Tervist aasta lõpus rõõmustasime Eesti Raadio 90 aasta üle ja siis oli juttu ka keelesaate algusaegadest. Nüüd veebruarikuu alguses, on sellest jälle põhjust rääkida ja meenutada üht-teist keele saatorit rikkalikust varamust. Nimelt kuuendal veebruaril 1927. aastal, homme 90 aastat tagasi, oli eetris esimene keelesaade. Missuguse keelesaade kuulete kohe uuesti raadioajaloo uurijat Vello Läänelt. Detsembrikuises saates kuulasime mari tarandit ja Henn Saari. Täna pakun kuulata keelesaate toimetaja ja saatejuhi maris Johannese vestlust kirjaniku ja keeleteadlase Jaan Kaplinski. Ka minu nimi on Piret Kriivan. Keelesaade. Raadioajaloo uurija Vello Lään tere tulemast keele saatesse pööredele enne kui me hakkame rääkima, või enne, kui teie hakkate rääkima, millal oli eetris esimene keelesaade ja kes seda tegi siis kui vanad on need sõnad, mida me kasutame raadiost ja ringhäälingust rääkides. No vaat selle sõnaga ringhääling on huvitav lugu seetõttu, et on täpselt teada, kuna see sündis nimelt 22. novembril 1923 istus tollane postivalitsuse ülem rikkanud laua taha lõi lahti ameti märkmete raamatu. Ja talle ei andnud rahu mõte, mille kohe paberile pani. Et kas meie keelemehed ei saaks välja mõelda uut sõna, mis raadiot, telefoni kaudu saadetava ring kõnelaulu ja ettekande üldmõistet välja ütleks näiteks niisugune sõna nagu ringhääling. Ja jäigi keelemeestel domine ärasest sobi, sõna oligi leitud. No arvata võib, et selle sõna loomisel lähtus rikant tuntumatest võõrkeeltest. Tähendab ju saksakeelne run funk sädemeid pilduma, särama inglisekeelne proottgaas think laiali levitamist. Aga enamik eurooplasi on ikkagi kasutanud sõna raadio. No soomlastel on üles raadio ja prantslastel Radio diffusioon, venelastel radio, Vishaania. Aga raadio muuseas on ka täpselt teada prantsuse teadlane brändi mõttes selle tänapäevases tähenduses välja 1890. Ladinakeelne radio tähendab kiirgamist. Aga nende emakeelsete terminitega olime algul suur tegu, näiteks teadustaja, mis on nüüd väga suupärane, kasutati kaua aega, halloo, naine, halloomees isegi mikrofonist, selline sõna läks käiku. 34. aastal kehtestati ametlikuks nimetuseks ringhäälingu konfereerija. Hiljem tuli asemele diktor. Nii et Felix moori ristiti küll ette ütlejaks ja välja hüüdjaks. Sama segadus oli muude mõistetega, näiteks kõlarile eelistad Tiit kõvasti rääkija või lisakuuldetoru. Ma lappasin enne 1900 neljakümnendat aastat ilmunud, et eesti sõnaraamatuid, entsüklopeediaid ja otsisin, et kas sõna kuuldemängu kohta on midagi? Ei ühtki rida. Pakuti välja saatemäng. Nii et kui esimene kuuldemäng 28. aasta veebruaris Tammani koidikul läks eetrisse, siis oli saatemäng ja v kasutajad tiikuunelmad. No soomekeelse kuunelma järgi. Näitejuhile taheti nimeks anda kuuldejuht. Lavastajale muidugi kuulestaja, aga sõnade kuuldemängija raadio teatel loojaks on teatritegelane Voldemar Mettus, seda ma olen nüüd takkajärgi nii palju uurinud. Heliplaatide salvestust nimetati kolmekümnendatel aastatel lõikamiseks. Aga kui käiku läks magnetlint 36. seitsmendal aastal, siis ei meeldinud see sõna Jaan Rummo-le, tema hakkas pruukima salvestust ja nii ta jäigi. No näiteks ühe mõistega on minu arust oldud hädas reportaaži, too või helisalvestusbuss ikka pikad rasked sõnad. Nii et kui vahepeal võeti hõbehall kasutusele siis minu arust on see väga-väga õnnestunud, nimetas tuli sellest, et 50 aastat tagasi olid meie ringhäälingubussid hõbehalli värvi. Aga raadiokuulajad, tüüt tänapäeval enam Aponeerijaks ei riskita ja raadiomaksudest kõrvalehoidjad raadijäneseks ka mitte, sest raadiovaks jumal tänatud, meil on ta ära kadunud. Aga teistes riikides suhtuti nendesse. No kuidas öelda põrandaalustesse kuulajatesse kehvavõitu. Taanis öeldi sohikõrvadega eetrikuulaja. Rootsis oli planku piletimees Saksamaal Freweller, no seda võib tõlkida nurjatu jultunud seaduserikkuja mõnel pool