Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Maarja Vaino theremaaria. Tere. Ja meie külaline on täna Edmund Burke'i Seltsi juhatuse liige Hardo Pajula. Tere, Hardo. Tere. Nagu välja kuulutatud, on täna kavas rääkida teadmisest ja arvamisest. Nimelt meie avalikus ruumis liigub väga palju nii uusi kui ka vanu mõtteid aga samal ajal üha enam ja enam on ära kadunud komme, viidad Ta oma allikatele või pidada meeles tsitaatide autoreid. Kuid nagu kombeks, enne, kui me hakkame põhiteemast rääkima, vaatame, mida on Eesti kultuuriajakirjandusel meile muidu pakkuda. Ma teen otsa lahti sellega, et reklaami ette homset Postimehe arvamuste kultuuri, kus professor Raimond kobar kirjutab tõe haprusest, teaduse ja ühiskonna dialoogis, mis pealkirja järgi otsustades võiks natukene meie tänase jutuga haakida. Aga Maarja, sul on sirp seal ees lahti. Jah, mina jäin nagu ikka avalugu lugema, mis seekord on intervjuu paradokside aega. Tiia Kõnnusaar on intervjueerinud siis Tiiu Kuurme, et haridusteemal ja see on tõesti niisugune omamoodi murelik ja sisukas intervjuu, päris pikk intervjuu, millest võib-olla nopiksin välja ühe konkreetse mõtlemapaneva tsitaadi, ütleme siis niimoodi. Tsiteerin seda, et siit tahaks jõuda mõtteni, mis on mind korduvalt külastanud, et demokraatia on võimalik ainult haritud rahvaste hulgas ja mitte ainult teadmisi omandanud, vaid sügavalt haritud rahvaste hulgas. See mõttega tegelikult kaudselt haakub tänase teemaga ka intervjuu on pikk ja mahukas, seda ma siin rohkem ette lugema küll ei saa hakata. Arvustus on ka sellisele raamatule nagu kõndimise filosoofia, mis on siis välja antud Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt ja mis on niisugune väga ladus ja mõnus lugemine kõigile neile, keda huvitab filosoofiaga, kes ei taha sellega liiga palju oma pead vaevata. Ja, ja minu jaoks oli ka väga hea niisugune ülevaade ja põnev lugemine 30.-te aastate puit arhitektuurist ja funktsionalismist, mis on samuti sirbis täna käsitletud. Ja sirbis on ju tegelikult arhitektuurist veel juttu, lisaks eesti puit, funktsionalismi ülevad, selle saab siit natukene lugeda ka uuematest trendidest Helsingi arhitektuuris. Nimelt kirjutab Heikki kastema Helsingi arhitektuur ehk hea, halb ja inetu, kus ta tegelikult haagib briti arhitektuurikriitik Kelvin hiid Gotti Financial Times'is avaldatud looga ja vaatab, kuidas siis briti staarajakirjanik Helsingit vaatles ja kas see on siis põhjendatud või mitte. Lugu on lühike, aga täitsa huvitav ja tabav. Veel kaks soovitust ka Õpetajate lehest. Priit Põhjala kirjutab rubriigist keelekaste lugusid loomadest. Kolm sellest, kuidas kirjutada igasuguste putukate ja mutukate üldse muidu loomade liikide nimesid. Nimelt nende ladinakeelsed nimed tuleb kirja panna kursiivis ja teiseks, nii et perekonnanimetus on suure ja liigi epiteete väikese algustähega. Lühendatult võib siis teha nii, perekonnanimetus on suur tähtpunkt ja siis väikese tähega algab liigi epiteete. Vabandust täiend. Väga selline huvitav ja vaimukas lugu, kus ühtlasi saab ka ülevaate sellest, millistele elukatele on erinevad, et ulmekirjanike või nende tegelaste järgi nimesid antud. Neid on terve müriaad ja tagakaanel tore kultuurilooline lugu. Eraldik Tiitsaare kirjutab Läti vapiloost, põnev lugemine. Ainuke miinus sellele on, aga see ei ole nüüd küll lehe süü, et siin on liiga vähe pildiruumi, sest et väga palju on juttu erinevatest ajaloolistest Läti alal kasutatud appidest ja neid mina pidin siis internetist juurde guugeldama, päriselt aru saada, millest jutt käib. Aga meie läheme kohe edasi. Tänase saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, istun stuudios koos Maarja Vaino ja Hardo Pajulaga ning nagu tõotatud, räägime täna teadmisest avamisest ja sellest, miks meie avalikus ruumis väga sageli ei viidata allikatele ei peeta meelest tsitaatide autoreid ja miks esineb sellist nähtust, mida võib halvasti nimetada isemõtlemiseks, aga mis positiivselt kannaks võib-olla nime lihtsalt oma peaga mõtlemine. Selle teemani jõudsime tänu Jüri Kolgile kelle sulest pärineb tänase sirbi lõpulugu rubriigist orgi traagika järjekorranumbriga kaheksa Jüri Kolgi lugu kannabki nime oma peaga mõtlemisest. Kahju, et teda ennast siia stuudiosse ei saanud kutsuda, sest ta viibib kuskil välismaal. Aga enda loos räägib ta sellest, et selline isemõtlemine on üks omamoodi kurblooline nähtus. Nimelt meenutab nagu ta ise ütleb, vanal halval ajal räägitud lugusid igasugustest vene teadlastest filosoofides, kes leiutasid palju vahvaid vidinaid või tulid huvitavate ideede peale, aga siis elukäigus selgus, et need kõik on mujal juba leiutatud. Ja Jüri tunneb neile siiralt kaasa, sellepärast et ta ütleb, tsiteerin ise mõtlemine ei pruukinud olla isemõtleja vaba valik, tülgastav, reziim pani tema ees kõik uksed kinni, muud valikut, kui ise nuputada ei olnud. Aga kui lihtsalt seda asja nüüd edasi arendada, seda mõtet siis Jüri jõuabki selleni, et mõtlemisel pole ju viga midagi, aga mõtlemine võib jõuda ummikusse. Leia enda või ühiskonna jaoks siis kui puudub vajalik kommunikatsioon. Vajan kommunikatsiooni ainult talendist ja tööst ei piisa, ei ole võimalik ronida gigantide turjale, kui ei tea nende olemasolust, ütleb Jüri. Ja siit jõudsin ma ise oma peaga, ise ise täitsa ise mõeldes selleni, et et me olemegi tänapäeva ühiskonnas ju selles mõttes rumalad olukorras. Ühest küljest tahaks justkui olla originaalne ja justkui oodatakse, see on ju selle üldisemalt selline tänapäeva ühiskonna kreedo, igaüks peab olema ise, igaüks peab olema originaalne. Aga teisest küljest kõik mõtted on juba ära mõeldud ja kõik asjad on juba ära tehtud. Sa vaatad mulle otsa. Ei, minul ei ole, ma ei tunne sellist painet, et ma peaks originaalne olema, et vastupidi, ma arvan, et need, kes minu kirjutistest originaalsust otsivad, et need peavad pettuma, et mul ei ole sellist suurt originaalsus taotlust, et ma küll ise juhtunut lugeja kommentaari lugema, aga keegi tsiteeris mulle seda, et keegi oli seal kusagil kusagil kirganadelt võrrelnud, mindi Andres Arrak võtet. Pajula tsiteerib paljuga, arrak mõtleb, kõik ise välja, oli selline, oli selline lause ja niidab annetega, siin minu toimetaja Joel Sang, kes on siin eesti keelt õpetanud ja muud mulle, et noh, tema natukene nahutanud selle eest, et ma liiga palju tsitaate kasutan ja ma annan talle. Ma arvan, et tal on isegi võib-olla õigus selles suhtes. Võib-olla me peaks jah, rohkem niimoodi kui ma nüüd enda seisukohast seda asja kõike vaata näiteks see kuldne kesktee kuskil on, et aga veel kord, mina, jah, sellise suure originaalsus taotluse all ei põe. Nojaa, aga teisest küljest sina ei poegi, sellepärast et sa oled intelligentne inimene, aga paljud siiski ütleme see ühiskondlik surve tegelikult kipub sinnapoole olema, et et ennem just lugesin siin ette. Mihkel mutil on ilmunud eelmise aasta novembri loomingus ka üks selline lühikene Admarginemi rubriigis. Noh, niisugune mõte pala lugemisest tsiteerimisest ja seal ta ütlebki, sellist asja. Nõudlus tekitab pakkumise, et see, et kõik tundub pidevalt uus, hakkab ajapikku paratamatult kujundama inimese vastavaid ootusi. Iga asi peabki uus olema, muidu tundub see mõttetu, vanad tarkused ja