Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ning täna tuleb juttu kahest raamatust kahest prantsuse romaanist, aga neist tuleb juttu ilmselt veidi ebahariliku nurga alt. Minu tänane külaline on orientalistika tõlkija Martti Kalda. Tere. Tere. Ja ma kutsusin Marty endaga rääkima kahest prantsuse romaanist, mis möödunud sügisel ilmusid 2016. aasta teisel poolel mõlemad ilmunud. Nendeks on Matthias enaari romaan varaste tänav, mis ilmus kirjastuse Varrak Moodsa aja sarjas Heli Alliku tõlkes ning Michelluelbeki romaan alistumine, mille andis samuti välja kirjastus Varrak ja selle tõlkis eesti keelde Triinu Tamm. Võib-olla tundub mõnele raadiokuulajale nüüd natukene ootamatu, et siin stuudios minuga ei vestle, kumbki tõlkijatest. Aga samal ajal need kaks raamatut moodustavad omapärase tandemi. Need on mõlemad prantsuse romaanid. Mõlemad romaanid käsitlevad islamit. Mõlemad katsuvad, et vaadelda seda, kuidas islam ja Euroopaga kultuur omavahel kokku puutuvad. Kas see on kokkupõrge või hoopis teineteise täiendamine. Katsutakse vaadelda tänapäeva maailma poliitikas väga põletavaid probleeme, aga seda tehakse samal ajal väga erineva nurga alt. Mistõttu mulle tundubki kohane kutsuda siia stuudiosse inimene, kes seda teemat paremini tunneb. Ja enne kui ma marti sulle küsimuse esitan, räägime ühe väikese isikliku mälestuse, mis mind seob Mattia stsenaariga. Nimelt avanes mul tänavu novembris võimalus osaleda Austrias ühel kirjandusüritusel kuhu oli kutsutud ka Mattias Enar. Ja kui ta oli seal vestelnud oma raamatust natukene ette lugenud siis oli võimalus esitada talle küsimusi ja temalt küsida, mida ta arvab Michel hõlbekist. Ja selle peale hakkas stsenaar muigama ja ütles, et jah, et ma aiman, et selle küsimuse taustaks on seisukohad, mida on prantsuse ajakirjanduses esitatud, nagu mulle helbeke ei meeldiks. Aga see ei ole nii. Ma loen tema raamatuid hea meelega ütlasenaar ja siis täiendas, ütles, et, aga temagi orientalistika rabist peab siia lisama. Et ta loeb õuel pekki ja luges hõlbeki alistumist hea meelega, kui karikatuuri islamist ja kui seda, mida kirjeldab, võtta mitte kui tõsimeelset lähitulevikku kogu vaadet vaid kui sellist koomilist lugu ja karikatuuri, siis on see väga hea kirjandus. Kuidas sina nüüd Smarti, seda kommenteeriksid? Ma lugesin neid raamatuid ja mulle ei tundunud kumbki nendest autoritest ei nende tekstid, ei, ei see lugu, mitte midagi naljakat selles iseenesest ei olnud minu jaoks need need fantaasiad, eks ole, kirjanik loob mingisuguse uue maailma uue tegelase uue fantaasia. Need fantaasiad olid, et isegi üsnagi tõepäraselt ma küll ei ole väga hästi tuttav prantsuse poliitikaga, kui me nüüd alistumisest räägime, aga väljastpoolt vaadates tundusid nad hästi tõesed. Sellised juhtumid, sellised asjade kulg võiks, võiks vabalt minu arvates niimoodi ka minna. No nende kahe raamatu võib-olla suurim erinevus seisnebki selles, et kui alistumine räägib tulevikust, siis varaste tänav räägib ju lähiminevikust ja tänapäevast, selle tegevus algab Araabia kevade algusega. Nii et sind katsutakse heita ühe noore araablase noore marokolasega silme läbi pilk sellele, mis Araabia kevad oli ja kuhu siis üks noor araabia poiss tegelikult vaid täiskasvanuks saab, mees selle mullistuse kestel asetub, sest tuleb ju välja, et ega ega sa kõik talle väga korda ei lähe. Jah, ma arvan, et see raamat tegelikult ei olegi nii väga palju araabia kevadest, kui kui see on just nimelt noore Maroko moslemi araablase soov pääseda Marokost välja. Nende leiab selle selle variandi, ta jõuab Hispaaniasse, Barcelonasse ja noh, ei saa öelda, et tema olukord kuidagi nagu paraneks selle selle läbi mis seal iseenesest selle raamatu puhul huvitav selle jagatud kolme ossa. Ja keskmine osa oli tähistatud siis sõnaga, mis, mis araabia keeles tähendab sellist põrgu ja paradiisivahelist puhastustuld. Ja mina hakkasin kohe seetõttu mõtlema, et kumb pool siis paradiisi komse põrgu oli. Et kui juurde esimene osa leiab aset Danziiris Marokos vaatega kohe sisuliselt Hispaaniale ja Gibraltari väinale. Ja, ja teine pool toimub siis Barcelonas mõlemad pisut sellised kaootilised keskkonnad, kuhu ta satub, et ühelt poolt võib-olla tema unistus seal Tanšiiris viibides oli see, et Barcelona oli see paradiis. Aga mulle tundus, et kui ta Barcelonasse