Euroopas isegi raadios, nii et väga halvasti suhtuti nendesse, kes jah, raadiot kuulasid, aga, aga maksust ei tahtnud kuulda. Aga halloo, naine? Piret Kriivan on eetrisse, kõlab ägedalt. Aga esimestes keelesaadetes, ega me ei tea, mida nendes räägiti ja kui palju neid samu sõnu kasutati ja millest üldse jutt oli või kui palju on teada, et millal oli esimene keelesaade ja kes seda tegi ja mis tema seal rääkis? No mina oleks arvanud, et esimene keele saate tegija oli Felix Moor, sest tema oli ideaalse hääldusega. Kadestusväärse emakeelevaistuga valdas ka võõrkeeli, aga, aga tema jäi Keemale, sest esimene keel oli hoopis esperanto. Kuues veebruar 1927, mõelge ise, kui oli poolteist kuud vaid Ringhääling elus olnud ja lektor jõger. Aga märtsist hakkas esperanto keele kursus standa insener Villem Vaher. Ühtlasi avaldas siis ajakiri või ajaleht raadio õppijate abistamiseks vastavaid tekste. Aga edaspidi asendati need õppetunnid esperantokeelse nädala kroonikaga. Aga esperanto-eesti esperanto liidu juhatuse liikmed lõid agaralt kaasa, sest noh, nemad olid oma ala propageerimisest huvitatud ja kuulate regulaarselt Lätis, Soomes, Rootsis aga leidus ka kaugemal, nii et esperantokeelseid saateid Inglismaalt, Poolast, Ungarist, Jugoslaaviast tuli tagasisidet. Nii et minu arust võideldakse rahul küll olla, et ei jäänud, need saated nii-öelda kaduvikku ei läinud. Aga siis pranto kestis kuni meie selle esimese iseseisvusaja lõpuni. 40. aastal oli seekord paari päeva jooksul, aga eesti keel võeti kavva 1928, Richard Cross oli mees, kes seda Kress, kes seda siis tegi. Aga millegipärast nad ei leidnud head vastukaja. 35. aastal katsetati uuesti, siis läks asi paremini ja kestsid siis need eesti keele tunnid, tõsi küll, ma ei saa täpselt öelda, mis seal räägiti, aga ma loodan, et seal ikka uutest sõnadest ja ja mis, missugune keelepruuk parem oleksid ka juttu oli. Soome keele oskust. Seda vankrit hakkas vedama kirjanik Richard Janno. Tema esines Tartu stuudios üks kord üle kahe nädala ja tegi seda üle 10 aasta. Vähemat aega 30 31 oli saatekavas ka saksa keele tunnid pool tundi nädalas. Aga jällegi ei leidnud head vastuvõttu, hoopis paremini läks inglise keelega. Lektriteks oldi ülikooli õppejõud, esialgu Peters 30, neljandast aastast tuntud keeleraamatut tegitegi ja Silvet. Ja 36. aastal ilmusid ka tänuringhäälingule keeltekursus õpperaamatud eraldi algajatele ja edasijõudnutele. Prantsuse keele õppijatele anti ka Ringhäälingu kulul välja õppi. Nimelt võeti 34. aastal kavva prantsuse keele õppetunnid ja lektoriks oli ülikooli magister kallista kann. Tema tegi tööd kuni 41. aastani ja prantsuse keele tundide arv pidevalt kasvas. Suvel oli vaheaeg nende keeltesaadetega ja kui sai valmis Türi raadiojaam, siis loobusid Tallinn ja Tartu õppuste transleerimisest pakkudes sellal muusikat, nii et kuulajal oli võimalus valida. Aga ega nende keeletundidega võib öelda, et vene keel oli algul tagaplaanil, aga 37. aastal ikkagi vene keelega alustati Tartust. Ja muidugi teine maailmasõda, see, mis pani nüüd võõrkeeltele suuremat tähelepanu. Jaanuaris inglise ja saksakeelsed uudised, meenutagem, et oleks 39 ju teine maailmasõda, algas märtsis 40 prantsuse ja rootsikeelset nädala kroonikad. Nii et ega ei saa öelda, et nüüd ennesõjaaegses ringhäälingus ei oleks võõrkeelsetele saadetele üldse tähelepanu pööratud. 27. juuni neli 10, et siis olid selle seisuga koguni viies keeles päevauudiseid, need olid mõeldud välismaale. Need olid siis soome, saksa, rootsi, inglise ja vene keeles. Teadustaja, hilisem kirurg, Anatoolia Chevalier. Tema oli seni lugenud prantsusekeelset nädala kroonikat ja soome keeles pakult uudiseid iga päev teistes keeltes vaheldumisi erinevatel päevadel. Ja leidsin isegi, et kirjandussaateid pakuti võõrkeeltes 30.