Oleme jätkuvalt oma suure filmiploki juures ja eelmine kord oli meil jutt Ta ühes selle perioodi võib-olla nimetamast näitlejannast Veera marjatskajast kes oli pälvinud K4 Stalini preemiat ning üks nendest preemiatest oli rolli eest filmis valitsuse liige. Ja kuna tegemist on niivõrd olulise filmiga, siis tahaks nimetada ka selle filmi, stsenaariumi, autori nime ja tegemist on ka naisterahvaga ja selleks Ancaterinawinogratskaja üks tema varasemaid ekraniseering uid või ütleme, tema teos, mille alusel film valmis pärineb 1929.-st aastast. Ja selle filmi pealkiri, kuigi seda tõlkida on päris keeruline, võiks olla kas impeeriumi kild või Permi pare. Aga kui tulla selle filmi sisu juurde paari lausega, siis on ka selge, millesse jutustab, tegemist on sõduriga. Kes saab esimese maailmasõja päevil 100 ja selle põrutuse tulemusel kaotab mälu ja nüüd ta ärkab juba uues ajas njat mõõdub ikka mitu aastat ja ärkab ta juba nõukogude ajal pärast pööret ja muidugi siis pilt pidada näebs oleks nagu tema unistuste täitumine. Nii et film on üles ehitatud niisukese kontrastil. Ja kui vina kratskaja hakkas kirjutama seda stsenaariumit, siis esialgne variant, kavatsus seostus tal ühe tehase töölisega ka naine ja kes pidi jõudma sinna ülesse, aga liikudes mõõda tööstuslikku teerada ja vot siis tekib tal hiljem alles idee viia selle filmi sündmustik kollektiviseerimise aegadesse ja pöörduda kolhoosi juurte ja tal on ka üks konkreetne prototüüp. Teame ka hilisemast ajast, et olid ju taolised näidiskolhoosid sovhoosid, kuhu viidi välismaalasi, väga sageli olid nad ka siin Baltikumis. Nii et see kõik tuleb tuttav ette, aga arusaadav, kui Stalin hakkas oma kollektiviseerimis poliitikat ellu viima siis taolised näidiskolhoosid olid rajatud ka üle terve riigi ja üks neist paiknes Moskva lähistel. Seda ju kõigile näidati, see pidi siis demonstreerima neid edusamme, mida sellel rindel on saavutatud. Ja selle Moskva-lähedase kolhoosi esimees oligi üks naisterahvas, täpselt samuti nagu filmikangelane Alexandra ja perekonnanimi oli Kallova. Aga milline on vahe prototüübi filmis oleva kolhoosi esinaise vahel? Kui šokoloovale tugev ja aktiivne naisterahvas, siis me teame ju, et filmi pearolli oli valitud veerama retskaja ja kui seda filmi vaadata ja võib-olla keegi meie kuulajatest on seda ka teinud, siis on ju näha. Tegemist on natukene teist tüüpi näitlejannaga ja tuletan meelde, et sai oma muidugi mitte mingisugust tähtsust, aga marjatska oli tol ajal kui filmi vändati 36 aastat vana ja ta enam-vähem sama vana nagu ka kangelanna Kedada kujutas. Ja ei hakka sellel filmil uuesti pikemalt peatuma. Filmiasjatundjad, uurijad on seda teinud väga pikalt, nii et kui keegi tunneb selle vastu huvi, siis seda kirjandust võib ju leida siit ja sealt. Analüüsitud on kõike neid võimalusi, mida tol ajal üldse sai ellu realiseerida, seal on ka analüüsitud mees naise suhteid ja nii edasi Sanomat, matemaatika. Aga meid huvitavad filmid natukene teisest aspektist, nad on meil konkreetselt selles ajastus. Ja kui nüüd kokkuvõtvalt otsida selles filmis mingisugust inimlikku aspekti, siis väidetavalt selle tõigi sisse just nimelt marjatskaja kui näitlejanna tema rolli käsitlus. Ja muidugi käikse toimub tolla aja propagandistlikult foonil. Ja millised võiksid need näited olla, kes seda filmi pole viitsinud vaadata? Siis peamine eesmärk on ju näidata Ta