Tere õhtust, head raadiokuulajad siinpool kinovärgiga, mandariin nagu ikka. Emilie Toomela, tere, Ralf Sauter. Tere, Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Tänases saates on meil väga-väga tõsised teemad, räägime filmidest Manchester by the siin Patterson ja kuudes Kerde. Kuues kord. Saate lõpus tuleb meile külla Kaarel Kuurmaa Docpoint eest, sest juba järgmisel nädalal, täpsemalt 25.-st kuni 29. jaanuarini vallutavad Tallinna kinoekraanid dokfilmid ühise festivali nime all. Docpoint Tallinn 2017. Oscari-gala nimel enam kaua jäänud ja nõnda ongi meil võimalus rääkida filmidest, mis suure tõenäosusega palju auhindu rokivad, palju kuldmehikesi. Ja üks põhilisi on siis Manchester paides, Sii draamafilm režissöörilt, Kenneth Lanerge, neilt, kes on varasemalt teinud jõgencountan mee Mistrali mis vist oli kahe Oscari nominent ja siis ka Margareti ja. Mängitud mees nimega lee Chandler, kes töötab maja hooldajana Quince nimelises linnas. Kui ta saab uudise, tema vend on südameprobleemid hinge heitnud, peab ta minema Manchesteri BTC-nimelisse linna, kus ta saab teada, et tema vend on määranud tema oma kuueteistaastase poja eestkostjaks. Paraku on ka tema varasemas elus juhtunud tragöödia, millest saab teada lähemalt juba filmi vaadates. Et tegemist on tõsise filmiga tõsistest inimestest, sellise väga traagilise looga väga traagiliste taustadega, ilmselgelt on kuidagi väga lihtne näha, miks see film võiks see auhindade jagajaid kõnetada, sellepärast et tehniliselt on hästi tehtud, siin on head näitlejatööd. Nagu öeldud, see teema puudutab emotsionaalselt, et kuigi minu maitse jaoks võib-olla on siin natuke sellist klaverit klimberdamist natuke liiga palju, et oma kahe tunni ja 20 minuti jooksul ta ikkagi vajutab neid emotsiooni klahve päris jõuliselt. Vahepeal isegi mängib piiril 10 minutit visteret. Et ma isiklikult mulle kuidagi mind natuke segab vist paljude hetkede juures filmidest see, kui tegelane näiteks saab mingi uudise või räägib, saab mingisuguse teate, mis, millel on siis näiteks mingisuguse kurva sõnumi ja siis kui hästi kurb muusika on samal ajal kogu aeg taustal võtab minu jaoks pigem seda mõju kuidagi vähemaks, kui lisab juurde, et mulle tundub see kuidagi väga läbinähtav. Aga sellistest karidest minu jaoks selle filmi puhul kannavad ennekõike läbi näitlejad ilmselt kesi ähvlekkes juba võitis parima meesnäitleja siis draamafilmis Kuldgloobuse, ilmselt ta saab siit, et ka Oscari tundub, et ähvlekkida peres on see näitlemistalent kuidagi väga ebavõrdselt jagunenud ja Kessi, kes ei olegi veel mõnda aega vist väga silmapaistvaid ekraanirolle teinud, on saanud sellest enamuse ja ta mängib selle sellise kompleksse rolli siin ikkagi väga-väga hästi välja. Et minu jaoks seda tema tegelase nihukest emotsionaalset arengukaart, et on, on, oli kõige põnevam selle filmi puhul jälgida. Ja et ma arvan, et see film võib-olla ka selle poolest võib olla raskesti vaadata, kuna ta ongi nii masendav ja siin läheb nii palju asju valesti, halvasti ja siis, kui enam ei oota, et nüüd võiks veel midagi halvasti minna, siis ilmub välja mõni uus detail, kuidas ikkagi olukord on nagu veel hullem, kehvem nagu elu seega jah, et, et selles mõttes see film on selline, kus minu jaoks ta väga hästi näitas seda, milline on elu paratamatus. Et need käigud, mis on tehtud, et need ei muutu Hollywoodi likult kuidagi nagu järsku heaks ei ole sellist õnnelikku nagu momenti sinna juurde toodud, mis, mis teeks kõik palju paremaks ja annaks nagu leebust, et see ongi üdini kurb film räägib peamiselt leinast ühelt poolt siis mida härra spoilidega ühte ühe lähedase inimese kaotusest ja teiselt poolt teiste lähedaste kaotusest ja sellega toimetulekust ja kuidas inimene leina tõttu lähebki täiesti lukku ja mõnes mõttes jääbki siin. Ja ma arvan, et sellist rolli oli kahtlemata väga raske mängida, sellepärast et see inimene oligi emotsionaalselt hästi suletud, samas pidi vaatajates tekitama tugevaid tundeid. Ja et ma omalt poolt väga kiidan ka teist peaosalist Michel Williams, kes väga hästi sobis ja täiendava seda näitlejateansamblit ja lisas omalt poolt momente, mis tegid selle filmi kuidagi veel reaalsemaks ja tõitle vaatajale lähemale, et jah, kahtlemata väga melanhoolne film, mis, mis on taas väga-väga mõjus ja hästi. Michael Williams on tegelikult nagu mõnes mõttes hea näide sellest, kuidas seda filmi ikka müüdud, selliste väga suurte sõnadega distreileris oli ka kuskilt võetud kellegi arvestusest lauset Michelle Williams on meeletult võimas siin ja tegelikult on, et ta on hea siin filmis, aga tema roll on siiski suhteliselt piiratud kolmes stseenis kokku. Režissöör, stsenarist, genetlanagan ei ole just väga kuulus küll, aga ta on varasemalt olnud kaks väga head film ja üks nendest nimega Margareta, et sellega tal oli üks tõsine probleem, sest filmiti 2006 ja mõnes mõttes ka sarnane lugu, et tegeleb just süütunnetega nii edasi. Ja see oli vist kolm tundi pikk ja siis stuudio ütles et kuule, et, et seda on liiga palju, et lõikame lühemaks ja siis sellele järgnes mingi viie aasta pikk, kuna sihuke jama umbes, et ta ei saanud seda vähemaks. Lõpuks