Nutikas maailmas on raadio vaid ühe kliki kaugusel meie raadio äpp, Google Play hoiatoorist. Te kuulate raadio kohta värske, jagada. Reisisaadet Reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere hea raadio, kahega. Kuulaja eetris on saade reispass. Tavaliselt juhib seda saadet Ivo Tšetõrkiniga. Täna nivoo pis külalise rollis, minu nimi on Kaupo Kikkas ja mina saan täna evold küsimusi küsida. Tänane saade ei ole päris tavaline mitmel põhjusel. Esiteks siis nagu juba öeldud, Yvonoppis külaline. Teine põhjus võiks juba teiega kõrvu kostuda erinevate taustahelide näol, kuna me ei ole kuskil mujal kui Amazonase vihmametsas Peruu oma soonias. Ja praegu Me istume petrooleumilambi valgel, meiega koos on veel mitmed toredad inimesed. Lisaks mõned ritsikad, mõned konnad, vihma sajab, natuke müristas ka. Aga räägime sellest kõigest juba natuke pikemalt ja Ivo, kuidas me siia sattusime ja võib-olla pikemalt, kuidas esimest korda üldse siia sattusid? Jaa, tere, Kaupo. Tahan seda saadet läbi viimast. Me sattusime siia, me tulime siia reisile. Ja me sattusime siia niimoodi, et me lendasime Peruu pealinna liimasse. Me lendasime sealt edasi Peruu džunglipealinna kiitusesse. Sealt me istusime paadi peale ja sõitsime kuskil 140 kilomeetrit mööda Amazonase vett, ülesjõge. Keerasime vasakule metsa. Ja jõudsime. Mul ei olegi head sõna selle kohta, inglise keeles on selle sõna selle nimi lots. Aga ma ei tahaks öelda kämping, sellepärast et ta on natukene enamat kui kämping. See on minu minu väga südamelähedane koht, mõnes mõttes minu teine kodu. Ja me tulime siia kolmenädalasele ekspeditsioonile koos sinuga ja koos veel kuue toredasti inimesega kes on täna siin meie ümber. Nii väga hea. Aga sa kindlasti ei toonud meid sellisesse kohta, kus sa pole varem käinud ja niipalju võin raadiokuulajale kindlalt kinnitada, et see koht on kindlasti eriline, palju rohkem, kui võiks kõlada tõesti eesti keele sõnakämpingusse, on sellest palju enamat ja juba see tunne, kui sa siin petrooleumilambi valgel keset džunglit istud kuulad vihmasabinat ja mürinat, aga samas ise oled kuivas ja, ja mõnusas paigas on nii-öelda kasutades sellist kulunud väljendit miljonid dollarit väärt. Aga kuidas me siia sattusime, ehk siis kuidas sina siia esimest korda sattusid ja kuidas sa selle koha leidsid? Kiia kohta, et sellesse, kus me täna oleme esimest korda ma sattusin 2009. aastal, kui ma elasin kiitlases Amazonases ja lühidalt öeldes eks mul nagunii-öelda isiklik elu läks niimoodi, et ma tundsin, et ma pean ühel hetkel natukeseks Eestist Eestist ära sõitma ja kuna ma olin siin tegelikult enne seda käinud, siis ma mõtlesin, et vot kui see nüüd üks koht oleks, kus ma tahaksin natukene aega elada või kus ma tahaksin minna nii-öelda ühe otsa piletiga siis siis ma mõtlesin, et see võiks olla nagu see koht. Ja ja siis ma tulin siia ja mõtlesin, et või noh, mõnes mõttes ma nagu muutsin oma elu, et ma ennem töötlesin, on õppinud ja töötanud juristiks, töötasin juristina ja ühel hetkel hakkasin võib-olla ma peaksingi minema üldse natukene veel tagasi ja, ja anna minna ja jõudma selleni, mismoodi me üldse Lõuna-Ameerikasse Amazonases esimest korda jõudsin ja see juhtus tegelikult juba natukene varem, see juhtus 2006. aastal. Ehk siis tänaseks 11 aastat tagasi. Ja tulin ma siia lihtsalt niisama, seljakott seljas, koos kahe sõbraga, Peruusse noh, meil oli veel mitu varianti sõelal, seal olid ka Ecuador, Venetsueela ja täpselt teiselt poolt maakera tea Vietnam Kambodža kuidagi jäise Peruus õelale. Täna tagantjärgi vaadates on see jah, täitsa kummaline, et samahästi võib-olla võiksin ma nii-öelda hoopis Vietnami oma teiseks koduks pidada, kui kui oleks teisiti läinud. Ühesõnaga tulin viie nädalasele reisile tavalise seljakoti matka, Ena keelt ma ka suurt ei osanud siis? Jaa, Amazonases käisin ainult kolm päeva, aga sellest piisas, et mingisugune mingisugune tükkijaks siia mingisugune südametükk, mis nagu kutsus tagasi. Ja siis sellest järgneval aastal käisime Kolumbias samuti Amazonases. Ja siis ma mõtlesin, et ohoo, et tegelikult võiks veel minna, kuna raha liiga palju ei olnud, siis ma nagu mõtlesin, et võiks mismoodi ma saaks veel minna, ma saaks niimoodi minna, et me korraldaksime reisi ja, ja leidsingi hulga inimesi, kes olid nõus minuga kaasa tulema, sain käia veel oma soolases. Pärast seda hakkasin siis nii-öelda hobi korras lihtsalt põhitöö kõrval korraldama reisija, tegin ühe ühe ekspeditsiooni aastas. Võib-olla jõuame sinna pärast veel tagasi, aga ta jõuaks siis sinu küsimuse juurde, et mismoodi ma siia kohta jõudsin siis 2009. aastal, kui ma siin kiitlases Amazonases elasin siis ma käisin neid kohti läbi, korraldasin neid, metsamatkasid siin noh, erinevate inimestega, sealhulgas Kuperuukatele, nii naljakas, kui see ka ei ole. Ja, ja see koht jäi kuidagi mul nagu hinges kõlisema, sellepärast et ta nagu tundus hästi, Spessalda ütleme, eesti inimene on metsarahvas, ma olen alati arvanud ja see Amazonas nii teistsugune, kui ta ka ei oleks. Ta eesti inimene oskab metsa hinnata ja ta jõuab siia, see on tema jaoks loomulikult uus koht, aga mulle tundub, et eestlased ikkagi võtavad seda nagu kiiresti omaks. Ja ja kuhu ma selle jutuga tahtsin välja jõuda? Nojah et see koht on piisavalt