Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime ühest Nõukogude ajastu tuntumast, eriti pidades silmas seda perioodi, mida me käsitleme näitlejannast Ljubov arr loovast ja filmist lõbusam semud kus ta mängis peaosa. Ning ka sellest, et arvestades ja võrreldes tol ajal teiste ekraanidele jõudnud filmidega oli muidugi tegemist hoopis teistmeeleolu loova teosega. Ja kui keegi meie kuulajatest viitsis seda filmi vaadata või on varem seda filmi näinud siis on ka arusaadav, et tõesti, see on hoopis teistsugune film ja kui ma isegi seda aega ettekujutada võtame. Tegemist ei ole küll veel 37. aastaga 34. aasta. Aga see on juba täielik stalinism ja järsku selline film. Ja kui seal otsida nüüd mingisugustki seost otseselt ideoloogiaga, siis võib-olla, et kuna kangelased on ju meil põllumajandussektori esindajad ehk inimesed, kes töötavad kolhoosis ja arvestades kogu seda kampaaniat, mis on ju äsja lõppenud kogu seda kollektiviseerimist nende sadade tuhandete inimeste kodudest minema mist, näljahäda, juba täitunud laagreid, siis just taoline film demonstreeris, kui lõbus ja tore. Tegelikult see sõna on muidugi jutumärkides elu maal oli peakangelased on ju meil maalt ja teine moment, millele tasuks võib-olla tähelepanu juhtida, on ju see muusikaline žanr Sonia Chazz, nii et teame, milline on suhtumine sõjajärgsel ajal. See žanr on kuulutatud kosmopolitismi üheks äärmuslikumaks näitaja, eks nii et kõik see keelustatakse, aga 34. aastal on see veel täielikult aktsepteeritud. Ja mida me ju teame, ja meelest on meil ju väga palju juttu olnud, et tol ajal filmid ei jõua ekraanile ilma selleta, et komisjonid poleks andnud loa. Ja need komisjonid ei olnud ju mitte kunstilised komisjonid võib olla ju midagi taolist, miks ka mitte. Kolleegid arutavad vaid see oli ideoloogiline filter, milles film pidi läbima. Ja filmikunst on ju selles mõttes, kuidas ka eriline tol ajal veel filme ei tehta ju nii palju, et see ei oleks jõukohane. Aga praktiliselt kõik nad said ju läbi vaadatud Stalini enese poolt, nii et ka selle filmi puhul ju see lõplik hinnang tuleb Stalinilt. Ja kui vaadata seda asjade käiku, siis tuletame meelde, et see film valmis 1934. aasta sügisel ja siis ta peatselt demonstreerida digikomisjonile, mille moodustasid eesotsas olid hariduse rahvakomissar Pub Noff ja keskkomitee propagandaosakonna juhataja Statski. Seal oli ka teisi liikmeid. Ja see hinnang oli selline, et kui seda vaadata, pole üks film iialgi ekraanidele jõudnud. Ja nüüd kujutame seda situatsiooni, et need inimesed vaatavad seda filmi peavad seda hindama. Ega nad ei ole ju oma hinnangutes vabad, ega nad ei mõtle ju sellele, kas film mulle meeldib või kuidas ta paigutub kuskile üldse filmikunsti konteksti. Nende ainus mõte on, kas film võiks meeldida Stalinile võimit kuigi veel kord tegemist andmeid 37. kaheksanda aastaga, vaid alles 34., aga see kõik juba toimub, kõik nad on juba hirmu nakatanud tulud. Ja nad jõuavadki järelduseni, vaadates seda filmi ja tõesti veel kord, kes on seda filmi näinud, oleks nagu hoopis teisest maailmast kangelased kannavad teisi riideid, näed, ei ole need tegelased, kellega me oleme plakatite variandis, no võib-olla see karjus