt kolmandiku miili ulatuses taevakeha tolmust pinda ja saata siis maale reisi, teekonda, kinnitavaid, pildi ja videomaterjale. Eksivad need, kes ei usuhuviliste olemasolusse, isegi kui nende oma kulu võib ületada auhinna väärtust. Kuludest saab kaudse vihje, kui 2014. aastal deponeerisid kaks ameeriklast kumbki 150 miljonit dollarit koha eest järgmise Nasa kuureisile. Teadete hinnangul olevat tegu olnud soodsa hinnaga mis võib ka tõsi olla, sest paar aastat varem pakuti potentsiaalset kuu-reisi-seitsmesaja-viiekümne. Miljoni dollari eest. Nasa võimalik Apollo projekt ise maksab miljardeid aga googli kitsina tundva auhinnafondiga väljakutsele reageeris ometi 16 võistkonda. Neist viiel on tänaseks olemas ka luba koduplaneedi pinnalt kuu suunas teele asuda. Luba on vaja. Tõnu 1967. aastal sõlmiti. Rahvusvahelisele kosmoses käimise ja taevakehadel uurimistööalasele kokkuleppele praktikas kõige vahetumalt ohtu omab aga maa atmosfäärist väljuda. Püüdva lennuvahendi võimalik kukkumine asustatud või võõra riigi aladele. Viimast võib siis tõlgendada sõjalise aktsioonina, juhul kui riski minimeerimiseks ei ole parem. Sõlmitud kokkuleppeid ega määratud riski realiseerudes selle eest vastutajaid. Seega esimest korda ajaloos asuvad kuu reisi teoks tegema organisatsioonid, mis ei toitu riigi rahakotist ega ole riiklikult juhitud. Iisraeli mittetulundusorganisatsioon stardib oma raketi kuule oktoobris. USA-s püüab sama teha kaubanduslik ettevõte. Indie tiim teeb koostööd Jaapani meeskonnaga. Pakkudes hommikumaa kuukulguri le küüti oma raketis ja siis on veel üks 15 riigi. Koostöö projektil põhineb võistkond, kes loodavad hakata tulevikus pakkuma kosmosereisija inimestele ning tehiskaaslastele. Seega pange nüüd siis valmis, sest kuu ja kosmos on peagi muutumas moekateks teemadeks.