Nutikas maailmas on raadiomaid ühe kliki kaugusel. Leia raadi vahe Google Play või App Store'ist. Kuulate Raadio kahte. Tere õhtust, head filmisõbrad ja raadiokuulajad alustab, nagu ikka pühapäeva õhtul kell viis raadio kahe eetris kinovärgiga mandariin jällegi tavapärasel stuudios. Filmikriitikud Emilia Toomela. Tere ränk Sauter. Tere Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Järgmisest nädalast jõuab viimaks kinoekraanidele Rainer Sarnet lavastatud Andrus Kivirähki raamatul Rehepapp põhinev film November, mida on ilmselt oodanud lisaks minule pingsalt ka lugematud teised filmisõbrad. Meil on täna stuudios külas filmi režissöör Rainer Sarnet ise, kes avab natuke filmi tausta ning pika kinoekraanile jõudmise teekonda. Aga enne, kui asume temaga rääkima, võtame arutluse alla ka teise kodumaise filmi Sandra Jõgeva karmi dokumentaali armastus ning välismaistest filmidest psühholoogilise draamažanris pärinevad actornale Animal ehk loomad ning split ehk lõhestunud. Saate esimeseks filmiks on tuntud moelooja Tom Fordi teine filmilavastajatöö, selleks on siis ööloomad nõuktsiooniale inglise keeles. Viimati andis ta siis kinni välja aastal 2009 ja singli mäng, mis oli ka tõeliselt hea film, linastus ka Eesti kinodes ning nüüd tundub, et see uus film võib isegi eelmise filmi saavutusi ületada ja on nomineeritud ka kõrvalosatäitja Oscarile. Peaosades näeme siin siis imi jäädamisid ja tšikilnhaali filmi keskmes on tuntud galeriist, kes on ikka veel painatud oma eksmehe ka küllalt halvasti lõppenud suhtest ja tema eksmees, kes on siis kirjanik, on kirjutanud uue raamatu. Millal te siis kõige esimesena just saadabki oma oma endisele naisele ja siis film vahetab kogu aeg nii selle raamatu kui ka siis kaasajas toimuva tegevuse vahel, mida ta teeb minu meelest päris osavalt ja pean ütlema, et see, see film kokkuvõttes on esteetiliselt väga kaunis, aga kurb, väga vägivaldne ja väga-väga põnev. No esteetika on, eks ole, filmi märksõna on kindlasti, et Tom Fordi moekunstniku taust tuleb siit päris kenasti välja, ta on väga-väga läbimõeldud visuaalidega töötav lavastaja. Tänu sellele pärast filmi üksik mees, millega ta tuntuks sai, on tal tekkinud selline väga ustav järgiaskond või fännide hord, kes on ka seda filmi väga oodanud ja päris mitmed filmikriitikud on ööloomad ka seadnud aasta parimate filmide sekka. Just esteetiline pool on selles filmis ka täiesti laitmatu, ennekõike interjöörid on suurepärased. Värvidega on siin väga, väga kenasti mängitud, siin on väga, väga efektseid seene, kus punaste juustega eimi Adams istub oma kontorilaua taga, kus on just punased toonid väga karjuvad pildis. Aga sisu poolest mulle tundub, et see film natukene laristab, tahtmata nüüd midagi ette ära rääkida, aga väristab natuke selle potentsiaali, mida ta pool filmi ehitab teises pooles natuke maha, see lugu osutub ootamatult lihtsaks, võrreldes sellega, kui palju potentsiaali siin tekivad, et alguses sunnib vaataja päris palju mõistatama, et mis, mis selles toimuvast, mis selles pildis pildis näidatust täpselt päriselt toimub, kuhu on lisatud mingeid emotsionaalseid mälestusi, mis toimub justkui tegelaste peades või selle raamatukülgedel. Et siin on päris palju potentsiaali selliseks väga tugevaks metatekstiks ja selliseks pool fantastiliseks unenäoliseks kujundikeeleks, aga, aga lõpuks tuleb välja, et see lugu nagu üllatavalt lihtne, et minu jaoks oli natuke pettumus. Huvitav, minu jaoks see lugu ei tundunud lihtne, võib-olla see oligi see, mis Polnud sinna nagu juurde panin. Aga ma olen selle asjaga küll nõus, et kui tema esimene film singlil männeli selline, kus lugu oli hästi kihvt ja siin oli nii palju alltekste ja selliseid momente, mida hästi õrnalt võis tabada ja teiselt poolt singli männisest eetiline pool minu meelest ei olnud nii hästi välja arendatud, kui siin-seal oli nagu palju selliseid kunstlikke võtteid, kus noh, näiteks et kui oli mõni näitleja fookuses, siis tema nägu läks kohe, värv läks ka eredamaks ja selliseid nagu selliseid asju, mida reaalelus ei olegi ja mis oli nagu filmis hullult väga tugevalt rõhutatud. Siin on jälle vastupidi testi esteetikale ülipaigas. Väga mõnus oli seda näha, nii värve, kõike seda, kuidas ühelt poolt nagu sellised tõeliselt avarad ruumid mõjusid ikkagi hästi sumbulane, hästi paine jäälikult. Lugu ja minu jaoks oli huvitav, ma ise võib-olla mõtlesin sinna palju asja juurde ja ta oli pigem selline, võib-olla emotsionaalsetele nuppudele vajutab. Et seda ministeeriumit, mida võib-olla reklaamiti liiga palju siin kokkuvõttes ei olnud, et äkki sellepärast võis ka tekkida selline väike pettumuse moment. Kui harjutan teie juttu, praegu on kokkuvõte, siis mulle järsku mõnede Kekitad täreli ilusage sihuke igav, et noh, tähendab, minu puhul on suurepäraste filmidega sihuke kuldreegel, et isegi kui nad on väga komplekssed või abstraktseid, siis ma saan pärast nagu ühe lausega sisu ei ole mu silmad ütleme, kokku võtta, on ju David Lynchi reisija ühed näiteks on väga sürr ja sageli seletamatu film küsib mult, et mis seal nagu Iisraeli, et siis ma saan umbes öelda. See on sürrealistlik, mustvalge