privaatne. Ta on selline tasane, siin ei käi palju inimesi ja, ja ta on selline natukene üksildane. Ja seetõttu ta jäi siis mulle hakkas mulle meeldima. Ja seetõttu ma olen siin jäänud käima, seetõttu mulle meeldib ka teisi inimesi siia tuua. Ma ei tea, kas see oli see, mis kuulda tahtsid. Väga hea, sa juba tegelikult mainisid seda, et eestlane metsarahvas, sinul üks osa sinu südamest jäisi Peruusse, kui sa prooviksid veel natukene lahti rääkida, et, et mida siin tegelikult, mida sa siin tunned ja miks sa siia inimesi tood ja mida nemad siin on tundnud, sest nad kindlasti on jaganud sinuga palju oma emotsioone. Sest et ma usun, et ilmselt enamus raadiokuulajatest pigem ei ole siin käinud, et miks, miks üks koht saab nii eriliseks sinu jaoks, et sa 11 aastat järjepanu käid siin mitu korda aastas ja nii palju, kui ma sinuga vestelnud olen, saame aru, et ei ole näha seda lõppu, ehk siis see koht ei ole kuidagimoodi ennast ammendanud. Ja ei, kindlasti ei ole ammendanud ja vastupidi, ta järjest järjest avab ennast ja ja ma arvan, et seal on nagu mitu tasandit. Et hakatuseks võib-olla alguses ma mõtlesin, Ooed, siin näeb eksootilisi loomi, siin näeb mingisuguseid muid väga põnevaid asju või et siin on Ooetsid on teistpidi ohtlikese kõditab mingit lärmi siis täna nagu on, neid on neid kihte paju rohkem, et et isegi nendel reisidel noh reeglina ma ei taha nagu garanteerida öelda, et oo, et me näeme siin seda looma või tohist looma etega. Mets on nii nagu Eestiski, et selleks, et selleks, et konkreetselt näha midagi tuleb, tuleb palju vaeva näha. Aga ta töötab nagu tunnetuslikul tasandil. Mis ma sellega öelda tahan, on see, et et kui ma, kui ma jõuan siia isegi kui me mõtleme näiteks, et siit jääb vaiksemaks või selle Atlandi ookeanini jääksite allajõge üle 3000 kilomeetri või et me mõtleme, et Amazonase vihmamets on seitse miljonit ruutkilomeetrit suur siis näiteks, kui ma olen siin, need numbrid ei ütle mulle mitte midagi, nad ütlevad mulle võib-olla siis, kui ma olen, ma ei tea, guugeldan kodus, loen Vikipeediat. Aga siin on see kuidagi, ta ütleb hoopis teisel tasandil, et, et kui ma lähen sinna võrkkiike metsa, tõmban luku moskiitovõrguluku kinni, panen silmad kinni. Ja, ja see mets tuleb naguniimoodi peale, et sul lihtsalt sa hakkad nüüd hääli kuulamas, hakkad nüüd eristama, sa kuuled, mingi konn kraaksatab kuskil, teine vastab talle mingi lind kolmastule teemasse ja sisse kuidagi nagu tunned, et et sa oled nagu hästi elus. Teistpidi tunned ennast jällegi nagu hästi väikse putukana. Ja noh, ma ei teagi selles mõttes, et seal on nagunii palju kihte, mul on nagu raske raske ühte lausesse kokku võtta, mis seal kõik on. Ma arvan, et see on suurepärane, et see ongi, see ongi kukkuse tunne, kui tundeid saaks kuidagi väga lihtsalt sõnadesse panna, siis ilmselt inimesed ei tunneks neid, vaid, vaid prooviks oma tundeid ainult rääkida. Et seda on tegelikult väga-väga mõnus ja hea kuulata seetõttu, et kuna ma ise sügasin mitmeid kordi käinud ja ma pean jagama sinuga täielikult seda seisukohta, et siin on mingi eriline, eriline asi õhus, mida on väga raske sõnadesse panna, aga lähme veidi maisemaks tagasi. Et noh, ilmselt paljud inimesed on näinud selliseid väga uhkeid värvilisi, BBC või National Geographic kui loodusfilme, kus siis tõesti suurtes plaanides filmitakse loomi ja näidatakse uhkeid kaadreid nii-öelda lennuki või drooni pealt filmituna ja kõik, see nagu on alati väga eepiline ja ja kuidas selline selline lummavalt suurejooneline, et võib-olla sa räägiksid natukene sellise oma süviti minema ja palju võib-olla ausama kogemuse pealt, et kuidas tegelikult see elusin, metsas käib, kuidas need inimesed siin elavad, kuidas siin liigutakse, kuidas siis nende loomade ja lindudega on see nagu poole sõnaga mainisid, et, et neid võib kohata, aga selle nimel tuleb natuke vaeva näha. Et võib-olla hakkab pihta nendest inimestest, et kuidas, kuidas siin elatakse, kuidas liigutakse, palju seal üldse inimesi elab ümberringi ja kuidas nad, millega nad tegelevad. Inimestest on selles mõttes hea, seda, et ma ise antropoloogia tudengina huvitun, huvitab rohkem rohkem inimestest kui, kui loomadest või loomulikult loomad mulle meeldivad, aga ma võib-olla ei teagi neist nii nii palju, kui noh, kui võiks teada või et ma ei tea neist nii palju süviti. Loomulikult mulle loodus meeldib, aga aga mulle meeldivad ka need inimesed, kes siin on ja võib-olla see esimene esimene ettekujutus, mis eestlane oma soomlasest on, on see, et noh, siin elavad metsikud indiaanlased, siin inimesed, käivad ringi suled, tehas või midagi sellist, et loomulikult see, see ei ole päris, nii et et kuhu ma tahtsin jõuda näiteks kas või samaid kiituse linn. Et kui me vaatame mingisuguseid turisti brošüüre, siis seal on nagu kaks hõimu, kes kogu aeg esile kerkivad, Boradia Jaaguvad ja näidatakse. Christian müristab vahepeal päris vägevalt. Inimestel, kes kiitusesse tulevad või, või kes Egiptusesse tulevad ja tahavad neid metsamatku teha, neile luuakse illusioon, et inimesed tõesti siin metsas niimoodi elavad ja inimesed tulevad ja tahavad seda emotsiooni saada. Ja siis nad lähevad nende poorada Jaaguvate juurde, kus naistel on rinnad paljad antakse sulle kahe poolemeetrine puhkpüss kätte, millega