-te aastate lõpust merich neide, Briellaar. Tema kirjutas oma saadetes ka raadiolehes. Ja need olid siis kirjandussaated, eesti kirjanduse saated aga inglise, prantsuse, saksa ja vene keeles. Ta ise oli Polu klots, meri ja tavaliselt Ta oli tegu retsitatsiooniga, see tähendab, et meri luges luuletusi või proosapala ette sobiva muusika taustal. No ta ise ütles selle kohta, et eesti luulet ju vähestes riikides mujal pool väljaspool Eestit tuntakse, nii et ringhääling täidab seda lünka saadab luulet eesti kultuuriõit tõlgete kaudu teistesse keeltesse ja nii võidetakse uusi sõpru. Ta selline on enam-vähem pilt, mida ma üldse sellest ennesõjaaegsest võõrkeelset Nendest asjadest tean, sest häda on ju selles, et üheksanda märtsi 44. aasta tulekahjuga, kui Estonia hävis siis läks kaotsi ka kogu meie ringhäälingu arhiiv ja, ja paraku ei oskagi öelda, mida täpselt nendes saadetes alati tehti. Selge see, et osadele ainult õpetati keelt, aga teised kasutasid keelt jällegi Eesti kultuurisündmuste tutvustamiseks mujal Euroopas. Ja siis pärast sõda, siis tuli juba keelemees legendaarne keelemees Henn Saari. 69. aastal õige aga muide, regulaarsed soomekeelsed saated algasid peale teist maailmasõda juba 14 märts 47. Et ega ei saa öelda, et nüüd üldse ei oleks võõrkeeli algul olnud 59 algasid siis rootsikeelsed saated ja näiteks venekeelne päevaga ja algas 1983, teisel jaanuaril esperantokeelseid 1987. Regulaarselt saksakeelse saated 92, aga ega nende keeles vaadetega nii-öelda, et ega nad nüüd kuigi kaua alati püsinud nad mõni aeg käisid ja kui selgus, et vastu ka ei ole ja ja inimesed ei reageeri siis vahetati millegi muu vastu välja. Aga kui nüüd vaadata nende ligi 90 aasta peale tagasi, siis tundub mulle, et võõraid keeli on praegu. Kõige vähem raadioeetris kogu ajaloo vältel üldse. See on täitsa õige ja ma olen ise ka seda mõelnud, et kas siis need muud suhtlemisvahendid noh, eelkõige arvuti kaudu, mis tulid siis võtsid selle selle kanali nagu sulgesid inimesed kasutasid midagi muud ma ei oska muud, mida välja arvata, sest tegelikult ta minu arust eestlased räägivad praegu võõrgi rohkem kui kunagi varem. Tere päevast, täna täna tahaks rääkida eesti keelest, kui palju keel mõtlemisest on mõjutatud ja kui eripärane on eesti keel võrreldes näiteks indoeuroopa keeltega ja selleks oleme stuudiosse kutsunud Jaan Kaplinski. Teie ei ole seda meelt, et eesti keelt tuleks painutada Indo-Euroopa järgi. Noh, eks teda on painutatud aastasadu väga pikki aegu ja on huvitav see, et kuna eesti keel küll täislaensõnu ja mitmesuguseid indoeuroopa muid mõjusid teatud asjad eesti keeles, mis on säilinud väga tugevasti ja mis ei ole enda-Euroopa keeltele eriti omased Ja ühe sellise valdkonnaga olete te ka ise süvitsi tegelenud. Ma olen tõesti püüdnud oma keeleteadlase kvalifikatsiooni natuke alles hoida ja olen tegelenud jah nähtusega, mida nimetatakse sõna- anamata poeetika mulle hästi ei meeldi, see tähendab nii-öelda kõlamaalinguid, tilin, Colin, sulin, Zorin. Aga mind on huvitanud rohkem sellised sõnapaarid, millest osa on muidugi anamata võetilised nagu Aki linn, kolin kerin, kärin. Aga nende hulgas on ka sellised, mis ei ole kindlasti mitte kõla maalingulised nagu tühi-tähi. Ja, ja palju muud sellist. Ja ma olen otsinud, millistes maailma keeltes on, on taolisi nähtusi veel. Esmapilgul tundub nii, et inimesel on selline mõttekramp, ütleb kaks sõnajärjest edasi mõtet otsides. Kuidas te arvate? Sellega ei, päris nii, see ei ole, asi on tegelikult palju huvitavam asi on huvitav nii-öelda keele tüpoloogiliselt. Sest kuigi jah, eesti keel on mõnes mõttes kas väga kõvasti lähenenud saksa ja rootsi keelele vähem ma ütleksin vene keelele ja nüüd läheneb inglise keelele. Aga mõningad asjad on meil ühiselt näiteks Traviidi keeltega, Lõuna-Indias, jaapani keelega, korea keelega ja nii huvitav kui sõjale baski keelega ainuke Lääne-Euroopa keel, kus sellised sõnapaarid nagu kila-kola tühi-tähi, vento vänta, kiirage