kuidas stalinliku kollektiviseerimine muutis talupojad õnnelikuks, see võikski olla see üldine sõnum. Ja võimaldab siis igal inimesel oma karjäär vääriva ennast realiseerida. Ja seda me näeme ju peakangelanna variandis. Aga seal on ka stseenid, mis panevad selle filmi väga konkreetselt ajas paika. Näiteks on seal üks stseen, kus rajoonikomitee sekretär loeb ette Stalini artiklit peapööritus edusammudest, omal ajal oli meil sellest artiklist, jutus on väga oluline artikkel kuna sellega võeti maha pinged, mis esialgse kollektiiviseerimise käigus tekkisid ja tüüpiline Stalinile taktikalised käigud võib ju astuda sammu tagasi, et siis hiljem juba mitu mitu edasi. Nii et see artikkel nagu esmapilgul pidi kõrvaldama niisugused liialdused ja filmis me näemegi, kuidas rajoonikomitee sekretär seletab lahti seal artiklit tähtsust? Jazz tabanud õitseng ju filmis ei ole ju mitte ainult näidatud meil selle peakangelanna silmade või tegude läbi, vaid seal on ka muid näiteid. Ei hakka neid kõike loetlema ja seda enam, kui 100 filmi on mõni meie kuulajatest läinud, siis pole ju mõtet uuesti ümber jutustada. Aga seal on üks tavaline põllutööline, et sa kellast saab Talon piljakatele nõukogudetingimustele agronoom siis on seal joodikust traktorist Nikita käes muidugi oma pahest võitu ja lülitub sotsialistlikku võistlusesse, mida ta muidugi võidab. Nii et nisukesi tegelgsi on seal ka. Ja kui vaadata neid kaadreid, kus on kujutatud Alexandra elamine siis loomulikult on seal juba elekter, nii et nõukogude võim on sinna elektri toonud, seal on palju raamatuid, kuid nii, et nõukogude võim inimesi harib. Ja kui me teame tol ajal maal reaalselt valitses nälg ja teame seda eriti Ukraina puhul siis filmivarje andis ju igapäevaselt, on laual pirukad, küllus on igapäevane. Ja muidugi kõige rabavamad on kaadrid, mis kujutavad lehmalauta Nonii puhast lehmalauta vist tänapäeval leida. Ja kui vaadata lüpsjaid, siis neil on seljas lumivalged kitlid ja see on kõik niisukene ulmeline pilt mis kinnitab visuaalselt otsada propagedistliku kujutust elust Maal, mida võis näha ka plakatid Intel ja millel ei olnud reaalsusega mitte mingisugust seost. Niisugune film, mis siis vaatamata kõikidele nendele kunstilistele saavutustele, seda filmi on ju väga kiidetud täidab ikkagi tolle aja kontekstis otsada peamis propagandistlik ülesannet, näidata seda õitsvat maaelu, mis on saabunud just nimelt tänu kollektiviseerimisele. Aga tuleme nüüd ühe teise näitlejanna juurtel kelle nimi meil ka kõlas, nii et tegemist on vana võlaga, püüame siis selle kuidagi lunastada. Ja selleks on Ljubov Arloova ja see nimi võib-olla on meie kuulajatele isegi rohkem tuttav kui eelmine. Ja pälvinud ta ei ole küll nii palju Stalini preemiaid, tal on neid ainult kaks. Ja ütleme säraga, tema sünniaasta oli 1902 ja surmadaatum on 1975. Ja päritolult kuulub Ta aadli hulka, nii et nii isa poolt kui ema poolt. Aga ema poolt eriti on tegemist väga vana ja nimeka aadlisuguvõsaga Suhotinid. Ja kui vaadata kellega nimekatest kultuuritegelastest on see suguvõsa küllaltki lähedalt seotud sugulassidemetega seotud, selleks on krahv Tolstoi. Nii et veel kord üsna nimekas aadliperekond ja reeglina, kui vaadata, mida vanemad lastele soovivad, avastavad, et tegemist on ikka erakordselt võimetega lapsega siis tavaliselt selleks ei ole mitte esinemine või jõudmine kuskile lavale. Vast ikkagi