endisaegset klassikud on seetõttu a priori vähem väärtuslikud kui uued ehk kaasaegsed. Ja seda ma olen ise küll päris sageli kogenud, et seoses tööga küsitakse ikka hääled, aga et mis me nendest vanadest raamatutest loeme, nii palju on ju uusi. Ja et mõnes mõttes see ongi ju selline probleem, et et neid vanu võtteid tulebki lihtsalt ka ju uuesti uuesti väljendada, et lihtsalt küsimus on selles tasakaalu leidmises, eks ole. Et see, see tundub olevat nagu see põhiline põhiline nõks. Ja aga kas küsimus ei ole ka järjepidevusest? Loomulikult neid, vanu mõtteid tuleb uutmoodi sõnastada, uues keele suurte näidetega ümber jutustada, aga kui me ikkagi unustame ära, et seal on kõigele mingisugune eellugu ka, kõik on kõigega seotud, siis läheb asi natukene imelikuks, sest et siis me hakkamegi jalgratast leiutama. Edmund Burke'i selts on ka vanad mõtted üles korjatud, et kuidas nendeni jõudsid. Hea küsimus, hea küsimus, ma arvan, et tegelikult. Ma mõtlesin päris juurikale osutada, et mis võis olla, mis, mis niimoodi lõpuks kopsu üle maksa maksaajas, ma arvan, minule käib kõige rohkem pinda see, see meie ümber vohav nartsiss siis mis minu arvates on niine sändes intellektuaalsest Lätis kui võib-olla isegi veel rohkem selles, et mis mulle eriti veel rohkem käib pinda, on see tohutu vooruslikkuse eetilisus, mille all siis mis siin siis Nad kõik on noh, kõik on nii targad, nii eetilised ja, ja kõik need, kes on varem olnud, on nii lollid ja, ja siis noh ei ole saanud aru sellest teisest ja kolmandast, millest meie praegu aru saama ja kui nad ei ole sellest teisest ja kolmandast, teisest kolmandast ja neljandast aru saanud, millest meie praegu aru saame, siis ei kuulu nende arvamused ka üldse pole nendele mõtet üldse tähelepanu pöörata, et võib olla lühike vastus küsimusele, et mis mind selle asja asutamiseni pani salongi sedasama vastumeelsus selle koha Vanartsissismi vastu, millel on mitmeid avaldamise vorm. Ega see natsism on ka ju seotud sellesama nii-öelda isemõtlemisega, ma tsiteerin veel kord, Jüri kolki, ütleb torkab ebameeldivalt silma, et inimesed, kes rõhutavad, et mõtlevad oma peaga, on enamasti kurjad juhmartid. Ja paar rida allpool olen märganud, et oma peaga mõeldakse välja peamiselt põhjendusi nurjatutele valedele. Nojah, aga teistpidi meie ju kindlasti ei taha, nendest saatest jääks kõlama mõte, et ärge mingil juhul oma peaga mõelge, et ma arvan, et seal on nagu niisugune nüansivahed. Et noh, võiks ju välja, et välja tuua selle, et võib-olla no väga tinglikult muidugi, et kui sa ütled nagu isemõtleja nagu kokkukirjutatuna, et siis sa nagu niisugune negatiivne, et, et see ongi just nimelt see, et sa oled nartsiss, sistlik, sa ei hooli sellest, mille peale sa oma mõtet esitad nii-öelda või noh, et sulle tundubki, et sina oledki see esimene. Mõtle või vähemalt sina esitad seda mõtet kõige, õigemini esmakordselt ja, ja teiste mõtted on igal juhul vähem väärtuslikud. Ja, ja teistpidi siis ise mõtlemine lahku kirjutatuna, et et mille, mille tagajärjena sa ei pruugi tõesti ka välja tulla millegi erakordset, originaalsena, aga teistpidi sa oled selle nii nagu ise jõudnud ja seetõttu sellel mõttel on nagu kaalu. Noh, muidugi me ei räägi siin praegu tõesti nagu teaduslikest leiutistest, kus ei ole mingit tähtsust, kas sa oled selle asja ise läbi mõelnud. Kui sa ikkagi esimesena patenti pole saanud, siis oled osutunud kaotajaks. Nojah, aga see viibki ju tegelikult selliseid tsiteerimiseni ikkagi välja, et mis, mis mõttetraditsiooni mingi mõte asetub ja kui me ei ole võimelised seda tegema, siis on väga suur oht, et meile ainult tundub, et