jõudis, siis ta vaatas pigem nagu vastupidi. Ta oli tegelikult see paradiis, kui vaid seal oleks see noh, nii-öelda samasugune vabadus. Ja teiselt poolt ka seda, et Marokos puudusid tal teatud põhilised vabadused. Tal oli olemas vähemalt mingisugune konkreetne alus elamiseks ja tegutsemiseks mingisugused traditsioonid. Barcelonas jällegi seda vabadust oli nagu liiga palju. Ja, ja see liigne vabadus muutus ka teatud mõttes nagu vanglaks. Aga kui tüüpiliseks võib seda maailmanägemist pidada, mida Ainaarsen kirjeldab, ta kirjeldab ühte noormeest, kes kasvab üles küll islami traditsioonilise kasvatuse vaimus, ta on ju usklik inimene, kes loeb ise vabatahtlikult koraani ja käib ka mošees. Samal ajal on ta terve lapsepõlve ja Ma teisme eas lugenud prantsuse kriminaalromaane ja kõik see maailm vaimustab teda nii, et on ühe jalaga Euroopas ja teise jalaga islami kultuuris. Kas see on miski, mis on tänapäeva noorte araablaste põlvkonna jaoks midagi tavalist, et ei suudeta päriselt nagu mõista, kus siis asutakse? Ma arvan küll jah, et tegelikult see on, see on üsna-üsna tõepärane ja see võiks isegi isegi veel rohkem olla. Nõnda ma olen ise olnud pikki perioode Marokos ja Tuneesias. Nii et see keskkond, milles stenaar räägib, on mulle väga-väga tuttav ja ma olen suhelnud nii-öelda noorte kohalike meesterahvastega, sest noh, kohalike naisterahvastega, minul kui võõral suhelda ei lubata ja ega see pilt Euroopast ja, ja nendest loodetud vabadustest, mis siis nagu Euroopas on, mis Euroopa-ihaluse nende jaoks nagu magusaks teevad, ongi täpselt sellised. Noh, minu meelest on siin üks väga väga tore koht, kuidas selle Maroko noormehe sõber satub siis Barcelonasse ja näeb kõiki neid katmata naisi ja veel enam seal varaste tänaval siis kõiki neid prostituut ja tegu on sellise radikaalse nii-öelda sõbraga radikaalse moslemiga. Et kuidas tema nagu silmi pingutab ja, ja kuidas tundub talle täiesti uskumatu ja täpselt samamoodi see vabalt kättesaadav alkohol. Samas tuleb öelda, et et see pilt Euroopast on, on noh, nii-öelda paigast ära. See pärineb täpselt samamoodi, nagu see on Maroko noormehel kriminaalromaanide põhjal, aga tavaliselt see baseerub Tuneesia, Maroko noormeestel. Paraku nii on Hollywoodi filmidel. Aga no kui me vaatame keskmist Hollywoodi filmi, sellist romantilist komöödiat, mis toimub, mees ja naine tutvuvad 15 minuti pärast, on nad voodis. Vaata kas selline ongi nagu lihtsustatud öeldes ühe Araabia noormehe arusaam, et niimoodi Läänes asjad käivadki. Vot siia kõrvale nüüd juba sobib tuua jällegi siis suverbecki alistumine kes ju maadleb samuti selle vabaduse probleemiga ja tema vabaduse probleem on teistsugune. Tema peategelane on üks vananev ülikooli õppejõud, kes ühel hetkel avastab, et noori üliõpilasi, kellega ta on harjunud, sellist seriaalset monogaamia pidama, enam nii palju ei ole. Ja kui siis selle raamatu vältel Prantsusmaast saab selline küll mõõdukalt, aga siiski islamimaa siis. Mul tuleb kohe meelde, mis selle raamatu saksakeelse tõlke ilmumise puhul ühest suurest Saksa ajalehes kirjutati kohe artikli pealkirjaks. Elu läheb paremaks vähemalt meestel. Ehk siis mure, kuidas noori plikasid saada Prantsusmaa islamiseerumise kukub selle härrasmehe jaoks ära. Nii et siin on kogu see vabaduse probleem täiesti pea peale pööratud. Nojaa, alistamises muidugi noh, ühelt poolt see naljakas tegu jah, on ülikooli õppejõuga, aga mina kogu aeg imestasin, kui, kui kitsas on tema mõistmisvõime ja kui kitsas on tema nagu silmaring, et ta tegeles oma uurimisobjektiks oleva prantsuse kirjanikuga, kes oli elanud ära surnud juba 100 aastat tagasi. Ta tegeles alkoholi tarbimisega, tegeles söömisega, tegeles noorte tudengi neidudega kõik muu hoolimata sellest ta pidevalt just nagu ütleb, et presidendidebatid ja, ja poliitilised sündmused huvitavad. Ta ei suutnud näha. Neid võimalusi, mida siis kirjanik talle ette paneb, et tegelikult ta oli haruldaselt rumal Meie jõud või, või siis nii-öelda väga-väga-väga fokusseeritud. See pani mind kogu aeg hämmastama ja seetõttu pole siis ka ime noh, nende oma lihtsate, väga selliste väikeste inimlike hüvede nimel ta on nõus siis sisuliselt lahti ütlema peaaegu kõigest. Nojah, aga seda kõike, millest ta lahti ütleb, nagu sa praegu ilusti seletasid, on väga vähe. Ja, ja, ja see kõik ei