ja noor neiu Orlova nagu erandid. Aga üldiselt on ju inimesed riidas, kas võis, väline pilt on ju selline, mis oleks pigem paigutanud selle filmi kuskile revolutsioonieelsesse aega. Aga vaatame nüüd seda komisjoni hinnangutest kahte märksõna, mis on siis oluliselt, kuidas siis hinnatakse, milliseks seda filmi peetakse ja seal öeldakse, tegemist on kontrrevolutsioonilise filmiga ja lisatakse veel, et huligaanse filmiga. Need kaks Stahlist märksõna on muidugi esimene neist on eriti määrav ja arusaadav, et pärast sellist seisukohta see on ju ikkagi komisjon, kuhu kuulub keskkomitee propagandaosakonna juhataja, haridus-, rahvakomissar, film ekraanidele ei jõua. Ja mis selle filmi päästab ja kes selle filmi päästab, selleks on tollaaegne tuuri peavalitsuse juht Sumiatski muidugi, tema ju vastutab selle eest on ju otseselt selle filmi tootmisega seotud. Aga tuleb talle au anda, et aitäh ei loobu, vaid läheb vabank ja kirjutab Stalinile kirjutab Stalinile saadakse väga hästi aru, et see viimane instants on Stalin. Ja nüüd on see episood, mis oli meil juba teises variandis natukene olemas. Et toimub selle filmi läbivaatus korki juures, korki juuras suvilas, kus oli meil ka see kohalik noormees, kes leiab, et tegemist on lõbusate semudega ja sealt ka see idee muuta filmi pealkiri. Ja need korki olevat sattunud sellest filmist vaimustusse, talle väga meeldis ja siin on erinevalt kirjeldatud neid sündmusi, mõnikord räägitakse filmi mingite osade demonstreerimisest mõnikord tervikuna, aga antud juhul see pole kalaga oluline. Meie jaoks on tähtis, et selle filmi saatuse muidugi määrab Stahlil. Tema sõnul on see lõplik, poleksin lugenud ei midagi korki vaimustusega, teiste seisukohad ja Stalin olevat pärast selle filmi läbivaatust öelnud, et nagu oleks puhkusel käinud. Ja vot see lause otsustabki, selle filmi saatus. Ja need on üks oluline moment, millele kindlasti tahaks tähelepanu juhtida. Ja sa iseloomustab neid ajajärke, mis ei seondu mitte ainult Stalini, vaid ka teiste diktaatoritega. Vot sageli nopitakse nende eluolukäikudest, on need on ju aastad, aastad, võimulolekut väljuvad nisukesed seigad akesed ja kui need nad kõik panna ühte ritta, siis võib ju öelda, et see roll on ju igati positiivne. Kui mitte nüüd seltsimees Stalin, siis poleks otse hea film ekraanidele jõudnud, vot seltsimees Stalin sai aru, kui hea see film on. Aga kes siis oli selle maailma üles ehitanud, kes seal oli loonud, teised ei suutnud otsustada või Nääs midagi muud midagi, mis erineb natukene sellest. Ta antud klišeedest leidsid, et tegemist on kontrrevolutsioonilise filmiga, selle maailma konstrueerinud Stalin ise. Nii et kõik need niinimetatud positiivset eakese näed, on ju lihtsalt mingisugused tilgakese, mis ei määra mitte kuidagi nende ajastu konkreetselt selle ajastu olemust. Nii et ka nende inimeste puhul, kes siis selle filmi nimetasid huligaanse kontrrevolutsiooniliseks, on ju kõige olulisem, et nad olid sama Stalini poolt juba ammu nakatunud hirmu haigusesse videemiasse ja ei suutnudki kuidagi teisiti otsustada. Nii et kui me need vahetevahel räägime ja toome välja mingisuguse positiivse rolli, vot just nimelt tänu Stalinile lase film jõuab ekraanidele siis me peame alati meeles pidama seda raamistikku, kus see lause oli öeldut ja mis on siis tulemus, muidugi film ongi kohe ekraanidel. Ja siin ja seal on ka kirjas, et kiiruga tehakse, kas arv vastab tegelikkusele või mitte, pole antud juhul oluline. 