sa saad märki lasta ja, ja luuakse illusioon, et inimesed siin niimoodi elavad, siis loomulikult absoluutselt nii ei ole, et nad pärast pärast, kui show läbi saab, panevad, panevad särgid selga ja lähevad koju ja see oleks veel isegi okei, kui see oleks lihtsalt nagu teatrina, kui seal lihtsalt näidatakse, mismoodi kunagi oli, aga test ikkagi proovitakse luua seda illusiooni, et see täpselt niimoodi on. Ja minu selline lähenemine on see, et ma nagu selliseid asju ei taha näidata, et ma olen seal ise ise ise käinud, need üle vaadanud, aga, aga ma tahaks näidata, mis see päris elu on kaela, kui ei tea, et eks ma kogu aeg teen seda, mis see päris elu on. Aga see ei ole see, mida ma tahan näidata, et näiteks see, kus me nüüd siin oleme, me käisime täna. Me käisime täna Ajakuid sotid pisko külas. Seal ei käinud keegi, rinnad paljad ringi, seal mängiti jalgpalliinimestel vanad jalkasärgid seljas vaid CDd käes. Ma ei tea, kas see nüüd on noh, et kus on see päris elu või mismoodi on päriselu, aga aga ta on siiski nagu teine, teine oluliselt teine sellest, mida teinekord kõigepealt nagu peas illusiooni luuakse nagu siia tullakse. No mulle mulle tundub, et see kogu see pilt Amazonasest on tohutult üle romantiseeritud nii inimeste kui looduse poole pealt. Et tegelikult võiks täiesti vabalt paralleeli tuua, et kui tuua Ameerikas turistid Eestisse, siis viiendad Rocca al Mare vabaõhumuuseumis seal vaadata, kuidas Tanuse põles, naine valab sigadele seal midagi toitu ette ja öelda, et kogu Eesti ongi selline, niimoodi me elame, eks ju. Nii et eks, eks tegelikult siin on omad vabaõhumuuseumi lihtsalt, selle vahega, et, et selleks, et neid paremini müüa, selleks ei öelda, et nad on vabaõhumuuseumid, vaid pigem jäetakse ütlemata ja üritatakse luua nagu selline illusioon. Ja, ja mõnes mõttes on ju täpselt sama loomadega, et tegelikult need turistid ütleme, kes tulevad ja tahavad ilmtingimata loomi lähedalt näha. Tegelikult on ju tegu selliste pool ära inimestega ära harjutatud loomadega, et ütleme, et kas ei ole, need ei pruugi päris loomad olla, aga, aga sellegipoolest, et need loomad ei ole tegelikult päris oma metsikus normaalses olekus. Kus jah, ma tahaksingi siinkohal rääkida selle loo, mida tegelikult me olime sinuga koos, kui ma ei eksi, üks metsa, Reinser Tsäkko meile seda rääkis, kes filmis siis kas oli Discovery discavelile filmiti siis loodusfilme ja mindi sisid kiituse Peleni turule. Osteti sealt turu pealt siis ämblikahv ämmal ämmal ahv või ämmal ahv, jah, nulli Mancy ja, ja siis boamadu ja siis ämma pandi koti sisse riidest koti sisse, külas lõkke kohale. Jaa, uimastati ta ära, et ta siis, kui ta pärast seda oksa peale pandi, võimalikult aeglaselt ennast liigutakse, oleks ilusti võimalik fookus võtta ja niimoodi ja siis pärast seda nad sellel boamaol vist peitmisid suu kinni, kuigi ta ei ole mürgine, aga aga ette siis seda saatejuhti seal ei hammustaks sellist, kui seda, kui seda filmi tehti ja pärast seda siis taheti filmida ka küla küla siis sellises olukorras, kus kus nad sõidavad, noh, et mismoodi külas toimub nagu transport, transport linna ja noh, selge on see, et me oleme siin ka näinud jõe peal, mis moodi see käib, et ega see on tõesti nagu teistmoodi, teistmoodi kui harjunud ja paadid on vanad, roostes, igavesed vanad junnid ja kasutatakse võimalusi maksimumini. Et nad ei sõida enne välja, kui nad on täis läinud ja, ja, ja teinekord, et kui mitu päeva seal ja ja olen isegi nendega sõitnud, igasuguseid lugusid on sellest rääkida, aga ühesõnaga sedasama loo juurde tagasi minnes. Et selleks, et filmida, siis mismoodi oma soolase külas toimub transport maksti tervele külale selle, et nad läheksid selle paadi peale, milles seal parasjagu said ja siis vinnati mingisugune vesipühvel ka veel selle paadi peale, et oleks nagu ägedam. Ja siis see paat nagu sõitis allajõge ja saiale mitmest plaanist võtta seda, et et näidata, mismoodi, mismoodi siis sedasama soolase külasega toimub transport ühest kohast teise ja minu meelest see on nagunii noh, ma ei tea, mul ei ole sõnu, et see ei ole mitte lihtsalt võlts, aga see on ka kuidagi nagu kolonialism tuleb mingisuguse eel mõttega, mis moodi need asjad siin peaks käima. Ja siis sa tegelikult veel selle asemele siis näidata või rääkida, mismoodi siin nagu tegelikult asjad on, vaid veel omakorda reprodutseerida seda või aitab kaasa sellele, et seda nii-öelda illusioonidest vale kujutama numba. Mitte et ma nüüd oleks tahtnud siin moraali lugema hakata. Jah, et kindlasti on tegu väga keerulise küsimusega, sest lõppude lõpuks kannavad needsamad loodusfilmid ikkagi väga üllast eesmärki, kui need loodusfilmid, mis ei oleks tehtud hästi kvaliteetselt, hästi usutavalt ei õpetaks seda siis järgmist generatsiooni meie lapsi ja tulevikus nende lapsi, loodust armastama, sellest lugu pidama ja ka selle loodusesse suhestuma, siis tegelikult võiks tulemused olla veel veel hullem, aga mulle tundub, et siin on, siin on mindud nagu väga ohtlikku mängu mängima ja ja tegu on nagu sellise lumepalli efektiga, kus need loodusfilmid peavad olema sama kvaliteetselt kui sama actioneid täis nagu Hollywoodi filmid, ehk siis sisuliselt tuleb filmida looma kiiremini lähemalt kogu aeg peab olema action ja kõik peab