olnud ka tema jaoks oluline, nii et noh, siin on muidugi See moment, aga enne kui me saadet alustasime, sa tõid välja mõned huvitavad paralleelid, mis nende kahe romaani, Henaari, varaste tänava jahuelbeki alistumise vahel on äkki äkki räägiks veel nendest, et kui kui mina juhtisin lihtsalt tähelepanu, et mõlemad on prantsuse romaanid, mis räägivad islamist siis tegelikult neid paralleele on veel. Absoluutselt mõlemad on peaaegu obsessiivselt huvitatud kirjandusest üks küll siis nii-öelda kriminaalromaanidest, mis hiljem läheb üle klassikalise araabia kirjanduse peale, teine on huvitatud ka noh, nii-öelda prantsuse kirjandusest nad pidevalt loevad mõlemat, mina, tegelased nii-öelda minajutustused, kirjeldavad, et ka ka tihti meile seda romaanide noh, mitte just sisu, ka teatud mõttes sellist õhustikku või olustikku, millega nad näevad paralleele enda elus, nii et neil kirjanduses on selliseid nii-öelda sõbrad minevikust olemas. Mõlema jaoks on suhteliselt, et oluline seksuaalsuhted, noor poiss, praktiliselt kogu aeg fantaseerida, mõtleb sellest. Vanem härrasmees on pigem mures, et tal et talle enam ei, ei ole kogu aeg neid, neid mõtteid, aga ta ikkagi arendab neid mõlemat, tarbivad erinevaid erinevaid alkohoolseid jooke. Mulle tundub, et see, see lähtubki nagu kirjanikest. Et see, see valik, mida nad siis parasjagu tarbivad. Et noh, jah, siin on, siin on hästi palju sarnasusi. Enaar ise muide, räägib ka saksa keelt ja on stipendiaadina Austrias elanud ja õppinud, nii et võib-olla sellepärast tema peategelane armastabki õlut juua. Aga tegelikult mulle enaari puhul meeldis see, et et ta ühelt poolt, et ei olnud üldse tüüpiline prantsuse kirjandus või nagu kogu prantsuse kirjanduse, võtame siis prantsuse kirjandus on ju, on ju selline. Et kuni kõige viimase ajani prantsuse kirjanduses oli, oli kasutusel hoopis teistsugune keel kui, kui see, mida nii-öelda tänavatel võis kuulda või, või see, mida inimesed rääkisid enaari puhul on, on tore, see, ma ei ole küll seda originaali näinud, aga aga on tore see, et, et see on kirja pandud just nagu reaalne inimene mõtleb. Seal on sellised pikad-pikad-pikad-pikad, lõigud, kus on väga lühikesed mõtted, komadega eristatud. Nii et ühelt poolt on hästi tüüpiline prantsuse kirjandus, teiselt poolt ei ole üldsegi tüüpiline prantsuse kirjandus, seal ei ole selliseid korralikke liit ja kõrvallausetega pikki-pikki lõike, mida me oleme harjunud prantsuse kirjandusest nägema. Ja natukene süvenedes selle stsenaarium, ma, ma leidsin, et, et tal on olemas tegelikult romaan, mis ongi praktiliselt üks lause. Et palju õnne tõlkijatele kujutan ette, kui, kui keeruline on selle, selle tõlkimine. Kuidas ma siia vahele ütlen, veel ära ka dinaari ja veel pekkis seob see ka, et nad mõlemad on Prantsusmaa kõige väärikama kirjandusauhinna konkuri preemia laureaadid, nii et mõlemad on ikkagi tänapäeva prantsuse kirjanduse vaieldamatult. Tipud ei, absoluutselt noh, nad on, nad on kahtlemata ära teeninud oma oma kirjanduslikud, et preemiat peab ütlema siiski, et mõlemas nendes teoses ma nagu ootasin sellist võib-olla isegi isegi halvasti, nimetades sellist realismi rohkem või, või siis võib-olla isegi mitte realismi, vaid naturalismi. Et nad oleksid veel räiemad. Veel selgemini vajutaksid selle nii-öelda kirjandusliku sõna sulle selle ihusse, et minu jaoks jäi, jäi nii-öelda paar protsenti sellest kangusest puud, aga noh, see on võib-olla minu isiklik selline maitse. No kui sa praegu mainisid sõna realism, siis pekk on ju ikkagi fantaasia, ta on ka oma varasemates romaanides alati armastanud seda võtet, et ta liigub oma tegevusega, lähituleviku alistumise tegevus hargneb aastal 2022. Ja siis fantaseerin midagi selle pinnalt, mis meid praegu ümbritseb. Nominaal katsub olla rohkem kahe jalaga maa peal, aga kuidas sulle siiski tundub? Mõlemad räägivad ju väga palju, mitte niivõrd islamist või islami kultuurist, kuivõrd selle kuvandist Läänes jäi. Nool räägib natuke muidugi ka läänekuvandist islami kultuuris. Kui hästi see vahendatud on, kui realistlik seal? Ma usun, et see vähemalt minu jaoks jättis sellise mulje, et see kuvand on, on täiesti tõepärane. Et mina nõustuksin mõlema autori kuvandiga, millele ma hakkasin tegelikult neid teoseid lugedes mõtlema, on see, et kui tavaliselt räägitakse Lääne ja