5737 koopia ja ta läheb laiali üle terve maa ja teame, et saadetakse teise pealkirja all ka välismaale, kus sellel filmil on ka suur edu. Ja täpselt samuti propaganda ju toimib. Juba 34. aastal oli piisavalt neid inimesi, kes nägid kogu selle stalinliku süsteemi läbi ja nende oponentidele on ju see film lihtsalt kingitus, no kus siis on need õudused, mis nõukogude liidus nagu valitsevad, kus on siis niisugune must värv, kõik on ju nii lõbus, lauldakse, tantsitakse, tormavad need loomad ekraani, nii et igati lõbus ja normaalne elu. Nii et ei erine see nõukogude maa üldsegi läänemaailmast. Seda kõike kasutatakse ära ja väidetavalt Stalini isiklikul käsul läksid ka laulud sellest filmist grammofoniplaatidele, nii et ka neid levitatakse üle terve nõukogude liidu. Ning muidugi kui film sai Stalini heakskiidu, kui film talle meeldis, siis autasustati nii Alexandra lit Kulka Orloovat ordenitega. Ja mis on jällegi väga huvitav seigad. Diana ei ole ju peategelane, isegi selles filmis nodan võrdne partner närina võib-olla sellele karjusele Orlova oma rollis, kuid karjus oli ikkagi see tegelane number üks seal. Ja seda rolli mängi Putjosof, kellest ilmselt millalgi ka räägime natukene pikemalt, aga väidetavalt kõik need on ju väidetavalt sajutiososele filmi ees, mitte ordeni, vaid fotoaparaadi. Kas selles jällegi väljendus mingisugune suhtumine või mingisugune Stalini isiklik sümpaatia, on omaette küsimus. Ja vot need tulevad mängu, need seigad loova elulookäigust, millest möödaminnes natukene rääkisime. Tema esimene mees oli ju arreteeritud, oli sisu lihtsalt välja toodud, tääkida ähvardusel abielu voodist nii kirjutada antakse. Ja vot sellel ühe versiooni järgi sel ajal kokkusaamisel Kremlis kutsuti ju köik need organite saajad vahetevahel kokku kremlisse soli pidulik ordenit, üleandmine, suur üleliiduline ettevõtmine, ajalehed seda kõike kajastasid ja väidetavalt seal olevatki Orloova pöördunud Stalini poole, kui Stalin olevat talle öelnud, et küsige, mida te tahate. Ja ta olevatki küsinud informatsiooni oma esimese mehe kohta. Noh, arusaadavalt kui see nii oli, siis küsimus Stalinile kuidagi meeldida ei saanud. Aga ta oli ju väga suur mängurnijat, vaevalt ta mingisugust pahameelt välja näitas ja olevat lubanud muidugi uurida. Ja veel kord, jäädes siis selle versiooni juurde. Ta olevat Orlova mõni päev hiljem kutsutud Ljubljana kasse, nii et peakorterisse julgeoleku peakorterisse. Ja talle teatati, et tema mees kannab karistust Kasahstanis ja öeldi ka, et me võime teile korraldada kokkusaamise. Aga no sellega see kõika lõppes. Ja väidetavalt Ta olevat Stalin üsna sageli ka helistanud Orloovale ja nende vestlused olevat kestnud päris pikalt. Mõnikord öeldakse ka tunde ja vaatamata sellele Stahlil olevat ka muid tegemisi, aga see olevat talle pakkunud mingisugust siis meelelahutust või huvi. Ja veel üks niisugune säigakenemis kirjeldab Marlowe Stalini head läbisaamist