olema nagu selline tohutult narratiivne ja see omakorda paneb koheselt filmi tegijad olukorda, kus nad ei, siin ei ole mingit juttugi, et oleks võimalik ausalt filmida selliseid filme. Ehk siis tegelikult nagu asjad, mida nimetatakse loodus dokumentaalideks on sisuliselt lavastuslikult filmid. Tänaseks hetkeks võib öelda, suurel määral Sa oled selle, ma olen, ma olen päri, et see fakt iseenesest on, on päris kurb ja võib-olla sa räägid siia otsa ka veel lühidalt ühe teise loo, kui me kui me läksime ühe sellise väga äärealadel elava hõimu juurde kellade juures käib keskmiselt aastas nii-öelda üks või kaks külalist ja vastavalt siis aasta enne enne meid oli seal käinud Nadžio võttegrupp. Jah, selle hõimunimi need mat, seed, mozzee indiaanlased, nad elavad siis avariijõel, mis on Peruu ja Brasiilia piirijõgi. Ja Nendega esimene kontakt loodi kuskil 70.-te aastate alguses. Ja, ja sealt edasi elavad siis need hõimud, kes kellest aeg-ajalt on uudistes juttu, kuidas lennuk lendab üle ja siis indiaanlased sihivad vibuga lennukit. Et need, kelle need, kellel puudub siis veel igasugune kontakt nagu läänemaailmaga ja, ja me käisime seal nii-öelda, ega meie eesmärk ei olnud ka loomulikult minna nende juurde, et et see oleks nagu tegelikult varem ka sellest natukene juttu teinud, et et see oleks, see oleks olnud ilmselge lollus, mitte ainult sellepärast, et ise võid surma saada, vaid sa läbi selle, et sa viid haigused nendele indiaanlastele, kelle nende juurde siis, mille vastu meie oleme immuunsed, mille vastu nemad ei ole tavaline gripp, sellised asjad ja reeglina siis muidugi hõimust on 80 protsenti ära surra. Aga aga siis need mozzee indiaanlased ja et meie nagu tegelikult meil oli kapo, sinuga oli endal ka selline väike illusioon peas, et oota nüüd me näeme neid metsikuid metsikuid, mitte metsikuid või poolmetsikuid tüüpe ja, ja neil noh, nad isegi ei räägi hispaania keelt, nii-öelda oma keel, meil oli tõlk kaasaseks kiita saanud üks mozzee, kes õpib kiituses ülikoolis ja, ja siis ta tuli meiega kaasa, tõlgiks, tõlkis hispaania keelt, vot see keelde. Ja siis selgus, et, et sealgi kuna Ma ei tea, kuhu sa oma küsimusega tüürisid, nüüd juba läks meelest ära. Et, et meie tulime nagu vaesed sugulased kanuuga põka-põka-põka mööda mööda mööda jõge ja selgus, et enne meid olid käinud siis mingisuguseid ma ei mäleta, kas seal vist nats. Tegelikult see oli mingisugune Poola võttegrupp, Korea, midagi sellist aga olid tulnud ja maksan teile 11000 dollarit selleks, et nad oma Palmiseelikud selga tõmbaks, rinnad paljaks võtaks ja, ja teatrite, eks jälle nagu kaamerate ees, et seda oli jälle nii kummaline kuulda, et isegi sellistesse kohtadesse tullakse seda nii-öelda siis seda võtet, mis inimestel indiaanlastest, põlisrahvastest. Nii et umbes sinna ma umbes sinna üürisin küll aga aga et see on noh, ütleme loomulikult on see täpselt sama alatu loomade puhul, aga inimeste puhul, kellel puudub selline püsiv kontakt, läänemaailmaga kontakt olemas, aga see ei ole nagu päris päris nii-öelda igapäevane on see absoluutselt kuritegelik. Nii kuritegeliku üldse olla saab tulla helikopteriga, maanduda nende juures kuskile põllu peale, maksta neile 11000 dollarit, laadida oma kaamerad maha ja siis teha nii-öelda dokumentaali. Et juba see fakt iseenesest, et sa maandud sinna helikopteriga, mida nad pole kunagi näinud. Järgmisena see fakt, et sa annad neile üüratu summa raha, millega nad tegelikult ei oska otseselt midagi peale hakata, välja arvatud siis teatud rumalused, mida nad on nii-öelda meie käest pisut, ehk siis näiteks tarbida ohjeldamatu koguses magusat, kui, kui neile see võimalus antakse linnast osta, siis, siis sellest on dokumentaal. Sellest projektist on asi nii kaugel kui üldse võimalik, sest juba see võttegrupp oma tulekuga on dokumentalistika tapnud. Ta on kujundanud nagu rahvale uue narratiivi. Et selles mõttes mulle tundub, et see on, see on tõeliselt hirmutav. No muidugi siin rääkis kohe teise looja ja sellega ma tegelikult raputan ka endale tuhka pähe, et olla siis nii-öelda antropoloog, vaatleja või distantsilt jälgija võimalikult vähe sekkuda, ega seega tegelikult ei pea paika, et sa igal juhul sekkus igal juhul ükskõik kus sa käid ja meie sinuga käisime ühel teisel ekspeditsioonil siis aasta enne seda Madsed ekspeditsiooni siin sammastik kiita, sest üks teine jõgi, mille nimi on mon ja selle siis kõige viimases külas, mille nimi oli Nueva York. Millest sina oled kirjutanud raamatu ja millest ma oma oma oma minu oma soomlasest põgusad põgusalt peatun ja, ja mehega oli. Ühesõnaga lugu on siis sellest, mismoodi me ikkagi ikkagi mõjutame seda, seda keskkonda igal juhul, kus me käime, et meiega kaasas paadiabiline Se Kundo ja see, see Kunda viskas külavanema külavanema tütrele pilgu peale, kes oli vist kuna kuni 13 12 12 13 viskas talle pilgu peale. Ja kui meie olime oma projekti selles külas lõpetanud või oma nagu viibimise seal ära tulime, siis see Kunda läks sinna tagasi ja röövis selle tütre, noh, põhimõtteliselt põgenes ta ka minema sealt. Kuna see oli alaealine, sisse külavanem muidugi võttis püssi, läks talle järgi, ma ei tea, kas tütar jäi siis nagu nii-öelda natukene sedapsi ka. Küll ta jäi ja, ja sisse Kundo põgenes eliimasse, aga kuna