tuli mingi kahed unisena lõpuks välja vist. Ja vist ma saan aru, et Manchester jubedas, siin aga sündiski suuresti sellest sellest valust, mis kaasneb Margareti tegemisega tema jaoks. Ja tema filmides on see, et noh, ma arvan, et seda näidet, et kui sa tahad teha filmimist näiteks sellest tüdrukust, kes näeb pealt bussiõnnetust või midagi, siis ta põgeneb, terve finantsilm tegeleb tema süü, aga et see, et selline lugu nagu, et teha seda kolmetunnisel teadvustada seda kolme tunni sees, et see näitab väga, tahab süüvida nendesse tegelastest, näidata, mis neid mõjutab ja mida nad tunnevad ja Manchesteri puhul ma tundsin sama asja, et ta ei ole küll kolmenditekt natuke alla kahe tunni, aga siin tegelikult arvestades, et on palju tegelasi, igal tegelasel on ka mingid oma valud, siin on väga palju lõhutud perekondi nagu noh kõik inimesed on mingil määral lõhutud sellises seisus ja film vaatab neid kõiki tegelikult päris põhjalikult ja siin on ka selliseid flazbeke siis ütleme mille kaudu me saame tegelikult teada, et lisaks sellele case'i ataki vend on surnud mitte vennaga, siis tema tegevuse. Siis tuleb välja, et tegelikult tema varasemast elust on ka üks selline traagikat siin minevik ja olevik põimuvad kuidagi väga ilusalt. Minu arvamus on see, et pärast pärast filmi nägemist mult küsiti, kuidas meeldis ja mõtlesin siukse kummalise lauset, et millestki ei jäänud puudu. Aga sellest sellest, mis oli, ei olnud nagu ka piisavalt, mis kõlab kuidagi vastuoluliselt, aga minust tegelikult see annab väga hästi edasi Tallinna geneeriline veidi, et justkui selline tunne, et hästi jutustatud lugu, aga mitte midagi sellist uut pakkuvat või sügavalt meeldejäävat. No ma arvan, et me oleme väga head reklaami sellele filmile teinud, et esiteks on lüüa saanud režissöör väga masendav teema. Kurblikud näitlejad ja lisaks on õues pime talv, et kahtlemata talve film väga masendav mõjus. Michelle Williams, et siis tõepoolest tema roll on, vaatamata sellele, kui silmapaistev ta on, selle filmi reklaamikampaanias on väga väike, mina kiidaks hoopis Lucas'e hedghesid selle pojaga pojana selle hukkunud venna pojana, kes kelle stseenid siis peategelase liiga on ka minu meelest selle filmi mõned kõige tugevamad, et kui siin on juba korduvalt mainitud seda, et see film on selline tõsine ja kurb siis ta tegelikult nagu päris nagu noh, ta ei ole kindlasti kõige masendavam masendavamate filmide sellest, mida ma näinud olen, siis siin on minu meelest ka vahepeal päris siukest head ja ootamatut elulist huumorit, selles stsenaariumi nendes nendes suhetes, et ta kindlasti ei vaata nagu ainult seda elu kuidagi negatiivset poolt kurbi momente, et just selle uue potentsiaalse kasuisa ja poja suhetes on siukseid väga kihvt, vaimukaid momente, kus nad räägivad vastassugupoolest ja üleskasvamisest ja nii edasi. Aga et miks see film naguniikuiniivõrd tugev on? Minu mulle meeldib väga filmid, mis kuidagi tabavad just seda ajalist mõõdet, et seda, et, et mingisugused sündmused võivad muuta inimeste elusid, väga-väga-väga pika aja distantsi peale pöörata elusaatusi tõesti nagu pöördumatult ümber ja tihti kuidagi Hollywoodi filmid, sellised oli ameerika filmid, üldse on sellised, kõik juhtub kuidagi kiiresti äkiliselt, kõik peab olema kohene, kõik võib juhtuma kohe. Nii head kui halvad pöörded, alati on enamasti mingisugune õnnelik lõpp, mida sai mainitud aga see filmist, kui ta näitab, kui vähe on neid lihtsaid lahendusi või kui raske on leida mingisuguseid selliseid kui raske üldse sellist inimest lohutada, kes on nii suure, ütleme traagiliselt nisu traagika. Üks asi, mida me ei ole veel mainida, on see suur dilemma geisha plekitegelase jaoks on see, et kas siis kolida tagasi sinna linna, kus ta töötab maja hooldajana, võtta siis surnud vennapoeg endaga kaasa, poeg ei taha lahkuda siis Manchester Paide linnast või siis kolida Manchester paides sisse, kust tema enda elust oli ka noh, selline tulev traagika, muuseas Andrei, nüüd rääkisid siis üks huvitav asi selle filmi puhul on see, et kui sa rääkisid need selle pleki venna surmas tema pojast siis tegelikult see kuueteistaastane poiss, ta tegelikult tuleb kaotusega paremini toime, kui siis oli tegelane, kes, kes on tunduvalt vanem, et noh, kui vaadata seda, mis on juhtunud case'i ataki tegevusega, kuidas tema elu pärast seda on jätkunud, siis see poeg tegelikult palju tervemalt tuleb sellega toime. Ja kui sa mainisid seda näitlejat, kes poega mängib, siis sinna jah, ühes stseenis, tal on paanikahoog ja vot see on väga tõesti väga realistlikult veenvalt tava päramis. Paanikahoog on väga hästi näitlejate koha pealt ja ma ei oska küll kellelegi ette heita midagi. Ja mina naersin ka ikka korduvalt, seda vaadates on ta nagu depressiivne film, aga jah, sellised depressiivsus mõistused kuidagi kuidagi ütleb, et elu läheb ikkagi edasi ja võib-olla mitte kõige paremini, aga ikkagi läheb edasi või ei olegi mingi minu vastuoluline lausa. Me kaitseme positiivse tunde sisse kogu arvestades, kui traagiline see lõppkokkuvõttes. Mul on hea meel, et Ralph sellise toreda kirjeldava lause ütlesime, sime avastada väga hästi