ära, on väga tavalised nii-öelda produktiivsed, nagu öeldakse. Aga millega seda siis seletada, kui see mõtlemise omapära ei ole, mis see siis on? Ma ei tea, seda ma tahakski teada, aga asja algus on peidetud sügavale aegade hämarusse. Ja Ma tõesti ei tea. Aga huvitav on see, et mõnes keeles on, on sellised väljendid väga tavalised õigema neid nimetada Immeetilisteks, ideo foonilisteks, see tähendab, kus me mingi kõla abil nii-öelda oma kõneorganite abil Sestikuleerime minu jaoks sellised sõnapaarid nagu kila-kola vento vänta sodi body. Ma ütleksin, et on mini mininäidend. Me ei kirjelda, vaid me näitleme ja ei näitle sõrmedega ja näoliigutustega, vaid oma kõneorganitega. Need on niisugused kõneorganite žestid, ma ütleksin jaa arvatavasti, eks, neid on natuke kõigis keeltes. Aga mõnes keeles on silmatorkavalt palju ja teistes keeltes silmatorkavalt vähe, näiteks prantsuse või hispaania või itaalia keeles. No võib-olla need rahvad on ise sellised kärmema keelega või, või sellise kiire kiire suhtlemislaadiga, et ikkagi ma jääksin selle juurde, et meie sellise rahuliku jõmiseva olekuga võib-olla sobivad nad kokku. Ma arvan, et, et baskid või, ütleme, lõuna Endijatamilit ja mala jalamil ei ole sugugi niisugused aeglased jumakas kes enne tükk aega mõtlevad ja siis ütlevad Noh, mis see siis on, see on see, et kas keel ei ole jõudnud sellise noh, nii-öelda kõrgema abstraktsiooni või, või tal ei ole olnud vajadus sinna jõuda, et öelda teistmoodi, ta ütleb otse. Nii nagu on minu meelest huvitav, on see, et sellised sõnapaarid on nad siis meetilised onu, mata poeetiliselt või ei olegi. Et sellised sõnapaarid mõnes keeles väljendavad üldmõistet. Ja siin ongi see, et võib-olla tasuks ka eesti keele korraldamisel ja uute sõnade väljendite otsimisel mõelda sellele näiteks meie sugulaskeel ersa keel, ersa mordva keel seal näiteks mida meie ütleme, piimatooted öeldakse, seal võid koored täiesti sõna minu teada polegi, kui ei ole just vene vene laenu võid koored, aga sinna alla käivad ka muud, mis piimast saab jogurtid ja ma arvan, et siin ei ole küsimust. Nii et mõnes keeles on täiesti teistsugune võimalus ja küllaltki laialt kasutatav võimalus üldmõisteid väljendada. Ja see on juba huvitav, siin on juba otsene seos keele ja mõtlemise vahel. Võid koored, mis me siia näiteks toome potid-pannid. Neid ja eesti keeles on need sõnad kõik olemas ja on kahju, et praegu nagu ei söandata, tundub liiga kõnekeelne võib-olla või liiga prostoi. Näiteks noh, mis on igasugused, kuidas nüüd öelda viisakalt vooditarbed või magamistarbed, ma olen isegi näinud sellist silti kuskil. Kas mitte Viljandis. Aga me ütleksime tekid, padjad, või siis lauanõud, on tassid, taldrikud ja Need, need, millega me sööme, mida ma käes hoian ma noad-kahvlid. Ja kui me ütleme, et lapsele laps panen noad-kahvlid lauale, kui ta on, on piisavalt hääli, arukast, Panetta ka lusikat sinna juurde endastmõistetavalt. Nii et et eesti keeles on see olemas ja vanemas eesti keeles näiteks minu meelest sõna, mis praegu ütleme sisikond, see on ju kopsud-maksad. Ja igasugused veekogud on jõed, järved, sinna võivad ka mingisugused lombid ja nirekesed kuuluda. Jällegi näen poe kohal silti kinni, kus vahendeid ja mõtlen, et mida, mida sellega küll kinnitatakse. Aga poes müüakse seda, mida mina ütleksin niukses lõbusas kõnekeeles kruvid, mutrid või kruvid, naelad näiteks. Ja igaüks saab aru, et seal võib ka muud leida kõiksugu pudi-padi. Jah, pudi-padi see on täiesti jälle hea eesti sõna. Sattusin nende sõnade peale mõeldes sellise asja peale, nagu on seda tohuvabohu kellel on ju nüüd hoopis teistsugune tulemine. See on meil tulnud saksa keele kaudu, on tulnud, meil piiblis on tulnud meil heebrea keeles. See on jah, heebrea keeles ongi kuidas võrreldakse, maa oli tühi ja paljas, heebrea keeles on vist kui ma õieti mäletan, haaretz ta tohuvabohu. Nii, aga, aga