islamimaailma noh, teatud kokkupõrkest ega mingit kokkupõrget ei ole olemas, ei ole olemas mingisugust, väga sellist konkreetset konflikti, pigem on toimumas selline islami kultuuri noh, nii-öelda lausvoolamine või sissetung Euroopa kultuuri ja need on väga huvitav näha, mismoodi läänes see nii-öelda vastu võetakse. Aga täpselt sama huvitav, huvitav oleks teada siin nüüd muidugi üritatakse seda seda fantaasiana luua, aga me päriselt ei tea, kuidas araabia nii-öelda kirjanikud seda näevad, et nende kultuur jõuab Euroopasse ja seal ka mingisuguseid muutusi läbi teeb, sest paratamatult islam Euroopasse jõudes muutub teistsuguseks, kui ta on ühes või teises Araabia maas ja see tegelikult ei pruugi üldsegi koha peal seal Süürias või Araabia poolsaarel üldsegi meeldida inimestele, milliseks islam Euroopas muutub. Täpselt samamoodi nagu ei pruugi eurooplastele meeldida see, kuidas islam on toonud neile noh, võib-olla sellise liialdatud poliitilise korrektsuse, et et me ei saa enam jõulupuud, et nii-öelda lasteaeda või kooli sisse tuua. Sellepärast, et meil on siin veel, meil on siin moslemid ja meil on siin budistid ja, ja kõike muud, eks ole. Teiselt poolt mõlemad, need teosed väljendavad minu meelest väga selgelt inimese psühholoogias eksisteerivat segadust. Kui on kultuuriline tsivilisatsioon on nagu paigas, tema piirid on olemas, siis inimesel on ka nagu kergem orienteeruda, ta teab, mis on õige ja mis on vale. Ütleme niimoodi, et ta teab, kes on hea ja kes on paha ja kuidas ta peab sellega suhestuma. Et selle võõrkultuuride sissevooluga Euroopasse on tekkinud selline segadus. Inimene peab mõtlema praktiliselt igal situatsiooni peab mõtlema. Ma toon ühe sellise sellise näite, see on võib-olla pisut räi, aga, aga kuivõrd see pärineb Alse siira araablast ajakirjanikult kes ütles juba neli aastat tagasi, et kõik moslemid ei ole terroristid. Aga enamus terroriste on moslemid? Noh, vot selline selline vastuoluline mõte, et enam sa ei tea, kes siis on see nii-öelda hea ja halb. Et see tekitab, ma kujutan ette ka Eestis. Kuigi meil veel siin ei ole väga suuri võõrkogukondi, tekitati tegelikult päris suurt segadust inimeste hulgas. Aga mis sa nüüd arvad, kas stsenaarium verbekama raamatuga kumbki suudab kuidagi seda segadust klaarida või esitavad nad lihtsalt ühe järjekordse kõverpeegli pildi praegu valitsevast olukorrast? Uuel pekt tegelikult maalib päris ilusa pildi, seal on üks selline koht, kus siis nii-öelda moslemivõimu poolt paika pandud ülikooli rektor kõneleb peategelasega ja seletab talle asjad ilusasti ära. Ja, ja minu meelest see ongi selles mõttes selline huvitav kohta, ütleb, et vaadake Me asendasime nii-öelda katoliikliku jumala lihtsalt moslemi jumalaga, me toome nii-öelda traditsioonid, me kaotame selle segaduse ära, lihtsalt see segadus oli sellest, et meil oli kaks asja segamini, aga nüüd meil on nii-öelda islami, Prantsusmaa ja nüüd on see segadus jällegi jällegi kadunud. Ja ma ei tea, kas autor ise ise nägi, aga see on väga selline suhteliselt reaalne, et lihtsalt üks skulptuur asendub, teiseks, me oleme praegu sellises üleminekuperioodis enaari peategelane on küll endiselt algusest peale kuni lõpuni, kuni tõenäoliselt selle romaanitegevuslikust edasi totaalses segaduses ei teada, isekus ta õieti pärit on ja kuhu ta on jõudnud ja kuhu ta läheb? See viib mõtte kohe sellisele rajale. Praegu on Lääne kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses käimas ka üks selline mõttevahetus. Eriti teravalt on esile Ameerika Ühendriikides seoses nende pideva permanentselt minu meelest mitte kuidagi kaduda tahtva rassi küsimusega. Nimelt kellel on õigus, milliseid lugusid rääkida? On esitatud selline väide läänest siin-seal. Et võib-olla nii-öelda valgel mehel ei olegi õigus rääkida neid, neid võõraid lugusid. Valge mees ei peakski tohtima rääkida neid araabia lugusid või neid aafriklaste lugusid nagu enaaril. Et äkki nad varastavad need lood ära ja pilt autentsemaks sellest ikka ei muutu. Koloniseerivad need lood äkki. No. Mulle tundub nagu mingisugune pseudoprobleem, et ega kirjandusele ja kirjanikule nagu kätt ette ei pane, et kui, kui vananev meesterahvas tahab kirjutada teoses, et ta on 14 aastane tütarlaps ja näha maailma selle selle pilgu läbi või vahetada selle selle läbi religiooni, et et mis siis