Ker raadio. Tervist head kuulajad, algav huvitaja saade ja täna räägime lapse kooliks ettevalmistamisest. Millise alus annavad lasteaedade õppekavad, kas lapse peaks suunama ka eelkooli ja kas ka varakult huviringidesse ja millist pinget suudab üldse väike laps taluda ja kust läheb siis see piir, kui tekib juba üleväsimus ja ülekoormus isegi enne kooli. Ja meil on stuudios täna Tallinna Ülikooli alushariduse lektor Kerstin Kööp, kellega sel teemal vestleme? Ootame teie tagasisidet foorumisse juba saate ajal huvitaja punkt vikerraadio. Ja siis intervjuu teises pooles ka telefoni teel kuus, üks, üks, 40 40, aga tunni lõpuosas on meil üks intervjuu plaanitud kirjanikuga. Ja et tänases huvitaja saate teises pooles on meil intervjuu lastekirjaniku Indrek kohviga. Räägime temaga sellest, kuidas üldse lasteraamatute kirjutamine käib. Kuidas erineb nii täiskasvanud raamatute kirjutamisest ja sellest, kas tal endal on ka midagi uut ja huvitavat? Tulemas sellised teemad tänases huvitaja saates. Mina olen Meelis Süld. Kaasa aitab siis praktikant Johanna kuusk ja Ingrid Roosipõld on helipuldis. Lapse kooliks ettevalmistamine on meie tänane teema ja stuudios on Tallinna Ülikooli alushariduse lektor Kerstin köök. Tervist, tere. Kui me räägime sellest, et lapsi peaks siis ettevalmistama kooliks, siis ma tean veel mõned vanemad võtavad seda ikka väga tõsiselt. Lapsed käivad lasteaias ja küllap ka eelkoolis ja, ja siis läbivadel koolikatseid ja praegu vist on ka see aeg, jällegi kui need koolikatsed on käimas ja võib-olla mõnel pool on isegi need juba möödas, nii et oleme juba hiljaks jäänud. Jah, ses mõttes koolivalmiduse teema on nii-öelda kirgi kütnud ju aastaid tegelikult aastakümneid. Sest noh, pole midagi teha, vanemad tahavad parimat oma lapsele ja kuidagi tundub nii, et kui laps läheb kooli, siis on nagu see ainuke võimalused nüüd nüüdse algust saab pihta ja, ja nüüd tuleb nagu selline võimalikult et suur ponnistus teha selleks, et tal oleks tulevikus kergem, lihtsam, parem, kõike, kõike head. Aga kui nüüd vaadata seda, mis reaalselt toimub, siis jah võib öelda, et mõnikord need asjad on veidikene võib-olla üle kardetud, ülepaisutatud ja ka natukene liiga palju ettenihutatud. Sest et kui, kui siin ka jah, sai mainitud, et koolikatsed juba juba käivad, siis praegu alles veebruar algas. Koolikatsed peaksid hindama lapse koolivalmidust. Laps läheb kooli sügisel, sinna on päris mitu head kuud aega. Et, et tegelikult laps peaks siis kooliks valmis olema juba praegu, aga samas, kui me võtame lapse arengut, seda arengu kiirust, siis tegelikult, et tegelikult selle poole aastaga ta jõuab nii palju juba edasi areneda, et siis, kui ta lõpuks sügisel kooli läheb, võib tema areng olla hoopis teine. Kooliks ettevalmistamine, nüüd selline teadlik töö selleks tegelikult noh, on igal pool. Lasteaia riikliku õppekava peaks tagama selle, et kõik lapsed, kes lõpetavad lasteaia, on kooliks valmis ehk et, et lasteaiariiklikus õppekavas on kõik need valdkonnad kaetud, et laps peaks saama koolis hakkama ja laps suudaks ka koolis edukalt õppida. Ometi pannakse lapsed veel ka eelkooli. Jah see on selline võib-olla. Noh, ma ei, ma ei ütleks, et see on hirmu pärast, pigem on see selline noh, nagu kinni. Ma olen ise seda teemat uurinud küll juba 10 aastat tagasi, selles mõttes minu enda andmed on juba nii-öelda vananenud, aga minu üliõpilased on seda uurinud nüüd ka hilisematel aastatel ja, ja selgub, et sellist kaks põhilist joont, miks vanemad panevad lasteaialapsed lisaks lasteaiale ka eelkooli. Põhiline on see laps tutvub koolimajaga, sest väga tihti siis laps pannakse sellesse samasse kooli, kus ta käib eelkoolis. Ja lisaks, kas ta tutvub selle koolirütmi kooli ajakavaga sellega, et koolis ikkagi asjad käivad natukene teistmoodi kui lasteaias. Aga lisaks on välja toodud seda, et laps ise tahab, sellepärast et siis laps tunneb ennast tähtsana vana, sest ta juba käib koolis ka ja sõbrad lähevad sinna ja, ja ikkagi loodetakse, et seal toimub selline ettevalmistamine teistmoodi. Jah, metoodikad võivadki teised olla, aga riiklik õppekava siiski kuue kuni seitsmeaastastele lastele on sama. Ja ma