on järgmine. Kord pärast ühte vastuvõtu Kremlis toimus Georgi saalis olevat laava kaotanud oma prossi, niiet jõuab koju ja märkab pros ei ole. Ja kuidas ta olevat reageerinud, ta helistab kremlisse võib-olla mingisugusel valvetelefonil või oli tal antud mingi eriline number ja kurdab oma muret ja väidetavalt Stalin kogu aeg kasutama seda sõna väidetavalt olevat andnud käsu süütada Georgi saalis kõik tuled ja otsida see pross. Üles. Jaga Aleksandrovitš kord ta ütles. Hoidke Orloovata on meil ainuke. Ja veel üks niisugune moment, mis räägib Stalini erilises soosingus Alexandra vile ja loovale teame, et nad olid abielus. Eraldati maatükk Moskva lähistel sisuliselt peaaegu Moskva piiril. Ja sinna ehitati ja mõned allikad ütlevad, et selle hoone arhitektiks oli üks rootslanna. Seda võib muidugi otsida ja kuskilt kontrollida. Meie jaoks ei ole nii väga oluline. Teame, et väga paljud ju välismaaspetsid tol ajal Venemaal Nõukogude liidus töötasid, nende seas oli ka päris palju arhitekte ja ehitati uhke suvila. No mida on rahva seas kutsutud Orlova lillaks ja tõesti Ta annab villa mõõdud välja. Seal oli ka oma kinosaal ja väga palju sellist, millest nõukogude inimesed võisid ainult unistada. Ja kuivõrd populaarne Orloovad tol ajal kalist inimeste seas nõukogude maal oli, seda iseloomustab fakt, et psühhiaatrid olevat isegi välja mõelnud termini, võiks mõista, oli neil tol ajal käibel ja soli Orlovas sündroom ja mida see siis tähendas, tähendas ilmselt seda, et kui keegi noor neiu oli läinud niivõrd peas sassi, et ta oli ainult soovinud sarnaneda Orloovale, siis seda häda või seda probleemi siis nimetati selle mõistega terminiga Orloovas sündroom. Inimene püüdis igati teda jäljendada oma välimuses, värvides juukseid ja kasutusel siis teisi võimalikke kosmeetilisi ja muid vahendeid, et maksimaalselt sarnaneda Orloovale. Kuid kuidas Stalin üks lause võis muuta filmi saatust, olgu meil siis ka üks vastupidine näide tollest ajast. Seal täpselt sedasama ajajärk saabus Saksamaalt poliitilise hemi grandina Nõukogude Liitu üks teatrirežissöör, kelle nimi oli Ervin Biskaator. Ja muidugi itaalised lahkumised ja saabunnised, need leidsid ju nõukogude maal propagandistlikud kajastamist, kuidas inimene on jätnud maha fašistliku Saksamaale ja valinud asemele Nõukogude paradiisi ja muidugi talle lubati kõikvõimalikke asju ja teatati, et hakkab kohe peatselt andma välja saksakeelset ajakirja. Saksamaal pole see võimalik, seal valitseb diktatuur. Nõukogude maal on kõik see muidugi lubatut ja hakkab tegema saksa teatrit ja ka väntab antifašistliku filmi. Ja selleks filmiks sai teos, mille pealkiri oli kalurite ülestõus ja seda demonstreeriti Stalinile. Stalin olevat reageerinud sellele filmile lausega, et kes küll lavastab sedavõrd tüütuid, filme ja kes küll viitsib või tahab seda velt saamatuid võtiitud filme vaadata. Jällegi piisas ainuüksi sellest ühest lausest et sellega oli sakslasega kõikidel ettevõtmistel kriips peale tõmmatud, mitte mingisuguseid ajakirju ja teatreid ei järgnenud. Ja üldse suhteliselt ime, et tal õnnestus eluga pääseda 36. aastal ta lahkub nõukogude liitu Prantsusmaale, sealt edasi Ameerika ühendriikidesse. Ja muidugi