Nostononeeringuse Boston aplodeerib vaidle imised vast kuuldud viisi. Ajalehtedes on muusikauudised tõrjunud kõrvale kõik muu poliitika, auto hinnad, aktsiate kursid. Joodi, suurim patrioot, kössvee. On Ei, Abraham Lincolni meedium. Ovatsioonid kestsid 15 minutit. Neegri kalanejal teatri loogia pess on suurimaid saavutusi Ameerika ooperiga. Kõige rohkem Annage erutatud Auto oli see tema unistused, on täitunud tükike tõelist elu vaeste neegrite kaluri asulest, kõigi oma rõõmude ja muredega jõudis ooperilavale tükike tõelist Ameerikat. See oli tema George kösseni rahvaooper, mis pani ta kõige hellitatuma publiku nutma ja naerma. Tõepoolest, George'i on õnnelik nägu, laps kui sa tema juurde lähed, tiritasinud jalamaid klaveri juurde ja mängib veel kord mõne katkendi ooperis. Vähe sellest, ta laulab, vilistab, tantsib, imiteerib näitlejaid. Ja see on 35 aastane maailmakuulus helilooja nagu poisike. Nagu poisike Paljasjalgne määrdunud mehehakatis vantsid mööda New Yorgi tolmu said täna vaid. See on küll vaid räpane idalinnaosa kuid ta siin juhtub nii mõndagi põnevat, mida on kasulik kõrva taha panna. Vastavatud pirnikast puuviljakaupluseletil uus automudel värskelt värvitud aiaplank, millele on hea sõrme täiute vedada. Täna ta kooli ei lähe. Milleks on olemas aera, see vanem vend tuupia ja Õpetajate pailaps? Ta kostab ka homme väikese George'i eest. Praegu on hoopis tähtsam uurida seda imeliku riistapuud siin kohvikunurgas. Ma seisin automaat klaveri ees ja kuulasin, kuidas ta Rubensteini meloodiat mängis. Selle muusika omapärane võlu otsekui naelutas mind paigale. Ja nüüd seda teost uuesti kuulates meenuvad tahtmatult 125. tänar ning ma ise paljas jalgsena puuvillastest pükstes ahnel neelamas muusikat. Mis see stuff või neil ei olnud kerge majapidamises ots otsaga kokku tulla. Neli last ja mees seal hulk suid söögilaua taga. Tõsi küll, vana Morris on ju väga püüdlik don proovinud oma õnne küll sigarikauplusega, küll pagaritöötoaga, küll restoranidega, küll saunaga. Aga vaesel sisserändajad Venemaalt ei ole selles maailma linnas kerge läbi lüüa. Ja siis veel see George selle asemel, et hoolega õppida ja kaupmeheameti poole püüda. Istuta alatasa seitsmendal avenüül koolivenna juures, kellel on klaver, tahab teine veel viimaks moosekandiks hakata. Kes teab, võib-olla oleks George tõepoolest muusikale käega löönud ja tulevikus kaupmeheks hakanud Poleks energiline mamma Köffhvinud muretsenud oma lastele klaveri. Muidugi, teised lapsed said seda vaevalt puudutada. George kehtestas instrumendi üle jalamaid ainuvalitsuse ja papa Geoschweinil ei jäänud lõppude lõpuks muud üle, kui otsida pojale klaveriõpetaja. Pärast mõningaid andetuid klaverdajaid sattus 14 aastane George viimaks õige pedagoogi juurde. See oli Charles Hämbitser üsnagi tuntud helilooja ja pianist tänu kellele noor kösshindutvus Bachi ja Beethoveni šotannialisti lööbisii ja Radelli loominguga. Hambitser õpetas mitte ainult mängima, vaid ka mõistma muusikat. Ja nüüd sai George ka oma esimesed tunnid vormiõpetuses, harmoonias ja kontrapunktis. Churchill on fenomenaalne mälu, ta teeb suurepäraseid edusamme. Kuid siis ei ole tsaar ambitsee oma õpilased enam rahul. Ta komponeerib. Komponeerib aga mida meeleolu muusikat, seda odavat rämpsu hävinberlini Moody. Aleksander Räkk taim, bändi ta lihtsalt jumaldab. Säärast stiili Giaalse aabitsale juures juba ei õpita. Ja üheski konservatooriumis Camite. Aga kus siis? Seal, kus ööbincon kroonimata kuningaks, seal, kus igast äri uksest ja aknast kostab muusikahelisid, kus müüakse ja ostetakse piiramatul arvul laule ja tantsumuusikat. Kus ta oli saanud selle kummalise nimetuse lõik 28.