me mõtleme. Maarja osutas siin tähelepanu väga olulisele aspektile ja sama, et mis on tehniline mõtlemine, teaduslik mõtlemine ja teine selline noh, ütleme siis poliitiline eetiline kaks kategooriat. Et need on kaks väga erinevat valdkonda ja, ja siin on lihtne need segamini ajada teaduslikus teadvuses tehnika, progress, kumulatiivne, et see, millele noh, kogu aeg minnakse samm sammu võrra edasi ja ma arvan, et poliitikas eetikas ei ole see progress edasimineku mule positiivne, et seal ikkagi käiakse kogu aeg ühte ja sama ühte ja sama ringi mööda ja minu veendumus on see, et me lihtsalt mängime kogu aeg ikkagi ühte ja sama draamat teiste näitlejatega ja pisut teises sellise teise lavakujundusega, et noh, nii on vähemasti see, kuidas mina seda asja näen ja seetõttu on loomulikult, et ma otsin otsin seda, mida eelnevates näidendites samad näitlejad on, siis on siis Jah, aga kas see on probleem, ei olegi, et selles tänapäeva liberaalse ja teaduslik-tehnilise lääne ühiskonna väga erandlikus positsioonis võrreldes ükskõik millise teise kultuuriga varasemas maailma ajaloos, et kõik teised on siiski tunnistanud mingi traditsiooni olemasolu, aga praeguseks me oleme jõudnud sellesse olukorda, kus seda traditsiooni ikka ainult väga pika hambaga ja väga tinglikult tunnistatakse. Jah, ma selles mõttes olen nõus, et praegu on nagu sellisele traditsioonile rõhumine ei ole mingi argument, et. Jällegi see kõrgem tuleb, võtab maha. Jah, et jällegi tsiteerime siis ikkagi täna tavalisemast rohkem, et tsiteeriksingi veel kord siis Mihkel Muti, kes ütleb siis väga kenasti, et tänapäeva kontekstis tsitaat algab, tänapäeva kontekstis ei mõju tsiteerimine argumendi tugevdajanavaid näitab tsiteerija ende, mitte täisväärtuslikkust jätab publikule muljet, talle tahetakse eelmise päeva saiu määrida. Et tihtipeale ongi see, et, et sa, kui sa nagu mingisugusele järjepidevuse nagu justkui rõhuda, siis sa oledki nagu lootusetult ajast maha jäänud. Et see on noh, mõnes mõttes pole ka selles mõttes midagi uut, et noh, seda on ju alates turistidest lõpetades mõnede teistega ju ennegi tehtud, et ärme tunnistajana midagi varasemat, vaid teeme kõike esimest korda uuesti, et, et seda niisugust illusioon ikka tekib mulle pigem tundub see niisuguse natuke puperteetliku eluhoiaku, kus tahetakse vastanduda oma vanematele ja eksju lõhkuda kõik see vanemad on ju alati lollideks ja uus põlvkond alati ainus tark, kes teab, kuidas õigesti elada. Nojah, ja just kus ma siin eile või usk, mis telesaates ma kuulsin, et keegi pillas sellise lause, et täiskasvanuks saamisel 25. Mis asja, see käis nagu see käis nagu niimoodi noh, varrukast, et seal keegi selle üle, et 25 täiskasvanu, mis asi, mis jutt see on? Et aga noh tõesti, et kui meil võib-olla ongi niimoodi, et kui sa vaid täiskasvanuks saamine ongi 45 ja siis ongi sihuke katkematu puberteet isale veenev näide, eks ole, seal. Aga, aga ma tahaks selle nii-ütelda konservatiivid ja siis, kui ma tohin niimoodi öelda veel kord siis tõendada seda, et ma olen ajast maha jäänud, Macidsid tsiteeriks siis ka just selle, selle, selle eetilise ta selle selle pihta, mis või kõik on sepale peale kohe ka eetiliselt tsitaat tantsis Miloselt ja vangistatud mõistusest. Ja kõlab nii, et aga tsivilisatsioon on habras. Äkitselt muutunud olud võivad kukutada inimese tagasi Jörg Metsusesse. Millised väärkujutelmad pesitsevad rahulikult oma kodulinnade tänavatel, Potseerivate, inglaste või ameeriklaste teades, nad arvavad, nad arvavad, et on üdini vooruslikkuse üdini vooruslikud ja head. Aga kas ei muutuks nemadki Auschwitzi suletult