tuleb arvestada ka sellega, et kui Stalin koos kaaslastega naeris, vaadates Vesseoleri peatad, siis ju selle filmi stsenarist oli tol ajal juba välja saadetud ja istusin Esseski lähedal laagris, nii et ka tema nimi filmi tiitrites on kadunud. Nii et kelle jaoks oli kõik väga lõbus ja samas kui paljudele inimestele oli see midagi hoopis muud. Ning ka filmi saatuse ju paljuski määranud Schumiatski kunagi oli meil temast juttu, aga tuletame meelde, 38. aastal ta arreteeritakse. Ja milline on talle esitatud süüdistus? Ta olevat üritanud organiseerida Kremlis just nimelt filmide läbivaatamise ajal terroristliku akti Stalini vastu. Nii et inimene, kes siis aastaid need filme demonstreeris, järsku nüüd olevat kavatsenud Stalinit selle demonstratsiooni käigus tappa. Ja et selle looga kuidagi lõpetada, siis tema järglaseks saab 38. aastal endine Voroneži oblasti NKVD juht Semjon Celski. Mitte mingisugust seost filmikunstiga tal varem ei olnud, no üks väike erand väidetavalt noore mehena oskas natukene mängida klaverit ja kuskil külaklubis olevat paari tummfilmiga klaveril saatnud, see oli kogu tema kokkupuude filmikunstiga. Taoline inimene määratakse kogu seda filmitööstust juhtima. Ja kogu oma valitsemisaja tegeles ta peamiselt rahvavaenlaste otsingud, aga need on just need kõige äärmuslikumad ka aastad ja viib läbi ka ühe suure reformi. Ma ei tea, kas on mõtet seda väga pikalt kirjeldada, aga no iseenesest, see annab ju väga hea ettekujutuse, millised inimesed tol ajal midagi juhtisid, juhtisid ka kultuurivallast. Ta koostas režissööride, aga see on sellele süsteemile nii omane pingerea, kui meil olid ju kirjanikud, siis ei olnud ju mingisugust kahtlust, kes oli nõukogude kirjanik number üks, kaks ja nii edasi allapoole minnes. Ja mitte ainult siis lavastajate pingerida, vaid tal oli ka stsenaristide pingerida ja kõigile neile olid siis omistatud numbrid natukene meenutab vangilaagrit. Nii et oli lavastaja number üks, lavastaja number kaks ja nii edasi kuni 100. numbrina ja stsenarist number üks, milles oli tema idee geniaalsus, tema arvata, et saavutada maksimaalse tulemuse, siis lavastaja number üks pidi realiseerimas stsenaristi number üks ideed ja lavastaja number kaks stsenaristi number kaks ideed, nii et olid moodustatud nisukesed paarid vastavalt siis tema pingereale. Kas nende inimeste loominguline keemia kuidagi omavahel sobis või ei sobinud, see kedagi ei huvitanud, sale pärastatud kord oli selline niisugune reform, niukene reform, tagamas, siis kinokunsti õitsengu ja et tema tööga jäädi rahulas, seda iseloomustab asjaolu. Ta pälvib Lenini ordeni ja edutatakse hiljem mereväe rahvakomissariks ja elab üles Stalini aja, nii et midagi temaga juhtu. Ja saab veel lõpuks enne pensionile minekuks justiitsministri asetäitjaks. Ja alates 39.