ise oma töös olen näinud seda, et et mõnikord lapsed õpivad samade materjalidega nii lasteaias kui ka eelkoolis ja siis neil on lihtsalt väga igav, et kui nad kuskil on ühe materjaliga juba tööd teinud, siis nad teises kohas enam seda lahti ei taha teha. Nii et teie sõnum on see, et kui laps käib lasteaias, siis põhimõtteliselt seda eelkooli, nagu ei oleks tarvis sellel noorel sellel väikesel lapsel läbida. No kui me võtame ta jälle selle riikliku dokumendi aluseks, siis tegelikult nad jah, 11 natukene nagu nii-öelda dubleerivad. Samas ma saan täiesti aru sellest, et kui laps tõesti läheb sinna kooli, siis tal on hea eelnevalt selle kooliga tutvuda, võib-olla seesama õpetaja, kes eelkooliõpetaja on, on ka tema tulevane klassi klassijuhataja. Et ma ei, ma ei ütleks, et see nüüd on kindlasti vale, aga, aga jällegi Ma näen, et need lapsed, kes saavad nii-öelda topeltkoormuse, neil on vaja ka tunduvalt rohkem puhata, mis tähendab seda, et, et kui laps näiteks hommikupoole käib eelkoolis siis võiks talle õhtupoole võimaldada puhkust. Või siis, kui ta näiteks õhtupoole läheb eelkooli, et siis ta saaks näiteks kas hommikul kauem magada. Et, et väga tihti noh, ma saan täiesti aru vanematest, et kui nad peavad tööl käima, nad ei saa lastele võimaldada hästi noh, nii palju vaba aega, kui, kui nad võib-olla tahaksid. Aga, aga tihtipeale on nii, et lapsed, kes hommikupoole käivad eelkoolis, siis nad lähevad lasteaeda, hinnad on väsinud, nad on tüdinud ja, ja nad tahaksid lihtsalt olla, aga noh, lasteaias on ju ka ikkagi programm. Et kuigi neil lastakse seal olla, siis ikkagi suur kollektiivse müratase, et et ma näen, et et siis peab lastele võimaldama veidi rohkem sellist puhkust ja aega lihtsalt olla, kas siis üksinda vaadata raamatut olla koos oma vanemaga. Et lihtsalt natukene rohkem aega. Kuidas on selle kinnismõttega, et laps peab saama just kõige paremasse kooli, sellepärast Ta võib-olla selle kodu lähedal on ka mingisugune tavaline koolaga, mis pole nagu kuidagi silma paistnud, või riigieksamite tulemused ka, ei näita seal kusagil edelaedetabeli tipus seda kooli, et mis, mismoodi saata laps siis sellesse kooli tahame ikka parimat lastele. Kõik tahavad parimat lastele ja ma arvan, et olenemata koolist koolid tahavad parimat lastele mis tähendab seda, et koolid võimaldavad kõikidele lastele seda, mida riiklik õppega vaid ta annab, sest ka kõikidel koolidel on ju üks ja sama riiklik õppekava, mida nad peavad järgima. Seda, kuidas õpet edasi antakse. See sõltub koolist, kooliväärtustest, kooli enda, siis nii-öelda sisse töötatud õppemetoodikat, test sellest, mida nemad väärtustavad ja, ja kuidas nad õpetavad. Lapsevanemana ma kindlasti ütleksin, et kõigepealt tuleks tutvuda koolidega koolide nõudmistega sellega, mis siis tegelikult reaalselt esimeses klassis hakkab saama. Sest noh, nagu ma ütlesin, koolides võib olla väga erinev selline õpetamise tempo, õpetamise meetodid ja kuna lapsed on väga erinevad, siis lastele sobivad erinevad meetodid. Ja, ja vanem võiks siis võiks siis seda nii-öelda natukene eelnevalt uurida. See, et oleksid riigieksamitulemused ideaalsed, noh, ma ei tea, ma võin öelda, et mina ka ei saanud ajaloos väga head riigieksami tulemust lihtsalt tänu sellele et ma pidin valima mingi eksam, aga ma teadsin, et ma tahan minna edasi õppima kasvatusteadusi ja, ja ma panustasin rohkem sellele kirjandusele ja võõrkeeltele. Et noh, Ma ma isiklikust kogemusest ütlen, et see ei, see ei ole nii minu minu jaoks number üks lapsevanem on, aga ma näen seda, et, et ma kindlasti ei taha lapse pärast muretseda, kui ta läheb kooli üksi. Et, et ma kindlasti ei saa teda iga päev sinna viia iga päev ära tuua. Kui ta peaks käima kuskile linna teise otsa ainuüksi sellepärast, et mina tahan, et ta sinna kooli läheb. Kui ta peaks tõusma tund aega varem, sellepärast. Ta peab jõudma kella kaheksaks linna teise otsa, et et ma arvan, see on pigem pigem lapsepiinamine, et et, et et lapsevanem peaks kaaluma kõiki neid erinevaid erinevaid külgi. Ikkagi kooliga tutvust tegema, mõtlema, mis ikkagi tema lapsel oleks parim, millised on tema võimalused ja mõtlema ka selle koolide turvalisuse