psühhodraama mehest, kes elab ühes korteris naisega ja tal on deformeerunud beebi, kes vägapalju, karjub käik pärast kindlat Journal anyways ja ma mõtlesin, et no mis seal oli siis. Et jah, et kedagi väga, mitte segane, aga. Nagu nagu. Kena, aga hästi lage ja see paistab muidugi väljas, filmirežissöör moedisainer pole kunagi või ammu pole nii edevad kuradi garderoobi näinud ühes filmis nägeneedeemialamsi kleidid ja kõik see kuidagi siuke väga tilulilu. Ja kõike Tom Fordi prillid olid näiteks liigonna, selles mõttes oli seal täisvärk ei tea, nagu, ma ei saa vist 100 protsenti nõustuda sellega, et see oli lage mulle. Mulle tundus, et võib-olla see lugu oli hea, aga kui ma nüüd hakkan pikemalt mõtlema, siis tegelikult mis tegi karuteene? Jah, oli esiteks reklaam, mis filmile tehti, et oh, et see on põnevik ja nii edasi ta tegelikult 100 protsenti seda ei olnud. Aga teiselt poolt oleks see dialoog oli küllalt lihtne, et need laused olid kuidagi nagu liiga lühidalt, et need tegelased rääkisid tegelikult saanud nagu täiesti oma seda oma karakterit nagu välja elada ja välja tuua neid peensusi, mis nendest mulle tundus, et olid ikkagi olemas, et ma usun, et Tom Ford pärast esimest filmi, mis oli nii hea mõtleski selle filmi puhul palju rohkem seda läbi, kui, kui nüüd see välja kukkustel. No te olete rutiinne maanteepõnevik tšekk, Julian, Harri üritab aru saada, mis on juhtunud tema naise lapsega täpsemalt ja siis selle ümber on ehitatud need stseenid imi Adamsiga, kus on siukest tõesti palju tilulilu jäime elamislihtsalt vaatama Belgia umbes sellise ilmega, nagu üritaks meenutada, kas seal triikraud ikka välja lülitatud sai. Näitlejad Jake'ile nahale, minu meelest tema Lactimine oli väga ebameeldiv sinna pluss tema Texase lõuna Osariga aktsent, kuidagi tuleb ja läheb ka vahepeal maigu, sa ennem, kes sai kõrvalosatäitja nominatsiooni minu meelest. See on roll, mida Shannon mängiks kinnisilmi, pole väga huvitav minu jaoks eelmi Adamson selles mõttes ainult hea. Tema osatäitmine tuletab meelde, et tal on väga palju ringi ja see on ka minu meelest enam-vähem kõik. Ja üldse ei tekkinud tunnet, et näitajad üldse aru saavad, mis nad seal on. Võib-olla asi on, sellega ma nüüd ei ole. Ma olen väga suurfordi sellise lavastajad, fänn siin kõik, mis ma heidan ette sellele stsenaariumile, võib-olla lõpulahendusele selle kõrval on väga-väga palju plusse, jagaks selle filmi visuaalile kui näitlejatele minu meelest teine jääda, sest on saanud tõeline kvaliteedimärk selle osas, milliseid stsenaariumeid, milliseid filme ta valib eelmisest aastast veel Arrival minu meelest väga julge või noh, kas nüüd julge, aga väga huvitav rolli valiti väga hea film, ka siin on ta tugev. Michael Shannon, minu meelest üks tugevamaid näitlejaid üldse, kes täna ameerika kinos tegutseb, kahjutada on, ta mängib sageli selliseid väikseid rolle, aga nendest on väga tugev äärand. Taylor-Johnson on siin suurepärane nendest röövlitest ja ka Tšeike kylle nool muide, sest ta Rootsi päritolu, nii et tal on kummaline nime hääldus tegelikult minu meelest väga korralik siin ka tema on minu meelest tõusnud paremate meesnäitlejate sekka Hollywoodis, nii et mina seda kuidagi ei, mind see absoluutselt ei häirinud ja ma tahaks veel öelda seda, et et võib-olla selle filmi probleem natuke on see, et ta jääb kuskile žanrite vahele nagu pidama, et ta ei ole nagu lõpuni sihuke taltas ei ole nagunii paksu, sellist psühholoogilist, eks, et olla päris veenev psühholoogiline triller ja ta samas ka ei lähe lõpuni sellise ministeeriumi naljaks ta vahepeal tahab muutuda täpselt nii kaua, kui ta hoiab nagu mingeid siukseid saladusi, et sa ei saa päris hästi aru, mis toimub ja kus kuhu selle Hillar nooli tegelase perega siis, siis ta on aga hästi põnev, ta ehitab seda õudselt hästi, sellest on väga pingeline seal maanteel. Aga siis, kui ta hakkab kuidagi vastama sellele, mis toimus ja siis ta kuidagi seob ennast jälle liiga lahti minu jaoks. Stilistika vahelduv täiesti, et kui siin vahepeal näidatakse neid stseene check, kelle nahal on maanteel võrreldes siis selle nii-öelda kaasajas toimub toimuvaga, mitte romaanis toimub, aga kui seni imedamist, siis noh, sa näed, et Sanford on ikka väga keskendunud sellele, et, et siin oleks nagu jumalad, kaks erineva seeme lausa kokku pandud, aga noh, need kaadrid kunstiliselt intrigeeriv film, mingil määral, aga ma leia mingi suvaline reklaamida või muusikavideote lavastaja ta oskab samasuguseid kaadrite nagu siin filmis on, et minu meelest kohati liiga helde ei maksa olla, sellepärast et esteetiliselt lihtsalt kena, et ma tahtsin nagu midagi nagu peadpööritava raamatut, siin on kohati mingit šokeerivat nagu mingi hästi random trump, skeem minu arust kohati ebameeldiv nagu film lihtsalt niimoodi ründab publikut. Mina võtaks selle filmi kokku niimoodi, et kui ma siin enne rääkisin sisu osas, et justkui midagi puudu, siis mida siin filmi siis, kui oli ja minu jaoks praeguseks juba liiga palju on imi, Adamsi punased nutetud silmad, neid ma tõesti rohkem ei tahaks näha. Aga Läheme, Northern Animal see juurest hoopis sellise filmi juurde