-st aastast, olgu siis see ka etteruttavalt juba ära öeldud, hakkab Stalinile filme näitama. Ivan Grigorjev, ich Putškov, nii et iseenesest paistab, et ju väga süütu ameti inimene näitab filme. Milles üldse küsimus. Aga see inimene ju ka teadis, et üks tema eelkäijatest on ju maha lastud süüdistuse naa, et ta just nimelt nende filmide demonstratsioonide käigus kavandas Stalinit tapma vist ainukene inimene. Ja varem oli ta rahvakomissaride nõukogude asjadevalitseja ja ta suutis oma selles ametis, mida me võime ju nimetada riskantseks ta ju praktiliselt iga päev kohtuStaliniga teame, et Stahlil vaatas sageli neid filme ja teiste poliitbüroo liikmetega ja millega ta on ajalukku läinud, no kõigepealt kogusse, tema arusaam kinokunstist oli enam-vähem selline, no väidetavalt ta isegi alguses ei teadnud, on olemas niisugune sõna nagu kinematograafia, tema arvates oli see kinograafika. Nii et need olid tal sassis selleks. Aga ta olevat ju kõik need 14 aastat suutnud toimida, nii et mitte kunagi ei vastanud isegi Stalini otsestele küsimustele. No kas see film, mida näidatakse, on teie arvates hea või halb? Siis ta suutis anda niivõrd laveerivaid vastuseid, et mitte kunagi ei tekkinud kahtlustatavat, nüüd võiks Stahlil leida, et on hea, aga tema eelnevalt ütles halb. Nii et siin ta üllatas isegi poliitbüroo liikmeid, kes JK laveerisid ja jällegi üks väga hea näide sellest hirmust, mis selles maailmas valitsus, need on inimesed, kes kuulusid sinna kõige kõrgemasse tippu. Nad istuvad kinosaalis nagu puhkehetk. Ja nüüd, mis siis saaks olla loomulikumad, kui inimene nüüd väljendab oma suhtumist sellesse teosesse, mida ta äsja näinud? Ei nad ainult mõtlevad sellele, kas nad nüüd tabavad ära, tabavad ära just nimelt sõda, Stalini suhtumist, võimit, soni ainus mure, mis neid ajendab, nii et vaadates poolteist tundi filmi mõtlevad nad ainult ju sellel ja Stalini neid lollitab, meil oli ju neid näiteid. Kuulge seltsimehed ja talle ju meeldis eelnevalt kuulata nende arvamust. Ja kui juhtused, seltsimehed, leidsid, tore film, Stalin võisid teadlikult öelda, et ei ole tore ja seega ainult suureldatavad sedasama hirmu, mis oli neid juba nagunii vallanud. Nüüd natukene Orlova selle filmi looga ja üldse tema isikliku eluga, mis meid ju otseselt ei puuduta, aga ikkagi mõne lausega kuidagi edasi liikuda. On üks hea abiline ja selleks on 2014. aastal ilmunud ajalehes argumenti fakte. Üks väga huvitav intervjuu advokaadiga, kelle nimi on Aleksander provinski. No otseselt pole kinokunstiga seotud. Aga mis muudab tema intervjuu põnevaks ja miks tema poole üldse pöördutakse? Mitte otseselt seoses tema tööga vaid ta oli ostnud Aleksandrovitš, Yarlova suvila. Ja selle suvila mees talle. Aleksandra oli lapselaps, kellega nad olid isiklikult tuttavat ja see lapselaps oli. No peab ikka otseselt vist ütlema alkohoolik ja pidevas rahahädas ja oli Tabravinskilt ka varem midagi küsinud või kalle midagi müünud. Ja nüüd ta ostab tema käest selle suvila ja selle suvila koos seal olevate paberitega ehk sisuliselt Aleksandrov ja Orlova arhiiviga. Ja vot sealt need tulevad välja mitmed niisugused huvitavad faktid. No kasvõi faktid, mis puudub, võtavad seda suvilat, kuidas see välja nägi. Ja veel kord, tegemist oli ju suvilaga ehk villaga, mis oli nõukogude inimeste jaoks midagi enneolematut. No näiteks oli seal ka vann põranda seest, nõukogude inimesed võisid üldse vannist unistada ka seal niisugune luksus. Ja veel nendes päevikutes nendes märkmetes, milles ta räägib, tuleb välja üks niisugune huvitav fakt, mis kinnitab veelkordselt, et väga paljus Aleksandrov ideed tulid ju läänest. Rääkisime Karlova kui filminäitlejanna, tema eeskujuks oli Marlene Dietrich, väga paljus Aleksandri jaoks. Jäävad nendes märkmetes oli ka, et kui ta 1920.