Koori nimel palun tulla meie juurde jaamast ainult torniga dirigenti. Akadeemik Johannes Voldemar vees. Siis vanemaid lauljaid, laulu nime veidi osta öeldatul kiigeplatsid seal laod, vetikalaod siis kõik karvad kinni ajal või Aavi pojal tuubi najal. Ja minu nooremas eas siinkohal abiks siledamad orsaalse siia tulla. Küüslauk ja. Lugupeetud koorilaulusõbrad 100 aastat tagasi 1000 265. aasta jaanipäeval asutati Tartus Vanemuise selts ja seda päeva võib pidada üldse suureks tähtpäevaks Eesti kultuuri ja muusikaajaloos, sest õieti Vanemuise seltsiga algas tegevus eriti eesti algupärase muusika ja kooriloomingu alal. Vanemuise asutajaks oli ajakirjanik Johann Voldemar Jannsen, kes oli juba Pärnus tegutsenud koorijuhina ja kui ta Tartusse tuli, siis hakkas ta siin juhatama Tartu Maarja koguduse segakoori. Kuid üsna varsti tekkisid talle vastuolud pastor Willigeroodega. Ja siis lahkus Jansen kori juhataja kohalt ja üsna peatselt asutas uue koori. See oli 1008 65. aasta alguses, kui te niimoodi lahus ilma kindla aluseta oli raske töötada ja Jansen hakkas varsti taotlema iseseisva registreeritud põhikirjaga lauluseltsi asutamist. Ta käis Tartu lähedal Väägvere koolimajas nõu pidamas sealse tuntud muusikategelase pasunakoorijuhi Väägvere Taaveti. Ka see oli pärase muusikamehe Taavit. Ottowircausi isa ja seal üheskoos nõu pidades jõuti otsusele, et on vaja Tartusse asutada kindla põhikirjaga lauluselts. Virk aus oli tuttav Friedrich Robert Faehlmanni ka ja tema kirjutistega tema muistenditega ja ta soovitas uuele seltsile nimeks panna Vanemuine, sest ta oli lugenud, et Vanemuine olnud kunagi muistsete eestlaste laulujumal. Jansen nõustus sellega, kuigi pärast kirikumehed tegid korduvalt etteheiteid, et sellega austatavad vanu eesti paganlike jumalaid kristlikus kirikus. Vanemuine oli põhikirja järgi lauluselts ja esialgu harrastati selles pealselt koorilaulu ja just nimelt meeskoorilaulu, sest naiste osavõtuseltsi tegevusest ei peetud tol ajal veel küllalt sündsaks. Koorijuhina töötas Johann Voldemar Jannsen, kes oli üsna võimekas muusikamees. Ta tegeles isegi komponeerimisega. Kuid siiski tema tegevus jäi ikkagi dileta andlikule tasemele ja eriti tema koori repertuaari suhtes on tehtud etteheiteid, et see oli peamiselt liider, tahvellik niisugune keskpärane, vähe kunstiline saksa koorilaul, mida ta juurutas nii Vanemuise seltsis kui ka üldse eesti koorimuusikas. Alles Carl Robert Jakobsoni õhutusel. Hakkas Valga seminari õpetaja Aleksander Saebelmann'i Kunileid iseseisvalt kompuleerima algupärased Eesti koorilaule ja mõnevõrra koorikoorile seadma ka eesti rahvaviise Need. Üksikud see Bellmani laulud tungisid juba esimese üldlaulupeo kavasse ja neid hakati mõnevõrra laulma ka Vanemuise kooris. Aastail 1966 kuni 68 tegutses Vanemuises lühikest aega ka segakoor ja seal laulis kaasa Janseni tütar Lydia Koidula. Tema abistas isa ka korjeharjutustel ja eriti repertuaari soetamisel, kuna tol ajal oli ainus võimalus saksa koorilaule nende sõnu tõlkida eesti keelde ja laulma hakata. Selle juures on ka Koidula tegev olnud ja see on mõnevõrra mõjutanud isegi tema luuletaja arengut. Vanemuise seltsi tolleaegseks suurimaks ettevõtteks oli siiski esimese üldlaulupeo korraldamine 1000 869. aastal. Seltsimeeskoor oli selle juures eeskujuks teiste kooride asutamisel ja tegevuste rakendamisel. Samuti oli selts suure ürituse peamine läbiviija. Julge algatus õnnestus täiel määral ja lõi kindla laulupidude traditsiooni, mis on meil ju püsiv tänapäevani. Samuti andis laulupeo õnnestumine tõuget pidevate kooride tekkimiseks ülemaalises ulatuses. Eesti rahva esimese