nagu kuuld ehk kuld, mis samuti parasjagu kinodes jooksmas on ja kuulame sellest samast filmist pärit pala Gates'i neitsi sõubändilt nimega televisioon. Emm näit shamalanist sai aastatuhande vahetusel mõnes mõttes lausa üleöökultuslavastaja, kuna kõigepealt nomineeriti tema kuues meel Klose kuuele Oscarile ja film jõudis päris kõrgele näiteks IMDB paljuräägitud edetabelis. Sellele järgnes üsna pea film nimega murdumatu vean Preikkamal mis võib-olla sai natukene tagasihoidlikuma tagasiside osaliseks, kuid mis oli siiski väga üllatav tolles hetkes omanäoline šamaani selliseks käekirjaks saigi Ta suudab ehitada suutis vähemalt oma esimeste filmidega üles ehitada küllalt veenva dramaatilise selgroo ja lõpetada selliste suurte avastuste või suurte üllatustega. Kahjuks oma hilisemates filmides on ta rõhunud just nendele üllatustele, unustades ära need inimlikud karakterid ja sellised veenvamad psühholoogilised jooned. Kuigi ta on minu meelest natuke lausa saanud liiga palju kriitikat, sest tema filmid Sainz ehk märgid ja külavida Willicza on tegelikult päris head, siis tema nendele järgnevad filmid omakorda nagu leidindavooter kümnendi üks komöödiaid Belle hape ning, ja laste R Bender ja viimati siis after on olnud sisuliselt ikkagi üks teise järele, mis erilist tähelepanu ei vääri. Selle taustsüsteemi juures on arusaadav, miks tema värskeim film, split ehk lõhestunud on juba püüdnud päris positiivset tagasisidet ja et seda on nimetatud ka tema nii-öelda tagasitulekuks. Paar aastat tagasi ta tegi ühe väga ütleme nägusa ja piisavalt efektse sound floteidž leitud videomaterjali õudusfilm minema ka külaskäik, mis tekitasime minust sellise positiivse tunde, et noh, ei, oledki mingi suurepärane kambak või midagi, aga korralik teos ja nüüd tuli siis lõhestunud ehk spetmess. Muidugi juba treileri põhjal tekitas suuri ootusi, sest seal räägiti, et McCoy tegelasel on siis lausa paarkümmend või labori 10 lõhest erineva isiksuse ja meelest päriselt nagu filmi jooksul näeme ja tal oli siis kolm tüdrukut, mis on selline suhteliselt tüüpiline stsenaarium, aga minu arust jumalannaks oskus ongi see, et oskab võtta nagu tuttavad stsenaariumid ja siis panna need enda mingisse ebakonventsionaalsete kastmesse pelgalt ainult nagu kummitusfilm ja Sainzon. Tulnuka film? Jaa, mõjutamata tegelikult superkangelase filme, võib-olla üks kõige unikaalsemaid üldse. Neid erinevaid isiksusi, peategelasel oli siis lausa 23 tükki. Filmis nägime mõnesid neist ja sattusid kokku, kui ma läksin ja siis need teised isiksused nii-öelda vihjasid siis 24.-le sellele kõige jubedamad. Noh, tegelikkuses, nii see vist päris ei ole, et sellise isiksusehäire puhul tegelikult see inimene ise ei tea nendest teistest isiksustest, et see tuleb talle endale väga suure üllatusena. Et selles mõttes nagu huvitav lähenemine, aga mulle tundus, et film isegi kui sa juba oled enne valmis tema eelnevate lavastajatööde põhjal, et et see pill tõmbab seal vaiba alt, et siis tegelikult ikkagi veetakse meid siin ninapidi. Nad on väga kihvt. Et see lähenemine, et ta ise ei tea oma nendest erinevatest isiksustest mingil määral mingil määral vajalik, sest ma olen juba kuulnud mingit joru, et tahad järjekordne film, mis umbes näitab vaim, haigeid inimesi mingite psühhopaatiline või nii ja tegelikult siin on üks stseen, mis näitab, inimlikkus teeb seda tegelaste, näitab, et ta on ise ka tegelikult ohver ja kuritarvitamise ohver, muuhulgas, et just laste väärkohtlemine on üks teema, mis siin on väga prominentne ja ikka väga julgelt kohatud. Mind üllatas film, mis on minu arust väga korralik. Ja ma ütlen seda sellepärast, et samalani filmid, ütleme viimase 10 aasta jooksul on ikka väga viletsad olnud. Ühest küljest väga palju on siin suurepärane, ta on väga hästi filmitud, et samal ajal siis kasutas sama operaatorid, kes võttis üles it vallavusi, mis oli samuti väga sihuke suurepäraselt külaseletud vana kooli ulmekas vabandust õudukas ja, ja samuti Anya Taylor-Joy siis lisaks Mca voila teeb ka väga tugev osatäitmise siin, et paljud mäletavad teda möödunud aasta tugevast õudusfilmist nimega nõid. No minu meelest lõhestanud kulgebki natuke nagu shouri Irina Tseens maka või võimetele, et ta on minu meelest väga, väga hea näitleja, ma ei ole teda, ei oleks ette kujutanud sellise psühhopaadi rollis, tal on olnud küll hea proov filmis filt või kõnts, kust ta siis mängis ka sellist sotsiopaat, liku politseiniku, aga sellegipoolest kui mõelda sellisele ka füüsiliselt hirmutavale psühhopaadid ja siis ta ei ole päris esimene näitleja, kes pähe tuleb. Ja seda üllatavam minu meelest, kui kiiresti ja vingelt ta siin filmis neid käike vahetab, et ta vahepeal täiesti tekitab kaastunnet, siis ta on ikkagi väga hirmutav, ta mängib siin vaimset last, tal on sinuga minu meelest on vahepeal ta tabab päris sellise eneseiroonia selles kõiges, et ta mängib nagu taotluslikult mõned kohad üle, mille tipuks on üks tantsustseen täiesti vapustav kah selles filmis. Aga selle kõige juures noh, tegelikult selle filmi selline tropp, mida ta rakendab, on tuntud juba Hitchcocki psühhost. Sedasama on rakendanud minu meelest tugevamalt selline 2000.