-te lõpp pus viibis ameerikas, neid saadeti sinna õppima siis ta olevat näinud Hollywoodis Charliet, Blini villat ja vot see villa oligi eeskujuks talla ehitamaks seda suvilat, nii et see seos. Ja muidugi, mis on meie jaoks võib-olla veelgi olulisem, küsitakse ajalehe poolt ta provinski käest, milline on tema muljevad tuginedes nüüd kõikidele nendele paberitele, millega ta on tutvunud. Et milline ikkagi oli Orlov, aja, Stalini suhe ja sonarid eriti oluline sellepärast, et juba eelnevast ja nendest faktidest, mis sageli ju on kuskil raamat autos olnud, tuleb nagu välja, et tegemist oli niisuguse väga lähedase suhtega. Ja ta provinski väidab, et Karlova mitte ainult ei suhtunud stalinism kuidagi vaoshoitult, aita teda vihkas. Ja arusaadavalt selle aja kontekstis muidugi seda välja näidata ta kuidagi ju ei saanud, see on just selge inimene poleks ekraanidel ja inimene poleks üldsegi elus, kui ta oleks kuidagi avalikult Stalinit Bigalud. Aga miks ja mis põhjustas otsele sisemise tunde? See oli just vähemalt Tobrovinski väitel esimese mehe Andrei Pešini arreteerimine ja tema kirjutisest või tema seisukohast lähtuvalt kutsus Stalin kord Orlova õhtusöögile. Ja ta olevat intuitiivselt nagu enam-vähem aimanud, millega sa küll võib lõppeda ja vot seal olevat küsinud oma mehe järele esimese mehe järele. Ja sellega põhjustanud Stalini viha. Ta provinski väidab, et see oli kirjas päevikutes jällegi oli, seni ei olnud, nii, aga ütleb meile, et neid erinevaid versioone, millal küsis, kuidas küsis ja nii edasi. Et neid on päris palju. Ja ta vastab ka mitmele küsimusele, mis puudutas tavad Orlova isiklikku elu. Ja seal on mingisugused seigad, mis viitavad tõesti sellele, et see ei ole õnnelik. Ei hakka nendel detailidel peatuma, näed oma meie jaoks erilist tähendust, aga võib-olla üks faktor laval ju ei ole ka lapsi. Ja see lapselaps on siis Aleksandr oli eelmisest abielust, kes selle suvila maha mõis ja jätt juba Farlova, aga mis on oluline? Kuigil juba For loova võis olla Stalini lemmik ja mõned autorid kirjutavad, Stahlil võis olla ka temasse armunud ja isegi kui neil oli ka seal selline selline konflikt, siis ikkagi Me ju näeme, loovad edasi ekraanidelt, seega suhtumine temasse on igati kuidagi positiivne. See ju ei tähenda üldsegi, et Orlova oleks pääsenud sellest hirmust. Ja me ju teame sellest ajast, et väga sageli, mis puudutab tuntud tegelasi, siis esimeseks märgiks, et nad saavad, on saamas pressioonide ohvriteks, olid ju ajalehtedes ilmunud artiklit. Ja mis puudutab juba far, loovad siis 1938. aastal, 10. juunil ajalehes retskaiskustva ilmub üks väikene nupukene. Aga miskit tol ajal pole juhuslik ja see nupuke on kannab pealkirja ebaväärikas käitumine. Ja kelles seal räägitakse polevist mõistatus, Ljubov Harloova ja milles teda süüdistatakse, süüdistatakse ahnitsemises ja räägitakse, et ta nõudvat oma esinemiste eest 3300 rubla, kuigi talle ette nähtud honorar seal on natukene lahti seletatud, kuidas siis seda määratakse ja kellele