mõeldakse mingitele teistele elukutsetele, aga antud jõuluvanemad igav märgates tütar on väga andekas püüavad siis kuidagi soosida tema neid hobisi ja suunata teda just nimelt sinnapoole, kuhu sa, tüdruk, isega tahtis minna. Ja selleks on pigem muusika ja kord olevat perekonda, mis veel kord ütleb meile, kuhu see perekond sotsiaalselt enam-vähem kuulub. Neil külas olnud Fjodor šarli Appil ja kui on külalised, siis lastel lastakse ikka esineda ja Shale appina olevat jäänud väga rahule ja öelnud, et tüdruk, kutt ootab, hiilgav tulevik. Aga miks vanemad nägid seda tulevikku just nimelt pigem muusikamaailmas? Ja kujutasid tüdrukust võiks saada professionaalne klaverimängija. Ja siin on peamine takistus, miks võib-olla mitte näitleja, kelleks ta tegelikult ju hiljem saab. Ja selleks olnud tervis. Ja nüüd me tuleme jälle nende meditsiiniteemade juurde, mis on niisukeseks nõrgaks punktikeseks. Aga pole praegu ka väga oluline siin detailidesse süüvida. Igatahes lapsena olevat diagnoositud tal menieri haigus ja nii palju, kui mina oskan öelda, on tegemist peamiselt tasakaaluprobleemidega. Ja võib kujutada ju ette, et olla laval näitleja, kui sul on tasakaaluga probleeme, pole lihtne ja vot siit see valik ja just nimelt laste suunamine muusika juurde. Ja ta alustabki oma õpinguid muusikakoolis. Siis on muidugi need väga segased ajad ja võib arvata. Ta et oktoobripöörde käigus perekond oma kogu vara kaotab, ei ole lihtne. Aga aastatel 1919 22 viib ta Moskva konservatooriumis, kuid õpingud jäävad pooleli, nii et konservatooriumi ta ei lõpeta. Ja kui vaadata neid nõukogude ajal ilmunud teatmeteoseid, siis peamine põhjus, miks konservatoorium jääb lõpetamata ei tulene mitte sellest, et tegemist poleks andeka inimesega ja ta poleks suutnud näidata õpinguid jätkata, vaid tuuakse just nimelt välja tervis, jaga materiaalne olukord. Ja nüüd on väga kummaline, kui jällegi lähtuda tol ajal nendest teatmeteostest, siis nad ütlevad. Ta jätkab õpinguid ja nimetatakse ka see valdkond, kus ta neid jätkab ja selleks on koreograafia. Ja nüüd võib mõelda, et kui on probleeme ja probleeme tervisega, et kuidas siis selline valik, aga antud juhul ei ole ka meie jaoks niivõrd oluline teema, aga teatud küsitavusi muidugi tekitab. Ja kuna see materiaalne olukord on, nagu ta on, siis arusaadavalt üritab Ta kuidagi lisa teenida. Ja peamine tulenebki see võimaluste ma nendest oskustest, ta annab klaverit tunde. Ja nüüd on üks teine amet, mida ta peab. Ja ma ei ole väga-väga ammu mõistatusi esitanud, nii et võiks seda teha. Ja see on üks elukutse, mida tänapäeval enam ei ole, nii et teatud elukutsed kaovad ära. Ütleme siis, et see on elukutse kultuuri vallas ja selle ameti nimi on Tapa. Ja need siis jätame hetk aega, et kodus võib nõu pidada, et kes siis Pöör, millist tööta teeb. Ja nüüd on hetk vaikust ja ütleme siis ära, et see ametinimetus tuleneb prantsuse keelest ja ta võiks olla midagi sellist nagu taguma. Ja kui see ka ei aita, siis ütleme ka õige vastuse, et mida siis taguda, taguda just nimelt klaverit, miks siis klaverit taguda, selle parasteta pöör oligi see amet, amet, mis meil oli põhimõtteliselt olemas, kui me räägime tummfilmist, vot see ongi see klaverisaatja, kes siis mängib muusikat filmide juurde. Ja kuna eriti provintsis oli tegemist väga vilets reklaveritega või häälest ära olevat klaveritega, siis nendele ei mängitud, vaid