elajateks? On ohtlik on inimest liialt rängale proovile panna. Inimaustus on kerge kaduma, et ma arvan, et seda võiksid need see praegune nartsisside põlvkond lugeda. No täpselt võiksid lugeda kõik taandubki sellele, et kui palju meie ühiskonnas tegeleda pakse põhitekstidega tüvitekstidega kui, kui palju on need tekstid üldse mehiskonna fookuses. Saan aru, et ega inimigalt inimesed ei saagi ega peagi ootama, et ta kõikvõimalikke selliseid humanismi tüvitekste läbi loeks, üldse aga võiks nende olemasoluga kursis olla ja olla sellega kursis, mida need tekstid ütlevad ja ka sellega miks need tekstid meie jaoks on olulised, miks need ei ole lihtsalt tekstid. Et mingis mõttes on selline hariduslik küsimus, aga, aga tegelikult ma ei viiks jutu pedagoogikale, vaid ma arvan, et see on ühiskonna fookuse küsimus. Et seesama teaduslik-tehniline tundub palju olulisem kui see, kui see eetiline. Aga see ongi tegelikult mille, millest Tiiu Kuurme ka selles intervjuus räägib. Ja seesama tsitaat, et demokraatia sobib ainult sügavalt haritud ühiskonnale, sest et seal ongi ju kohe tekib see vastutuse küsimus, eks ole, mida nartsiss istil tavaliselt ei kipu nagu olema, et jah, et ja muidugi lihtsalt puhtkultuuriline küsimused metsa. Me vist siin enne saadet arutasime, et sul ei ole mõtet tsiteerida või isegi nagu viidata või et kui tsitaati ära ei tunta, et kui, kui sul on nagu, ühelt poolt nagu ütleme, dialoogiks on vaja, et üks ütleb, teine vastab aga et kui see jääb nagu õhku rippuma, et kui, kui nagu neid tsitaate ei tunta nagu ära enam selles noh, kultuurikontekstis, et siis ta muutubki mõnes mõttes ka olematuks või, või et ta ei, ei tähista selle vastuvõtja jaoks enam enam seda tsitaat. Aga ühest küljest on jah, see nagu tüvitekstide aina vähem väiksem tundmine, sest noh, tundubki, et tekstimasse tuleb aina rohkem peale ja, ja vahel tundub, et ongi käega löödud. Ah ei jõua üldse seal midagi lugeda ja aga teistpidi jällegi akadeemilises maailmas minu meelest on natuke jälle täpselt vastupidi, et seal kiputakse liiga palju tsiteerima, et seal on nagu seda nii-öelda originaal mõtet Kotsi juba tikutulega taga, et, et kõik nagu kipubki selliseks tsitaatide kogumik, eks. Nojah, see on omakorda seotud lihtsalt sellega, et selle nende tekstide hulka nii tohutult suur, kui sa mingisuguses teadusvaldkonnas midagi teed, sa pead iga sõna tsiteerima ja viitama näitama, et mõni nendest sõnadest kuulub ka sulle, sest et kõik on niivõrd palju, et see sinu enda teadustöö on nii kitsas fragment sellest kõigest muust, et siis sul ei jäägi midagi muud üle, kui et sa pead kogu aeg näitama, et ma olen kursis selle tööga ja selle tööga, aga vot see pool lauset siin nüüd on päris minu enda oma. Nojah, eks ta suuresti ikkagi hariduse küsimus on jah, ja ma arvan, et et, et seda humanitaarharidust on ikkagi tegelikult jäänud nii väheks ja, ja see on jällegi sellest, et, et noh, viimase 200 aasta vältel see edasiminek teaduses ja tehnikas on olnud ikkagi nii tugev ja seetõttu on raskusraskuskese selgelt siiapoole kaldu näeme siis kutseõppes ka, eks. Ja siis pole ime, et, et et see oma humanitaarne baasia baas jääb nõrgaks, et, et see kindlasti on selline haridusega, mis nüüd puutub sellesse tsiteerimise rohkuse rohkusesse? Ma saan aru, me räägime praegu pigem sellist humanitaarütleme siis sotsiaalteadustes, eks, et noh, ma arvan, siin on seesama asi, et on võetud on et suur osa sellest ikkagi noh, nii palju kui ma seda mäletan, ma võtan need suutäis, aga pool sellest tihti on olenevalt koolist muidugi pool sellest on täiesti selline kirjaoskamatu, mingi Bulama ütleks et