Tänapäeva Hiina tundub sellise tohutu poliitilise ja majandusliku suurvõimuna ja vast inimesed ei mõtle selle peale eriti palju tänapäeva tausta silmas pidades, et Hiina on ka suur kunstiriik. Hiina kunstiline kultuur on aastatuhandete vanune ja väga eriline. Ja kui küsida, kas Hiina kunsti Euroopa kunsti üldse on võimalik kõrvutada siis loomulikult visuaalsusele pretendeerivad nad mõlemad selles tähenduses, et nad peavad pakkuma esteetilist naudingut. Nad peavad pakkuma teatud emotsionaalseid naudinguid, nad peavad rahuldama ka inimeste tihtipeale religioosseid vajadusi, kuid üldiselt erinevused on suuremad ja erinevusi on kindlasti rohkem, kui on Euroopa kunstil võib-olla mõne teise piirkonna kunstiga kas või võtame primitiivsematest kunstivormidest Aafrika rahvaste kunstid, mida, mida võib tihtipeale lausa lausa euroopalikku primitivismiga võrrelda. Seega siis, kui me räägime hiina kunstist, siis me räägime täiesti omaette maailmast. Ja nii naljakas kui see ka ei ole, et pilti selgemaks teha alustaksimegi võib-olla Hiina kunsti kokkupuudetest, Euroopa kunsti ja Euroopa kunstiõpetajatega. Minu põlvkond, see on siis viiekümnendates aastates inimesed kindlasti mäletavad seda, kuidas viiekümnendatel aastatel, kell kuuekümnendatel aastatel Hiinas Hiina kunstialbumites olid valdavalt sellised stalinistlikud pildid, saagikoristusest, tohutut tutest, kangelastegudest, vedurijuhtidest, lüpsetest ja nii edasi ja sellest võib-olla on mõnel ei jäänud ka natuke selline väär mulje hiina kunstist tervikuna, nagu olekski Hiina kunst mingisugune derivaadid euroopalikust kunstist ta, seda see tegelikult ei ole ja kogu seda ma uistliku kogu seda kommunistliku sotsialistliku realismi, nagu seda omal ajal nimetati peaksime nimetama tema, Hiina kunsti üheks niisuguseks tupikteeks. See oli, seda tehti, seda käidi Euroopas eelkõige Nõukogude liidus ja teistes euroopalikes riikides õppimas. Aga kui te tänapäeva Hiinasse lähete, siis enamasti ei näe ega ei, ametnike kabinettides ei paraadruumides mitte seda sotsialistlikku realismi vaid te näete seal siiski Hiina traditsioonilise kunsti tänapäeva vorme, tänapäeva töötlusi. Ja et võibki siis Euroopa ja Hiina kunsti kokkupuudetest rääkides tuua välja selle, et need kokkupuuted on tegelikult olnud põgusad ja perioodilised. Ja valdavalt on hea kunst arenenud omaenda loogika kohaselt kõige suurem ja kõige niisugune olulisem kokkupuude meie poolt juba mainitud sotsialistliku realismi kõrval oli Hiina kunstil Euroopa kunstiga. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil, kui Euroopa ekspansiooni jõudis otsapidi ka kaugelt ja kui Euroopa misjonärid viisid Hiinasse ka Euroopa kunsti muuhulgas viisid nad sinna niisugused spetsiifilised maalikunstiliigid nagu portreekunst, mis kaugeltki ei olnud Hiinas olematu kuid mille euroopalik vorm oli hiinlaste jaoks täiesti hämmastav, mis hiinlasi kõige enam olevat rabanud. Me teame seda ja Suittide misjonäride kirjeldustest olevat tulnud euroopaportreedel kujutatute silmad, need silmad, mis jälgivad inimest, kui inimene liigub ruumis ühest kohast teise ja see oli midagi, mida hiinlased ei olnud oma portreekunstis siiani viljelenud. Ja ega nad ei osanudki viljeleda. See oli üks, mida püüdsid hakata väga paljud Hiina maalikunstnikud ka matkima. Ja selleks loodi misjonäride poolt