selle kogemusega minu jaoks kokku, et midagi ei olnud nagu puudu, aga samas ei olnud ka piisavalt, et ma olen selle filmiga samamoodi, ma saan absoluutselt kõigele, mis te olete head selle filmi juures välja toonud, täiesti nõus. Aga ma pean ütlema, et ikkagi filmi lõpus mul oli selline nagu Andrei kohati on mõne filmi kohta öelnud, et niisugune tunne, et ma pean ausalt ütlema, et minul selle filmiga selline asi kuidagi need emotsioonid ja, ja, ja need tegelased ja hästi välja mängitud, aga nad ei pannud kaasa elama. Ja kusjuures, kui sul on eelmise aasta lõpust ja nüüd kohe jaanuari algusest on kinodes meil üsna mitmed filmid, mis tegelevad sellise raske temaga nagu lapse kaotamine. Et mingi nagu selline laine on tulnud. Et näiteks, kui kõrvutada, ma ei tea sarnastel teemadel mängivad kollaterjal biootiga, seda siis loomulikult Manchester by the siia on selle kõrval hea tugev film. Aga ma pean ütlema filmielamuse mõttes kulaterjal. Birdi liigutas meid oluliselt rohkem Manchester vaidlusi ja see on kohutav paine, millega käia ringi, kui sa tahad ennast filmikriitikuks nimetada kui ülejäänud kõik. Et see film nagu kuidas droogi bow hindasid, kui siis tunned ennast selle üksiku inimesena, kes niimoodi mõtleb, selliseid ta lihtsalt korralik draama ja noh, vahel sellest piisab, tegelikult antud, piisas minu meelest ka? Jah, eriti olen ma nõus kesi ähvlekki rollisoorituse kiitmisega siinkohal keisse Flack'ile ka väikese tervitused, sellepärast et hakkame kuulama muusikat ja loogson Arkhanis. Lolla Bay sellised artistid nagu Husi Autorikino ja eriti Ameerika sõltumatu filmi absoluutne elav legend Chimtšarmusch, keda väga paljud filmifännid tõesti absoluutselt jumaldavad on läbi oma karjääri teinud selliseid küllalt vaikseid ja minimalistlike filme küllalt eriskummalistest teemadest. Oma uue filmi Patterson, mis on siis üle kolme või peaaegu nelja aasta tema esimene film pärast Sis armastajat igavest elu, mis rääkis vampiiridest. Pattersoni eri eripära on siis see, et siin nagu ei olegi midagi eriskummalist son film kui kõige lihtsamatest asjadest elus, mis räägib väga lihtsalt pealtnäha vähemalt väga lihtsa loo ühest Pattersoni nimelisest nimelises väikelinnas elavast bussijuhist, kelle nimi on ka Peterson, kes lisaks sellele, et ta viis päeva nädalas väga rutiinsel kombel bussiga mööda linna Kaarutab, kirjutab luulet Ja ma ei suuda uskuda, et hundi lavaliselt laev oli tihti kolm aastat 2013, et mul on ikka see film nii hästi meeles, see räägibki sellest, kui mõjusa esteetikaga suudab Chalmers oma filme luua. Ja siin peaosas filmis on jah, vähemalt mina sain tuttavaks ekraani vahendusel tänu seriaalile kõõls ja ilmselt ka paljud sealt ka tunnevad. Ja mulle väga meeldisid, et eelmisel aastal tuli kaks väga head Ameerika filmi, mis on ühtemoodi selliseid hästi vaiksed, sellised Ameerika vaikse kino esindajad, et teine film oli söötan Women, mis andis Kelly Richardi film ja mida käsitlesime juba ka varem siin kinovärgiga mandariini saates. Ja nüüd Peterson on samamoodi selline hästi õrnvaikne film, milles rutiin on vastupidiselt selline positiivse tähendusega, et annab filmile rütmi ja, ja kõik need, kes muidu rutiini leiavad nagu sellise igavaelemendina igapäevaelus siin vastupidi, see annab justkui ma sellise rütmi tooni kogu filmile. Ja annab ka võimaluse keskenduda pisidetailidele, mida selles filmis on rohkelt ja ma arvangi, et see tunne esteetika pool on need, mis selles filmis mind kõige rohkem võlusid. Mulle tundub, et kui võib-olla leviginaasia Hollywoodi kinos ja laiemalt Ameerika ütleme kasvõi viis filmi 10-st oleksid sellised, mis räägiksid tavalistest lihtsatest inimestest lihtsaid lugusid, kuhu oleks lisatud kogu seda siukest eriefekti ja punnitatud dramaatika kihti siis ma võib-olla ütleksin selle filmi kohta, et ta on suhteliselt igav ja midagi nagu ei toimu, et noh, mis siin ikka eripära, sest ta on, eks ole, aga just selle, sellel kuidagi sellel foonil kui millise kära ja mürgli mingisuguse kogu aeg millegi uue otsimise peale on Hollywood läinud, samas samal eks ole, korrates kogu aeg samu lugusid lihtsalt üritades sinna mingeid eriefekte siukest dramaatikat juurde panna. Ja selles kontekstis on Patterson nii võluvat on kuidagi nii lihtne, nii inimlik, et siit võib, siin võib näha päris palju sümbolismi, siin on päris siukseid krüptilises seene näiteks lõppusiks kohtumine jaapanlastega, eks ole. Aga samal ajal peab seda nahaga täiesti lihtsafilmina sellisest just nagu igapäevaelule, sellise lihtsa inimese lihtsast elust ja selle mõistmisest, et väga tugev saatja eksperiment ja hädame draiver muidugi, kes on ilmselt paljudele juba varasematest töödest silmanud, kes on muidugi tähesõdade taaselustamise üks keskseid figuure, keda on tunnustatud juba mõne aasta jooksul tegelikult üha lubavama näitlejana, siin teeb kindlasti oma karjääri seni võib-olla parima rolli ja mis on põnev tal siin minu meelest ta kuidagi seal tegeleda. Ma olen selles mõttes sarnane meie eelmises saate osas käsitletud Manchester Biden i peategelasega, et mõlemad on sellised kuidagi introvert, seda ennekõike nagu sissepoole elavad tegelased