-te esimese poole põnevik nagu identiteet, mis sisuliselt on taandatav täiesti samale sisulisele pointile, kuigi seal on jah, seal siin lõhestunud lõpus tulevad mõningad sellised Lahendused on vihiku lõpus, ma lähen kindlasti rääkida, sest samal ajal on tuntud oma lõputu usside poolest ja noh, sellele nüüd juba vaieldavaid kas lahestunud lõpet võistiga või mitte, et see on selline subjektiivne, kuidas, mida see sõna tähendab ja ma ei tahaks nagu väga palju öelda, aga see on briljantne lõpp minust täiesti briljantne, sest ta mõtestab kogu loo ära ja ta nõuab shamalani varasemate filmide tundmist. Ta võib mõjuda alguses nagu mingi väikse naljana, aga tegelikult sa saad aru, et, et mingid jaburad, asjad, mida sa juba varem nägid, et siin on ka see teema, et ta suudab oma kehakeemiat muutmata jõulat, et nüüd see annab võimaluse vaadata tagasi samalani varasematele filmidele, mille realistlikkus elas, tegelikult etteheiteid ei teeks. Ma ei ole vist tükk aega kuulnud saalist nii emotsionaalset reaktsiooni kui selle filmi lõpplahendusele, kus terve tagarida valjult karjuma ja kisama selle üle, mis siin lõpus on, aga minul oli seal lõpp, tekitas sihukese, so what tunde, et noh, ma saan aru küll, et ta seon seondub hästi shamalani varasema loominguga ja kõik, aga no see filmi teine pool on täiesti laaditud mingisuguse pseudoteadusliku juraga, mida siin absoluutselt vaja ei ole selle eelneva põhjal minu meelest need, kuigi sa viitasid siin neid tõsiseid teemasid, mis siin filmis on nagu laste väärkohtlemine, ta jõuab minu meelest väga, väga kaheldavate seosteni umbes stiilis, et noh, võib-olla see, kui sind on lapsena vägistatud, vaid ka millegi positiivsena, elu siia, et siin on hästi-hästi libedal jääl on see film minu meelest oma teises pooles ja mind see pigem häiris. Mulle tundus, et McCarthy tegelane oli piisavalt huvitav. Et jõuda siit mingisuguse natukene põnevama originaalse lahenduseni, kui lihtsalt selline noh, märuli ka lõpetamine ja siis selle veel mingisuguseks pseudoteaduslikel põhjustel tekkinud superkangelaseks muutumiseni. Mina ja minu arust sööd, illustreerib natuke seda probleemi, mida tehakse shamalani filme vaadeldes, et võetakse kohati väga palju nii-öelda või noh, tema mõtlemine on adeste paks väga, ega inimesed tema filme vaatavad, nad ei suuda mõelda samamoodi autolt paks, et näiteks märgid puhul on ju, see on väga ilus draama sellest, kuidas üks mees leiab uuesti usu aga millegipärast ikka kõik tahavad vinguda selle üle, et tulnukad kardavad, vectra tulevad maale ja ja ta häppeningi ole muidugi naerdakse väga palju ma käin, ma saan aru, et ta ei ole hea film, aga mina kuulun nende hulka, kelle arust see pidigi olema nagu 50.-te B-kategooria ulmekas nagu paroodia või jäljendus, et sellepärast ei tobe heligi. Et aga inimesed nagu näevad kedagi mingit siukest pealispinda või nii, et Spleti puhul võib-olla kohati samamoodi, sest kui tahetakse, valeta sellise tõsise põnevusdraama, kuigi tegelikult võib-olla ta on noh, ütleme noh, anprojekte palju samamoodi on tõsine draamaga superkangelase film lihtsalt, et võib-olla kui läheneda lõhestunud filmile samamoodi, siis ta tundub kuidagi parem. Erinevus on see, et on palju, lihtsalt on sellist, nii visuaalset identiteeti kui sihukest dramaatilist karakteripõhised selgroog oluliselt rohkem. See minu meelest eristab näite kannab palju paremini välja ka ilma nende mingite üllatuslahendustega. Aga minu jaoks väga suur niisugune võimalus kambak samalanilt, Eda saab töötada produtsent, seisan plami tiival väiksemate eelarvetega ja, ja nähtavasti oma jätkuvalt väga põnevaid lugusid ekraanile tuua. Aga tuleme nüüd kodumaise kino juurde ja sarnaselt ööloomadele, millest varem rääkisime, on ka järgmise filmi puhul tegu filmiga, mille on teinud kasumit just siis täiesti teisest valdkonnast, aga natukene teisest valdkonnast pärit inimene ehk siis stock point'il esilinastus, jäädes hiljem ka kinolevisse Sandra Jõgeva, kes on seni tuntud kunstnikuna karm dokumentaalfilm. Armastus. Ma ei tea, kas sinna tuleb kolm punkti lõppu öelda või mitte mis vaatleb üsna korralikust perest pärit 27 aastaste kroonikat, kes on oma elu ja oluga päris ummikusse jooksnud, ehk katkestanud kunstiõpingud Eesti kunstiakadeemias. No ühe lapse enda vanemate kasvatada ning oodates järgmist last ise siis kordamööda joomatsüklites ja kohtusaalis viibides. Aga seda arutelu ma pean ütlema, et on mul päris keeruline selle filmi puhul avada, sest ilmselt ei ole mõtet armastuse puhul rääkida selle filmivormist. Ilmselt tulenevast tulenevalt Jõgeva taustast on ka selline üsna kaootiline, kergelt lohakas, kukalt tehtud film võib-olla taotluslikult niimoodi lohakalt vaid oluline on loomulikult siis filmi sisu ja minu jaoks on armastusest kolm peamist teemat, millest esimene on siis sõltuvushaigused ja muud psühholoogilised häired. Inimsuhted nii laste, vanemate kui paarisuhte näitel ja Eesti kaasaegne kunst. Ja kui esimene esimesest kahest teemast on minu meelest hästi keeruline rääkida, sellepärast et nad on hästi delikaatsed teemad, mida küll ühiskondlik, kus