peale ja selle peale, et kuidas siis lapsel pärast lõunat on, et kas, kas on näiteks pikapäeva rühma võimalused või laps peab ise kuidagi ühistranspordiga koju jõudma või et, et sellised asjad kõik läbi vaadata. Samas, eks koolil ja koolil ikkagi on vahe. Ja mõni kool, mis on silmapaistvam. Ma ei tea muidugi, kas on tehtud praegu väga palju uuringuid, et kas need vilistlased on siis ka kuidagimoodi elus edukamad või hakkama saavad elus paremini hakkama. Ma ei ole kursis, et kas praegu selliseid uuringuid on tehtud, eks ma usun, iga kool ise on teinud enda jaoks selliseid uuringuid. Aga noh, kui öelda, et kas kool on koolist pari parem, siis ma, ma ise näen, et võib-olla asi on ikkagi ka nendes õpetajatest, sellest, kuidas nemad tahavad õpetada ja, ja kui, kuidas nemad on hingega asja juures. Aga. Ma niimoodi ei oskagi seda hinnata, sest minul sellised uurimistulemused puuduvad, et et kindlasti on selline ühiskondlik kujundatud arvamus, mida, mida vanemad ka võib-olla peavad tõeseks. Aga noh, nagu ma ütlen, kõik koolid tegelikult peavad lähtuma siiski riiklikust õppekavast ja kõik lapsed, kes põhikooli lõpetavad, peaksid omandama ühesugused õpiväljundid ehk et saama tegelikult ikkagi üht, ühe või ühtemoodi elus hakkama, et neil on ühtsed, ühtsed alused olemas. Mida üldse on vaja teada selleks, et, et koolis hästi hakkama saada, millisele tasemele tuleb siis väike laps aidata, et ta koolis tänapäeval kenasti probleemideta hakkama saaks, ei oleks kuidagimoodi viletsam kui, kui, siis teised, kes on käinud lasteaias ja, ja eelkoolis kui, kui vanem otsustab, et ta tahab ikkagi ise individuaalselt oma lapsega tegeleda. No eeskätt tuleb siis ette võtta ikkagi riiklik õppekava vaadata seal seitsmeaastase, lasta eeldatavaid tulemusi millised on tema siis arengutulemused, seitsmendaks eluaastaks. Sellest lähtuvalt siis tulebki vaadata, et mida, mida teha üldiselt lasteaiad ja noh, ka eelkoolid katavad kogu selle osa ära. Aga kui nüüd, et võtta, et laps on näiteks kodus näiteks vanaemaga siis jällegi omast kogemusest ma võin öelda, et vanaemad tegelevad lastega väga palju. Ja, ja kui me räägime lastega tegelemisest, siis see ongi kõige olulisem. Et tegelikult ei ole kõige olulisem see, et me tambime talle pähe tähti või numbreid või mingisuguseid kindlaid asju, vaid oluline on see. Me tegeleme lapsega. Me räägime temaga, julgustame teda. Me toetame teda emotsionaalselt ja, ja siis tulevad ka muud asjad. Näiteks lasteaias, kui lapsed lähevad lasteaeda kahe kolmeaastased, siis emad väga tihti küsivad või isad ka, et millal te siis nüüd numbreid ja täht õpite varsti peab kooli minema. Siis noh, ei saa kohe ju seda tegema hakata, kõigepealt on vaja kohaneda kõigepealt papp saama hirmust üle, et ta on seal üksinda, lasteaias, ta peab hakkama saama iseendaga, ta peab toime tulema, kuidas midagi teha. Ja kui see hirm on ületatud alles siis ta on võimeline midagi õppima. Ja loomulikult, ega tähtede ja numbrite õppimine ei tule nii-öelda nullist, et lihtsalt näitame tähepilti ja siis ütleme, et see on aa ja nüüd palun jäta see meelde. See on küll väga hea nii-öelda mälutreening, aga see ei anna lapsele seda seost tähe ja hääliku vahel ning seda, et kuidas, kuidas lõpuks nendest tähtedest siis sõna moodustub. Selleks on vaja hästi palju erinevaid alusoskusi, et, et last üldse lugema, kirjutama, õpetada ja, ja need alusoskused üldse ei pruugi olla kõik seotud ainult sellega, et me nüüd vaatame tähti ja õpime neid ja kuulame nende siis häälikunime. Tegelikult see protsess kooliks ettevalmistumine on terve lapsepõlve, kui laps sünnib, ta hakkab õppima teatud pisikesi oskusi ta hakkab aru saama väga lihtsatest asjadest ja need kõik annavad aluse selleks, et ta järjest rohkem saaks aru, järjest rohkem õpiks järjest rohkem kinnistuks mingi mingisugused teadmised. Ja ja samamoodi me ei saa öelda ka seda, et, et nüüd on näiteks koolikatsed, et nüüd peab laps olema kooliks valmis, siis nüüd ongi punkt. Et see ei ole nii, sest see koolivalmidus on pidev protsess, mis on pidevalt arengus. Ja, ja on ka öeldud seda, et koolivalmidus tegelikult, et läheb edasi ka siis, kui laps läheb kooli, sest