küll väga erineva erinevatel põhjustel. Et selle peterselliga mul kohe seostus see, et mäletan, kuidas lugesin kunagi Sailbod leer, prantsuse poeet, oli kirjutanud, et tema üritab oma riietuses olla võimalikult igav oma igapäevaelus võimalikult konservatiivne, selleks, et ta saaks ennast täiesti metsikult välja elada luules ja kirjanduses. Ja see tsitaat kohe jäi mulle, nagu tuli meelde tänu sellele Pattersoni filmile, sellepärast et siin oli samamoodi, et bussijuht kis ei alati õlut igal õhtul täpselt samal kellaajal. Oli ka ikkagi nii poeetiline ja, ja kusjuures siin filmis, kui tihti näiteks näidatakse filmides andekaid tegelasi inimesi siis nende andekuse nagu sellist tõestust Me saame enamasti filmi teiste tegelaste kaudu, aga siin filmis kuidagi see luule rääkis ka nagu enda eest. Ja see luuletaja on praegu ka elus, kes, kes need tekstid lei, tema nimi on Ron Pratchett ja ma lugesin natukene, ta on tegelikult ka Charmusi sõber. Et nad käisidki nii samas ülikoolis, kuigi päris pikkade aastate vahega ja hiljem siis ühiste tuttavate kaudu said said lähemalt tuttavaks. Et see oli väga hea moment kuidagi, et et see filmitegelased ja see süsteem ei toiminud nagu mitte ainult nende dialoogide kaudu, vaid vaatajale mõjus ka see, mis päriselt seal filmis oli ja meile näitlikustati väga hästi seda olulisust. Seda siis luule olulisust selle peategelase jaoks. George üritab vist öelda, et meis kõigis on peidus luuletaja, sa võid umbes minna bussile, see kujuta ette, tegelikult võis just siis, kui ta teele jõle kirjutab, luulet, keskele märkmikusse ja sain eile mainisid, et tegelikult tegelased on kõik oma nihukese kunstilise hoiakuga või tõesti väljendusrikkad või nii et tegelikult pid, Pattersoni tüdruksõber, kellega ta koos elab, väikses majakeses ka tegeleb. Esiteks musitseerimisega tahab endale kitarrisaadet kantrilauljaks hakata ja siis ka värvib nende kodu koduseintele igale poole mööblile selliseid mustvalgeid mustreid, mis muuseas hästi lahe selle filmi puhul, et sa mainisid Kelly Richardi kaetud sammas raisa ütleme, meil on siuksed hästi kinematograafiliselt kuidagi laheda silmaga, et kuidagi filmi vältel neid mustreid tekib, nii palju, lõpuks murdub natuke ärritavaks isegi minu silmale kuidagi kõigele. Ja isegi need mingid küpsetised olid. Mina nägin Pattersoni PÖFFil seal esimene filmida oma PÖFFil nägin ja minu mõtet pärast seda olid, et, et täpselt nii suurepärane film, kui on üldse võimalik teha luuletavast bussijuhist. Samas ma mõtlesin ka, et ta lihtsalt korralik George'i filme ma olen harjunud, George'i filmid on korralikud ja ta on tegelikult selline muhe inimeste vaatlejat kausta palgamõrvarist, kes nägu, kes istub katusel, loed samurai raamatuid ja räägib Turiidega teleka taksojuhtidest filminäitaja tegelikult nii et jaa, aga ma ei, ma ei ole nagu joovastuses hakkas filme kuidagi tiksuma mu sisse, mul oli mingisuguses, igatses Tunemad, nagu tahtsin nende tegemistele tagasi või sellesse keskkonda ja sellesse hästi Hellasse kuidagi õrna ja siis mõnusasse sellesse Nonii, kuidas uss seda kujutab, oma kiiksud, aga. Mul oli täpselt sama. Keeda vahel kehtiva hääletasid eile, et ei ole ju nagu põnev, ta ei ole nagu kaasahaarav. Selles mõttes ma vahepeal täiesti nagu niisugune, natuke nagu uni tuli pealegi trastel nagu mõnus. Ma tundsin, et see nagu mõnus niisugune nagu unelaul, eks ole, selline soe ja heasiirupit. See on kuidagi nagu hea tunne, et issand nii nagu lihtne, inimlik ja tore, lihtsalt ja olemata samas mingi ülimalt ma tea, positiivne või ühekülgne või kuidagi nagu suhkruvõõbaga üle tõmmates seda neid tegelasi või seda lugu. Kuulge, siin vist nii hea see, et olenemata nagu kogu sellest keskkonnast, kus tegelikult oli kuidagi selline noh, ikkagi nagu sumbunud vähemalt see tunne, mis sellest jäi, siis mul tõesti tuli see meelde, et kui on ikka hea režissöör, siis läbi tema pilgu vaadatuna on kõige tavalisem koht inimene tegelane muidugi suudab täiesti selle ilu avada. Nii nagu nii fantaasiarikas, film, ma arvan, et võib-olla see ei tulnud meie, kui siin vestlusest nii hästi välja tõstis fantaasiarikkust siin filmis on ju väga-väga-väga võimas, et jah, selline. Mulle hakkab järjest rohkem meeldima see, ma ei mäleta, kust ma lugesin, aga Fayed Cinema paikne kino. See on täpselt siis on ju väga. Üks oluline asi, mida me ei ole tegelikult maininud, on see, mis mulle väga samuti meeldis, on see, et ta mõjub omamoodi sellise ringkäiguna selles Pattersoni linnas, millest tõenäoliselt vaataja ei olegi midagi kuulnud, aga siin räägitakse, et tegelikult väga palju kuulsatest tuntud inimestest, kes pattersonist pärit ja siin väga palju aega veedab Adam Driver baaris, kus näidatakse pilte, miks boksiastist, kes sealt pärit ja nii edasi, et luuletajad, kes sealt on tulnud, nii et ja muidugi, kuna ta bussijuht Toivo, siis näeme, millal sa Pedersen, linn välja näeb ja ja siin on ilmselt kõige lahedam koer ühestki mullusest tekkida. Ja liigume nüüd edasi filmi juurde, mis on valminud natuke lähemal kui USA-s, nimelt Soomes ja selleks on kuues kord, kus soomlastele lisaks mängib ka tuntud eesti muusik Stig