võetakse üle, see on mingid sellised. Kõik teevad Irsati, eriti kui sa oled sellist sotsioloogia poole või kõik peavad tegema hirmsasti statistikat ja siis seal niimoodi, et see on muutunud täiesti selliseks mingiks pseudoselliseks mänguks, millel ei ole nagu reaalsusega suurt mingit sidet. Jah, aga see küsimus ulatub mingis mõttes palju sügavamale välja. Vaatasin tänases Postimehes on Ahto Lobjakale SEE liberalismi luigelaul mis räägib igasugustest asjadest, aga muuhulgas arutleta. Sellise ühiskondliku mõttevahetuse legitimatsiooni küsimusele. Kõlab hirmsalt teoreetiliselt, aga tsiteerin teda natuke ja mulle tundub, et siis saab selgemaks, kuidas meie jutuga haakub. Tõde on vähemalt niigest alates ametlikult olnud vaatepunkti küsimus. Nishi oli esimene, kes lõpuni mõistis, mis on Lääne ühiskondade ilmalikustumise vältimatult loo mis on Lääne ühiskondade ilmalikustumise vältimatud, loogilised järelmid. Selle koha olemasolu, kus kõik saab ainsa lõpliku seletuse, on usuküsimus. Kui jumala jutumärkides surnud, haihtub ka see koht, sinipane jumala trooni lammutamiseks olnud vahendit. Nüüd on sotsiaalmeedia selle andnud. Tõde on lihtsalt üks vahend selles grupiviisilise identiteediloomes, mille internet on meie päris oma päris omaks teinud. Ehk siis. Milleks tsiteerida, kui on võimalik valida tohutu hulga erinevate väidete vahel, mille kõigi tõeväärtus on ühesugune ja ei ole ühtegi instantsi, mis suudaks öelda, milline on neist õige, milline on vale? Minu meelest on umbes see eelneva lõigu. No ma ei ole kindel, kui kui, kui surnute jumal ikkagi on, et et jah, selles tähenduses nagu me teda siin kaheksa, nagu teda siin 18. sajandi lõpul või varem on ta on ta võib-olla tõesti mitte kõige parema tervise juures. Aga ega me ei saa temast ka kuidagi mööda sellise grupi identiteedi ja pühaduse mõistes, et isegi seesama lobjakas, kes on seal sihukese ilmast ilmalikustanud liberaali musternäide võib-olla noh, tema jaoks on selgelt, kui sa tema kirjutise loetama jaoks on mingid pühad mõisted, mille ümber siis ta oma nende liberaalide jõuguga tiirlevad. Et ja seda ei saa talle kuidagi ja see ei muuda, erista teda minust, sinust ega, ega, ega Maarjast, ma arvan, lihtsalt neid Et pigem, ma arvan, et me oleme jõudnud sellise Polutismi polüteism, et neid puid ja salku on päris palju, et ja ei ole seda ühtset, seda ühtset suurt suurt tamme, mille ümber siis kogu tsivilisatsioon Väga õige täpselt ja sellepärast ei peeta aga viitamist ja tsiteerimist tähtsaks, sellepärast et mis isegi mitte ainult mõte, vaid võib-olla julgem mitte viidata või tsiteerida, sest et äkki sa tsiteerid kedagi, kes mõnele sinu lugejatest on nagu punane rätik härjale ja siis on parem lasta see kõik mingisuguses mõnusas augustis lugejale kraesse kallata, nii et ta ei saa arugi, kelle ideid ta parasjagu neelab. No vot jah, ma ei tea, mulle küll tundub, et kui vaadata seda, saab selle puu ümber tiirutamisega, et siis on ikkagi sabad, marati interinternet ja saan seda sama mõte, mida ma siin natuke aega tagasi, sest Postimehe artiklis tsiteerisin Jonatan Haitit, et internet on võib-olla aidanud pigem baasiast sellisel polariseerumisel, et need kui me võtame ka väga lihtsustatud, et üks liberaalne liberaalne laager ja teine siis parema parema termini puudumisel konservatiivseks essis. Vanuse sotsiaalmeedia on toonud kõvasti seda hüsteeriat sinna vahele ja, ja, ja ma arvan, et see on eelkõige sotsiaalmeedia selline jutumärkides panustanud. No aga see on, tegelikult on see huvitav, kuidas nüüdsest kuni nüüd sotsiaalmeedia, nii tegelikult ongi võimalik niimoodi natukene rohkem kui