suure ühisüritusena äratas laulupidu suurt tähelepanu ka meie naaberrahvaste, eriti soomlaste ja lätlaste juures. Kui Vanemuise liikmeskond kasvas, siis hakati iga kuu alguses korraldama nõndanimetatud kuuõhtuid, kus peeti kõnesid, esitati koorilaule ja istuti pidulauas. Kuna kõned tihti õhutasid rahvuslikku võitlust, siis nimetasid baltisakslased vane muist kardetavaks nooreestluse keskuseks või koguni talu poeglikuks jõuguks power vande, kust sest liikmeskonda kuulus peamiselt linna vaesem kiht ja linna ümbruskonna talupoegkonda korraldati seltsis ka tantsuõhtuid, kuigi see äratas esialgu kirikumeeste meeste vastu seismist. Rahvaõpetamiseks ja kasvatamiseks hakati juba 1000 967. aastal iga pühapäeva õhtupoolikul korraldama populaarteaduslikke loenguid. Ja see tegevus jäi kestma mitmeks aastakümneks. Nende ettekannete haripunkti saavutas Carl Robert Jakobsoni kolme isamaa kõne ettekandmine 1000 268.-le 70. aastal. Nende kõnede Tyotalismi vastane sisu pärast kardeti isegi Vanemuise seltsi sulgemist. Kui siis 1000 kaitse 70. aastal Vanemuisel täitus viis tegevusaastat, siis peeti nõu, kuidas seda tähtpäeva tähistada, midagi enneolematu, millegi suure pärasemaga ja siis tuli abiks jälle Lydia Koidula, kes teatavasti selleks puhuks kirjutas oma näidendi Saaremaa onupoeg ja lavastas selle Vanemuise seltsis. Niisamuti. Samal aastal kirjutas ta veel ja lavastas veel teise näidendi kosjakased ning järgmisel aastal säärase mulgi. Sellega pandi siis Vanemuise seltsis alus pidevale teatritegevusele. Sellest ajast peale loetakse eesti teatri sündi. Teatritegevus jätkus ka järgnevatel aastatel ja 1800 kaheksakümnendail aastail jõuti juba teatava poolkutselise teatrini välja. 1000 906. aastal rajati neile alustele kutseline teater Vanemuine. Johann Voldemar Jannsen juhatas Vanemuise meeskoori 1000 871. aastani. Siis tekkis seltsis teatavad, tekkisid teatavad kriisid ja Jansen pani selle ameti maha. Seltsis hakkas kasvama Carl Robert Jakobsoni mõju ja koorijuhiks sai Aleksander Thomson. Jakobsoni sõber ja pärastine õemees. Tomson oli juba parema ettevalmistusega muusikamees, ta oli lõpetanud Valgast siinse seminari ja pärast tunneme teda Illuka rahvaviiside rahvamuusika. Harrastajana ei ole siiski andmeid, kas ta jõudis ka repertuaari osas midagi uut Vanemuisesse tuua. Igatahes andmed näitavad, et ta pani kindla korra kuritegevuses maksma, kuna see oli üsna käest ära läinud ja hakkas esitama ültse lauljatele suuremaid nõudeid. Näiteks seda, et, et vastuvõtmisel siiski kori juhte kuulab üle ka laulja musikaalsuse teado miinimumi miinimumnõude esitab, kuna seni oli koori vastu võetud ükskõik keda. Tomson aga lahkus peatselt, Tartuste asus Peterburis. Ei leitud niipea. Sobivate kori juhti katsetasid mitmed näiteks pärastine pastor Rudolf Kallas. Kuid need ei olnud võimelised. Muusikamehed ja koorilaul läks Vanemuises allamäge. Kui siis 1008 73. aastal tegevuse astuse tolleaegne üliõpilane Karl August Hermann, siis oli laulukultuuri tõusu üsna varsti märgata. Härman oli ka kompolist ja neil aastatel hakkas ta koguma rahvaviise. Siis just Vanemuise koori kontsertitel esitati esiettekandes paljud härmani koorilaulud, mis on pärast tuttavaks saanud niisamuti juba teatav rahvamuusika poole kalduv suund, ilmnes. Aga härman lahkus ka peatselt 1977 Tartus tasus Saksamaale ja siis tuli jälle nagu teatav tühik. Koori tegevuses katsetasid üks ja teine vana Jansen uuesti veel natukene aga sellest ei saanud häid tulemusi. Hiljem, kui härman tagasi tuli Saksamaalt, siis töötas ta veel kori juhina aastail 1881 kuni 84. Seltsi suuremaks saavutuseks oli tol ajal jälle teise üldlaulupeo korraldamine 1000 kaitse 79. aastal. 