pigem seda klaverit taoti, nii et siit siis amet ja sellega ta rahaga niisugune lisaks teenis. Ja kui vaadata mõne teise hilisemast ajast tuntud nime, eluloo käiku, siis võib leida ka näiteks astakovitši poole, et ka tema kunagi noorest peast teenis siis natukene lisa selle ametiga. Ja kahekümnendat aastat lõpust võib juba Orlova nime kohata mingisugustes pisikestes, trollikestas teatris, aga mitte millegiga erilisega kuskilt silma ei paista. Ja nüüd me tulemegi juba sellesse Nõukogude reaalsusesse, mida me peame ju kogu aeg silmas pidama ja millest meil on olnud korduvalt juttu nende filmide puhul mis valmivad juba 20.-te lõpus, 30.-te alguses rääkima Ta siis hilisemas stalinlikust ajajärgust, kui palju nendest inimestest, kes on selle maailmaga seotud, kui paljude nende sugulased on arreteeritud, maha lastud, kuskil jäljetult kadunud? Vot täpselt samuti Karlova Orlova esimene mees, kes tas maaviljeluse rahvakomissariaadis 30. aastal arreteeritakse. Ja hiljem ta küll pääseb vabadusse, arreteeritakse uuesti. Ja hiljem Orloova, kui ta on juba abielus teistkordselt ja on väga kuulus nimi on ka pöördunud Stalini poole palvega. Stahlil aitaks tema endist meest, nii et tema saatusest ei tea midagi head jälle üks näide inimestest, kes mängivad komöödias lõbusaid rolle ja samas on siis mees jäljetult kadunud. Muidugi tol ajal see oli endine mees, aga ka tema pöördumises Stalini poole järeldub. Ta tunneb huvi või vähemalt üritab oma esimest meest kuidagi aidata. Ja võib ju arvata, milliseks kujuneb tema materiaalne olukord, mis polnud niigi kiik. Pärast mehe arreteerimist. Ja lisaks on ta ju kuulus sotsiaalsesse gruppi pige, ta kutsuti endisteks, aga neist meil on ju olnud ka juttu. Millised olid piirangud, mis puudutasid nende, kas või tõe otsimist või linnades elamist. Ja saabki ta ainult üksikuid kõrvalosi siin ja seal ja võib-olla esimeseks pääsukeseks, mis muudab tema Tulevikku saab roll, mis talle antakse 32. aastal. Ja ta saab natukene suurema rolli ühe ohvenbachi operetis. Ja kas see poleks midagi muutnud, aga see juba on nii. Mingid juhused, saatus võivad meie elus mängida küllaltki suurt rolli. Ja 1933. aastal viib seesama saatus ta kokku tol ajal noore algaja režissööriga ilmselt tema juurde me tuleme niikuinii. Ja selleks inimeseks oli Grigori Aleksandrov ja Grigori Aleksandrov, ka nad ka abielluvad ja hiljem näeme, kui me vaatame neurlova loomingut, kur Aleksandra loomingut, et see käib käsi käes. Ja nende truumine leiab aset jälle tänu ühele juhusele. Ja sellel juhusele on ka oma autor. Ja selleks on küllaltki tuntud kunstnik, no eriti tol ajal tuntud kunstnik ja peamiselt teatrikunstnik. Ja selle mehe nimi on Bioter Williams. Ka tema on pälvinud kolm Stalini preemiat ja tänapäevase nimi eriti midagi ei ütle, võib-olla ainult kunstihuvilistele inimestele. Aga tol ajal küllaltki nimekas mees. Ja kus talla nii huvitav, mitte venepärane nimi. Iseenesesse nimi ei ole ju midagi erakordselt. Aga ta viib meid jällegi ühe nähtuse juurde, mis on tüüpiline mitte ainult Stalini ajale, vaid ka tunduvalt, tunduvalt sajandaid varasemale ajale. Tema isa oli sillaehitusinsener ja ta kutsus D-Ameerikast Venemaale 1852. aastal, nii et Venemaal tol ajal ei jätku selle elukutse esindajad ja kutsutakse neid välismaalt. Ja ta jääbki Venemaale elama, nii et siit siis perekonnanimi. Ja see annab meile jällegi selle teadmise, kui meil oli juttu, kuivõrd palju välismaiseid spetser kutsuti 20.