-st tänavast viienda ja kuuenda avenüü vahel? See pole täpselt teada. Oletatakse ainult, et saladus peitub selle tänavarohkete muusikaäride plärisevates klaveritest. Plekkpannide tänaval võistlesid kõik omavahel uute lööklaulude müümise pärast nii äri- kui ka klaverdajad, kes laule ostjatele ette mängisid. Ka George kössenist saab elav laulude reklaamija. Kõige mitmekesisemad inimesed astusid sisse, et lasta endile laule ette mängida kõikides helistlikudest. Mõned külastajad kohtlesid mind kui jätist kuid oli ka neid, kes olid päris kenad. Ja nii päevast päeva nädalast nädalasse senti mentaalsed ballaadid, magus õrnade, armastuselaulud, pikantset, kabareekukleid, töötuseni, šabloon, selt. Ainult üksikud laulud erinevad sadade hulgast. Nende puhul kohtab George tavaliselt samade autorite Need nimed on talle suureks eeskujuks. Liidaks temagi kirjutada lihtsalt siiralt meeldejäävast. Ja sealjuures siiski pisut teisiti kui need kaks. Võib-olla selles plaanis, nagu lauldakse Haalemis. Köhweni enda laulud jäävad esialgu ainult noodimärkideks, viiejoonelisel paberil. Boss tema teoseid trükkida ei taha. Sulle makstakse klaverimängu, mitte aga laulude kirjutamise eest. Meil aitab lepingutes teiste laululoojatega. Mullega aitab plekkpannide tänavast. Edasi läheme omal jalal. Mis meil praegu taskus on pisut annet ja tohutul hulgal energiat. Sellest esialgu aitab. George kössunn on seitsme aasta jooksul pärast plekkpannide tänavalt lahkumist tõusnud kindlalt oma jalgadele. Vähe sellest, Taavi, saanud kuulsaks. Igase soon toob Broadway teatritele kaasa mõne uue revüü või muusikalise komöödia. Lauljad kannavad selle eest hoolt, et nende repertuaaris oleks tingimata mõni uus köphini laul, noote ja heliplaate köpheni muusikaga müüakse läbi miljoniliste spiraažides. Pariis ja London tunnevad huvi tema loomingu vastu. Ja kõike põhjustab kössoni loomingu kordumatu omapära ja värskus. Eks otsinud ta neid jooni juba siis, kui mängis klaverit plektannide tänaval, kunstiliselt väärtuslikust, rahvalikust muusikast oli ta unistanud ja nüüd oli ta leidnud tee selleni. Tema muusika pidi saama omaseks nii valgetele kui mustadele sest köshnile olid need rassid võrdsed. See elujõud, mis talle neegrite rahvamuusikast vastu õhkus, pidi loomingulises sulatusahjus ühinema tema enda mõtetega. Mitte tühipalja efekti pärast, vaid kuna ta tundis, et just säärane rahvalikus leiab laiades kuulajate hulkades head kõlapinda. Ja ta tahtis väga, et tema muusikat palju kuulatakse. Sest see, kes kirjutab ainult iseendale, pole mingi heliloojat. Selles oli ta sügavalt veendunud. Kaamegi hoolis New Yorgist suurimas kontserdisaalis juhatab vooltajat Ämbras kössoni kontserti klaverile ja orkestrile. Solistina esineb autorise. Oma klassikalise kolmeosalise vormiga kuulub ta kahtlematult nõndanimetatud tõsise muusika valdkonda. Kuid kuulakem, näiteks katkendit, kontserdi teisest aeglasest osast. Kas ei tuletada oma meloodiat ja harmooniat meelde lüürilisi laule, mida me tavaliselt