Rästa, nagu filmiposteri seisab meil. Ja selle keskmes on üks kinnisvaramaakler nimega rikki, kellel on sihuke väike riivata saladused, nimelt ta on ka väga sõltuvuses seksist ja tal on ka palju erinevaid voodikaaslasi ja filmist siis kohtute ühteteist sellist seksisõltlast nimega Annika, kes nimelt eradetektiiv. Ja kui need kaks inimest Ennast seovad teineteisega, siis läheb päris, kes hakkaks kogu see lugu. Kuues kordan välja reklaamitud nagu tragikomöödia, sest ma pean ütlema, et mina omas tarkuses ei oskaks seda Trakkega mööda alla liigitada, pigem nimetaks seda kergelt humoorikas tragi draamaks, kus on liiga palju muusikat, et selline hästi urbanistlik stiliseeritud film, millest jääb selline kuidagi selline suurlinna maik jääb külge. Kuigi film iseenesest minu meelest tabab päris hästi mingeid selliseid suhte dünaamikaid. Aga ma siiski arvan, et rohkem on selle filmi väärtus selles et nüüd saab nagu öelda, et soomlased on ära teinud sellise sellist tüüpi suhtedraamafilmi, et millisele maailmas välja veel, aga need on lihtsalt naabrid valmis saanud sellise korraliku filmiga. No selle filmiprobleem minu jaoks siis on võib-olla täiesti isiklik oli see, et, et mulle kuidagi suure osa sellest probleemistikus siin filmisime, nüüd kindlasti ei taha kuidagi väiteid, seksisõltuvus ei võiks olla legitiimne probleem aga mulle tundus, et kõik nende tegelaste probleemid olid sellised first world problem. Et minu jaoks on tekkinud täiesti mingi selline alamžanr filme, mis on sellised hipsteridraamad või hipsteri tragikomöödiad. Näiteks mägiplaan oli üks selliseid, kus need kuidagi need tegelased ei paelu, lihtsalt sellepärast et nad ongi sellised 21. sajandi natuke ära hellitatud keskklassi esindajad, kelle mured ja huvid ei tundu mulle kuidagi põnevatena kahjuks. Ja noh, kahjuks kuues kord jäi ka selliste filmide sekka minu jaoks, kuigi kui Samaaria mainisid neid huvitavaid suhte dünaamikaid, siis kuidagi ajapikku, kui ta ikkagi natukene mulle naha alla puges, et iseenesest see mingi teatav suhte tsüklilisus või selline ring, milles naistegelane, siin käibe või millega, milles nad õigemini koos käivad, on iseenesest täitsa põnev ja ennekõike filmi vaatleb seda, et kuidas, kuidas toimuvad mingisugused kokkulepped inimeste vahel ja mis saab siis, kui üks pool hakkab võib-olla rohkem eeldama. Ja selles mõttes ma olen sinuga nõus, et ma pean ütlema, et esimese maailma probleemid oli ka tuli ka minul pähe siis kui ma seda filmi vaatasin ja, ja täpselt selline hipsteri draama, nagu sa mainisid, nagu sa mainisid, võiks olla õige nimetus, mida ma selle urbanistlik stiliseeritud siis otsisime, tõesti selline tunne sellest filmist. Seal on trei, kui sa ütlesid, et sa ei tahaks nüüd väited seksisõltlased, neil ei ole probleeme või midagi, et tegelikult ega see filme Janagi nagu õiget portreed sellest, millised seksisõltlased on, et sa saad aru, et tegelikult seksisõltlastele on niisugused probleemid nagu rasedused, abordid, suguhaigused, HIV, meeletud rahakulutused, pornograafiat, prostituutide, mille iganes peale tõsiselt raamat nagu Sheim ja näiteks Luking formeestri kuudvar 70.-test näitavad väga hästi, kuidas seksisõltlased võivad sellega oma elu täielikult rööbastelt välja lasta. Ja muidugi see probleem ongi, et sõltuvus isand, selline valus ja tõsine teema ja teha sellest niisugust ütleme kerglasematumaid. Ta ongi väga keeruline. Kuigi mõned aastad tagasi sai sellega väga hästi hakkama. Eks USA film nimega thank Šeming, mis leidis väga hea tasakaalu sellise nagu komöödia ja draama vahel, et ta oli iseenesest ka eluline ja kerge, humoorikas aga rääkis siis taastuvatest seksisõltlastest ja ühte neist mängis mark rahvale ja selle tegelasega. Ta oli mitu aastat olnud nii-öelda kaine, polnud seksinud, polnud Masterbeerinud ja siis lõpupoole ta vist jäi ilma naisest, keda ta armastas. Ja ta murdus, ta kaotas nagu selle kainuse ja ta läks, ostis sülearvuti, võttis hotellitoa, vaatas pornograafiat tagus pihku niikaua, kuni prostituut kohale ja siis põrutas seda, kuni enam kõndida ei jaksanud. Ja see on nagu hetk, millega sultan ära tähendab sõltlase haiglane käitumine. Ja seal filmis see oli nagu väga mõjuv hetke valus hetk, aga siin lõpus ma hakkasin tundma jah, et tegemist on sõltuvusega, et mingeid nagu neid elemente või neid omadusi ma nägin, aga muidu mitte. Aga mulle tundub, et seda filme võib-olla kuidagi see kommunikatsioon, reklaamann natukene valesti läinud, et mina ka nagu mäletan kuskilt reklaamist särgilastes et kuigi tegelikult seksisõltuvus on siis ühe tegelase probleem meie, kusjuures ka minu meelest mitte põhiline, vaid mulle tundub, et trikil vist asi on ikkagi rohkem sellises psühholoogilises mängus, mis sinna juurde kuulub, mitte siis seksis kui aktis endas. Pole sa hakkad tegelikult noh, sõltuvusest saab haiglaslik sõltuvalt siht ja sa saad aru, et sul on probleem ja sellel on tagajärjed, rasked tagajärjed, et sa võid juua pudeli veini õhtul iga õhtu ja siis järgmine päev tööle minna ja seal on mingi probleem seal alkohoolik, selle haigus, aga just seksisõltuvusega sama moodi, et siin filmi lõpus sa näed, et ta nagu