sealt tulevad teised aspektid juurde. Et ta peab olema valmis seal koolis ka teatud õppetegevustes osalema, ta peab olema valmis nii-öelda võõraste lastega sõbrunema, ta peab olema valmis enda jaoks võib-olla võõra täiskasvanuga rääkima, kui tal on abi vaja, et küsida abi võõra õpetaja käest, näiteks et siin on nii palju erinevaid selliseid noh, nüansse, et et kui laps on kodus, siis minu soovitus olekski, et tegelege lapsega, lugege talle raamatuid, käige jalutamas, rääkige maailma asjadest, käige muuseumites, käige käige kontsertitel ja mitte ainult sellepärast, et teda nii-öelda kultuurselt harida, vaid ka sellepärast, et ta näeks, kuidas siis üldse käitutakse erinevates situatsioonides, millisena või, või kuidas kuidas pöörduda kellegi poole, kui sa soovid midagi küsida ja nii edasi, et tal Tal oleks arusaam, milline, milline see maailm tegelikult on ja kuidas siis ise seal hakkama saada. Kas lapse võiks suunata ka juba enne kooli huviringidesse? Miks mitte, kui lapsel on huvi, kui laps ise tahab siis mina küll ei näe põhjust, et miks ei peaks siin jälle see faktor on, et seda ei tohiks olla liiga palju. Lapsel peab olema siis puhkuseaega ja, ja vaadata ka seda, et kui laps tõesti alguses tahtis, aga enam ei taha või midagi on juhtunud või, või ta on väsinud, et siis siis võimaldada talle ka puhkust. Et nüüd praegu on hästi mugavalt, et lasteaedade Sven, noh, enda sees need huviringid, kus siis lapsed saavad näiteks õhtupoole käia, et vanem lihtsalt maksab eraldi sellest siis huviringile. Need on vanemate jaoks hästi mugavad, sest vanem ei pea eraldi last kuskile enam viima, vaid laps ongi lasteaias ja saab lasteaia nii-öelda juures selle huviringi osa ka. Aga jälle, et seda vaadata, siis lapse päev liiga pikaks ei läheks ja et laps tunneks sellest rõõmu, mida ta teeb. Me teeme siinkohal pausi. Meil on külas Tallinna ülikoolist alushariduse lektor Kerstin Kööp, räägime sellest, mismoodi last kooliks ette valmistada ja head kuulajad, kui teil on küsimusi, kommentaare, siis meie telefon kuus, üks üks 40 40 on hetke pärast avatud ja kodulehel huvitaja punkti vikerraadio poee võite kirjutada ka oma kommentaari. Sinna huvitaja saate tänase tänase kommentaariumi saate kommentaariumi alla. Räägime siis lapse kooliks ettevalmistamisest ja meil on stuudios avatud ka number kuus üks üks 40 40 head kuulajad. Kui on küsimusi selle teema kohta, siis avaldage arvamust, esitage oma küsimus ja stuudios on meil Tallinna Ülikooli alushariduse lektor Kerstin köök. Ja huvitav punkt vikerraadio kodulehele võite ka oma küsimuse või kommentaari kirja panna, aga kas esimeses klassis enam siis lugema ei õpetatud? Ta arvutama ei õpetata, et see kõik peab enne kooli selg olema. Ikka õpetatakse enne kooli õpetatakse ka natukene, aga riiklik õppekava tegelikult ei sätesta seda ette, et laps peaks kooli minnes oskama lugeda ja kirjutada nii-öelda ideaalselt. Kui kui laps oskab lugeda ja kirjutada, siis järelikult on olnud selleks valmis, ta on selle omandanud, ta noh, saab, saab sealt edasi minna seal siis ei pruugi, sest tegelikult ju koolis peab õpet ka nii-öelda diferentseerima vastavalt sellele, millisel tasemel on õpilased, mis tähendab seda, et lapsed, kes on juba oma arengus eespool, nad oskavad väga soravalt lugeda, kirjutada, ülesandeid, lahendada, siis nendele peaks andma selliseid keerukamaid ülesandeid vastavalt nende arengule. Ja need lapsed, kellel veel on raskusi võib-olla lugema hakkamisega, siis nendele tuleks kergemaid ülesandeid anda. Aga kuidas sa selle emotsionaalse valmisolekuga kooli minna, et, et seda lugemist saab ju tõesti kodus õpetada ja ja arvutamist, aga, aga see kuidasmoodi õpetada seda last siis seal koolis hakkama saama muudes muudes asjades just nimelt see suhtlus ja, ja kohanemine. See ongi selline keeruline küsimus, et, et ega seda nüüd niimoodi ühe päeva või ühe nädalaga ära ei tee, et see ongi seesama kõik, mis, mis sellele kooliminekule eelneb. Kuidas vanemad suhtuvad sellesse, et laps läheb kooli, kui, kui kodus on pidevalt, ah nüüd sa lähedki sinna kooli, no mida ma teen lõunast, sinuga, nüüd sa pead ise kuidagi sealt ära saama, siis ma muretsen