sajandi vältel võimalik olnud jälgida seda tohutust fragmenteerumist, mis on toimunud kogu selle nii-öelda tõe narratiivi seisukohalt ja ja kuidas see ongi viinud selleni ühiskonnad ei olegi enam sidusad, vaid nad on ka fragmenteerivad nendeks gruppideks, kes siis erinevatel põhjustel on noh, pidevalt siis üksteise peale vihased, eks ole, või noh, et, et see on, ongi viinud nende tohutute lõhedeni ja väikeste väikeste grupikesteni, kes jagavad siis neid samu, samu mõtteid, et noh, kas või Facebook on ju täis erinevaid, kuidas tegelikult kuulutavad ju oma usku millessegi, et, et nad usuvad seal ühte, teist kolmandat, eks ole. Ja ja selles mõttes või noh, minu meelest on praegune ajastu ikkagi ühiskondlikul tasandil siiski selline paras postmodernism ja postmodernism on küll surnuks kuulutatud juba ise ka ja akadeemilises maailmas akadeemilisel tasandil teda nagu ana meie noh, nii tõsiselt ei ei käsitleta või ei võeta aga aga ühiskonda jõuavadki või noh, ütleme massidesse jõuavadki asjad nagu teatud hilinemisega ja see tohutu tõe fragmenteerumine ja, ja see ka pühaduste ja hierarhiat ja kõige muu puudumine on ongi lihtsalt kõige ehedamal kombel selle selle väljundiks Ma ei tea, ma ei ole sinuga küll nõus, minu meelest pühaduse hierarhiad ei puudunud, ei ole lihtsalt kogu ühiskonda ühendavad, aga ühiskonnas sees minu meelest joonistuvad küll järjest selgemini välja teatud gruppide poolt heaks kiidetud hierarhiad ja ja tabud ja pühad asjad. Lihtsalt nad ei ühenda kogu ühiskonda, vaid mingeid osised. Sama polüteismi nagu selline. Pilt avaneb. Nagu siit siis me kuulame vahepeal muusikat, Hardo, sinul palusin valida muusika valisid kaks löönud Goeni lugu. Teonudki õuel siis laulja, kes kaks kuud tagasi meie seast lahkus ja kuulame siis alustuseks äkki tema lugu, Alexandra Liiving. Tema 2001. aasta plaadilt Ten New Songs. Läheb edasi kultuurisaade vasar, mina olen Helme koos minuga stuudios Maarja Vaino ning Edmund Burke'i Seltsi juhatuse liige Hardo Pajula. Enda sai välja hõigatud, et me kuulame Leonard Goenit, aga mõtlesime vale loo nime. Alexandra Liiving tuleb hiljem see, mida me praegu kuulsime, kamm, hiiling, kuueni plaadilt Õuldaid iias aastaks 2012, aga meie lähme edasi nüüd oma jutuga teadmisest, arvamisest, teadsiteerimisest ja sellest, kuidas meie ühiskond on jõudnud sellesse olukorda, kus kõiki huvitavad küll arvamused, aga kedagi väga ei huvita, millal need arvamused põhinevad. Silma kasutanud juhust ja tsiteerin põgusalt, et president Kersti Kaljulaidi, kes oma uusaastakõnes andis rahvale edasi järgneva soovi. Soovin teile oma peaga mõtlemist, otsustusjulgust ja enesekindlust. Noh, see on selline ilus lause, aga meie tänase jutu kontekstis mõjub see võib-olla natukene sellise vale julguse andmisena otsustusjulgust ja enesekindlust. Teagi nüüd äkki tuleks pigem soovitada hoopis sellist ettevaatlikkust ja. Ja tähelepanelikkust. Ja kindlasti mitte seda, et keegi väga vapralt kipub julgelt ja enesekindlalt igasuguseid arvamusi kuulutama, mille tõeväärtus võib olla kaheldav. No mulle lihtsalt sellistes avalik q noh ütleme avaliku arvamuse esitajate või eriti poliitikute puhul jäänud silma see, et et veel mõnda aega tagasi, võib-olla nad ütlesid umbes niimoodi, et ma arvan, aga minu meelest nüüd on selle peaaegu täielikult välja vahetanud sõna, ma usun, et see on niisugune oluline rõhu erinevus, rõhuasetus erinevuste pärast, et kas on nagu mõnes mõttes usku ei peagi ju tõestama, et see ongi nagu sinu isiklik usk, et sa usud, et nii on ja, ja seda nagu on nagu keerulisem juba ümber lükata, kui see, et kui sa midagi arvad, siis