ja sotsiaalpoliitilises plaanis on oluline tõstatada ja arutleda siis nende teemade juures, et isegi kui nendest tekivad sellised laiemad ühiskondlikud mustrid, siis tuleb alati meeles pidada, et need mustrid siiski koosnevad üksikutest, et enamasti väga traagilistest lugudest ja, ja sellepärast on igasugused sellised üldistused alati natukene meelevaldsed, aga olles omandanud samuti EKAs kunstiteaduse magistrikraadi, siis tekitasid just selle kolmanda teema ehk Eesti kaasaegse kunsti osas see film väga palju küsimusi minus. Peamiselt sellise väga lühikese, aga samas väga keerulise küsimuse. Miks nad tegelikult kui rääkida alkoholismist, siis alkoholismi all mõeldakse lihtsalt seda, et inimene joob, aga see on tegelikult kogu nagu selline vaimne spekter ja minu meelest seda filmi vaadates võib argumenteerida, et põhjus, miks ta üldse kunsti loob, on ka see, et ta on alkohoolik lihtsalt ja noh, eriti arvestades seda kuradit isiklikest tunnetest, paneb sinna kunsti. Ja Helme tuletas mulle meelde, miks mina pooldan aborti ja minu meelest see võiks lausa olla kohustuslik osade inimeste puhul ja kui väga vaja, siis ma lasen rattal kummid täis, võtan sadulasse, viin ise kliinikusse ära. Aga mina hakkasin seda filmi vaatama teadmisega, et räägime kaassõltuvusest, mis on eksnähtus, millest väga palju ei teata, vähemalt nagu Eestis, kuigi alkoholi kuritarvitamine nii levinud ja sellel teemal on kirjutanud väga palju auto nimega Melody pihiti, kelle raamat nimega kaassõltuvusest vabaks on ka saadaval eesti keeles. Kui huvi on. Et sageli just inimene, kes seob ennast joovalkohoolikuga, elab temaga, on sama haige alkohoolik ise, et et see, et alkohoolik joob nagu täiesti loomulik, et seal on osa sellest haigusest. Aga inimene, kes temaga elab ja siis pidevalt paaniliselt muretseb, et oh, et ma näen, kui valus ta hinges on ja kui palju ta kannatab. Ma tahan, et ta terveks saaks, ainult mina saan ta terveks teha, ma loodan, et see tsükkel pole nii hull kui eelmised, siis kui tsükkel läbi saab, siis panen talle ämbri voodi kõrvale, toob talle vett. Kaassõltlane kaotab iseennast läbi selle. Ja sellistel inimestel on ka Eestis olemas teatavad rühmad, aga millegipärast jah, kah sõltuvus. Kui sa sellest räägid, natuke, siis, mis inimesed nagu registreerid ära, et mis üldse see on, aga? Registreerige sageli, mis sõltuvus on, olgem ausad. Aga aga siiski Ralphi poolt minu meelest väga hea point, sest praegu ju räägitakse väga palju lähisuhtevägivallast just selle teemaga haakuvalt on minu meelest kaassõltuvuse teema väga oluline. Antud seisukohal on see, et Veronika naine Tanizalkohoolike tegelikult enamik alkohoolikuid on nagunii kaassõltlased ka. Et seal näited, nagu ka sõltlastest on tegelikult Veronika vanemad, kellel on siin filmis väiksem roll, aga sa väga näeb, kuidas noh, alkoholism, perekondlik haigused, kuidas tema vanemad on ka väga keskendunud selle, tema probleemi lahendamisele, kuidagi tiirutavad tema ümber ja nagu tahaks teda parandama parandada ja räägivad kogu aeg, et me oleme üritanud teda nii palju aidata, et see on Juskega noh kõige valem asi, mida üldse saaks alkohoolik puhul tahavad, et see, kui sa oled talle toeks. Ta nagu näeb, et, et inimesed on talle ümber ja, ja ta saab rahulikult edasi juua, sest see on tema haigus olemas. Aga siiski alkohooliku maha jätad, siis ta ütleb, et ma lähen ära, ma ei tule enam tagasi, siis hakkab alkohoolik alase mõtlema, et okei, mul on probleem on vist vaja kaineks saada. Ja noh, see on ka osa kaassõltuvusest ja, ja ma ei ütleks, et see naine on heast perekonnast siin filmis nagu neid detaile väga ei jagata, muidugi. Ütleme siis, traditsioonilises mõttes nagu sellisest korralikust perekonnast, aga ma tahtsin selle pere. Ma ei oska öelda, et tegelikult see on ka selline taust, mida väga ei avata. Et me näeme seal mõndasid vanu fotosid perekonnast ja Veronika eest, aga mind näiteks ka väga huvitama, et just see suhe isaga, et mõlemad, nii Veronika, kui ta isa ütlevad selliseid päris vängeid lauseid, mille siis taust, jääb meil arusaamatuks, et me ei tea, millest nad täpsemalt tulenevad. Nii et pigem Sandra Jõgeva filmi režissööri, kes ise ütles, et see tüdruk on pärit heast perest ja, ja ma arvan, et sellele filmile lisas vürtsi ka see. Sandra Jõgeva on ise öelnud, et see film on tema jaoks küllalt palju autobiograafiline ja eelnevates intervjuudes rääkinud seda Nad elast ühel suvel, poolteist kuud kolmekesi koos Sandra Jõgeva ühetoalises kalamaja korteris. Ja ka pärast seda oli selliseid episoode, kus nad elasid koos, et see, eks tuletab meelde seda, et et tõesti Jõgeva läks ja teemasse väga sügavuti sisse ja peab ütlema, et dokumentalisti elukutse on ikka karm, et selles mõttes mingiks küllalt pikaks eluperioodiks võidki ära kaduda oma filmi siis, kes nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt No mitte ainult karm, vaid ka selles mõttes vastuoluline teiste õnnetus on mingis mõttes sinu õnn, et mida, nagu räigemat kaadrit sa peale saad, seda tugevam mingis mõttes see film, see film tõesti tõmbab nagu vaatajaga räigelt läbi muda kaasa, see tekitab emotsionaalse