määratakse. Ega taas väidetavalt Talle on see määratud summas 750 rublakavad, tema nõuab 3300 rubla. Ja nüüd elab ta neli päeva täielikus teadmatuses ja võib-olla ka rohkem, aga mida märgistavad need neli päeva, neli päeva on kuni tema poolt keskkomiteesse saadetud kirjale kus ta muidugi lükkab kõik seda ümber ja seletab, kus siis need summad ja midagi ei järgne, et sellega kõik allutatud. Ja nüüd me võime muidugi mõelda, kas siis nisukene nupukene arvestades, et ega me seda kontrasti primadonna ka nõukogude tolle ajastu näitlejannaga number, kas, kas see sai ilmuda juhuslikult või mitte. Aga pole mitte mingisugust kahtlust, et päevad pärast seda artiklit elas, on loa ju täielikult hirmu maailmas, selles pole ju ka mingit kahtlust. Ja kui Ljubov Karlova 1975. aastal suri siis mõni aeg hiljem. Aleksandrov väntas dokument Taal filmi, mille pealkiri on Ljubov Karlova ja üldse tema nimega on seotud väga palju legende. Aga ei hakka nendel peatuma. Täna lõpetuseks vas tasub mainida tema järgmist filmi. Ja selleks on jällegi muusikaline komöödia mille muusik ka autor on ikka Sagtuna Jevski ja jõuab see film ekraanidele 1936. aastal ja kannab pealkirja tsirkus. Ja kuna sellest filmist oleme pikalt kunagi rääkinud, siis ei hakka seda kordama, aga soovi korral tol ajal polnud seda võimalust. Tänasel päeval see on, võib seda filmi ka Müstilise Venemaaleheküljel vaadata. Nii et vaid paari lausega lihtsalt meeldetuletuseks, millesse film jutustab. Tegemist on 1900 kolmekümnendatel aastatel nõukogude liitu, kas trollidega saabunud Ameerika atraktsioonil, nii võiks seda nimetada lend kuule. Ja seal on siis täht peamine tegelane Marion ixon ja vaata ta mängibki Horlova. Ja seda atraktsiooni saadab suur edu. Kuid see numbri looja, kes on sakslane tema ees, on muidugi von, mis ütleb meile, et tegemist on endisega aadlikuga. See ekspluateerib ja šantažeerib seda näitlejannat ja neid Nõukogude tsirkus. Kond hakkab ette valmistama omapoolset numbrit, mis muidugi peaks ületama igati 100 ameeriklase numbrit ja leiba, ameeriklane sakslane oleks muidugi õige mõelda. Kardab kaotada kõik need kontaktid, mis tal on lepingut ja üritab korraldada diversiooni Nõukogude artistide vastu. Muidugi see plaan luhtub. Ja nüüd ta püüab publiku ees Marioni häbistada, muidugi ka sellest ei tule mitte midagi välja. Ja kõik see lõpeb sellega, et staar otsustab koos oma mustanahalise pojaga jääda nõukogude liitu, nii et ta valib enesele uue kodumaa. Ja see film on tuntud mitte ainult selle poolest, aga sõna andnud vist ühe populaarsema nõukogude aegsed laulu. Seda laulame kunagi ka kuulasime ja see on širaka strana maja rab naja. Helgord laul oli, kuid selle kinnituseks juba far laua oli suurepärane laulja. Võikski lõpetuseks kuulata ühte laulu laulu sellest filmist, millest meil on nüüd nii palju olnud juttu lõbusalt. Semud, see on neid episood, kui ta on siis veel koduabiline või niisugune koduperenaine. Ja selle laulu pealkiri on süda rinnus, vot see on see episood, kus sisse teine peategelane teda sisuliselt esimene kord kuulab laulmast Antslas laulust võlutud, nii et nüüd me võime kõik kontrollida, kas laul suudab ka meid võluda. Ja sellega võikski Dana