noh, ikkagi tema oli täisealine ja, ja selline asi on ikkagi ka Peruu riigis tõesti veel karistatav. Sisse Kundo pidi põgenema, ära ära liimasse lausa ja vist siiamaani redus ja see tuli alles meil ka nagu pärast välja saime alles pärast teada. Ja siit siis ongi, et kui meie oleksime külla läinud oma siis asja tegema nii-öelda inimesi uurima, vaatlema, siis poleks leidnud, et see igal juhul igal juhul mõjutatud seda kogukondadega. Siis oleks Kunda läinud naaberkülla ja selle külavanema tütrega asjad ära klaarinud. Aga, aga loomulikult, et, et ma arvan ka, et see antropoloogi või, või külalise või uurija või kuidas iganes sa soovid, vastutus on üks küsimus, millest võiks võiks eraldi saateid teha ja tegelikult see on asi, millest antropoloogid vaidlevad, kirjutavad raamatuid, kirjutavad oma väitekirju, et et mis, mis asi siis on nii-öelda see neutraliteet või see Observatsioon, kus sa, kus sa ei sekku, eks ju, et tegelikult ma arvan, et ega siin sisuliselt liblika tiivalöök, eks ju, et puha, mida sa teed, see toob kaasa igal juhul mingi teatud sündmuste järgnevus, mille mille vastu võidelda ei ole tegelikult võimalik. No igal juhul, kui kasvõi natuke seal positiivse tagasi tulla või, või natuke ma jalgsi maha, et et see, mis sa ütlesid, see Observatsioon või osalusvaatlus, mis antropoloogi põhiline tööriist, et, et sa mitte jälgi eemalt, vaid sa võtad ka kõigest osa siis see on see, mida ma oma reisidel proovin tegelikult kogu aeg kogu aeg läbi viia, et meie ainult ei vaatle. Et eesmärk ei ole see, et sa kuskilt midagi vaatad läbi läbi läbi bussiakna või kuskilt. Ma ei tea, kas või needsamad Amazonase kruiisil, suured laevad käivad, et on, konditsioneer on toas ja valged linad laual ja siis ja siis selle ühe firma nagu selline näiteks see slõugan on laksuga on vihjanud. Et lõhet, et ma ise nagu mõtlen, nii et pigem pigem võiks nagu kõigest osa saada, isegi kui seal teinekord natuke ebamugavustega seotud, et me ei reisi ainult see mantra, mida ma kogu aeg tahan öelda, on see, et ei reisi ainult silmadega. Et sellest on õudselt vähe, kui me lihtsalt kuskil käima ja midagi näeme, seda teebki meie eest juba National Geographicu objektiivselt mitte, sellel on võimegi vaielda. Aga et kui me reisime, siis me peame olema kohal kõikide oma meeltega miljonid meeli on minu arvates ka palju rohkem kui kuus või seitse või kaheksa võib-olla nüüd koguni 20. Et kõik need peaksid, kõik need peaksid olema töötama, et helid, lõhnad, maitse, et kõik see on kõik, see on hästi tähtis reisimisel ja noh, siin oma soomlasest ja et praegu me oleme konkreetsel matkal, oleme alles kolmandal päeval, sest et see on üksjagu ees. Homme läheme, tõmbame võrkkiiged lihtsalt puude vahele ja vaatame, mismoodi see metsis. Siis mõjub kui nii-öelda seda kujuteldavat seina, mis mul praegu vahel ei ole. Aga kes on need inimesed, sa oled juba mitmel korral rääkinud nendest inimestest, kellega sa reisid, et kes, kes need inimesed on sellised? Õudsalt Kehrus, keeruline küsimus, et selles mõttes võib-olla. Ma ei taha nüüd ka meie ümber olevate inimeste nimel sõna võtta, võib-olla miks nende käest seda aga isegi kujutame ette või ühesõnaga reise tegema hakkasin, siis ma mu eesmärk ei ole olla või teha mingeid suuri grupireise ja olla lipuga kiide, käia, karjuda, mismoodi maailmas asjad peavad käima või mingeid ajaloo tundi ka pidada. Ma nagu alati mõtlen seda, et kui keegi tahab nagu teada kellelegi spetsiifilised huvid, et ma ise, et ajalugu väga ei oska rääkida ja siis ma ei räägi, ei oska huvitavalt sellest rääkida ja oma nagu võtta, et noh, et inimesed võivad selle kohta ise uurida. Kui me teeme väikseid grupireise siis mul on nagu selline mulje jäänud, et või tähendab ma ei tea, kas mulje on õige sõna, aga minu jaoks nagu oluline see, et inimesed oleks sama lehekülje peal, et inimesed võivad olla väga erinevate huvidega, kellele meeldib rohkem lilli pildistada, liblikaid vaadelda ja kes tahab jälle teistpidi nagu õhtul natuke rohkem väljas käia ja ja kellele meeldivad linnad ja kellele meeldib vaikus või kellele meeldib lärm ja, ja noh, ütleme Peruu laiemalt ka Ladina-Ameerika, anname kõigeks selleks võimaluse. Aga need inimesed on alati olulistes küsimustes minu meelest sama lehekülje peal ja seda ongi nagu hästi tore vaadata, et et see, nagu teebki selle grupi vaimu või selle ühishingamise hästi-hästi nauditavaks. Ma ei tea, võib-olla siinkohal olekski nagu võib-olla küsimus suurele ringile, et me oleme siin kolmandal päeval, et äkki kellelgi mingeid mõtteid, mis siiani toimunud on või mis või lihtsalt küsimusi. Mul oleks selline küsimus iva siin mitmeid aastaid käinud, et kas sulle tundub, et selle aja jooksul on siin inimeste elukorralduses midagi muutunud olulist või keskkonnas, midagi muutuvad vä? Kindlasti et oluline on kindlasti mainida, et kultuur nii nagu ei ole ta eesti staatiline, nii ei ole ta kuskil mujal maailmas staatiline kultuur kogu aeg muutub ja see on kultuurinormaalne protsess, et ta peabki muutuma, saada, ahenema, muutuma. See, kas ta muutub paremaks, halvemaks tekib, kaob see eraeraldi diskussioon. Aga ma toon ühe konkreetse näite. Kui me nüüd jõudsime siia kämpingusse, siis nüüd eelmise aastaga võrreldes on toimunud nagu suur suur muutus see, et et vanasti