Milline on siis Hiina film? Viimase 10 aasta jooksul on maailmas äärmiselt populaarne. Ükski endast lugupidav rahvusvaheline filmifestival ei saa täna läbi ilma Hiina filmita. Hiina film tegelikult kätkeb endas kolme suurt regiooni, see on siis Hongkong, Taiwan, Taiwana selline küsita, sellega me vaidleme tavaliselt Hiina saatkonnaga, kas siin ette tuleb panna Hiina või mitte, aga noh, ütleme, tegemist on siiski Hiina. Ma ei teagi, kuidas öelda, siis Hiina-laadse. Et olla natukenegi korrektsem filmiga ja mõistagi siis Mandri-Hiina isa. Aga edaspidi ma siiski käsitleksin, räägiksin Hongkongist ja Mandri-Hiinast, et jätaks selles loos taiwani kõrvale. Euroopalik filmiajaloo käsitlus ütleb tiiva filmikunsti sünniaastatest peale jagunes filmimaailma kaheks. Ameerikas sündis meelelahutustööstus Euroopas kuues kunstini. Nende kohtumiste eest hoolitseb Atlandi ookean. Hiinas ei ole Atlandi ookeani. Seal on olemas aga kõik, mis on omane ka vanale heale Euroopale ja Ameerikale ja veel enamgi, seal on kõike ja palju. Ehk teisisõnu tahan ma öelda, et Hiinast saavad kokku nii ameerikalik kinokunst kui ka vana euroopalik autorikeskne film. Info, mis seisab seitsme luku taga. Hongkongi filmitööstus on läbi aegade olnud võrreldav Ameerika Ühendriikidega. Filmide teleprogrammide eksportöörid on ta olnud üks suuremaid maailmas, eriti suurendama tähtsus aasiamaades. Selle positsiooni on ta säilitanud praegusel hetkel vaatamata kõikidele nendele muudatustele, mis toimusid seal kümmekond aastat tagasi ehk teisisõnu siis, kui ta temast sai eritingimustel üks osa. Hiina rahvavabariigist. Filmitoodangu kogumahult ühe elaniku kohta kuulub endine saarelik Hongkong maa. Vaatamata sellele, et viimasel kahel aastal toodetakse endise 200 250 finni asemel tsirka 180 filmi on ta ikkagi üks suuremaid filmitootjad. 1900 seitsmekümnendatel algasin Mandri-Hiinas majandusreformid, mille tulemusena pidi plaanimajandus asanduva turumajandusega seda ka filminduses. Tänaseks on Mandri-Hiinast saanud tsenseeritud sotsialistliku ideoloogia ja areneva turumajandusega riik. Kuidas selline kooslus võimalik on, teab vaid hingan ise. Hiina on ka samas ühinenud maailma kaubandusorganisatsiooniga, mis imede ime samas tähendab turu täielikku avamist. Et see on üks veidra maid sümbioose, mida ma üldse oma elus olen kohanud. Noh, ütleme nii, et kuna minu elu käib läbi filmimudeli, siis tegelikult sümbioos kajastub ka kõikides nendes eri tüüpi filmides, mida Hiinas siis nagu eri paigus toodetakse. Hongkongist on viimase 10 aasta jooksul, nagu ma juba ütlesin, saanud siis Hiina rahvavabariigi osa. Nii liiguvad need kaks maailma, Hongkong ja Mandri-Hiina ehk siis nagu vanasti teda ühti puna-Hiina üksteisele lähemale. Ühe minevikus peitub teise tulevik ja vastupidi. Millest sai alguse Hiina film? See sai alguse ooperist 1896. aasta 11. augustil, see on vähem kui aasta pärast vendade lumeerida esimest kinoseanssi Pariisis toimus analoogne sündmus kasiinos kuid mitte pealinnas Pekingis, vaid hoopis Shanghais. Küll 100-ga Pekingis 1905. aastal Paikus