siiski oleme paigutanud kerge muusika hulka. Pärast triumfi kaarnegi hoolis püüdsid mitmed kösseni sõbrad heliloojale auku pähe rääkida, et ta edaspidi ainult sümfoonilise muusikale pühendukski. Kui kõik need arutlused ja vaidlused tema tuleviku ümber jätsid kösmini endalt täiesti külmaks. Ta ainult naeratas, kehitas õlgu ja jätkas ka kerge ajaviite muusika kirjutamist. Üksteise järel nägid rambivalgust muusikaliselt komöödiad, rennid Okei Rosalie meeletu tütarlaps. Iga järgneva aasta toob köhwini muusikale enam austajaid. Iga järgnev teos kõneleb helilooja meisterlikkuse kasvust. Autor ise ka ei loobu mõttest ükskord ometi korralikult õppima hakata. Paraku ei ole ainult sobivate õpetajat. Ja koolipingi heast on ta ammu välja kasvanud. Nii püüabki kõhwin läbi ajada omal käel, uurib partituuri, kirjutab ranges stiilis Kuugasid harjutab regulaarselt klaverit. Mõned sure, prooviks kirjutatud klaveripalad võidavad aga endale õigusega kontserdilavale pääsemiseks. Prelüüd ide nime all tunnevad neid praegu paljud muusikasõbrad eriti nende seadeid viiulile ja klaverile, millele kaasautoriks on jaksa efets. Pingutavast töökoormusest ja närvi piitsutavast elutempost väsinuna otsustab Köffhwin reisida Euroopasse et rahulikus vanas maailmas pisut hinge tõmmata. Kes teab, võib-olla nõustub ehk mõni kuulsatest Euroopa kolleegidest talle ka mõne tunni andma. 1928. aastal algabki sõit üle ookeani. Mõnepäevase vahemaandumise järel Londonis saabub körfin kevadist Pariisi. Linnas ringi jalutades tabab teda rida üllatusi. Müürilehtedel kohtata üsna tihti enda nime. Raxoodia ja klaverikontsert kõlavad ka siin suure eduga. Nii mitmedki heliloojad on huvitatud kohtumisest temaga. Ja kõigepealt tõttab Köffhwin Morris Ravelli juurde, kelle muusikate lausa jumaldas. Vastuvõtt on erakordselt südamlik ja sõidetud julgedki külaline esineda palvega. Kas lugupeetud maestro ei võtaks teda mõneks ajaks oma õpilaseks. Kuid küsimusele vastatakse küsimusega. Miks tahate saada teisejärguliseks Ravelliks olles praegu esmajärguline Köffhwin? Kuna õppimisest ilmselt midagi välja ei tule, püüab helilooja rikastada end võimalikult rohkete isiklike muljetega. Pikkamööda hakkab temast valmima uue sümfoonilise teose loominguline plaan. Ameeriklane Pariisis peaks saama selle nimeks. Muusikaline jutustus Pariisis veedetud päevadest haarab heliloojat üha enam. Ta alustab peatselt partituuri kirjutamisega ja töö edeneb niivõrd jõudsalt, et koju jõudes sama aasta suvel on tal teos sama hästi kui valmis. 13. detsembril 1928 kaarnegi hoolis. See uus teos, ma nimetaksin seda rapsoodiliseks balletiks, on kirjutatud väga vabalt. Ma püüdsin selles edasi anda Ameerika reisija muljeid, kes Pariisis ringi jalutab. Elavat tänava liiklust jälgib ja prantsuse elulaadiga kokku puutub. Nii nagu oma teisteski orkestriteostes ei püüa maga siin muusikas kujutada konkreetseid seene. See jäägu iga kuulaja kujutlusvõime hooleks. Kuule, George, sinu peas mõlgub küll rohkem kui viis meloodiat korraga. Oh ei, armas sõber, vähemalt 15. Tõepoolest köphini loomisvõime oli tohutu, aastatega ei kahane, vaid vastupidi, kasvad. Euroopa reis on mõjunud toreda puhkusena, sest sellele järgnevail aastail ilmub kösshini sulest uusi teoseid otsekui küllusesarvest. Teine rapsoodia klaverile ja orkestrile kuuba avamäng, variatsioonid klaverile ja orkestrile filmimuusikat. Terve rida, Rev vöösid ja operette. Viimastest on eriti menukas. Las mürtsub orkester. Terav satiir, rahatuusade. Ta esineb ka tihti pianistina dirigendina ja leiab veel aega sportimiseks jamaalimisekski ainult korralikult armuda. Selleks pole mul küll mahti olnud kurdata kordama sõpradele. 