reaktsiooni, see ilmselgelt muudab selle filmi rajuks ja ka mingil sellisel kohati nagu lausa natuke morbiidselt ristlikul kombel intrigeerivaks. Aga samas tekitab ka hästi tugevaid minus vähemalt tekitas väga tugevaid, tugeva eetilise konflikti, et et kas inimesi sellises seisundis, kus nad tegelikult ei ole absoluutselt, et vastutusvõimelised ütlema, kas keegi peaks seda olukord üldse filmima, et kas on okei, et lavastaja mingis mõttes eitab ikkagi endale karjääri selliste situatsioonide filmimisega? Jõudsid täpselt selleni, mis mind häiris selle filmi puhul paratamatult mulle ebamugav seda vaadata ja mitte sellepärast, et mind oleks häirinud inimeste käitumine, vaid mulle jäi mulje, et, et seal filmis, et ekspluateerib haigeid inimesi, sest noh, alkohoolikud eriti joovad, nad ütlevad, teevad ja mõtlevad asju, mida nad muidu ei Ma ütleks, kui nad oleksid terved ja selles mõttes võib argumenteerida, et need inimesed olid ise nõus seal kaamera ees olema, aga noh Ma ei tea, kas nad ise päriselt annavad endale aru, mis sellest filmist saab. Mis nendest kaadritest edasi saab ja kuidas. Kuidas kogu see kõlapind lõpuks hakkab olema. Jah, eriti kui näiteks reetsel vist helistab oma emale, ütleb, et noh, et ma panen endale nööri kaela, siis esiteks see on nagu valik, mille inimene teeb lihtsalt oma haiguse pärast, et, et see ei ole otsas, mida teeks inimene haiguse taga ja teiseks, kui ta on tsüklis, siis võib-olla ta isegi ei mäleta seda pärast, nii et see on veidi ebameeldiv situatsioon ja tegelikult ma hiljuti nägin kahte uut dokumentaalfilmi alkohoolikutesteks oli HBO toodetud veskid ranking ja teine oli siis Bretti dokumentalisti lovi throw dringid saab, levi on ja nende puhul ei tekkinud seda tunnet ja ma mõtlesin, et milles see erinevus siis täpselt seisneb, aga need kaks inglisekeelset filmi, mida ma mainisin Nendes oli rohkem aru saada, et nad alkohoolikuid, keda näidatakse, nad saavad ikkagi aru, et nad on kaamera ees ja ja seal räägitakse väga palju sellest, kuidas neid aidatakse ikkagi, et siin armastus ja see on ka tegelikult üks stseen, kus näidatakse Wismari haiglat ja noh, oleks võib-olla kasutanud siis juba võimalust rääkida sealset arstidega näiteks või midagi sellist või noh, muidugi Vietnami haigla tegelikult seal sees, aga noh Mulle jällegi nagu meeldis, samas selline lähenemine, et oli kuidagi selline. Ta ei üritanudki jätta sellist muljet, et nagu see film oleks objektiivne, selle väga subjektiivne vaade sellele ja, ja minu meelest ta pidigi selline olema, sa töötad selles mõttes päris hästi lahendustest ennast. Aga ma saan nendest eetilistest dilemmadesse siinkohal aru, samas kui ma teaksin, millest me ilma jääksime, oleks mul väga kahju, et see film, kui see ei oleks ekraanile jõudnud. Need reaktsioonid, mis inimestes seda vaadates tekivad, on kindlasti väga ka erinevad, aga minu meelest üks parimaid, mis sellest filmist võiks välja tulla, on see, et näiteks pärast Doc Point'i avamist, kui ma olin seda filmi näinud, läksin ma kohe kähku koju. Koristasin, pesin pesu, lugesin raamatut ja tegin kõiki selliseid asju, mida oleks korralik kodanik võiks näiteks teha lihtsalt sellepärast, et ma tunneksin ennast natukene parema inimesena. Ja nagu Sandra Jõgeva on ise seda öelnud, et see film, selle filmi tegemine on pannud teda rohkem endasse vaatama, et siis ma loodan, et see paneb ka selle filmi vaatajaid endasse vaatama, ennast kriitilisemalt analüüsima, et on selline idülliline unistused, kui, kui vaid oleks jõudu ja jaksu olla iga päev kõigil enda parim versioon, et milline on valmis, see võiks siis olla. Aga muusika tuleb jällegi neid hoopis teisest ooperist ehk siis enne jutluse olnud filmist split ehk lõhestanud ja selleks on luudsuse lugu. Valvumann. Aga nüüd on meil rõõm tervitada stuudios lavastajat Rainer Sarnetit järgmisel nädalal kinodesse jõudva Andrus Kivirähki rehepapil põhineva novembri autorit, lavastajat. Ma alustaks kohe ühe tsitaadiga, see pärineb Eesti ekspressist 2013.-st aastast ja kõlab nõnda. Praegu näen ma seda kiire ja tiheda filmina, kus oleks nii komöödiat, romantikat, maagiat kui õudust selline hooletu laia pintsliga stiil, mis loksuks natuke üle ääre. Nõnda on siis Rainer Sarnet ise kirjeldanud rehepapil põhinevat filmi, nagu öeldud Eesti Ekspressis 2013. aastal, kuidas kirjeldab Rainer Sarnet, et tulemust kolm aastat ja neli aastat hiljem raadio kahes? No, ega ta ei tule ju see film täpselt kunagi selline, nagu sa mõtled, et mingisugune mingisugune reaalsus tuleb alati peale ja üks asi on muidugi see, et, et sealt ei päris palju materjali välja sellest filmist siis tõsi on see, et pritsib üle ääre, et seda on lihtsam öelda kui filmis teha, et et iga sündmus nõuab noh, ettevalmistamist. Ma mõtlen, Montaažis rõhub oma aja. Et kui, kui kui lihtsalt toppida, siis kõik, mis on filmitud, siis võib nii olla, et et ei saa sellest tegelikult üldse aru või noh, muutuks siukseks tasapaksuks. Et see film tuli selline, nagu dikteeris tegelikult see põhi liin ehk siis Liina ja Hansu armastuslugu. Kuule, aga võtame need kaks sammu tagasi, kas sa mäletad, millal ja mis