ikka, et seda on kirjanduses tehtud. Võib-olla mitte päris algusest peale, aga seda on kirjanduses vägagi palju tehtud, et mulle siin kohe meenuvad jaapani kirjanikud, kes kirjutasid nii-öelda endast, kui, kui naisest tegelikult olid, olid mehed ja sisseelamisvõime oli väga-väga võimas. Aga ma nagu ei näe probleemi. Nüüd eraldi küsimus on see nii-öelda lukkude koloniseerimine. Et selline ideoloogiline, kuidas ma ütleksin, omastamine eriti probleem on see, kui seda tehakse teadlikult. Noh, Ameerikas ma kujutan ette, et see valus teema noriandus kunagi Ameerika minevikus nad kui valge mees hakkab seda orjandust kujutama kuidagi sellisel sellisel kujul, et et see tundub mustanahalistele nagu vastuvõetav või aktsepteeritav ja, ja nad enam sellepärast ei kisu. Aga noh, see eeldaks teatud sellist kirjanikke ja kirjutajate vandenõu sellist ühist tsunfti tekkimist, et vaat nüüd me lepime kokku, et me teeme sedasi sellisel kombel teeme seda. Aga muidugi seda, et kellelegi kirjamehe aju on koloniseeritud. Seda ei saa kuidagi välistada. Et ma arvan, et enamuse maailma inimeste aju on kuidagi koloniaalvõimust või mingisugusest kolonialistlikust nähtusest mõjutatud. Sellist päris puhast pilti ei olegi olegi tegelikult olemas. Ja tegelikult seda ma tahtsingi teada, et kui palju me saame loota sellele, et näiteks varaste tänavas kohtame autentset vaadet, sa küll korduvalt juba ütlesin, et see on väga usutav, mis siin kirjutatakse, et see on väga autentsuse lähedane, ilmselt, aga seda, kas miski on autentne või mitte, lõpuks lõpuks ei jäägi ju midagi muud üle, kui lugeja peab ise otsustama, kas see tunne jõuab temani. Absoluutselt, ja noh, ega meie ju vaatame seda veel kolmandast nii-öelda välispunktist, et me ei saa seda vaadata siin ei prantsuse kirjanduse nii-öelda prantsuskeele sees olles, prantsuskeelses kultuuriruumis olles me ei saa seda vaadata, olles nii-öelda moslemeid, et me ei saa sellist hinnangut täielikult siin siin anda ja ükski eesti lugeja ei saa seda anda. Aga mulle tundub, et praegu oleks paras aeg kuulata vahepeal muusikat ja tänasesse saatesse. Saigi valitud islamimuusikat esimesena kõlab, seda võiks nimetada islami räpiks. Esineb ansambel bänd nimega kiin Squad mille lauljandžey tiin. Tegu on Ghana, Kanada segapäritolu räppariga, kes teismelisena 15 aastasena astus kristlusest üle islami usku ja laul kannab nime aima muslimmäel. Ehk siis mina olen moslemimees ja kes inglise keelest aru saavad, saavad aru, millest ta siis räpib. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minuga koos stuudios orientalistika tõlkija Martti Kalda ning räägime Mattia stsenaari romaanist varaste tänav ning Michelluelbeki romaanist alistumine. Kuulasime vahepeale islamiräppi. Loo aimu, muslim näen, esitas Khano Kanada segapäritolu bar CD ja see rääkis siis sellest, et sugugi mitte kõik moslemid ei ole terroristid ja et ka moslemi elu võib olla täiesti aktsepteeritav, meeldiv ja põhimõtteliselt samasugune nagu iga Lääne inimese elu. Ja need on ju natuke needsamad probleemid, mille ümber tiirleb ka Mattiasenaari raamatu peategelane, kes katsub mingisugust normaalsust iseenda hinges leida, sest ta ei leia seda ümbritsevast maailmast. Ja väga teistmoodi läheneb sellele Michelluell Beckenud alistumises, kus, nagu sa enne muusika kuulamist väga vaimukalt välja tõid asendatakse üks nii-öelda ajaloos maha käinud reaalsus, milleks on siis kristliku Euroopa reaalsus teise värske, tugevamalt parema islami reaalsusega. Nii et need on sellised probleemid, mis mõlemad kirjanikku vaevavad ja mida siiski, nagu me ka enne seda Stasime meil, eestlastel. On jätkuvalt privileeg vaadelda natukene eemalt distantsilt, see tundub meile ikkagi jätkuvalt sellise mänguna. Aga võib-olla ei peaks vist. Peaks ennast harjutama nende, nende teiste kultuuride, kuidas ma ütleksin, mõttelaadiga, et mina olen, olengi, olengi nagu sellega tegelenud, et ma olen, ma olen püüdnud seda inimestele selgitada, aga ma olen kohanud ka väga paljudel juhtudel, et ega ega see ikka kõlab nagu hiina keel. Et ega sellest ei saada saada aru. Ja et mismoodi siis reaalselt nüüd see, see moslem siin Euroopas või, või mis iganes, ütleme, võtame hindu siin Eestis ennast ikkagi tunneb. Et neid erinevusi erinevusi ei nähta ega neid oli ka minul väga raske näha, ennem kui ma ei