registreerib. Ta käitub ikkagi haiglas, et siin noh, sealt tekib juba mingi moment, et okei, et tegemist on seksisõltuvusega. Aga muidu ma nägin siin lihtsalt liiderlikke 21. sajandi inimesi, kellel võib-olla moraalne kompass ei ole väga paigas muud midagi. Nii et selles mõttes, et noh, ta ei ole nagu adekvaatne pilt seksisõltlastest. Me käime lihtsalt kokkuvõttes tahtsin öelda, et minu meelest selle filmi nagu niisul fookus ei, tähendab, ei taha seal olla ei peagi seal olema lihtsalt, et seda kuidagi antud märku niimoodi, nagu oleks. Nojah, ma ei tea, seksi kohta ei oska rääkida, mina vahtisin stiigi vallatuid vuntse. Aga kui sa oled, aga ma pean ütlema, et sellest hoolimata, et see lugu looks aga minu meelest lavastusliku ja näitlemise poole pealt absoluutselt korralik film, et isegi lisaks teistele näitlejatele siin Stig Rästa, kes ma saan aru, et meile võib alguses natuke kummastavalt mõjuda, aga olgugi, et kellel on väga väike roll, aga minu meelest väga hea seal, kusjuures isegi see lugu, kui palju Yesterday minu meelest sinna filmi väga hästi sobib, ainult et kindlasti oleks piisanud ühest korrast. No ma saan aru, et Stig Rästa niimoodi sinna filmiga sattus, et lavastaja kuidagi kuulis seda lugu ja tunnetas, et see sobib sinna hästi. Tõesti, see lugu minu meelest meeleolult sobib sinna suurepäraselt muusika üldse hästi-hästi valitud. Aga mis puudutab vormi, siis jah, ma olen nõus, on kvaliteetselt tehtud. Agatan hästi natuke telefilmilik, minu jaoks on kuidagi selline natukene kuidagi nagu turvaliselt ja stiilselt tehtud visuaalselt võib-olla see isikupäratu on see sõna, mida ma mõtlesin, aga kvaliteetselt. Ainus võib-olla head vist, mis oleks võinud juures olla, see oleks see olnud, kui Stig Rästa tegelasse kihlatud oleks mänginud Elina Born. Aga mina võtaks ka filme kokku niimoodi, et natukene liiga pikk, natukene liiga kerglaselt, natukene liiga melodramaatiline ja kindlasti liiga palju muusikat, aga sellegipoolest täiesti. Ma ei, ma ei taha nagu filmile sellepärast haiget teha, et umbes ei olnud see, mida ma ootasin, et, et tegelikult noh, kui võtet on nagu tragikomöödia või midagi, siis minu arust on väga naljakas ka ei olnud isegi võrreldes Manchesteri ka seda ma naersin rohkem. Nii et kogutse, minust ja lapsest tegemist hea filmiga või kuidagi kõnekovi oluliselt filminud. Aga nüüd, parafraseerides tuntud raadiohääli teistest raadiojaamadest, tuleb üks törts tantsu mürtsu ports kõrva, ehk kuulame kuuendas korras kõlanud Olavi uusi Virte lugu, ragastajad. Aga nagu välja lubatud, läheme nüüd dokfilmifestivali Docpoint 2017 juurde, mis leiab juba järgmisel nädalal, täpsemalt 25.-st 29. jaanuarini aset kinodes Sõprus ja Artis näitamisele tuleb päris mitu tosinat dokfilmi eelmisest aastast väga erinevatel teemadel ja et kava ja festivalil natuke lähemalt tutvustada, oleme täna palunud stuudiosse festivali ühe korraldaja ja programmi koostaja Kaarel Kuurmaa. Viimastel aastatel on palju räägitud dokfilmi kuldajastust uuest kuldajast. Igal aastal on olnud päris palju neid hästikõlavaid, dokumentaalfilme, näiteks eelmisel aastal räägiti hästi palju eimist sel aastal kuidagi mul ei ole kõrva jäänud nii palju, et oleks dokfilmidest selle auhinnahooaja jooksul räägitud, et kuidas sa iseloomustaksid dokfilmi aastat 2016. Dokfilmiaasta 2016 on väga-väga tugev olnud. Jah, ei ole olnud seda nii-öelda ühte filmi, mis silma torkaks, mis silmatorkavalt kino läbi teeb, ma just rõhutan seda sõna. Et selliseid nii-öelda globaalseid dokke, mis ülemaailmselt ka kinolevi teeks, need pigem ongi ju EMI senna see Ashenkošügarman, no et kui ma need nimed ütlen, siis tavaliselt tähendab mingisugust kuulsust, kellest film on või, või on see portreefilm sellised teemadokid, harvem saavad, ütleme, sellise globaalse kinolewitzi, millest jõuame sellise puht globaalse turuloogika kaudu lähenedes jah, ei ole olnud sellist ühte suurt, aga aga näiteks ka kui rääkida kasvõi Oki Oscari nominentidest, siis hetkel on ju olemas 15 nimekiri ja siin jälle tervikuna on see 15. nimekirju väga tugev. Pealegi kui mingitel aastatel on tõesti väga selge, et noh, ei maailmselgelt võidab või sõnniku sügermann või või mis seal siin möödunud aastal võitnud on. Aga tänavu väga raske isegi ennustada, et mis parim Oscari võib saada. Et niisuguse ühte väga selgelt eristuvat ei ole, jah, aga, aga, aga nagu tervik on tugev, seda ma võin küll kinnitada. Aga nüüd, millise edasi Doc Point'i festivali juurde, et sellel aastal, mis on selline fookusteema või läbiv märksõna mis festivali programmi ühendab, mille järgi võib-olla ise näiteks filmivalikus juhindasid? Aitäh. Me ei ole ühelgi aastal juhtunud ühegi fookusteema järgi, et meil on alati valikus parimad filmid, mis me kätte saame, mida veel ei ole pigem Eestis näidatud. Eks selgi aastal oleks võinud kasvõi näidata, tuli merel, aga seda näidatud nii PÖFFil kui see tuleb ka levisse, et seda ei olnud mõtet meil siin nii-öelda korrata, et me ikkagi püüame täita seda tühimikku nendest filmidest, mis on Meie arust väga-väga head, aga lihtsalt jällegi sellise nagu levitaja poolse turuloogika seisukohast jõuaks pigem