siin on nagu toimunud selline nagu uperpall, sellepärast maa on tühi ja paljas, aga tohuvapohu tähendab minu keeles ikkagi sellised on nii-öelda suur segadus, et seal peab olema juba midagi, mida segamini ajada, mis sa seal tühjal ja paljal maa segi ajada. No tähendab nii palju, kui mina tean, ma ei ole heebrea keele mingi eriline asjatundja siis ei ole täpselt selge, mida see tähendas. Isegi Kabalistid on on ehitatud suur teooria, et sellest, kuidas olid olemas mingid salapärased asjad, tohu ja puhu. Aga jäägu see siia. Aga ma arvan, et, et eesti keeles on see meie oma nende mallide mustrite eeskujul saanud sellise tähenduse. Sest see sobib väga hästi. Ta sobib sinna nii-öelda sinna pesakonda jah, täiesti, aga, aga jah, et see tulemine on hoopis teist rada, jah, aga. Eks me võtame need laenud kergemini õlle ja kohandame neid oma keelega, mis sobivad näiteks sõna tupik, mis on, on vene sõna. Ta sobib suurepäraselt ja jääb igal juhul kasutusele selgelt. Kui nüüd veel mõelda selle keele ja meelepeale, siis noh, me võime ju ikkagi ka seda ütlemist selliseks kujundlikuks või metafoolseks pidada, eks ole Osa nendest sõnapaaridest no mitte nii põlevast eesti keeles on metafoorselt vahel metonüümsed hiina keeles maastik, näiteks maastikumaal öeldakse siis. Tanschwei mägijõgi või mäed, jõed, ta võib-olla nii ainsus kui mitmus. No seal on juba juba selgelt nägi metafoorsustaga. Aga samas, kui me oleme nii-öelda metafoori maailmas, siis teada puha, seda on suhteliselt keeruline tõlkida ütleme, et see, et eesti keelel need sõnapaarid on olemas, Ida-Euroopas see praktiliselt puudub, see Indo-Euroopas surve meie keelele me väga palju tõlgime sealt, et see on mingil määral ka ohuks, siis. Asja kurblooluse või niisugune huvitav eksperiment toimub, on ju see, et Eesti keel on praegu saanud, ma arvan, valdavalt mitte-eestlaste suhtlemisvahendiks vaid tõlkimisvahendiks, millega me tõlgime nendest valitsevatest maailma keeltest oma keelde ja siis tahes-tahtmata peame oma keelt selle järgi painutama. Küsimus, kui palju vahel võiks võib-olla vähem seda teha? No üks näide on minu jaoks ikka see, et minu nooruses ja veel võib-olla 10 aastat tagasi ei olnud sõna nõustama keegi ei kasutanud, et seda nüüd räägitakse ainult nõustamisest nõu andmisest ei räägi keegi. Aga küsimus on selles, et Euroopa keeltes mingil kaudsel lõng või, või Lacing see tahab otse sihitist, loomulikult analoogne sõnal rahastamine, tähendab, me anname kellelegi nõu, aga eurooplased ütlevad. Me nõustame kedagi ja nii me oleme, ühe mall ei võtnud üle ja ja see on täiesti nagu saanud valdavaks mis ei peaks tingimata nii olema, pole nagu otsest vajadust. Kas siin võib siis kõnelda teatud oma keelealaväärsustundest? No eks alaväärsustunne väikerahvastel eriti nii kaua alistatud ja halvustatud väikerahvastel on ju kahtlemata olemas ja ei kao niipea kuhugi. Kui me loeme, mida eesti keele kohta on öelnud omaaegsed vaimulikud ja, ja isegi saksa haritlased, siis seda keelt Peelti tõesti mingiks täiesti kõlbmatuks matsi keelaks üldse süvenemata sellesse, mis võimalused, mis eripärad sellel keelel on, vaid vaadati asja ainult sellelt seisukohalt, et teatud olulisi asju ei saa eesti keelde tõlkida näiteks teatavat teoloogilise termineid. Ja siis tuli välja, et see keel ei kõlba, aga see, et selles keeles oli olemas niimoodi vapustavalt kaunis bõliina luule seda nagu ei tabatud, sellele mõeldud. Keel oli lihtsalt teistsugune ja on praegugi veel. No nüüd me oleme küll tõesti winda vänta risti-põiki käinud mööda seda keelemaastiku tuleme veel nende ideofooniliste komponentide juurde tagasi mõnes mõttes ta jääb ju ikkagi kõlama kui suulise keele eripära, sest sest mul on noh, lihtsalt niimoodi mõnus lausuda. Võib-olla nende kadumise oht ka selles, et kogu maailm läheb kirjalikuks. Ei ta lähe midagi. Praeguse maailma noorte probleem on see, et ei osata