olnud viibinud nendes nendes riikides ja piirkondades nagu piisavalt kaua. Aga milles need erinevused siis on, selles mõttes, et kui lugeda seda Matiyasenaari tema peategelane, lahtuaar on ju inimene nagu iga teine Ta armastab lugeda häid raamatuid, juua mõni õlu, süüa oliive, istuda rõdul ja vaadata tänaval sagi vaid inimesi. Tema mõtted tiirlevad peamiselt ühe noore naisterahva ümber. Hea küll, vahel käib ta mošees ja loeb ka koraani, aga mis siis selles kõiges nii väga eriliste teistsugustena. Noh, alustame kas või sellest, et ta tunneb vajadust seal mošees käia. Nüüd eestlased võiks, võiks mõelda selle peale, et kui paljud neist tunnevad reaalset vajadust kirikus käia või või ütleme siis niimoodi, et kas neil on mingisugune selline moraalne selgroog olemas, et juhul kui nad selle vastu eksivad. Et nad tunnevad ennast siis nagu pahasti, ma räägin südametunnistusest. Kas eestlastel on olemas mingisugused väga selged käsud ja keelud. Et sellel peategelasel on, on need ilmselgelt olemas? Jah, ta eksib nende vastu teadlikult nende asjade vastu, mis talle, mis talle meeldivad. Alkoholi tarbimine näiteks aga ta, ta just nagu ikkagi tunneb tõmmet tagasi selle, selle traditsioonilise moslemi elu juurde, see on lihtsalt talle sisse õpetatud. Pigem on nagu küsimus selles, et, et temal on olemas teatud südametunnistus, on mulle tundub, et sellel teise teose kirjandusprofessoril ei ole üldse mitte mingisugust, tal ei ole, tal ei ole tavalist selgroogu Tallinnaga seda moraalset selgroog olemas noh tema põhimõtteliselt tuul puhub sinnapoole, ta kaldub ka. Aga siis võiks ju nõnda öelda, et selline tubli moslem on eelduste järgi tõenäoliselt parem kodaniku üks keskmine eestlane. Jah, no see sõltub jälle, kust me vaatame, mis riigi kodanik, mis riigi kodanik, et noh, teiselt poolt jällegi eks üks selline Euroopa väärtusi ongi see liberaalsus see nii-öelda vabadus, et me inimesel on reaalne valikuvabadus öelda, mõelda seda, mida ta tahab, kui araabia maailmas on, on prohveti solvamine. See on nagu väga konkreetne näide, meil on olemas ka Euroopast nii-öelda asi, mida, mida eurooplased peavad sõnavabaduseks ja asi, mida moslemid peavad prohveti solvamiseks. Et nende jaoks on seal sealse piir, meie jaoks on võib-olla see piir seal, et noh, sõnavabadus on absoluutne. Ja nüüd siis tekibki siis küsimus, et kas ikka on, et mis maani on see sõnavabadus lubatud? Olgu, me räägime moslemi prohveti solvamisest, aga kuidas oleks Jeesus Kristusega Jeesus Kristuse kujutamine teatud noh, näiteks seksuaalsetest poosides tekitas veel siin kümmekond aastat tagasi ka Eestis tohutu skandaali, ma mäletan, oli Pärnus üks kunstinäitus. Nii et need piirid on tegelikult väga-väga hägusad. Et aga siin ongi jällegi seesama segadus, tuleb mängu, et paljud inimesed ei teagi, kus see, kus see, kus see piir jookseb mis on, mis on õige, mis on, mis on vale? No aga kas näiteks siis needsamad meie ees laual olevad kaks romaani võivad aidata meil natukene, kui mitte seda segadust klaarida, siis vähemalt aru saada, kus see segadus valitseb. Aru saada küll ja minu meelest see on üks peamine voorus. Et muidu on tegu selliste suhteliselt päevakajaliste romaanidega, aga ta näitab segadust. Moslemi noormehe peas näitab kahtlemata segadust Hispaanias enaari raamat ja hullemaidki raamat näid tähendab suurepäraselt seda segadust nii-öelda Prantsusmaal. Võib-olla mitte kõiki selle segaduse aspekte, tõenäoliselt on seal neid segaduse aspekte väga mitmeid ja vaateid sellele. Aga jah, ta selgitab kahtlemata seda. See on seal muidugi õige tähelepanek, et need on tõesti väga päevakajalised, sellised päevapoliitikat kommenteerivad romaanid ja Usbeki raamat puhul ei maksa ennast heidutada lasta tohutust plejaadist tänapäeva prantsuse avaliku elu tegelaste nimedest, millega ta lugejaid pommitama moe pärast guugeldasin mõnda ja ma sain aru, et seal on tõesti tuntud ajakirjanikud, tuntud poliitikud, kelle üllad irvitab. Ta on seda ka varasemates romaanides teinud. Aga nende nimede tundmine ei ole tegelikult üldse tähtis, mõjuvad sellise illustreeriva taustana seal lihtsalt. Lisaks sellele suur hulk nendest tähendab osad nendest nimedest on ka täiesti väljamõeldud tegelased keda ta paigutab täpselt samasse kategooriasse, nagu nad oleksid päriselt eksisteerivad ja võib-olla Eestist