eesti kino levidesse, et siin on üksikud filmid, mis mida ilmselt pärast on veel kuskil võimalik näha. Mis need läbivad teemad sealt välja koorusid selle põhjal, mis, mis te leidsite, need on piisavalt hea ja mis Eestis ei ole tulemas, muidu. Millest on mitmeid filme, on Ukraina, Ukraina on praegult, võib öelda, et selline kuum teema, et meil ju tegelikult linastus ka Eestis Vitali manski film suguvõsa detsembris ja seda me ka selle tõttu just ei võtnud kavasse, see linastus meie kinodes, aga tegelikult on väga tugev film ja, ja sel aastal on meil ka Ukrainast filme. Näiteks ühest, üks selline habras kahekümnendates naisrežissöör on teinud Alisa Kovalenko on teinud filmi sellest, kuidas ta läks kartmatult filmima donetski lennujaama just nendel päevadel, kui paremsektori võitlejad võeti distide poolt vangi ja noh, ta ise on otse tulipunktis selline habras filmitudeng, keda ei kujutaks ealeski ette lahingut keskpunktis. Või siis film Ukrainas, rifid, mis ülemöödunud aastal lõpus võitis it's all ka keskmise rikkusega filmide eriauhinna ja ega see on, ütleme võib-olla selline humoorikas film, kus siis ühes siukses ukraina külas võtavad kaks meest nii-öelda võimu endaga, et nad ise ise ise saavadki võimuks seal natuke humoorika, humoorika teosega seal loomulikult on see Ukraina traagika on seal all hoovusena sees. Teatavasti mängufilmile on olnud mängufilmide valdkonnas on olnud väga hea aasta naislavastajad teleMarina, Maran, ade toni, Herman riisus koore Euroopa filmiauhindadel. Te olete ka välja hüüdnud teie programmis, 21 filmi režissööriks on mees ja 21 omaks siis naissoost lavastaja. Kas sugu on olnud kuidagi teadlikult valiku kriteeriumiks, et mille põhjal te olete valinud, et püüda sellist soolist pariteeti? See on väga hea märkus tuli meile endale ka väga suure üllatuse positiivse üllatusena, et kui me hakkasime absoluutselt ei vaadanud nende lavastajate sugu, vaid see tuli siis, kui meil kava täielikult lukus ja hakkasime mõtlema, et päris paljude filmide režissöörid on naised, hakkasime nagu mõtlema, et noh, et et totot lugema näppudel ja siis juba täitsa paberil ja tuligi tõesti välja, et poolte filmide režissöörid on naised. See on tõesti ja ma ei ütleks, et harukordne, sest et ega režissööritöö on raske nii mängufilme kui dokfilm poolel toksoni poolel tähendab sellel eriti tihti mitme aasta pikkuseid, eemalolekuid, perest, lähedastest ja nii edasi, et see ei ole, see ei ole kerge amet. Võib olla ja võib-olla kus sa nagu nagu silma torkaski kõige rohkem oligi, et üks selline, kui siin enne oli küsimus aastastest hitt filmidest, siis kindlasti on üks sellistest Köston Johnsoni kämmerepresson. Mis on ju ühest sellisest legendaarsest doki operaatorist, kes 25 aastase karjääri jooksul on üle maailma filminud. Erinevaid küll kriisikoldeid küll küll Snaudenit, küll küll küll mida iganes, et ta ainult nimeta ja tema selline väga väga huvitav film, kus ta tegelikult oma noh, ütleme filmi filmitud materjali ülejääkidest on kokku pannud sellise täiesti uue teose omamoodi sellise vaba vaba siukse dramaturgia ka film, et et see, ütleme dramaturgia on seal selline noh, nimetame seda näiteks tunnetuslikuks, mitte mittenarratiivsed, sest et ta hüppab nendelt piirkondadest ku teemadest ühest kohast teise kokkused, sellest tulebki selline mingis mõttes hästi hektiline juhuslik pilt, aga samal ajal puudutab väga tugevalt dokumentaalfilmi ja üldse filminduse eetikat ja eriti just ikkagi dokfilmi. Et, et see küsimus jääb, et kellesse film rohkem on, kas nendest, kes on kaamera ees või, või sellest inimesest, kes on kaamera taga, et see on, see on selline väga õhkõrn piir tõsielufilmis seda, seda ikkagi Justin Johnson väga-väga kaunilt puudutanud. Et seda, seda filmi võib küll sellistest nagu tähtfilmidest soovitada, et sellega me väga sobivalt ka tegelikult neljapäeval õhtul sõpruse kinos selle festivali noh, nii-öelda ava mega, kuigi ta ei ole otseselt avafilm, aga aga jah, neljapäeva õhtul on ta üks esimesi linastusi. Aga kavas on ka mõned Eesti dokfilmid, räägi nendest ka natukene lähemalt, mida näha saab? Jah, ka eesti dokfilmil tuleb. Selline suur rasta võib juba ette öelda ettevaatavalt, kui eelmine aasta oli kümmekond dokfilmi linastus täispikkadest, räägin siis tänavu neid võib tulla isegi 15 20 ja esimesed viis või on on siis ka meil kavas. Ja ka siin on huvitav naisrežissööride täiesti valdav ülekaal, et et tegelikult ainult üks vähemuskaastootmise film. Naine ja liustik pealkirjas on küll naine ja peategelane on naine, aga selle režissöör, näod restoranis, et Leedu selline legendaarne dokumentalist, aga teistel filmidel on kõikidel naisrežissöörid. Meil on Aljona Sursikova film, kavas lumi punasel lagedal, meil on minna hindi film appi, ma vajan armastust. Meil on Ksenia Habsina film, mis itval pälvis žürii eripreemia, tule tagasi vabana ja siis meie avafilm, kunstnik Sandra Jõgeva film, armastus kolme punktiga. Ka tuntav jah, naisrežissööride ülekaal ja ja kõik on väga tugevad filmid kõike sooritanud Athal. Kui mõni kuulaja võib-olla ei suuda sellest kavast ikkagi valikut teha, aga midagi justkui tahaks, vaadates