mõtetega sa esimest korda Andrus Kivirähki Rehepapp? Lugesid naersin küll. Ja see oli vist üsna kohe, kui, kui see raamat ilmus mule tegelikult, et Andrus Kivirähk silma kohe, kui ta hakkas oma jutte ilmutama. Ja ma töötasin tol ajal stuudio B-s, mis oli niisugune joonisfilmistuudio Rein raamatu juhendatud ema. Palusin Rein raamatul Andrus Kivirähki sinna kutsuda tänaristiks, siis ei olnud ta veel ühtegi romaani kirjutanud. Nii et need esimesed lood mulle kohe väga meeldisid ja tema esimene romaan Liblikas on minu arust siiamaani üks Eesti huvitavamaid romaane igal juhul. Nii et kui kui tuli Rehepapp siis siis ma enam-vähem teadsin, kes Andrus Kivirähki, mismoodi ta kirjutab. Aga loomulikult see oli ka tema jaoks väga suur tähis. Ma mõtlen Kivirähu jaoks, et on kiirehk enne Rehepapp ja Kivirähki pärast. Ja, ja see, et, et sellest raamatust nii oluline teos saab, seda ma ei osanud muidugi ette ennustada. Sest esiteks, ta baseerub muinasjuttudel müütidel, mis on juba kollektiivne rahvalooming, kus on eesti rahvas, on sinna sisse pannud juba oma mured tüübid. Ja Kivirähk kombineerib nende muinasjutud ementoloogiate vahele sihukeste arheotüüpide vahel, mis on juba ammu-ammu-ammu olnud olemas ja olulised igale eestlasele ja ma arvan, et see on üks põhjus, miks et kui ta, miks ta nii oluliseks sai, et ta lihtsalt natukene puudutab seda teemat ja juba hakkab kihama kogu see ümbruskond, et kasvõi kasvõi ahnus, laiskus, tuimus, need need teemad, mis on tegelikult kogu aeg olemas kivide all niimoodi Eesti Eesti ühiskonnas see ainult natukene puudutad, kohe sa näed, et see ongi nii tegelikult, et see ongi tegelikult selline maailm nagu selles Rehepapi raamatus. Aga see kõik on nagu selline keeleküsimus, Kivirähk on ju väga tugev, selline ta on oma keel kirjeldamis, keel. Ja see oli paradoks, et kui me hakkasime neid seene siis lavastama, ehk siis tegime tegevuslikuks, kus kaob ära see jutustaja keel, nagu need stseenid ise määravad ära selle, et nad ongi tegelikult tõsised, jõhkrad, lootusetud et need vargused ei, ei, ei tundu enam nii kelmikad kui selles raamatus. Ja kogu see probleemistik muutub nagu, nagu kuidagi päris reaalselt tõsisemaks kõvasti, mis on ka ju väga noh, väga hea romaani tunnus. Et ta on nagu mitmekihiline, et et kui on üks on siis selline keelekillukillu nagu kiht ja siis, kui see tuleb ära, siis, siis jääb ikkagi sinna väga tugev väga tugev kihistus alles, mis on nagu noh, eluline ja, ja mis ei ole ainult kirjanduslik, vaid mis on selline kogemuslik. Üks märksõna, mis siin sinuga koos töötanud inimestega vesteldes sinu kirjeldamiseks pidevalt üles kerkib, on visioon. Kas sul oli kohe raamatut lugedes hakkas film silme ees jooksma või kui kiiresti? Tuli see nägemus sellest, milline see film võiks välja näha, ma mäletan, kui ma lugesin, siis mingitel hetkedel viskas küll pildilt, et aga aga, aga see, et sellest tekstist võiks fill lekkida, tekkis ikkagi, kui ma nägin Johannes Pääsukese fotosid, see, see, need on realistlik talupojafotod, nii nad välja nägid, nii nad elasid. Ja siis mul tekkis see nii-öelda visioon, et selline võiks olla see võti. Sellised võiksid olla need tegelased, kostüümid, Krimmid, elamisruumid. Kas sealt tuleb ka see mustvalge kaloraaž, sealt tuleb see mustvalge, et see, see, et see ongi see ei ole välja mõeldud vaid see on realistlik. Nii elategi, nii elasid meie vanemad, vanavanemad, tähendab Ma ei kujutanudki seda. Värvilisena mitte kunagi mul ei ole, mul ei ole nagu peas seda, seda kaadrit küll, et on värviline, vaid ta oli kohe alguses mustvalge. Eesti filmi juures ei saa üle ega ümber raha küsimusest, kui palju eelarve sulle piire seades, kas sul jäi midagi oma visioonist teostamata? Suures plaanis sai kõik tehtud. Produtsent Kissa on seda tüüpi kuju, et, et kui ei saa, siis kuidagi ikka saab, et kui tuleb ikkagi piir ette, siis sa teada, et, et nii see päriselt ei lõpetada. Mingite vahenditega ikkagi saab teha. Seal jäi mõni asi, jäi nagu krate, ei, vähemaks, lihtsalt ei olnud võimalik, ei, käed ei ulatanud nagu. Graafik, mis läks 60 päeva peale, mis on Eesti oludes ikkagi suhteliselt haruldane, sest tehakse 20 millegagi, tavaliselt. 30 oli väga hästi tehtud. Et see aeg tegelikult piirab ja kui sa filmid eriti talvel metsas kuskil Lõuna-Eestis kuhu vaja erinevatest kohtadest inimesi vedada, seal ei ole tihti teid, tuleb jala minna kuhugile. Iga asi võtab nii palju aega, sa kujuta ette, lihtsalt tuleb bussist välja ja juba on mingi pool tundi läinud, kui kõik inimesed bussist välja saanud kõkse tiksub selle võtte. Võta arvelt, et jäiv välja küll näiteks Imbi Ärni, mardisandid seen, et kõik oli ette valmistatud, tuli proovima tehtud, laulud, tantsud selged. See pidi öösel olema, päike tuleb peale, tuleb hommik ja ei saanudki. Et see, et see graafik on nii tihe, et see on, see on noh, see on piiri peal Eestis. Et kuskilt maalt juba hakkab see sisu võib-olla kannatama, et meil nüüd võtta graafikud nii tihedalt inimesed töötavad 12 tundi niikuinii, ükskõik mis film see ka ei ole, aga aga see film oli jah, meil õnnestus 60 päeva saadatne suures plaanis sa ikkagi kõik