1934. aastal algab üks huvitavamaid perioode kössvine elus. Ta otsustab kirjutada ooperi Heiuade romaani poogi ainetel. See mõtte haarab teda niivõrd, et ta jätab kõrvale kõik Broadway meelitavad lepingud ja pühendab end täielikult oma tulevaste ooperikangelaste, vaeste, neegri, kalurite elu, tundmaõppimisele. Ühel soojal augustikuu päeval maandub kössenn väikesel saarel Charlestoni linna lähedal. Saare kalurikülas veereta kaks kuud üürib endale väikese majakese vana ära taotud klaveriga. Siin sünnivad booki ja pessi, mitmed meloodiad. Ma tahtsin kirjutada rahva ooperit. Ja kui ma teose kallal töötama hakkasin, otsustasin mitte kasutada originaalset folkloori. Sest muusika on peab olema ühtlane, joob kõik spirituaarid kui ka rahvalaulu, kirjutasin seepärast ise. Kui nad on siiski. Rahvamuusika, ja olenevalt sellest on ka Pokia pess rahvaooper. Ma püüdsin tundma õppida neegrite elu-olu selleks, et tuua ooperisse täiesti uusi elemente. Sest kuidas teisiti oleks võimalik kõlama panna neegrite huumorit ja kombeid, nende palvete siirust ja tantsude kirglikkust kogu seda erakordset elutahet, mis neis valitseb. Tundide kaupa kuulab köphi neegrite haaravaid meloodiaid, tihti musitseerib koos nendega. Kogu küla, on helilooja laulmisoskusest vaimustatud. Köphinaga tiivustatuna nendest lauludest kirjutab oma parimat koorist stseenid. Woody jääbeeessi esietenduse päev 1935. aasta septembris on õnnelikumaid helilooja elus. See, milles ta ainult arglikult unistas plekkpannide tänaval klaverit mängides on saanud teoks leidnud üldise tunnustuse. Tähendab sepitsema uusi, veelgi laiaulatusliku meid, loomingulisi plaane. Varsti kirjutab ta veel ühe ooperi, teise klaverikontserdi, võib-olla sümfoonia Ki. Siis aga tekivad mingisugused tervisehäired, väsimus, peavalud, üldine nõrkus. Ta ise kirjutab selle ületöötamise arvele. Arstid aga kardavad avaldada tõtt. Kiirelt arenev peaaju kasvaja. 11. juulil 1937. aastal saabub lõpp. Mees, kes ütles endal olevat meeles rohkem meloodiaid, kui ta 100 aasta jooksul suudab paberile panna. Lahkus 38 aasta vanusena. Ooper, loogia pess aga hakkas aastate möödudes alles tõeliselt elama. Lugu vaese jalutu neegri, Porkki siirest ja kõike võitlast armastusest õppisid tundma ja armastama inimesed kõikides maailmajagudes. Voogi jääb S-i esiettekanne Euroopas toimus 1943. aastal. Üheksa aastat hiljem hakkas Evrimann Opera vastasutatud trupp tutvustama ooperit Viinis, Londonis, Pariisis ja Moskvas, Roomas ja Kairos. Raske oli lauljaid kindlaks teha, kus oli vastuvõtt kõige soojem aplausi kõige kauakestvad. Paljud maailmakuulsad heliloojad, pianistid, dirigendid ja teised muusikud on tabavalt iseloomustanud körghini loomingut. Kuulakem kuidas tegi seda Ram Hatšhaturjan? Aeg on parim koht olnud. Alates sellest aastast, millal suri, kössennid. On tuhanded sonaadid, sümfooniat, gepartetid, langenud unustuse hõlma. Kuid kösswini muusika ela. Ta nimi seisab nende klassikute kõrval, kelle üle inimesed õigusega uhkust tunnevad.