-te lõpus kolmekümnendatel alguses nõukogudemaale. Et kõik need suured projektid on tegelikult ellu viidud Ameerika, Saksamaa ja teiste lääneriikide inseneride poolt või vähemalt nende osa seal on olnud määrav, eriti mis puudutab otseda indust, realiseerimistippu, neid spetsialiste sisse tava on ju Venemaal alates võib-olla Ivan julma aegadest ja rääkimata Peeter Esimesest. Kui Venemaale kutsutakse just nimelt asjatundjaid, et panna alus siis mingisugustele kas tööstusharudele või osaleda mingite projektide elluviimisel. Nii et põhimõtteliselt, kui Stalin seda teeb, pöördub ta vana tava juurde ja nüüd see kunstnik siis soovid Tobki Alexandra vil täiesti juhusliku jutuajamise käigus, et ta võiks ju minna vaatama etendust tema seda nägi, see oli aasta 1933. Ja talle see etendus meeldis. Jaa, Aleksandrov lähebki. Ja ei vaimustu mitte ainult etendusest, vaid näeb seal ka ühte näitlejannat. Talve meeldib Yar la tol ajal 31 aastat vana ja üsna pea nad ka abielluvad. Ja vot siit algab keel juba far loova tähelend, mis muudab ta 1930.-te aastate täitsa poole Ast nõukogude kinos, sümboliks, eks. Nii et kui nõukogude maal mõnda näitlejannat tuntakse 1000 vahel on niimoodi, et kõik teavad ühte lauljat, kõik teavad ühte kunstnikku, siis läks, oli kindlasti Ljubov, Karlova. Ja vahetevahel isegi öeldakse, et kogu nõukogude kinokunsti. Niisugune õitsev populaarsus on ka toodud välja, et just nimelt sel ajal toimub see murrang, kus laiade rahvamasside jaoks kinokunst muutub olulisemaks teater. Et see seondub just nimelt Ljubov arlova nimega. On see nii, ei ole, nii, aga pole mitte mingisugust kahtlust, et ta on tolle perioodi üks väljapaistvamaid kinotähti seda kindlasti. Ja mida nõukogude inimesed tol ajal ei teadnud ja millele ma ei saanudki pöörata mitte mingisugust tähelepanu otsida mingisuguseid paralleele, sellepärast et lääne filme tol ajal ekraanidel ei olnud mõned neist muidugi kinnistel läbivaatustel, nii et need inimesed, kes selle maailmaga tegelesid, seda võib-olla teadsid ta omab ju ka täiesti tüüpi. Ja vot siin võib tekkida isegi küsimus, kuivõrd Aleksandrov teadlikult teda vormis Jägedada siis eeskujuks ja selleks on kindlasti Marlen tiitris. Nii et hilisemal ajal võtame tänapäeval, kui on juba far, loovad kuidagi analüüsitud ja isegi neid väikeseid atribuudid kesi, mida filmides on Aleksandrov kasutanud, siis seal on nähtavad otsesed paralleelidest, nimelt nende filmidega, kus mängib Marlen kiitris. Ja ühes allikas, ma ei tea, on see tõepärane ole tõepärane, oli isegi kirjas. Aleksandrov nakkas nõudis, palus et tema abikaasa teeks ka mõned plastilised operatsioonid, mis oleksid siis veel suurendanud tema sarnasust. Marlen tiitrichiga ei aknad siin rohkem midagi otsima, sesse jamaga, mitte mingisugust tähtsust, aga mingit kahtlust pole, et see eeskuju Alexandra vil silmade ees Marlen twitteris kindlasti oli. Ning esimene Alexandra Vi film mille sarlova mängib, kuulub vaieldamatult nõukogud kinoklassika hulka. See on 34. aastal ekraanidele jõudnud komöödia, visioon Ribeata mida vist eesti keeles on tavaks tõlkida, lõbusad semud, lõbusad sellid, isegi praegu ei tea. Aga venekeelne originaalvariant on Sisveeesse Oleri peata ja see on esimene film, kus me näeme seda koostööd, mida võib näha ka mitmes järgnevas filmis. Ja see