tehtud. Rehepapp on muutunud üheks selliseks eesti kirjanduse tüvitekstiks ja võib-olla kaasa ja üldse kõige loetumaks armastatumaid raamatuks. See tingib ka selle, et väga paljudel inimestel on oma nägemus sellest, et milline see Rehepapp on, meil nendega filmina välja näha võiks. Kas sa kardad ka mingit sellist tagasilööki inimestelt, kelle nägemused ei kattu sellega, mis sina sealt välja oled toonud? Jah, ma olen seda, see on põhiküsimus. Nüüd Nende intervjuude juures see raamatu ja filmi võrdlemisi paratamatult tuleb. Ja loomulikult see on ju see on ilmselge filmi vaatamine, raamatu lugemine on kaks täiesti erinevat, kogu aeg kogemust ei saa nagu kogemusena üldse võrrelda. Ja, ja samamoodi noh, kui on suur tekst nagu, nagu Kivirähu tekst on selline, teda ei saa ammendada mitte ükski interpretatsioon sedasama ainult tõlgendada. Et see on, see on täiesti noh, see on nii nagu ilmselge, midagi jääb sisse midagi välja minu jaoks ja, ja iga iga inimene loeb ju tegelikult selles nagu oma loo välja, eks ole. Enivei ilma igasuguse interpretatsioonis. Et, et selge see, et need ei ole, kattuvad asjad filmima ja raamat ja nad ei saagi mitte kunagi kattuda. Filmis on ju reaalselt karakterid, eks ole, reaalsed inimesed kõik on väga, kogu konkreetsem, väga palju konkreetsem, väga palju reaalsem kui raamatus, kus kujutlus hüppab hästi kiiresti siis siis seal hakkas just see huvitavam tunduma, et kuidas või mismoodi on elada. Ühel inimesel, kes teab, et on, tal on siinsamas kõrvaltoas katkes kõik tema eest ära teha. Samas et kuskil metsas on vanapagan, kelle juurde sa võid minna, verd anda ja saada mingisugust üleloomulikku jõudu. Et vot just selline mõttemaailm, nagu, et sa elad keset üleloomuliku tundus, tundus mulle nagu selline võti või huvitav hakata looma seda nagu siis nagu konkreetselt või reaalset maailma. Kas sa mingil hetkel Andrus Kivirähkiga ka nõu pidasid, mõne küsimuse üle? Ei pidanud ausalt öelda ja ma andsin talle vahel stsenaariumit lugeda. Ja, ja sealt tuli noh, enam-vähem positiivne vastukaja ja tema ei hakanud. Juhendama või näpuga näitama, et võiks nii olla, võiks, võiks olla. Et tema on selles mõttes algusest peale olnud selge suhtumisega, et film on film, raamat on raamat, nüüd ei saa nagu ühendada, neid ei ole mõtet ühendada, aga oli mingi väike aukartus ka sees, et ikkagi sihuke mitte väike, mitte väike siiamaani on, kohati tuleb isegi süütunne peale aukartusest rääkimata, et, et mida ma nüüd tegin nagu, kas sa ise ka tead, mis sa tegid nagu vahest mõni küsib? Loomulikult. Sa kirjeldasid seda väga pikka kurnavat võtte perioodide filmisite ka Eesti erinevates paikades. Mida sa ise õppisid eesti kultuuriajaloo kohta ja mida sa õppisid enda kui lavastaja kohta selle aja jooksul? No ühte ma õppisin seda, et, et kuna seal mängivad mitte näitlejad suures osas, nagu need on kõik üle Eesti. Et kui palju tegelikult selliseid andekaid, kes võiksid olla näitlejad, elab nagu üle Eesti, eks ole, et kasvõi seppa, Tom, kes mängib vendlikes mitte millegi poolest nagu näitlejatel alla, et võib-olla on see Noh, see, et kui inimene tuleb midagi tegema pühendatud teeb, siis siis siis ta saavutab selle selle tulemusena nagu samamoodi kui, kui professionaalne. Et seda, et kui palju tegelikult nagu inimeses on peidus natukene kui tõsiselt, kui ta võtab, võtab tõsiselt, kui, kui, kui teda huvitab Sest need näitlejad olid, oli mulle üllatus. Ja noh, loomulikult ka see, et et milline on siis ikkagi see elu seal maa küla maal Eestimaal, et see on ikkagi väga jube, sõitsime ringi. Näiteks kes meil nõida mängis, siis meie, meie töömehed, ehitistel korstnate sisuliselt ei olnud korstent see koht, kus me filmisime välja väljast Reinu talu, seal elab inimene, kellel ei ole hektarit, eks ole, see on selline igapäevane reaalsus praegu 21. sajandi Eestis. Et me räägime Kivirähu vaesusest muldpõrandatel siiamaani maal a'la samasugune elu ikkagi veel kahjuks. Enda kohta seda, et ei pea, ei tohi viriseda ja saame enam-vähem kõigest jagu, kui, kui väga tahta, et ja, ja esimesed muljed on head. Aga Rainer Sarnet, suur-suur tänu tutvustamas täna natuke Felme rääkimast valmimisprotsessist. Andrus Kivirähki rehepapil põhinev november, siis kinodes juba alates kolmandast veebruarist soovitame kindlasti kõigil vaatama minna. Selline sai siis meie tänane kinovärgiga mandariin. Kuigi ma ütlesin, saate alguses nagu tavapärasel ajal alustab pühapäeva õhtul kell viis kinovärgiga mandariin, siis võib juba ette öelda, et järgmisel nädalal saab pühapäev olema veidi tavapäratu ehk kinovärgiga. Mandariini eetrisse ei lähe. Seega kuulete kina uudiseid kahe nädala pärast ja siis on selline lugu, et kaks nädalat järjest juhivad meil saadet Ralf miile kahekesi. Võib juhtuda, et põikab läbi ka mõni külalismandariin. Ja saadet jääb lõpetama Rainer Sarneti soovilugu, milleks on Joel, seda infeldi ja vitamiini Mesimumm? Vein lendas näike arvasmesi, lendas põdes maasi, kamme, relinescu. Kõht oli pudi ja päike kõrgel. Ta süles alla tee. Seymour, meil oli tööna antud labad lendas väiksed püksid jalas ja Vésteinn nuusutas Intalil peatus teise lille. Niila oma. Et.