külades põletati petrooleumilampe küünlaid ja see muutis selle kõik nagu hästi selliseks romantiliseks kihvtiks ja toredaks siis aastaga on jõudnud siia Hiina, Hiina LED-lambid, ja kuna Peruu või noh, selles mõttes inimesed on ratsionaalsed inimesed, siis on igale poole hakanud levima ja see loomulikult jällegi minu peas on see ka nii, et see, et petrooleumilambi või küünlavalgus on palju soojem, pehmem romantik, üldisem ja loob sellise metsaõhkkonna. Sinine, külm ja vastik, kõige odavama LED lambi valgus ei loo. Ja siis sa vaatad, et oh, et näed, et nüüd on. Nüüd on siin ka see jõudnud ja see on kuidagi neid nagu võid olla rikkunud või niimoodi. Ja teistpidi vaatan, et noh, et ega ei saa siis neile pahaks panna. Sellepärast üldse LED lamp on odavam. Aku kestab kauem kui, kui petrooleumilambi petrooleum ja võib-olla selle triviaalne muidugi, aga see on lihtsalt esimene asi, mis mul nagunii-öelda täna siin praegu kohal olles tuli pähe, mis on, mis on näiteks näiteks, mis on muutunud. Kunas ma läksin, Tallink näinud kohalikke sõpru leidnud. Ja Kristi, väga, väga mõnus küsimus selles mõttes, et ma arvan, et ma olen, ma olen siin sõpru leidnud. Aga sõprus on siin kindlasti natukene teise tähendusega ka, kui ta on Eestis või kui ta on näiteks noh, ma ei tea, Inglismaa või USA-s olen inimestega rääkinud, Eestis öeldakse, et sõber on see, kellega sa koos olnud seitse puuda, soola ära söönud ja, ja siin ütlevad kõik ütlevad kogu aega meega mee, kogu aeg. Sa oled sõber, sa oled sõber. Nüüd. Ja siis, kui sa vahepeal tundub, et oh, et nad ongi kõik nii sõbralikud ja loomulikult nad on siirad ja toredad inimesed ja kui nad, kui nad mulle ei meeldiks, siis noh, siis ma siin ei käiks, et kindlasti oluliselt oluliselt kohale need inimesed siin siin käima jätkuval käimisel. Aga ma tunnen, et nad hindavad, paljud inimesed hindavad seda, et päriselt tulen tagasi, sest paljud inimesed ütlevad, et oh, näen uuesti ja mulle siin meeldib ja ma tulen tagasi ja siis nad vaatavad, et aga ORC tüüp nagu päriselt tuleb uuesti tagasi ja tuleb veel ja veel ja isegi kui ma käin siin teinekord või mõnda mõndasid inimesi näen väga harva siis mul on mitme inimesega selline suhe, et isegi kui me näeme kord kahe või kord aastas või kaks korda aastas viie päeva jooksul, siis me vahepeal ei pea, ma ei tea Facebookis mingi vahetama sõnumeid, et jou, kuidas sul läheb ja nii, et, aga me tuleme, me läheme sealt kohast edasi, kus me nagu ennem olime, me usaldame 11 ja, ja aga selle juures tuleb kindlasti märkida, et et Peruu lastel on mingisuguseid iseloomujooni, millest mina eestlasena ei saa üle, et ma ei taha. Mul ei ole kunagi olnud eesmärk lahti lasta oma kultuurikontekstist ja ma arvan, et Eesti on kõige parem koht elamiseks. Ja sellepärast ma võib-olla olengi sela nagu raja valinud, et mitte jäänud siia elama, vaid, vaid nii-öelda oleme hakanud korraldama reisijad, mulle meeldib reisida, mulle meeldib tulla ja minna ja mulle meeldib alati koju tagasi tulla, et et Eesti on minu kodu. Minu pere on seal, et kuhu ma tahtsin jõuda, jah, sõbrad siin, et, et mingisugused iseloomujooned näiteks Peruu lastel on väga omane. Võib-olla kõlab natukene pahasti seda öelda, aga valetada nad valetavad, see käib nende, kuidas võib-olla kõlab natuke kolonialistlikult, aga siiski oma 10 aasta jooksul, mis ma olen siin olnud, ma olen nagu seda hakanud hakanud, nagu täheldab, täheldanud ammu juba täheldanud. Et nad valetavad, nagu hidden pahatahtlikult seda teevad, aga see on kuidagi nende nii loomuomane, mingisugune, ma ei teagi seda valetamiseks võib-olla nimetama, ütleme, mingisugune jama ajamine siis, kui selleks ei ole põhjust. Ja, ja näiteks selline asi on see, millest ma nagu teinekord ei saa üle. Ja et milleks sul on tarvis seda mingisugust mingisugust lolli juttu ajada, kui, kui, kui, kui see nagu ei saavuta sellega midagi. Aga jah, selles mõttes, et. Mul on siin sõpru, mul on siin inimesi, keda ma usaldan ja kes mind usaldavad ja ma tunnen, et see on võtnud palju aega, et see nagu usaldus välja võita. Aga kui need ise siin kohaliku juures neid niisuguseid lähedase suhteline ladususi ihkas reisikaaslaste hulgast tuletuse teenib sõbrad, sest mul on jäänud mulje, et teine tööstusbaas on siis kaupa. Te olete leidnud endale ühise keela ühise mõtlemise ühise hobi sellise Peruu näol. Et idateede, Malaisia. No tegelikult selles mõttes see küsimus sobib siia hästi, et ega meie saime tuttavaks Peruus olles mõlemad siin külalised ja, ja jagades mõnes mõttes neid samu väärtusi, et et Eesti on, on alati see, see esimene paik ja, ja, ja siis Peruu on, on, see on see järgmine paik, nii et tegelikult see mõnes mõttes Peruu meid meid meie sõprusele ka nagu alguse alguse pani ja ja ma arvan küll, et kui üldse siin oli ennem nagu kohalikega sõbrustamisest, siis eestlaste puulse sõbraks olemine on midagi erilist kogu maailma kontekstis. Et võib-olla see on nagu eestlase mingi teatud kinnine ja veidikene nagu ebausaldav loomus, mis lubab kedagi sõbraks tituleerida alles siis, kui see tõesti nii-öelda temaga oled valmis luurele minema või või seitse puuda sooda, soola. Ja täpselt nii Ivoga ongi, et selles mõttes on see sõprus suure tähega, et me olemegi, olemegi luurel käinud ja, ja soola ära soola