su pärast siis kuigi võib-olla vanem ei, ei mõtle sellele, et ta midagi halvasti ütleb, siis laps kuuleb sealt välja, et appikene, vanem muretseb mu pärast, äkki seal kuulis, ongi nii hirmus, mida ma peale seda päeva siis teen, et kuidas ma sealt siis kujusan, appikene, et et kõik, mis me räägime, lapsed panevad seda tähele. Ja, ja tänu sellele me võime neid siis nii-öelda alateadlikult või teadlikult mõjutada. Mis tähendab seda, et, et me peame ise olema kooli positiivselt või peame positiivselt kooli suhtuma sellesse, et lapse elus tuleb muudatus. Peame igatepidi last toetama ja ütlema ka selle välja, et tõesti, kui meil ongi hirm, et meil on, aga et põhjendama seda lapsele ära jätta, saab aru, et see ei ole selline asi, mida tema peab enda õlgadele võtma. Ja, ja samamoodi toetama last igakülgselt. Lisaks sellele, et, Tutvusta mägi teda erinevate olukordadega ja, ja sellega, et kuidas mingis võõras olukorras hakkama saada, kuidas võõraste inimestega rääkida milliste võõraste inimestega üldse tasub rääkida. Et, et selline üldine üldine ettevalmistus, mida tegelikult kodus saab kenasti ära teha ja just see, et lapsel ei kaoks motivatsioon ära, Ta tahab minna kooli. Mõnikord võib-olla see, et kõik kõik sõbrad lähevad ühte kool ja, ja laps läheb ise teise kooli. See võib võtta ka motivatsiooni ära, et aga ma tahtsin oma Bradega ju minna. Et aga siis jällegi toetada, et mitte jätta last mures üksi, et ah küll sa saad hakkama. No lõpuks ta saab nagunii hakkama, aga sellel hetkel on tema jaoks maailma lõpp. Siis siis tuleb teda toetada ja, ja temaga rääkida ja lasta tal rääkida. Sest kuigi me me vaatame neid lapsi ja me mõtleme, et nad on ju nii väikesed, mis nad ikka arvavad või teavad, siis seitsmeaastane on tegelikult väga teadlik väga paljudest asjadest. Kuigi nad on armsad ja nunnud pisikesed ja väikesed ja, ja noh, kooli mõistes tõesti sellised nunnukesed siis siis nendega saab ikkagi rääkida. Ja, ja kui lapsel on mure, et ta ei taha kooli minna, et ta noh, kardab või ta või tal on mingisugune mingi, ma ei tea, mingisugune negatiivne mõte kelleltki teiselt näiteks halb kogemus kooli kohta või, või siis keegi on öelnud talle, et ah, koolis on, ma ei tea, igav või koolis ei saa mängida, et lastel on põhimure see, et koolis ei saa mängida. Siis, siis saab seda ka eelnevalt temaga läbi arutada, võib-olla siis ka eelnevalt õpetajaga rääkida küsida ja tänapäeval ikkagi koolides ei ole enam see 45 minutit kindlalt laua taga istumist, et on väga palju mängulist õpet, on hästi palju erinevaid lähenemisi sellele, kuidas siis lastel oleks tore lastel oleks huvitav ja samas, et nad saaksid ka selles keskkonnas õppida. Kuidas tunda see ära, et, et väikelaps on nüüd tõesti üleväsinud ja ülekoormatud, sest eks me teame seda laiskust on kõigil, nii lastel kui täiskasvanutel ja pärast võib-olla me kahetseme, et, et oleks ju võinud ja võib-olla oleks oleks võinud ka rohkem ülesandeid anda sellele lapsele enne kooli. Siinkohal ma võin öelda, tegelikult ikkagi iga vanem tunneb oma lapse kohta selle ära. Et kui laps ikkagi natukene teistmoodi käitub või ta on virilam selline noh, mõnikord mina näen vähemalt oma lapse pealt seda, et kui ta hakkab käituma umbes selliselt, nagu ta hakkaks haigeks jääma, aga ta tegelikult ei ole haige. Selline. Ma ei taha seda, ma ei taha teist, ma tahan lihtsalt siin nüüd istuda, ma tahan lihtsalt olla, ma ei taha minna. Et kui hakkab juba selline selline nii-öelda tirima, et siis on näha, et tänaseks vist on, on kõik see, see ei tähenda seda, et nüüd peaks kohe ta näiteks kell kuus õhtul magama panema, aga, aga see tähendab seda, et tal on vaja vaikust ja rahu. Võib-olla lihtsalt istudagi süles pool tundi natukene rääkida temaga. Üks muinasjutt, mõni lugu raamatust, et, et kas see tegelikult rahustab ja mõnikord ka aitab lapsel taastuda. Aga kui see noh, selline väsimus on pikaajalisem, siis, siis siis tõesti on vaja ka lapsel selliseid puhkepäevi. Tõesti, kus ta saabki olla, kus ta saab teha asju, mida ta tahab, võib-olla mängibki, terve päev oma legodega või või jookseb õues ringi terve päeva, et et ka sellist nii-öelda vaba aega on vaja, mis ei