valmis, esimene Hiina film, autoriks oli Tinn Shun Shan. Ma hoiatan ette ka kindlasti kuulajaid vaevama Hiina nimedega, sellepärast et ma arvan, et ükski normaalne inimene, kui ta lihtsalt ei ole eluülesanne, neid endale pähe saada, neid ei ole võimeline seal hoidma. Aga korrektsuse mõttes üksikuid ma siiski räägiksin õieti, mis on siis nagu tõesti väga maailmakuulsad. Tin, Joni mägi ja lugu, mille aluseks on ooperi libreto ehk teisisõnu siis esimene Hiina film oli siis sündis tegelikult ooperi libreto alusel. Ehkki filmikunst on sümbioos erinevates kunstiliikides, lähtus ta oma arengu algaastail kogemuslikult erinevalt, sest noh, ütleme tollele maale või riigile omastest arenenud kunstiriikidest. Prantsusmaal oli selleks näiteks kirjandus ja kujutav kunst. Inglismaa kirjandus, itaalia filmi sünnilugu mõjutasid teater, maalikunst ja arhitektuur näiteks. Ja Hiina film sai siis alguse hooperist. Hiina filmi laenanud teadest ainult Zjušeesid, kes on näinud näiteks pekingi teatrilaval hiina ooperit, mõistab, miks just ooper on mõjutanud Hiina filmi arengulugu. Sealne traditsiooniline ooper on äärmiselt dünaamiline, liikuv, atraktiivne, teatraalne, narratiivne ja sealjuures hämmastavalt kinematograafiline. Hiina filmi areng oli tormiline, dramaatiline nagu 20. sajandi Hiina aja lugugi. Aastail 1915 kuni 31 tehti seal üle 300 filmi. Põhilisteks keskusteks kujunesid Hongkong ja Shanghai. Euroopa ja Ameerikaga sünkroonselt läbis Hiina tummfilmi perioodi ja jõudis välja heli filmini. Samal ajal juba 1920.-te aastate teisel poolel algas kohaliku natsionaalpartei ja kommunistliku parteivaheline võitlus, mis viis Hiina kõigepealt kodusõtta sealt jaapani sõda ja lõppes alles see kõik 1949. aastal kommunistide võidu Hiina rahvavabariigi väljakuulutamisega. Esimesed suured stuudiod kujunesid aga välja Hongkongis Shanghais, Ki juba 1009-ga 20.-te aastate alguses ehk teisisõnu tekkis filmitööstus, nii nagu ta tegelikult tekkis ka Ameerikas. Aastat olid enam-vähem samad. Siiski oli Hongkong juba tollal aasia Holywoodiks kutsutud Shangai varivaid. 1937. aastal okupeerisid Shangai jaapanlased Mandri-Hiinas, poliitiline võitlus oma haripunktis. Riik ja rahvas poliitilises võitluses seast lõhestunud ja räsitud. Samal ajal elas inglise koloonia Hongkong turvalist ja rahulikku elu. Tasapisi hakkas Hiina vaimu ja ärieliit Hongkongi kogunema. Iseenesest mõista oli nende seas hulganisti filmitegijaid. Hongkongi kolis ka üks suuremaid Shanghai filmifirmasid Tian-Chi mis kuulus kahele vennale, üks vendadest filmeris hea ning nina poolest kuulsaks saanud. Runda. Sho arendas seal uue žanrina välja niinimetatud hiina actionfilmi, mis meil on tuntud kung-fu filmi nimetuse all. Uus žanr müüs end sedavõrd edukalt. Peatselt õnnestus vennastel alla neelata kõik oma põhilised konkurendid saades pikaks ajaks regiooni suurimaks filmi muguliks. Soode stuudio teeb aastas umbes 50 filmi ning hakkab tootma ka muusikale ja ajaloolisi draamasid. Väikesest stuudiost kolitakse selge v lahte, kus 1961. aastal tekib legendaarne Muubida. Uus aasia Hollywood.