oskad sa igast päevast soovitada ühe sellise filmi, millega justkui mööda panna ei saa. Ja see on huvitav väljakutse, võtan väljakutse vastu. Neljapäeval soovitaksin filmi 21 korda New York Pjotr stažik, Poola režissööri. Selline kaunis linna sümfoonia võiks seda nii nimetada, et tänapäevane linna sümfoonia New Yorgist keskendub peamiselt metroole. Sellisele metrooelule aga aeg-ajalt harva käib ka käib ka maapinnal kes kujutavad ette nii-öelda selles on selgelt sugulussidemeid selliste vanade möödunud sajandi linna sümfooniat, aga ka kindlasti jah. Jooga ja, ja muude selliste peaaegu dialoogi vabade filmidega, et soovitan ja Poola dokumentalistika on alati üks selline tugev nähtus, et juba juba selle pärast tasub seda tulla neljapäeval kinno Sõprus vaatama kell kaheksa 30. Reedel reedel ma soovitaksin Artis ühes filmi puhtaim klubi Iisraelis Forever pidur kell üheksa maias insteni film on ka film, mille võib võib-olla kergelt kahe silma vahele jätta, kui seda Zenopsist lugeda, et tegu on justkui jalgpalliklubist rääkiva filmiga, aga ma arvan, et see film on väga palju rohkem, et selles filmis tuuakse Iisraeli jalgpalliklubisse, kes on väga uhke selle üle, et nendel klubis ei ole mitte kunagi mänginud ühtegi iraaklasest mängijat, tuuakse kaks tšetšeeni moslemist mängijat. Sellise Vene miljonär Arkadi Haine Maci poolt ja see, see avab sellised nagu pöörded, et mida täitsa uskumatu vaadata, isegi kui sa oled näinud elus tuhandeid dokfilme, siis selle, need sündmused, mis seal lahti, rulluvad ootamatult karmid, kuidas fännid oma klubi vastu astuvad ja kuidas nad kui rassistlik see õhkkond seal on, mis millesse on põimitud ja väga palju sellist kohalikku poliitikat ja Iisraeli Lähis-Ida suhteid. Kuidagi mullitavad sellest jalgpalli platsil sündmustest ikka väga tugevalt esile, et väga ootamatu film soovitan tugevalt rõivestluseda tulla artilisesse vaatama. Ja nii ei jäänud, on veel nädalavahetus. Laupäeval laupäeval on vot siin läheb juba selles mõttes raskemaks, et laupäeval on kava palju suurem ja, ja põhjalikumad. Me hakkame laupäeval varem pihta. Soovitaks ühte otsapidi ka Eestisse toovad filmi, et selle filmi üks produtsent oli samuti eestlane, suvitaks film, minu sõber Boriss Nemtsov, mis on seal ka ühe noore naisrežissööridebüüt väga tugev debüüt Vene endisest sisest opositsiooniliidreid Boriss nimelt soovist, et isiklik puudutav film avab, avab Boriss Nemtsovi väga erinevate nurkade alt ja, ja ei ole selline mustvalge pooluseline poliitdokk, vaid väga hõrk ja isiklik lugu, et et võib-olla valiks selle Artises kell 15 30. Et selles peaks olema huvitav kõigile nii poliitika kui, kui Venemaahuvilistele, et võtaks võtaks selle filmi. Pühapäeval pühapäeval kell neli sõpruse kinos on ka üks film, mis mind möödunud aastal väga vapustuse, mis, mille ma ka oma aasta filmiaasta top 10-sse julgelt panin, see on Pavelbužinski film, sul ei ole õrna aimugi, kui palju ma sind armastan. Ja see meeldis, meeldis mulle kindlasti ka, sellepärast et see on jälle üks film, mis ületab või puudutab dokfilminduse eetika piire. Ja samal ajal see nii vapustavalt lihtsalt tehtud, et seda vaadates lihtsalt ei usu, et nii lihtsalt saab filmi teha, aga saab, selles. Filmis on kolm kaamerat, statiivil, nad ei tee mitte midagi. Nad võtavad kolme inimest, kes on täiesti anonüümses hallis ruumis ja et kolm inimest räägivad terve film selles filmis on ema, tütar ja psühhoterapeut, kes siis ema-tütre suhet avab. Et see on üks selline film, mis ka on mis lihtsalt üllatab oma oma oma lihtsuses, aga, aga jällegi, teisalt ka selles universaalses, et et, et olemata ise ju ema või tütar olematega psühhoterapeut oli, tundsin ma selles väga palju ära, et ma arvan, et selles selles asjas selles, mida arutatakse, tunneb iga laps, iga lapsevanem härra midagi, et kõikides peresuhetes on mingisugused paisud või kohad või mingid väljendamata jätmised. Et ja see pealkiri on ka minu arust väga-väga tabav, et Peaks endistele intra Virtsetele eestlastele nagu meie väga hästi sobima, et et nagu see, nagu seal filmis välja tuleb, et ja sul ei ole õrna aimugi, kui palju ma sind armastan ja ma ei öelnud sulle seda sellepärast et ma arvasin, et sa teadsid, et see on ju väga üldinimlik, et, et me ei ütle seda välja, sest et me eeldame, et me kõik on ju selge, aga, aga tuled nagu tuleb seal välja, siis väga tihti see ei ole selge. Ehk siis filme, mida vaadata on küllaga, isegi kui siit loetelust miski ei paelunud, kuigi ma ei kujuta ette, et see võiks võimalik olla siis kavas on veel hulgim filme, millega tasub tutvuda veebilehel www. Punkt. Doc Point'i. Festivali ise siis kinodes Artis Pruus juba algava nädala kolmapäevast kuni pühapäevani Kaarel Kuurmaa festivali üks korraldajatest ja suur tänu täna natuke tutvustamast festivali kava. On aeg kinovärgi hammasrattad seisma panna, et neile nädala pärast jälle hoog sisse ajada. Ka järgmises saates on kuulda külalise häält, kelle täpsemalt seda kuulata juba järgmisel pühapäeval kell viis ning saadet jääb lõpetama Chimsar mussi mainitud varasemas filmis uni lavers, lehte laiv kõlanud lugu Tratwaja syncro laav Denislazalilt.