on Aleksandrov ja muusikat Unayerski, nii et väga paljus nende komöödiat, nende lõbusamate filmide edu tuleneb Dunaevski muusikast. Oleme natukene sellest filmist kunagi rääkinud, aga kuna tegemist on sedavõrd olulise teosega, siis andku meie kuulajad andeks, mõned kordused, neist ei ole lihtsalt pääsu. Ja film väga populaarne ja ka välismaal, nii et jõuab ka välismaa ekraanidele. Ja seal on tal küll teine pealkiri ja see on Moskva, naerab. Ja loomulikult, kes meie kuulata soovib, võib seda filmi Müstilise Venemaakodulehel ka vaadata ja seda tasub täiesti tehasest. Film on tõesti oma aja näidis tippsaavutus. Aga nagu me oleme seda ikka teinud paari lausega ka lühidalt selle filmi sisu. Peategelane on karjus, aga hingelt muidugi muusik, teisiti ei saa kuidagi olla. Teda peeti lisaks välismaalt kastrollidele saabunud artistiks. Ta esineb Moskva Music Hallis ja tänu sellele saab siis pakkumise või teda kutsutakse orkestrit dirigeerima. Ja ühes kodu abilisest Aniast, keda mängib Ljubov lava saab siis lauljanna, olgu siis nisukene lühikene kui võtta. Ja neid tekib ju küsimus, et kuidas siis järsku nõukogude kinoekraanidele hakkavad jõudma komöödiad. Kui me vaatame paralleelselt enam-vähem samal ajal valminud teisi filmi, siis need ju paljastavad vaenlasel tragivad tööstuse edusammudest kolhoosid rajamisest. No enam-vähem kogu see temaatika, mis meil on ka olnud järsku komöödiat. Tavaliselt öeldakse, et see on reaktsioon sellele kuulsale Stalini lausele üleskutsele meesko kokkuvõtvalt kõlab, et elu on läinud paremaks ja elu on läinud lõbusamaks. Aga me teame, et see stalini mõte oli ju välja öeldud 35. aastal, aga film jõuab ekraanidele 34. aastal. Ja tuletan ka meelde, et see lause on muidugi natukene kohandatud propagandistlik kumaks. Ja sel mõtet ütles Stalin välja stagaanulaste esimesel kongressil, mis toimus seitsmeteistkümnendal novembril ikka seal 35. aastal. Ja seal Ta käigud, ta lõpetabki lause, ka seal on niisugune pikem lõik ja see viimane lause, mis on andnud siis aluse. Ongi, kui meie elu oleks halb, näotu ja mitte lõbus, siis mingid seda Khanuliku liikumist meil poleks, nii et originaalis on Stalini lausa selline. Aga ka ju need lausetäid tekkis spontaanselt, see on ikkagi mingisugune juba kokkuvõte nendest ideedest, venelast, otsustust, mis Stalini peas olid varem sündinud. Ja et see oli nii, seda kinnitab fakt just eelmisel aastal selle 34. aastal, aastal, kui valmib see film toimus ka üleliiduline nõupidamine ja just nimelt küsimuses, kuidas luua Nõukogude komöödiat. Ja eelnevalt oli ju ka saanud kinoa valitsuse juhiks uus mees Schumatski ja kellel oli idee rajada Nõukogude Hollywood, nii et see kõik on see üks rida, mis siis lõpuks nagu kulmineerub selles Stalini lauses otsus ilmselt juba varasemast ajast. Ja esialgne filmi pealkiri oli ka teine. Ta oli Chazz komöödia. Ja nüüd, kui toimus esimene läbivaatus, see oli korki suvilas, siis väidetavalt täpselt ei tea, oli see nii, aga mõnedes allikates see nii on. Et sellel läbivaatusel viibis ka üks kohalik noormees ja kui nüüd film lõppes, siis ta olevat öelnud, et oi kui lõbusad sellid, vot mida ta nägi. Ja vot siit tekibki see idee muuta filmi pealkiri. Ja kui film võeti rahva poolt vaimustatud vastu, siis esialgu ametlik kriitika oli nega aktiivne. Ja ma toon ainult ühe näite. Näide on karikatuuri variandis, aga Teamäed karikat ratuuridel oli tol ajal mängida väga oluline ideoloogiline roll. See karikatuur ilmublitservaturnaga siia tas ja näidet, seda karikatuuri mõista tuleb meeles pidada. 