ta enam kirjutada ja lugeda vaid kõik tuleb juba audiovisuaalselt ja kõnekeel, mis vahepeal oli nagu teisejärguliselt keelevormina. Teda ei peetud kõrgeks väärtuslikuks kui kirjakeelt ja Johannes Aavik kes ausalt öeldes keeleteadusest ei teadnud midagi, võib-olla sellepärast tema tegevust edukas oligi. Tema väitis, et ees, mis kõnekeel, et inimesed peavad õppima rääkima kirjakeelt muidugi lingvistilises mõttes täielik nonsens, kirjakeelt ei saa rääkida, aga praegu kõnekeel surub ju pääle kõik tänapäevane, eriti noorte suhtlus interneti jututoad, mobiilisõnumid. Seal ju kasutatakse äärmiselt kõnekeelseid väljendeid. Kui me räägime internetist ja seal on juba nagu ka oma keel, eks igal igal grupil olen muidugi oma salakeel või släng olemas, aga ma ei pruugi sellest kõigest arugi saada. Loomulikult me ei saa paljudest noorte inimeste väljenditest aru, aga teiselt poolt see Internetikeel ja SMS-ide keel on, on kahtlemata lähemal kõnekeelele kui sellele ametlikule eesti kirjakeelele. Ikkagi puid ja maid jagama ja sinka-vonka tühjast-tähjast kõnelema nende sõnapaaride elushoidmiseks, kas selleks oleks nagu midagi ette ka võtta või, või ikkagi see, mis keelel vaja, see sellesse keelde jääb, ta ei kao kusagile. Tehku need indoeurooplased, mis nad tahavad. Noh, ma olen üldse skeptiline paljude asjade suhtes, kuna ma olen õige mitmel lapse isa ja veel rohkemate vanaisa, sest ma tean, et inimest kasvatada tegelikult ei ole võimalik. See mõjub ketserlikum, inimese võime ära rikkuda. Me võime teda ahistada eluaegsed traumasid, aga kasvatada teda kellekski, mida me ise tahaksime, see, see ei ole võimalik. Niisama ei ole ka võimalik keeld päriselt ümber korraldada, mida jällegi Aavik uskus, aga mis ei ole võimalik. Keel on mõnel määral isereguleeruv süsteem. Ja kui ma vaatan, mis on minu eluajal toimunud eesti kõnekeeles teatud muutused, mille vastu mõned turistid pahandavad siis need on, on täiesti süsteemselt muutused. No näiteks, et viite kuute, aitäh minu lapsepõlves, ma ei mäleta, et ma oleks kuulnud seda. Aga millest see tulnud on? Minu meelest väga, lihtsalt mõtleme ühte kahte, kolme, nelja ja siis kuidagi imelikult ebasüsteemselt mõjub see viit-kuut. Ja siis on tulnudki kolme nelja viite kuute. Väga lihtne ja teine asi on osastava lõputee üldistumine. Minu nooruses küll keegi ei ei öelnud. Kas sa, tädid, Sa oled näinud, aga praegu juba öeldaks isegi isati emat, olen ma kuulnud. Aga seegi on loomulik, sest keel ei ei lepi sellega, et, et paljude sõnade kolm põhikäänet on täpselt ühesugused ema, ema, ema või tädi, tädi, tädi ja, ja keel leiab mingi vahendi. Ja siin eriti võitlemine ei aitame võimelnud kirjakeeles. Korrektoride võivad nad maha kriipsutada, aga aga tegelikult tuleb juurde ja nad muutuvad aina loomulikumaks meie keele kõrvale keelevaist kui selline, millest ta toita saab. Raske öelda, eks ikka. Ütleme saatja ja vastuvõtja, rääkija ja kuulaja vahel. Ja kuna inimene on loomult väga laiskloom, siis rääkija tahab rääkida võimalikult lihtsalt ja, ja sel lihtsus vaid viie niukse ebamäärase üminani. Aga kui me tahame meist aru saadakse, siis me peame natuke pingutama, rääkima selgemalt. Ja nii see siis tulebki, et ühelt poolt keeld lihtsustub, teatud vormid kaovad, aga kuna see raskendab arusaamist, siis otsekohe tekivad mingid muud võimalused selle asemele nagu näiteks eesti keeles vanas rahvalaulus oleval olemas, mis Soomes on potentsiaal. Mis ta seal on kuuluneks ja paistuneks sellised vormid, need kadusid ära teatud. Ma julgeks öelda süsteemsetel põhjustel. Aga selle asemel otsekohe hakkas eesti keeles aga palju levima see, mida nimetatakse koolitunnis kaudseks kõneviisiks, aga tegelikult selle teatava ebakindluse väljendamiseks väga palju vahendeid. Ta pidi pidi olema ta olevat, las ta olla. Ja neid on õige mitmeid meie keeles. Ja siin juba ka meeles on mingi mingi vajadus. Me tahame