seda lugedes ongi see see luksus, et et ei olegi vaja neid kõiki otsida ja too meie jaoks muutub see ka prantslaste jaoks tõenäoliselt nemad teavad, kes on, kes on päris tegija, kes on reaalne isik ja kes on siis kirjaniku fantaasia. Meie jaoks toimib see selles mõttes kirjanik fantaasia isegi paremini. Et nad kõik tunduvad võrdselt reaalsed või siis ebareaalsed. Jah, see on tõsi küll, et siin on läbisegi igasuguseid poliit, kuid, ja lõbusam muidugi see ka, et kuna tegevus on paigutatud aastasse 2022, siis ta ennustab tänapäeva päeva poliitikute tulevasi karjääre, et mind ajas natukene lihtsalt muigama, aga mind ajas muigama just sellepärast, et ma kujutasin endale ette üht hästi informeeritud prantslast seda lugemas, kes tõenäoliselt naerab mitmelgi juhul ennast peaaegu surnuks vaadates, kuidas naeruvääristab mingeid tänapäeval tõsiseltvõetavaid tegelasi, keda ta nimetab seal sellisteks läbikukkunud tegelasteks, kes kuskilt varjusurmast välja tuuakse et kõik seal üks selline taust, mis tõesti on lõbus, aga ebaoluline ja jah, ja siis kõik need islamipartei, selle nimi vist oli islami liiga. Selle poliitikud on vist kõiki välja mõeldud just, aga ehenaar kirjeldab ju vägagi konkreetseid olusid. Ta nimetab kohti, kuupäevi ja raamatu lõpus on veel märkus, kus öeldakse, et romaanist tsiteeritud artiklid pärinevad kõik ühest konkreetsest ajalehest konkreetsest väljaandest, nii et et tema armoonian ikka väga selline ajakajaline ja konkreetne, käegakatsutav faktidest tiine. Mis mulle selle Einari puhul muidugi tundus, jäi selline mulje, ega, ega ma kirjaniku sisse ei näe, et aga aga võib-olla ta nägi ka selles Araabia kevades ja teatud sellises Hispaania noh, nii-öelda masuaegses, poliitilises segaduses võib-olla isegi mingil määral, sest tänapäeva apokalüpsist, et kuivõrd ta kasutab sellist põrgu paradiis, puhastustuli motiivi, siis noh, kui me räägime sellest segadusest nii nii tegelase peaskuse segadusest, mis, mis tekib seda teost lugedes siis võib-olla see, see ongi selle see tunne, mis on tänapäeva apokalüpsise keskel olles. Samal ajal ei saa siiski öelda, et nagu päris lohutu oleks minu meelest kuigi selle raamatu lõpp on omamoodi kurb, ei taha seda päris ära rääkima hakata. Jääb seal siiski mingi lootusekübe alles. Absoluutselt seal on, seal on ütleme niimoodi, et kuigi tegelasel läheb halvasti on see see noh, nii-öelda lootus, et keegi siiski mõtleb ja muudab asju paremaks. Et see tunne on palju tugevam enaari teost lõpetades, kui hullemgi teost, kus tegelikult tegelasel läheb ju ikkagi nagu hästi. Aga sellest hoolimata on tunne, et, et see tegelase isiklik hästiminek tähendab ülejäänud ühiskonna ja maailma jaoks pigem nagu seda, et asi käib alla. Nojah, alistamise peategelane, põhimõtteliselt korrumpeerunud, kuigi, nagu juba enne öeldud, selleks on väga vähe vaja, nii et päriselt ei saa teda isegi korrumpeerunud lugeda, kuna kui ta ei ole kunagi millessegi uskunud, siis ei saada ju ka midagi reeta. Absoluutselt iga tema, tema psühholoogiline palee, kui me räägime psühholoogile Indiast on on suhteliselt nagu üheplaaniline, et et mitte öelda, et tal peaaegu ei olegi seda. Et aga, aga taas ma ei tea, kas see oli kirjaniku puhul taotluslik. Et see psühholoogiline plaan on suhteliselt selline ühetaoline, et tal ei olegi nagu mingisuguseid sügavusi või see lihtsalt kukkus niimoodi välja. Aga mida sina kui orientalist oskaksid veel eesti lugejale soovitada, et kui meil on nüüd need kaks raamatut, mis esitavad kumbki oma vaate islamile ning islami ja Euroopa kultuuri kokkupuute talle siis mida meil oleks veel vaja teha või mida meil oleks vaja lugeda, et paremini mõistaksime kogu seda islamiga seotud problemaatikat, mis on Euroopas oluline ja selge on see, et see muutub lähiaastatel ainult olulisemaks. No ma arvan, et me peaksime, ma isegi ütleksin niimoodi, et kes, kes varem ei ole midagi säärast lugenud. Võib-olla minu soovituse järgi alustaks mõnest muust teosest. Sest noh, nii-öelda post, kolonialistlike kirjanik vaevuvad lahti seletama selle tausta on ju ka eesti keelde tegelikult päris palju tõlgitud. Et on nii Salman Rushdie erinevaid erinevaid teoseid tegu, eks ole, India päritolu moslemiga, kes vaevub väga palju sellist moslemi tausta lahti seletama ka Euroopaga seoses näiteks Mauri viimne ohe või