ole sisustatud, et kust ta teab, et terve päev ta saabki olla kodus, tal ei ole mingeid plaane, ta võib minna õue võib-olla kodus toas, nii nagu ta ise tahab. Kui ühel inimesel Eestis on selle teema kohta küsimus, siis kuus, üks, üks, 40 40 telefon on avatud. Aga kas lapsevanemad vajavad ka koolitust nii-öelda selleks, et oma last siis valmistada ettekooliks, sest mulle tundub, et see on ikkagi päris päris tõsine protsess. Ja ma olen kusjuures päris mitmetelt lapsevanematelt seda kuulnud, et kui nad lapse kooli saadavad, et siis nad ütlevad, et me pärast saime teada nii palju asju, mida me oleks võinud varem teha. Ja siinkohal ma arvan, et, et lasteaiad ikkagi teevad päris palju tööd õpetajad, kes jagavad infot selle kohta, et mida siis vanem saab teha ja kuidas lapse arengut toetada ja ma arvan ka seda, et vanemad võib-olla ei pruugi aru saada, et lapse arengu toetamine tähendab ka lapse koolivalmiduse, siis nii-öelda toetamist. Sest sest kui me räägime sellest, kuidas arendada võib-olla seal nelja-viieaastast last, siis siis jah, nad ei pruugi. Nad ei pruugi võib-olla mõista, et see on kooliks ettevalmistamiseks ka oluline osa. Riina Raplamaalt melootel Hallo, kuuleme neid. Maha anna, ma ei näe, kes on kasvatanud üles neli last ja soovin öelda seda kõikidele emadele. Olge võim. Need lapsed on mul nii tublid, mõlemal on lõpetatud kõrgkool. Ja aitäh. Ma tegelikult pooldan seda sellepärast, et ma näen, kui palju vanemad annavad lastele ja kui palju vane, kui palju lapsed tegelikult tänapäeval vajavad vanemaid. Et ma olen ise töötanud ka pooleteist kuni kahe aastaste lastega lasteaias ja ma näen seda, kui raske on lastel seal üldse hakkama saada kui raskem kohaneda. Ja ma näen ka seda, kui raske on tegelikult vanematel. Eks see sõltub kõik vanemate võimalustest ja sellest, kas neil on võimalik koju jääda või ei ole. Et eks see sõltub sellest, kes kus elab ja millised on pereelutingimused ja võimalused. Aga, aga noh, see on seesama, et kui vähegi võimalik, saab lapsele puhkust võimaldada ka siis, kui ta juba neli, viis, kuus, seitse. Et selles mõttes ma olen nõus, et kui on võimalik, siis ikkagi emaga koos. Ja Ellen Haapsalust on ka ootel. Hallo. Tere. Tervist. Mina sooviksin rääkida sellest, et lapse varases kasvu eas võib juhtuda nõnda, et ei ole vaja mingisugust kasvatustega õpetust Puustega punaseks tegemist. Ma olen ise 13 aastat kas õpetanud ja kasvatanud esimese klassi õpilasi, aga nüüd ma räägin ka endast, sest viie aastasena oskasin mina täiesti vabalt lugeda, kusjuures seda oli õpetanud mulle ema, kes oli kolm aastat külakoolis käinud. See lugemine sai kohe lausa iseenesest selgeks, nii et see oleneb kõik individuaalselt ka kuidas laps, aga samas on mul olnud juhus esimeses klassis, kus oli üks poiss, kes ei saanud kuidagi lugemisega hakkama. Minu oma tütar, kes sellel oli viieaastane, käis klassis kaasas ja istus seal kõrval ja naeris pisitasa kuidas poiss ometi hakkama ei saa, temal oli ka lugemine absoluutselt selge. Nii et nii väga puust ja punaseks teha polegi vaja, see tuleb normaalse arenguga lapsele peaaegu iseenesest lugemis oskus, vot nii, arvan mina. Aitäh helistamast ja itta, Tallinnast on meie viimane helistaja. Olete otse-eetris tervist. Tere, tere. Mina räägin oma kogemusest. 90 esimestel aastatel ilmus väikelapse entsüklopeedia ja mina lihtsalt juhuslikult, nagu lugesin, lugesin seda ja ja siis mul oli väikelapselaps ka ja hakkasin siis tema peal harjutama. Papi peale kirjutasin sõna, mis ta esimesena ütles, kas emme või midagi niisugust ja näitasin seda ise, älitasin temaga koos seda siis, kui ta ütles juba rohkemaid, võib paremaid sõnu. Jälle kirjutasin papi peale suurelt punaste ja mustade tähtedega Jani ja teate, ta õppis. Lugemise selgeks koos rääkimisega ja siis, kui ta läks esimesse klassi, ta luges ja sõnaga kirjutas kõik juba. Ja siis kaks nädalat sai esimeses klassis käidud, siis ema ja isa kutsuti kooli ja küsite, et kas me võime teda teise klassi Jah, ta lihtsalt segab. Ta lihtsalt teab sama palju, kui mina. Aitäh helistamast, kuidas metoodika tundus? Ja see on täis sõna täis sõnameetodil lugema õpetamine, et see on täitsa