1000 800 kaheksakümnendail aastail Vanemuise koor ei ole silmapaistev selle juures olla ka selts ise küllalt aktiivne, korraldama kohalike laulupäevi. Siis rahvapidusid ja silla koondatakse rohkesti maakoore, eriti Tartumaalt ja Võrumaalt ja need kujunevad sagedasti väikesteks laulupidudeks. Samal ajal Vanemuise enda kooris siiski kujunevad välja mitmed väga võimekad lauljad, nii et neid saab solistidena kasutada kori esinemistel kontsertitel ja hakatakse ka diaatris neile muusikalisi osasid andma. Nii et juba 1000 980.-te aastate lõpul hakkab Vanemuine lavastama laulumänge ja kergemaid oopereid. Nii et siin, Tartus kujuneb tol ajal Eestis ainulaadne. Võiks öelda nii algeline muusika, mis läheneb mõnevõrra juba päris ooperile. Suurte muusikalist tõusu tõi kaasa Aleksander Läte asumine Tartusse 1900. aastal. Ta asutas oma segakoori ja see hakkas tugevasti võistlema Vanemuise kooriga. Siis saadi aga kokkuleppeläte tuli üle Vanemuise juurde ja tõi oma koori sellele lisaks kaasa. Ja Vanemuise teatri juurde loodi siis muusikaosakond, mis edaspidi muusikalist tegevust eriti koorilaulu organiseeris. Professionaalse ettevalmistusega muusikamees. Aleksander Läte viis koori taseme juba täis kunstilisele kõrgusele ja hakkas teadlikult arendama algupärast eesti muusikat. Ta harrastas eriti koorilaulu, suurvorme, kantaat, oratooriumi ja nii edasi ja klassikalist koorilaulu, rakendades sealjuures esmakordselt Eesti oludes ka sümfooniaorkestrit. Lätte tegevust toetas helilooja Rudolf Tobias, kes asus ka mõni aasta Tartus. Tolle perioodi ja kogu Vanemuise seltsi tegevuse üheks paremaks saavutuseks võib pidada 21. juunil 1909 peetud muusikapäeva mis kujunes sisuliselt koguni laiahaardelise maks kui üldlaulupeod. See oli kogu Eesti muusikakultuuri võimas demonstratsioon. Väga valitud algupärase kavaga. Ühendatud kooride kontserdile lisandusid veel Mendersoni oratooriumi ataalia ette kane sümfooniaorkestri kontsert, kõigi paremate tolleaegsete eesti solistide esinemine, parimate dirigentide ja rakendamine ja nii edasi. Aleksander Läte poolt alustatud põhisuunda jätkasid tema järglased, kori juhid Juhan Aavik ja Juhan Simm. Simm oli tegev ka Vanemuise teatri muusikajuhina ja ta kasutas koori esinemistel rohkesti orkestrit. Samuti rakendas ta kooriteatri muusikalavastustes. Aastail 1931 kuni 35 oli Vanemuise korjuix Eduard Tubin äsjane juubilar, kes enne töötas Miina härma lauluseltsi kooriga ja kui ta Vanemuisesse tuli, siis tõi ta selle koorilauljad endaga kaasa sega, tugevdades oluliselt Vanemuise koori. Kõrge tasemega koorilaulu kõrval harrastas Tubin ka muusikalisi suurvorme alates 1000 935.-st aastast tänapäevani. See on juba 30 aastat. Juhib Vanemuise koori Eesti NSV teeneline kunstitegelane Richard Ritsing kelle eriharrastusteks on kooris olnud temaatiliste kontsertide korraldamine. Nii näiteks eesti rahvalauludest Nõukogude rahvaste lauludest, revolutsioonilistest lauludest, kooriloomingu, suurvormidest, kalevipoja tekstile loodud lauludest, Rahuteemalistest, Eesti koorilauludest ja nii edasi. Tänapäeval tegutseb 100 aastane Vanemuise segakoor Tartu linna noortemaja sõpruse juures. Täievõimelise kontsert koorina, kes on rohkesti esinenud ka teistes liiduvabariikides on tervitatav praeguse Vanemuise koori suur huvi tundmine oma minevikusaavutuste vastu ja headele saavutustele on Vanemuisel eriti põhjust uhke olla. Tänane juubilar, Eesti NSV teeneliseks kooriks nimetatud Vanemuise segakoor. Peaks ka järgneval 100 aastakul Jade koorilaulutraditsioonide ja kunstiliste kõrgsaavutuste kandjaks jääma.