1934. aastal valmib veel üks märgilise tähendusega film. Ja sellest filmist me peame niikuinii rääkima, kuigi oleme seda juba teinud ja seal bajev. Ja nüüd kujutame ette karikatuuri, kus on joonistatud luuaga Chapaev, kes siis pühib ruumist välja need lõbusad sellid, nii et ajaleht annab meile teada, kes on siis olulised kangelased ja kes on siis tühised, kellel pole nõukoguderuumist tegelikult kohta. Ja millel oli see õhkkond, stsenaariumi üks autoritest, Nikolai Erdman ju arreteeritakse, tol ajal kui filmitakse seda teost ja filmimine toimus Kaagras ning päris palju on ka kirjeldusi, kuidas siis filmimise käigus leidsid aset igasugused koomilised situatsioonid, tegemist on komöödiaga. Ja filmiti muuseas hoones, mis kuulus omaaegsele tsaariperekonna arstile Sergei Fjodorovi-le. Ja ta jätkab teenistust ka nõukogude ajal ning temas esimene Nõukogude kirurg, kes autasustatakse Lenini ordeniga suri ta 36. aastal. No näiteks selles filmis, kui keegi meie kuulates seda vaatab, on üks seen, kus ruunidesse pääsenud kitsed ja lehmad söövad mööblit. Ja muidugi suur probleem, miks nüüd kits peaks hakkama mööblit sööma, aga butafooria, daalid, selle mööbli valmistanud põhust ja kitsi natukene aega ka eriti ei toidetud, nii et kõhud olid veel suhteliselt tühjad ja siis nad viskasid selle mööbli kallale. Aga filmist jääb niisugune mulje, et tegemist on päris mööbliga. Aga mõni võtta oleks võinud lõppeda küllaltki traagiliselt. Ma ei tea, kas tänapäeval ana tohib niimoodi teha. Aga tol ajal näiteks pull, kes pidi seal ruumides siis ka toimetama sellele olevat vähemalt mõnede allikate alusel antud siis juua viina, et tema tuju kuidagi tõsta. Me teame ju, et mõned loomad suhtuvad alkoholi küllaltki leebelt. Ja see pull olevat pääsenud lahti ja muidugi selle asemel. Ta stsenaariumis talle ette määratud rolli hakkab näitlejat taga ajama. Aga mis mõõdab need kirjutised natuke kahtlaseks? Vähemalt selles artiklis, kus mina seda episoodi lugesin, oli juttu. Kohale kutsuti isegi dresseerija Tourov. Et järsku suudab ta seda pulli kuidagi korrale kutsuda, aga see ei õnnestunud ja kõik nisukesed lisateated muuta. Tahad ka selle informatsiooni natuke kahtlaseks kujutada, et nüüd üks märatsev pulli jookseb mööda võtteplatsi ja kutsuda välja Tourov, kes tol ajal ilmselt viibis Moskvas, et kui kaua siis pidisse pull seal märatsema, enne kui jõuti järelduseni, et tema ka ei suuda hakkama saada, aga olgu sellega, nagu on filmimuusika väga populaarne. Seda mängiti korduvalt raadios. Ja sellel filmil oli ka oma šeff organisatsioon, mis seal tänapäeval kuidagi väga kummaline ja selleks oli ajaleht Komsomolskaja Pravda ja Dunaevski on selle filmi jaoks loonud ühe väga kuulsa marssi ja ei leita kuidagi sõnu, mis sobiksid, mitmed luuletajad kirjutanud tahavad ja siis ajaleht pöördub rahva poole üleskutsega saata Ta sõnad 36 inimest, seda teevad ja nende seast paistab silma üks tor tol ajal täiesti tundmatu nimi ja selleks oli Lebedev. Kui matš ja tema sõnade alusel on siis marss filmis kõlanud ja kuna meil pole ammu muusikat olnud, siis võiks tänaga lõppema pärast selle loo esitamisega, et järgmine kord ilmselt tulla ju palju popharlova juurde tagasi ja siis minna selle teemaga edasi.