võimalik. Pildimälu. Ja veel üks kommentaar ka kodulehelt. Karin Keilasse ütleb, et olles ise lastega pikalt töötanud, leian, et kooliks ettevalmistuse puhul on väga oluline koht vabal mängul, kus laps saab harjutada sotsiaalseid oskusi arendada sõbrasuhteid ja rakendada oma loovust. Ja samuti on ülioluline koht liikumisel kehalisele aktiivsusele, et laps omandaks kogemuse omast kehast, oma kehast, õpiks oma keha tundma ja muutuks võimalikult osavaks. Jämemotoorikat. Ja ka selle juures on oluline osa vabalt õues mängimisel, turnimisel, jooksmisel, müramisel, aga muidugi ka organiseeritud liikumismängudel ja hästi tähtis on ka peenmotoorika ja käelise osavuse arendamine, et hiljem läheks lugema, kirjutama ja arvutama õppimine ladusalt. Just mäng on kõige olulisem koolieelses eas, see on ka riiklikus õppekavas kirjas. Kõik peab olema tehtud läbi mängu. Selle mõttega on hea lõpetada see intervjuu ja aitäh Tallinna Ülikooli alushariduse lektor Kerstin Köb stuudiosse tulemast, aitäh kõikidele, kes kaasa mõtlesid ja, ja ka sõna sekka ütlesid. Ja hetke pärast räägime juba kirjanik indrek kohviga. Ei mina, ka, mina ka mina ka minema minema. Ja ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaata mina KE. Tere ja nüüd siis oleme stuudiosse jõudnud lastekirjaniku Indrek kohviga, tervist. Raamatuid on ju igasuguseid, mis teid just lasteraamatute kirjutamise poole tõmbab? Neid on mitu neid neid põhjuseid, üks on muidugi mõistuse, et mul on endal lapsed, neid on suisa neli tükki ja esimene lasteraamat tuligi sellisel äärmiselt loomulikul viisil lihtsalt kirjutasingi, selle mõeldes ennekõike oma oma kahele lapsele, siis oli neid kaks. Ja teine asi on see, et minu lemmikute hulgas on tohutult palju just lasteraamatuid, lastekirjanikke ja ilmselt kuidagi siis nemad, nemad on mind toonud selle lastele kirjutamise juurde. Ja praeguseks olete te ju päris palju lasteraamatuid kirjutanud, et ta on teil enda teostest mõni lemmik ka välja kujunenud. Aga see on selline tore küsimus, mida küsivad alati ka lapsed, kui ma käin nendega koolides ja raamatukogudes kohtumas ja, ja ma vastan alati. Ja noh, see ei ole mingi selline standardvastus, vaid see lihtsalt ongi nii, et see oleks umbes sama, kui küsida minu käest, et millist oma lastest ma kõige rohkem armastan. Et eks nad on ikka kõik ühtviisi armsad. Võib-olla niimoodi, et see raamat, mis seal kas parasjagu pooleli või mis on äsja valmis saanud, on südamele hetkel kõige lähemal. Aga, aga kui see distants jääb natuke kaugemaks, eks ta siis ikka paigutub jälle sinnasamasse ritta koos kõigi teistega. No eks sa lasteraamat kirjutamine on ka üks omaette kunst, et millest teil ühe raamatu kirjutamine pihta hakkab? Raamatu kirjutamine üleüldse on kunst ja ma ei ole kindel, kas laste raamatu kirjutamine on väga erinev sellest üleüldse kirjutamise kunstist aga minul võivad raamatud pihta hakata väga mitmetest asjadest. Üks on üks võimalus, on lihtsalt see, et tekib mingisugune välkmete kuskilt ootamatu ja sinna ümber hakkab siis tasa-tasapisi tekkima laiem idee, mida sa hakkad edasi arendama. Aga ma olen ka näiteks kirjutanud ühe raamatu, selle pealkiri on kirju koer. Inspireerituna piltidest nii, et pildid olid enne ja lood tekkisid piltide peale. Või siis on meil koos Ulla Saarega üks pildiraamat pealkirjaga ilusti, mille me oleme kirjutanud ja joonistanud üleüldse väga eksperimentaalsel viisil niimoodi, et see koosneb kahest poolest ühe poole tegime niipidi, et mina kirjutasin tekstid ja Ulla kirjutas nendest lähtuv, joonistas nendest lähtuvalt pildid teise poole, vastupidi. Nii et neid, selliseid algimpulsse võib olla väga erinevaid. Aga noh, kuigi tegemist on lasteraamatutega, siis see muidugi ei tähenda, et mingisugustest teemadest peaks hoiduma, et kas teil on ka mõni meetod, kuidas te mõne keerulisema teema lastele kohaseks teete? Ei sellist kindlat meetodit küll ei ole, pigem on, nii et jah, ma tõesti arvan, et selliseid teemasid, millest lastele kirjutada ei tohiks, peaaegu ei ole. Ja, ja pigem just niipidi jätan mõned väga olulised teemad, millest oleks vaja neile rohkem kirjutada, kui, kui üldiselt tehakse. Et võib-olla siis on