koos ära söönud, et nii et selles mõttes. Ma arvan, et reisidelt saab leida väga-väga häid sõpru kogu eluks, ükspuha kas kohalike või või omade seast või, või, või millise iganes, mis iganes moel. Sest tegelikult nii pühendunud tegelikult Me ei saa keegi olla oma igapäevases elus, kui me saame olla reisil nendele samadele oma tegevustele inimestele, kes on meie ümber. Et need, ma arvan küll, et, et Ivo reisidelt on neid sõprusi lähe lähemaid ja kaugemaid sündinud väga palju. Ja eks see tuleb natuke sellest ka, et reis paneb inimesed mingisse olukorda, kus nad muidu ei ole või noh, sandi reisimise üks eesmärke. Et sa satud situatsiooni või natukene oma sellest mitte natuke, vaid võimalikult palju oma sellest turvamullist välja. Ja see ei pea tähendama, et sa satud mingisse ekstreemsed, sest selle ohtlikutesse olukordadesse, aga sa oled mingis olukorras, kus sa nagu kus sa ei ole harjunud olema ja see avab sinus mingit küljed, mis, mis muidu ei avaneks, tekivad mingid uued seosed ja samuti tekib nagu side teiste inimestega. Ja tore, tore nagu vaadata seda kõrvalt aastate jooksul just et mitte ainult inimesed, kes tulevad sõbrad koos reisile vaid kui tulevad inimesed eraldi, et teiegi, paljud teist küsisid enne reisile tulekut, et kes need teised inimesed on ja kas nad kõik on omavahel tuttavad ja kas ma võin üldse, kus on okei tulla üksinda sellele reisile ja siis ongi minu meelest ongi see nii tore, et see on samamoodi või sina, Birgit, ise ütlesidki selle kohta, et see on nagu noh, väljakutse tulla reisile üksinda ja paned ennast siis nii-öelda vastamisi inimestega kõrvuti inimestega, kellega sa võib-olla muidu ei kohtuks. Sa ei tea, kes nad on, sa ei tea, millega nad tegelevad või noh, sa saad seda teada, aga aga see annab palju juurde, võrreldes kas või sellega, kui sa lähed reisile kaheksa sõbraga, keda sa juba nagunii tead, et minu meelest see on ka nagu selline noh, selline teine kogemus ja, ja seda on minul ka reisi reisikorraldaja või reisijuhil nagu huvitav kõrvalt jälgida, mismoodi need seosed hakkavad tööle. Ja kindlasti ka kuulajaid huvitavad ja kõik huvitatud alati huviga lõbusat mingisugusteks lühendatum veel juhtunud ka mida võib kasutada rääkida, et siukseid, naljakaid olukord, alati põnev kuulata. Kultuuride erinevate kultuuride erinevustele mingeid naljakaid olukordi kohalikel. See on tegelikult hea küsimus ja tegelikult alati on muidugi õudselt raske öelda, umbes nagu, et räägi üks hea anekdoot ja sellel hetkel ei tule. Loomulikult on meil palju asju juhtunud ja võib-olla noh, ongi, et ei tahagi liiga palju, lihtsalt, võib-olla ennem siin olime liiga, lugesime moraaliumi, rääkisime suurtest reisikontseptsioonidest, aga lihtsalt minul tuli nagu üks näide lihtsalt praegu pähe, et kui me sinna sama kauppaga koos sinna Nueva Yorki sõitsime, siis me oleme ennem ju ütleme, kui me oleme sellistes kämpingutes, kus on kohalikud giidid või Reinsereid, kes on harjunud töötama siis turistidega ja näitama neile loomi ja nad umbes juba teavad, mis on inimeste nii-öelda noh, et nad ei viska prügi. Et nad on, käituvad nagu looduse suhtes nagu austavalt siis näiteks inimesed, kes elavad kaugemates külades, on ennem niisugust kontseptsiooni peas ei ole. Miks peakski, et, et kui sul nagu näiteks riigi riigi poolt sa ei saa mitte midagi vastu, riik sinu vastu huvi ei tunne, ei aita sind, ei anna haridust mitte midagi. Et siis, kui tuleb keegi mingisugune gringo ja ütleb, et kuule, et ei saa, ei tohiks seda loobuda, Paet on looduskaitse all, et sa ei tohi seda ära süüa. Ühesõnaga konkreetne lugu oli siis selles, et me sõitsime mööda jõge ja ülejõe ujus. Akuutne vist oli see jah, sihuke kopra või saarma voodiloom ja iga teine giid oleks näidanud, oo vaata, kuuti, näe ja rääkinud, et vot selline imetaja ja tal on vot nii pikk saba ja ma ei tea, hambad. Aga nendele tüüpidele lihtsalt esimene reaktsioon oli, kui ma ütlesin, et ei, ma ütlesin, mõtlesin, mõtlesin. See oli toidu ja toit, tuleb ära võtta, et nii lihtne see oligi. Aga räägin ühe Ivo loosi ja kiiresti lõpu, mis, mis tegelikult ka taaskord nagu ümber rääkides ei ole üldse nii hirmus naljakas, aga, aga see on jube hästi iseloomustab seda, kuidas nendele kohalikele tüüpidele täiesti mänguliselt ei valmista mingit probleemi luiskamine ja samas ka sellised jaburnaljakad, faktid, et üks giid, kellega, kellega me oleme koos käinud samamoodi metsas või Reinser metsas siin Amazonasele on teatavasti kõige mõistlike jala nagu kummik. Kuigi kuigi saabastega ilmselt saab ka, aga kummikuga selliseid väga pikk pikkasid matku tehes on oluliselt turvalisem ja lihtsam ja mõnusam ja mitte nii märg käia. Ja, ja siis noh, loomulikult ei hakka iga kord linnast kummikuid vedama, siis on siin metsas kummikud juba ette valmis ostetud. Ja siis, kui Valter on selle selle Reinsalu nimi, siis kui siin oli vaja leida kummikuid, mis jalga läheksid. Ja siis tütarlapsel oli jalanumber 36 ja 37, Walteril polnud mingeid muid kummikuid anda kui 43. Ta annab naisele 43, kummikud käsib jalga panna, noh, saab loomulikult ise aru, et varvas on kuskil pooles kummikus ja siis ütleb silmagi pilgutamata, ära muretse, siin vihmametsas niisked, kõik ummikut tõmbad jalas kokku. See on niisugune üsna eluline näide