alati väljendada seda, et me ise tea, hästi, me ei ole kindlad, me oleme seda kuskilt kuulnud, väidetakse nii. Ühesõnaga, eristada rääkimist, vahetust kogemusest, millestki tõsikindlast ja sellest, mida me teame ainult kuulu järgi ja leidis selleks teisi võimalusi, mis on huvitav muidugi. No ja üldse see, et et kuidas see keel läheb nagu konkreetsemast nii-öelda mõistesüsteemist abstraktse maa peale, et kuidas üks asi tähendab kunagi ühte midagi väga konkreetset ja siis ta noh, on juba saanud nagu üldmõisteks. No see on eriti tüüpiline Indo-Euroopa keeltele, et üldmõisted tulevad sellisest väga konkreetsest mõistest näiteks noh, meie intelligents ja, ja ladina Entelle ker aru saama see tegelikult tähendab umbes kui korjama ja kõik sellised substants on ju all seisev ja, ja muud sellised. Vaat siin ongi minu meelest soome-ugri ja paljudel teistel keeltel, on, on teine võimalus, üldmõisteid väljendatakse sõnapaaridega, mis muide ei ole matemaatikutele tundmatu, sest võime rääkida hulgast suura- kirjutama, suure, aga rääkida hulgast, mida me märgime loogeliste sulgudes kirjutame A koma B kolm punkti ja näiteks ka loogiline sulg kinni. Ja ongi huvitav, et soome-ugri keeled kalduvad seda teist võimalust kasutama, nii nagu need ersa võid, koored või meie kopsud-maksad ja selle tõttu need väga palju üldmõisteid on on eesti keeles hiljem tuletatud nende pool pool kunstlikult välja mõeldud näiteks jäsemed. No eesti keeles oli oma sõna käed-jalad-käed-jalad tegemist täis. Ja hundid, karud käisid seal, hundid, karud on kõik need suured metsa keskijad. Rebased kuuluvad sinna ehk ka, no rohkem Eestis eriti võtta ei ole. Selline omamoodi mõiste loome, kuidas teile tundub, on meil jõudu nagu seda säilitada tänasel päeval või, või vastupidi, ikkagi see Indo-Euroopa surve. No nõutab meilt selliseid peeneid. Võõrsõnu keerulisi mõisteid minu meelest mõnikord ei maksa võõrsanuga häbeneda, eriti kui nad on, on tõeliselt rahvusvaheliselt ladinakeelsed. Ütleme, integratsioon, ma ei leia, et seda peaks asendama sõnaga lõimumine, paralleelsõnana võib ta olla ja paljud teised oleme siis eurooplased ja kasutama ikkagi ladina kreeka algupära sõnu nagu teised Euroopa rahvad. Aga teiselt poolt küsimus, nagu mainisite, on selles alaväärsustundes. Et eestlane tahab olla, tahab olla kangesti eurooplane ja siis tõi ta seda oma keelt kah niimoodi rääkida ja kasutada nagu, nagu mingit asja eurooplane teha eesti keelest mingisugune, mida keele keele filosoftenzo Merli Worf nimetas standard Average European keskmine Euroop standard mis eesti keeles saeks nimetatud, on jah. Et 100-ks saeme oma soome-ugri keele põhja või keeleoksa. Jah, eks seda on tehtud küll oma tahtis võõraste poolt. Ikkagi, jäädes selle selle mõiste loome ja selle abstraktse ja üldise juurdekeeles vahel, tundub, et et miks me ihaleme just seda Indo-Euroopa suunda ja jõudu, et võib-olla tema on kuidagi nagu konkreetsem ja täpsem, et äkki me oleme siin nagu sellise häguse maailmapildiga ja oma keelevahenditega sellises häguses hallis tsoonis. Majan käigust hägusad juttu, aga vaatame, mis te vastate. Hägusus on üks väga huvitav asi nii sest maailmas ei ole kõik asjad mitte selgepiirilised. Me armastame rääkida, et kus on piir hea ja halva vahel või niimoodi, aga väga paljude väga erinevate asjade vahel ei ole mingit selget piiri. Näiteks öö ja päeva vahel. Või musta ja valge vahel. Kuskil on hallid toonid, maailmas on, on selgeid piire näiteks piir maa ja õhu vahel. Maapind ja ütleme veekogu kalda ja veekogu enda vahel enamasti. Kuigi kuskil Põhja-Siberis on, on seegi piir üsna hägune. Maailmas on hägusaid asju, mida küberneetika isa Norbert viiner on ilusti kirjeldanud, et on tähed mida jumal nagu vanas saksa lastelaulus võib üle lugeda. Aga on pilved, mida laulu järgi jumal pidi ka üle lugema, aga tegelikult pilvesid loendada ei saa, neil ei ole selge