mõnikord niimoodi, et mõni selline teema hakkab kuidagi kas painama või lihtsalt tundub eriti oluline ja siis siis ma püüan leida mingisuguse nurga, kuidas sellele läheneda. Aga, aga mis meetodisse puutub, siis jah, ma ei ole kirjutajana kuigi metoodiline, et ma olen pigem selline tuhina põhine, et nii kuidas tuleb, mida ta esialgu tuleb ja siis pärast ma proovin mõistusega selle teema kallale minna ja seda edasi arendada. Te mainisite, et mingisugustest teemadest hoidutakse. Aga kas te oskate öelda, miks? Ma ei oska öelda, noh, tõenäoliselt on selle taga osaliselt hirm üks teema, millest te väga vähe kirjutatakse, surm. Osaliselt on see, võib olla ka selline äriline kaalutlusinimesed ei taha osta oma lastele raamatuid, mis seletavad lahti näiteks surma või haiguse teemat, noh meil mõned näited on näiteks väga-väga ilus raamat, vana katkine kass. Sellega on alguses tehtud ja võib-olla siis minnakse selle teemaga tasapisi ka edasi. Aga, ja veel mõned sellised asjad, millest kuidagi nagu ei julgeta ja võib-olla see tuleneb osaliselt ka sellest, et lapsevanemad tahavad olla juba liiga pedagoogilised, nad arvavad, et nad teavad väga hästi kõike, mida nende lastel on vaja ja mida neile tohib võimaldada. Ja nad kipuvad omalt poolt siis seda lastele kättesaadavad noh, nii-öelda info välja piirama. Siis minu arust ei ole päris õige On teil ka mõni idee või mõni selline unistus ideaalteema, millest te tahaksite raamatut kirjutada? Ideaalteema no üks teema, millest ma olen juba ühe lasteraamatu kirjutanud, aga, aga teema, mis jääb mind ilmselt saatma elu lõpuni, on vanaisa teema. Ja sealtkaudu ka vanaema teema. Et mul on raamat, kui ma oleksin vanaisa. See on lastele ja nüüd ma tasapisi mõtlen selle peale, et ma tahaksin omaenda vanaisast lähtuvalt kirjutada ka täiskasvanutele midagi, aga ma mul on selline tunne, et see selline põlvkondadeülene side on asi, mis mind ei jäta ja ma tõenäoliselt lähen sellega veelgi edasi. Räägid ennem ka oma lastest, kas teie lapsed loevad teie raamatuid? Jah, ma arvan, et tõenäoliselt on kõik neli last lugenud läbi kõik minu lasteraamatud ja suuremad lapsed on juba lugenud ka ka neid, mis ei ole lastele mõeldud. Ja enamasti on nii, et kui ma kirjutan ja lasi veel päris valmis ei ole või noh, on niimoodi peaaegu valmis, siis ma loen sellega lastele ja nende käest tagasisidet, ma pean väga hinnaliseks. Mis nad, mis nad on öelnud teie raamatut? Ta kohta igasuguseid asju osas öeldakse välja, osa järgi saab aru, näiteks kehakeelest, kui laps keerab ära ja hakkab muu asjaga tegelema, siis tuleb midagi ümber teha, et järelikult ei köida sa teda nii väga. Aga kõige naljakam oli, kui ma kirjutasin oma esimest lasteraamatut, siis siis lapsed hakkasid mu lugusid hindama 10 palli süsteemis ja selle nende lugudes saima hindeid siis vahemikus kuus kuni 12. Siis ikkagi neile enamasti meeldivaks tuli nii või on teil praegu ka mõni lasteraamat töös? Ma olen natukene juba alustanud, jah, Tallinna keskraamatukogul on niisugune projekt, et nad igal aastal annavad välja raamatu, mis kingitakse kõigile Tallinnas esimesse klassi minevatele lastele ja, ja ma parasjagu olen hakkamas kirjutama seda järgmise sügise raamatut. Kas äkki vihjetega, millest see raamat on? See raamat on kooli minemisest täpselt nii, nagu need ühesõnaga natukene samast asjast, mida elavad läbi need, need lapsed, kellele säravat kingitakse. Aga aitäh teile tulemast siia stuudiosse, lastekirjanik Indrek Koff kutsumust. Ei. Ei. Ei. Ei. Ei ei mina ei mina ei kehtminega minema minema. Mina ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina KE. Ja praegu on siis õige aeg otsida välja mõni Indrek Kofi raamat ja seega siis laenutada või poest osta, sellepärast et tasub lugeda, mida me joome, autorid kirjutavad ja pakkuda seda ka lastele lugemiseks. Aga tänaseks huvite saade lõpetab mina, Meelis Süld. Tänan teid kuulamast. Tänan ka ajakirjandustudengit Johanna kuuske, kes on olnud siin kuue vältel abiks ja kellel oli täna viimane praktikapäev. Aga loodetavasti kohtume sinuga uuesti ja, ja kõikidele kuulajatele kena päeva jätku ja aitäh ka Ingrid Roosi põllule, kes on helipuldis abiks olnud.