sellest, kuidas ka siis üldiselt üsna nagu hinnatud Reinser täiesti nagu täiesti südamerahuga pada ajades, sa vaatad talle lihtsalt otsa, mõtled, kas see nagu, kas kuulsid praegu õiget? Et see need asjad natuke seonduvad, Ma ei taha liiga palju minnagi kirjanduslik kujundistesse praegu aga Lõuna-Ameerika kirjanikud Gabriel Garcia, Marquez, Mario Vargas ja osa kirjutatud väga palju on selline selline mõistele, mille nimi, maagiline realism ja siis see tähendab tähendab reaalsuse ja fantaasia põinimist, eks ole, mingisse kooslusesse, mis loob täiesti uue asja, ma varasemalt lugenud võib-olla ei saanud sellest nii hästi aru, kui nüüd nagu aastatega siis Lõuna-Ameerikasse vaatad, et see toimub tegelikult igal sammul. Näiteks ma ei oleks täna enam põrmugi imestunud, kui järgmine päev kummikud oleksid pannud numbrid või kasvõi seesama jõgi siin meie ees, ma siiamaani imestan, et ta tegelikult voolab teistpidi, kui ta peaks voolama. See jõgi suubub oma Soonasesse, nii nagu kõik jõed suubuvad Amazonases, sa siin siis ja tänad juba kolmandat päeva ta voolab täiesti teistpidi ja mitte vaikse vooluga ja noh, okei siin on ka omamoodi seaduspärased. Jõevesi lihtsalt on nii palju tõusnud ja ujutanud metsa üle ja suurema soolase jõgi on tegelikult siin sees ja sellepärast ta voolab teistpidi. Aga sellegipoolest noh, seda on lihtsalt, ma ei tea, kummaline natuke mõelda selle peale, et jõgi võibki voolata teistpidi, nagu lible lubas panna ja teistpidi voolama. Siinse päriselt toimub. Aga Ivo, kuidas näeb sinu elu välja siis, kui sa parasjagu ei ole siin vihmametsas öise Sabiseva vihmasaju ja äikese all, et tegelikult sa oled juba täna mitu korda maininud, et Eesti on ikkagi see number üks ja kodu ja siin oleks rohkem nagu külaline. Et võib-olla see, see kujutlus täpselt samamoodi nagu me rääkisime, ennem on liiga romantiline Nende suled peas indiaanlaste ja suures plaanis filmitud ahvidega, et kuidas sinu, kuidas sinu elu tegelikult välja näeb? Jah, ühtepidi ma muidugi tunnen, et jällegi ennast õudselt privilegeerituna, et, et ma saan nagu töö mõttes tegeleda sellega, mis. Mida ma tunnen, millega ma tahan tegeleda, mis mulle meeldib, et ma ei tunne hetkekski ka praegu, et ma oleks nagu tööle, et ma olen reisil nii nagu nagu me kõik. Ja aga sellegipoolest ei ole see ainult lust ja lillepidu, et ta nüüd jess käin Lõuna-Ameerikas ja muudkui tippinud ringi eestlased või midagi. Et seda, et ma olen pikalt kodust ära või olen teinekord mitu, reisime mitu kuud kodust ära, kodus ma kindlasti kompenseerin või püüan kompenseerida sellega, et ma olen oma pere jaoks rohkem olemas, et ma ei pea käima kellast kellani tööl ja, ja saan natuke rohkem pühenduda, pühendada aega aega kodule, siis kui siis, kui ma ei ole 24, seitse tundi ära. Aga teistpidi muidugi ei ole reis ainult ainult see, et istun lennuki peale ja siis hakkab peale, et iga ekspeditsioon, iga selline reis nõuab, nõuab üksjagu ettevalmistamist. Noh, mitte ainult siis ma ei tea, lennuki-rongi- ja bussipiletite ostmine, inimestega suhtlemine ja mittesuhtlemine siis ainult Nende siinsete Peruukatega, et kõik sujuks. Kõik niikuinii ei suju ja see käib ka asja juurde ja sellepärast on ka need Lõuna-Ameerika reisid võib-olla ägedad, et, et mingid asjad juhtuvad. Aga nagu see ennem ka küsisid, et kes on need inimesed ja, ja ma alati mulle meeldib mõelda, nii et reisimine on jagatud elamus ja täpselt sama oluline, kui on see paik, kus sa käid, on need inimesed, kellega koos sa käid ja, ja kes Sugasena emotsiooni jagavad. Ja siis ma kohtun nende inimestega, et nad saaksid teada, kuhu nad tulevad, see kindlasti need reisid ei ole kõigi jaoks. Ja, ja see ja see ongi okei selle nimel, et inimesed saaksid aru, kui nad tunnevad jah, et nende südamesoov sellel teisel tulla, et siis, et siis nad pärast naudivad seda. Ja see protsess toimubki tegelikult aasta läbi, et et see võib-olla jah, et siis ma tegelen sellega, kirjutan tekste ja, ja siis, kui see trip ühel hetkel hakkab peale, vot siis läheb mingisugune teine käik sisse ja vot siis siis oled reisil. Ma arvan, et ära ole nii tagasihoidlik, sa võidki öelda konkreetselt välja, et need tekste kirjutad sa Amazonas c kodulehele, kus saab ka lugeda selle kohta ja mis need reisid, et sellised on ja kus me ka praegu tegelikult oleme, ka sellest on sealt võimalik pikemalt lugeda. Aga ma arvan, et lõpetuseks võiksid anda mõned, mõned nõuanded või, või kasvõi mõne hea mõtte lihtsalt nendele inimestele, kes ei ole veel võib-olla seda julgust leidnud või seda otsust teinud, et suurde metsa suurde Amazonases reisida ükspuha millisel moel seda teha soovivad või kuidas nad oma tee valivad. Ma arvan, et hea sõna või hea nõuanne on alati teele hea, kaasavad. Ma ei oska rohkemat öelda, kui et hoidke oma meeled avatud, reisige kõikide oma meeltega. Katsetage, proovige rännake ja ükskõik mida elu teile nii-öelda vastu toob, võtke see nagu täiel rinnal vastu ja siis te naudite ja siis te tunnete, et olete elus. Aitäh sulle, Ivo. Päris huvitav ilmselt oli olla enda saates külaline. Aitäh sulle selle võimaluse eest sulle küsimus esitada. Saade oli endiselt Reispass. Raadio kahes ja juba järgmisel nädalal reisime andide mäestikus. Aitäh Kaupo Kikkas. Ja aitäh kuulajatele. Kauni kohtumiseni.