piir. Aga pilved on ju niisama reaalsed asjad kui tähed. Ka pimedast pilvest võib vahel väga vihane välk sähvida. Ja ma arvan, et et me peame nagu endale selgeks tegema selle, et on hägusaid asju ja nende väljendamiseks kasutada liiga täpseid termineid ei ole õige. Tähendab keeles peavad olema võimalused ka hägususte ebamäärasust väljendada ja siin on soome-ugri keeltel paremad võimalused. Ja mõnel bioloogiliselt meile lähedasel keelel näiteks Traviidi keeltel. Minu üks lemmiknäide on see Traviidi keeles, kui me tahame öelda midagi ebamäärast, et noh, umbes niisugused asjad. Sest me kasutame sõnapaari see teine sõna, seda nimetatakse kajasõnaks Igor kuradi inglise keeles. Ja see moodustatakse nii, et selle põhisõna esimene silp asendatakse silbi kakki näiteks maram tähendab puu. Kui me tahame öelda puud ja, ja muud sellised kõrged puu moodi taimed, siis ütleme, maram kiram. Ja minu meelest ongi nali selles, et näiteks banaan ei ole ju puu, banaan on tegelikult rohttaim. Räägime banaanipuust ja botaanikud kirtsutavad selle peale nina. Aga siin oleks just meeldib öelda, et noh, ta on puumoodi, ta on selline maram, kiram ja igasugused covidi kakaod. Kohvi oli vist kaap b tamili keeles ka appi, kiipi on siis kohvid, kakaadia ja muu selline. Ja niisugused võimalused kuluvad keelel väga ära ja siin nagu needsamad meie kopsud-maksad ja tassid, taldrikud, noad, kahvlid, tekid, padjad. See on suurepärane võimalus. Sest ega see nii-öelda magamistarvete müüja teab, mida kõike seal poes võib-olla. Aga kui on selline ebamäärane üldnimetus, sinna mahub kõik. Lõpetuseks küsimus Jaan Kaplinskile luuletajale. Kui edukalt saab seda eesti keele ideofoonial? Luules ära kasvatada, mina ei ole nüüd inimene, kes oleks luules väga palju kõladega eksperimenteerinud aga esse eestikas ma kasutan palju selliseid sõnapaare nagu noh, näiteks kujutab kriips, kirjeldab mis annab ka teatava ebamäärasus, sisaldab mõlemat ja asjal on oma oma loogika lõppude lõpuks ka tänapäeva matemaatika tunneb terminit Lotšikk hägusloogika mis on tegelikult üks, üks osadega täpsest teadusest, aga just mõeldud selliste hägusate asjade kirjeldamiseks. Ja luules. Ma tean, et inglise keelde tõlkimisel on tulnud puudus just nendest päris onomatopoeetilisdeskri sõnadest, kus midagi kriipsu kriuksub. Kobised Sabiseb, kuigi inglise keeles on, on tegelikult sellised, seal on päris palju ja saksa keele sky on aga prantsuse keeles on juba juba juba hoopis vähem. Mõnes mõttes ikkagi tulevad need teistes keeltes ka esile, ei ole nii, et ainult see on meie enda oma. Keegi keeleteadlane on öelnud, et kõik nähtused on kõigis keeltes tegelikult mingil määral olemas. Küsimus on ainult selles, kus nad on, on tavalised, et igapäevaselt ja kus nad on haruldased. Ja meie keeles ideofoonilised sõnapaarid, millega ma olen tegelenud, need on, on tõesti väga tavalised igapäevased asjad. Aga näiteks keele muutumise käigus võib tajuda ka seda, et neid jääb nagu järjest vähemaks, järjest rohkem tuleb meile neid igasuguseid tarvete, kauplusi ja muud säärast. Tavaari. Aga üks asi on see ametlik eesti keel, mida noh, natuke krampis, keel on see keel, kui inimesed, vastan teilgi kogemusi. Oi, ma ei tea, kuidas ma ikka eesti keelt õigesti räägin, et aga noh, minu meelest iga eestlane räägib eesti keelt õigesti või õieti siin ei ole. Ei ole küsimust, et lihtsalt tuleb julgem olla. Oma keele kasutamisel. Ta on liiga palju selle üle mõelda, et kas, kas ikka on õige, kas see ikka on korrektne. Selle mõttega olekski tegelikult. Ja meie tänane vestlus lõpetada aitäh Jaan Kaplinskile ja kuulas, küsis maris Johannes. Kuuldud saade oli eetris 2007. aastal uuel nädalal, pühapäeval, uus keelesaade ikka kell kolm ja korduses neljapäeviti südaööl ja vikerraadio kodulehel igale ühele sobival ajal. Saatejuht ja toimetaja on 2000 seitsmeteistkümnendal aastal Piret Kriivan. Kõike head.