keskelapsed, see on küll Pakistani India temaatikaga, aga siiski kahjuks saatanlike värsse ei ole eesti keeles või ka Seidis Schmidti valged hambad kus noor noorel naisel on õnnestunud luua tegelaskuju, kes on vananev Bangladeshist pärit mees Inglismaal. Ja tegelikult väga geniaalselt on õnnestunud luua väga usutavalt see, see pilt et sellistest teostest võiks nagu riiulite ja raamatukogude viisi neid neid nimetada, kes meile võib-olla natukene rohkem seletavad lahti ka selle, selle koloniaaltausta. Nüüd teine võimalus on siia siia kõrvale lugeda neid teoseid, mida siis peategelased, et loevad, ma ei ole nii kindel, kui relevantsete need on, koraan on eesti keeles täiesti täiesti kättesaadav, kuigi noh, nii-öelda tekstina on ta ju päris ebahuvitav. Et kui keegi tahab kõvasti magama jääda, siis lõiguke koraani on, on parim vahend selleks, et koraani tuleb ikkagi lugeda, noh, nii-öelda koos kommentaariga koos seletusega, vat nüüd see lõik konkreetselt on, on oluline. Et ei saa öelda, et ta, ta selline lihtne lugemine oleks. No vot jah, no kes ei ole tõesti reisinud, siis ärgu lasku ennast häirida, et Maroko on täiesti tore koht ja, ja Prantsusmaa täpselt samamoodi, et reisimine kahtlemata kahtlemata annab juurde selle, selle olustiku tunnetamine, aga taas see on iga inimese enda. Kuidas ma ütlen väga paljusid inimesi, kes, kes, kes ei väljugi nii-öelda omaenda väiksest, suletud mullist, ükskõik kus nad ka viibivad, neid on praktiliselt võimatu sellest välja kiskuda. Mina olen kohanud küll, et eestlased võtavad tihti selle Eesti nii hästi endaga kaasa, et nad ei taju tegelikult neid, neid kohalikke olusid natukene sarnane, mis, mis toimus koloniaalajastul, muide eurooplased lõid väikseid euroopaid kuhugi mujale. Et kui me vaatame ka neid samu Hispaania enklaavi sealsamas Marokos. Melilla Need on, need on täpselt sellised väike Hispaania kusagil Aafrikas või, või kui me räägime Portugalis goa või Macao väikesed Portugalile, aga millegipärast ühes on hindud ja teises on hiinlased. Et ikkagi tuleb sellest mullist välja astuda ja siis on võimalik nagu sisse elada. Selles mõttes on hullem pekiteosesse palju lihtsam sisse elada, et see on nagu sa ütlesid, vananev meesterahvas vist oli 44 või 43 või neli 42. Ülikooli õppejõud, üksik ja hea söök, hea alkohol. Palju naisi, et Maroko noormehesse on võib-olla keerulisem sisse elada. Nii et kõik meie raadiokuulajad, kes otsustavad natiiatsenaari, varasta tänavat ja mis selle hõlbeki alistamist lugeda, siis ei maksa piirduda ainult nende raamatutega, vaid tasuks kõrvale jätta võib-olla ka mingisuguseid. Ma ei teagi, äkki lausa isegi reisi, käsiraamatuid või ajalooraamatuid kultuuriloo, raamatuid, midagi sellist. Niipea, kui sa ütlesid reisikirjandus, siis mulle meenus William Taylor impol kelle kaks teost džinnide linn ja saladus on ka eesti keelde tõlgitud, aga tal on neid hästi palju veel, et tegu bi noormehega kirjanikuga, kes just kirjutab selliseid väga tarku, noh, kohati isegi reisiraamatuid, aga, aga võib-olla isegi mitte reisiraamatuid, aga siis võõras keskkonnas viibimise teoseid, kus ta adekvaatselt seletab lahti väga paljude idamaade olustiku poliitik kat ja teeb seda väga huvitaval nii-öelda kirjanduslikul kombel, et seal vahepeal on loomulikult sellised kirjeldused, et et küll oli kaunis päikeseloojang ja küll oli kena päikesetõus või mägi või, või mets, aga, aga sinna juurde tuleb siis selline väga põhjalik ka kultuurianalüüs, kuivõrd tegu on ikkagi nagu eurooplasega, siis see on neurooplasele väga niimoodi söödav. Nii nüüd on meie kuulajad saanud päris palju lugemissoovitusi. Ma tänan, Martti Kalda, selle jutuajamise eest ja siia saate lõppu valisid saab veel muusikat, sedapuhku siis natukene traditsioonilisemat islamimuusikat. Mida me kuuleme? Ütleme siis niimoodi, et tegu on vanamuusika ansambliga Platon isenesest lindistatud Türgis, mina olen selle hankinud Konio linnast, kus asub kuulsa pärsia luuletaja saal ludin Rumi haud. Autoriteks on muusikuteks on kaks Türkmeeni päritolu ja tegelikult hoopiski Iraanist pärit, et meest ja nemad siis taasloovad traditsioonilist Sofi muusikat. Plaadi nimi on Kerbala, mis teatavasti on Iraagis asub shiitide hiiglaslik pühamu. Ma tänan head muusika kuulamist. Mina olen Peeter Helme, sellega lõpeb loetud ja kirjutatud kuulmiseni.