terve hulk kunstikoole. Ja nendes kunstikoolides õpetati välja ka suur hulk vastavaid kohapealseid meistreid. Ja mõned Euroopa kunstnikud tegid peadpööritava karjääri Hiina õukonnas maalides keisrite ja keisrite lähikondsete portreesid. Ja üks nendest kunstnikest on üks prantslane kirjutanud Euroopasse, need kirjad on säilinud, kus ta kaebleb sellele, et kas see õudus ükskord ometi, et ma pean neid lõpmatuid portreesid maalima, aga tasustati selle eest keiserliku mitte kuninglikult, vaid lausa keiserlik kult. Nii naljakas kui see võib-olla meile ka ei tundu. Üks tasustamise mood oli hea toidu kinkimine nendele maalikunstnikele mis veel Euroopa kunsti Hiina kunsti kokkupuudetest seitsmeteistkümnendal 18. sajandil mainida. Oluline detail Hiina kunstis. Traditsioonilises ei kasutata perspektiivi. Hiina kunstis, ka suured maastikuvaated on niisugused buvad vaata et need oleks just nagu kusagilt ülevalt vaadatud ja kõik need kaugenevad asjad ripuvad üksteise kohal. Aga euroopalik perspektiiv jällegi rabas hiinlasi. Eriti kui olid maalidel kujutatud ühtlasele järgnevad ruumid seal hiinlastele midagi seesugust, kuidas see on võimalik. Ühtäkki ruum tuleb meie juurde, mitte meie ei lähe kuidagi mingeid teisi võtteid kasutades ruumi juurde. Seega perspektiiv, portree, Need, kaks niisugust olulist kunstilist võtet ja kunstilist liiki, mida tolleaegset Euroopa kunstnikud, aga ka säilinud Euroopa kroonikaid ja muud kirjalikud allikad meile mainivad. Nüüd oluline, kõige selle juures ongi öelda seda, et me teame seda kõike, mitte säilinud näidetest, neid ei ole säilinud, vaid me teame seda sellest, et meil on kirjutatud, et niisugused asjad Hiinas toimusid. Sest alates 1750.-st aastast tulevad Hiinas tsingi dünastia raames võimule keisrid järjest, kes suhtlevad eurooplastest vaenulikult. Euroopa kunstnikel keelatakse esialgu õpilaste võtmine ja seejärel keelatakse neil üldse töötamine Hiinas. Hiina sulgub endasse, kuni Hiina avatakse eurooplaste kahuritulega kahes järgnevas oopiumi sõjas 19. sajandi keskpaigas ning see vahepealne periood kustutab tegelikult kogu selle senise Euroopa kunstiekspansiooni Hiinasse ja Hiina kunstnike väljaõpetamise eurooplaste poolt, nii et me võime öelda seda. Hiina kunst. Ei EuroPaiseerunud Hiina kunsti Hiina kunstiks, seda mitte sellepärast, et ei oleks olnud andekaid õpilasi või huvi vaid sellepärast, et Hiina administratiivselt keelustas Euroopa kunsti. Ja see keeld jäi kehtima siis kuni 19. sajandi keskpaigani. Ja seejärel loomulikult juba algab Hiina kaasaegne ajalugu, kus kontaktid Euroopaga ja eurooplaste ülemvõim Hiinas mõjutavad selle maa tavapärast sisemist arengut, et noh, tihtipeale lausa vägivaldselt ja seda mõnes mõttes ka kunsti vallas. Kuna eurooplaste tööstuslik toodang, Euroopa arenenud tööstus tungib Hiina kõikidesse traditsioonilistes valdkondadesse, seal hulgaski Hiina keraamikast surub hiinlastele peale oma mallid, oma mustrid, oma motiivid, oma teemad, rõivatööstus ja nii edasi ja nii edasi. Purustades lühikese ajaga mõne aastakümnega terveid tohutuid käsitööharusid Hiinas. Nii et siin me peame jah ütlema, et 19. sajandi teisel poolel Hiina kunsti areng euroopalikkuse suunas on väga tugevalt mõjutatud riikide vägivaldsest ülemvõimust Hiina üle, nii poliitiliselt, majanduslikult kui siis ka kultuuriliselt.