sa tegelikult nagu justkui peaksid oma arvamust millegiga nagu toestama või millegagi põhjendama. Ei no aga muidugi peab, sest et me elame ikkagi sellises liberaalses demokraatias, kus puudu patrantsendentne usk, aga mis iseenesest on ju tsiviilreligioon, meie riik, tsiviilreligioon, Seiloni monentne usk, seega poliitik peab kinnitama kogudusele, kes oleme meie kõik oma usku. Kõige paremini saab ta sulle kinnitada tegudega kaudu, aga loomulikult enne tegudeni jõudmist. Eriti sageli ta kinnitab seda usku isend. Ja ainult, et noh, mida need mina psühholoogias tean, aga seda ma aiman küll, et eks me ikka usume ja usaldame neid inimesi, kes iseendasse usuvad. Ma ei tea, lihtsalt palju sellest sellega haakub lihtsalt assotsiatiivne mõtlemine kunagi tuli välja, kunagi tuli võib-olla see haakub sellega, mis asi on eelpool ütlesin, ma nägin kusagil mingis pubis nägin hääl maas, kuidas Gordon Brown pidas kõne ja kõik noh, kõik see miimika ja see tundus kuidagi Ena. Selles oli midagi sellist väga. Ma ei teagi isegi, mis sõnad on üsna eemaletõukavad, kui sa vaatad seda. DiaGordon Brown ei ole siin kindlasti mingi selline mingi eraeraldi eralised, halb näide, et noh, vaadake kas Obamat või keda tahes, ma arvan, et seal on see seal seal on midagi sellist väga kõhedust tekitavat. Kui sa seda nii-öelda ilma Evelli vaadata ilma ilma ilma sellise ilma ilma helita, eriti seda vaatepilti Vaatad Goenite Londoni kontserdil, milline noh, eks ole, see on hoopis teine, hop, no ma ei oska öelda, hoopis teine, mingi inimselline. Üks ühest küljest sama ühisnimetaja tekitamine, üks tekitab seda kuidagi mingi sellisel väga eemaletõukav moel. Teine kuidagi ligitõmbav, pal moel. Aga siin ongi võib-olla see deklaratiivsuse vahe sees, et et üks asi ongi see, et noh siia võidki tuua kõik need sõnad juurde kommunikeerimine ja turundamine ja enesekehtestamine ja nartsissi sinna otsa, eks ole. Need läbi lööb see, kes iseendasse usukes esitab ennast kui originaali ja kestma ühesõnaga läheb, eks ju. Niimoodi. Aga, aga teine, teine aspekt on see, et, et mõjuvam tegelikult kokkuvõttes nagu kandvam peaks olema pigem nagu selle inimese sõnum, kes siis tõesti on selle asja sisimas nagu sügavalt läbi tunnetanud ja ise selleni jõudnud, seda väljendanud. Ja, ja see tegelikult annab sõnadele Tegema alustada ja ma arvan, seal läbitunnetatud headma, selleni jõudsime, mõtlesin läbi, tunnetatus ongi võib-olla see kõige olulisem ja teine asi, mis praegu tuli kajalasedesse tohutu, no mis on seal kõige õudsam, on seal tohutu kontorikeeleks, et no mis võtab igasuguse mis võtab selle vähesegi elu, mis selles sõnamiseks olla. Tapab kohe ära, et, et nagu me talle poliitikutest räägime. Noh, see ei puuduta ainult poliitikuid, poliitikuid muidugi noh, tegelikult üldse keelekasutus. See on ka väga palju seotud sellega, kui originaalsed mõtted inimesele on, see tuleb sageli välja ka keelekasutuse kaudu, kui inimene mingisuguseid asju ei ole läbi tunnetanud, vaid on kuskilt kuulnud mõnda fraasi, siis enamasti temaga rääkides või ka tema teksti lugedes on aru saada, et seened ei ole väga autentne ja ma ei pea selle all isegi silma sõita. Seda, et inimene on ise selle peale tulnud heidet oma südames kuidagi ei võta omaks. Jah, minu meelest Tiit Hennoste on kuskil väga ilusti seda kirjutanud, et, et kindlasti väga paljud järeldused või mõtled, milleni taga oma artiklites või sõnavõttudes on võinud jõuda võivad kattuda eelnevate mõtlejate või võikirjutajate mõtetega, aga et antud juhul on nad tema mõtted ja noh, tema on nagu ise materjali ja läbitöötamise ja mõtlemise käigus selleni nagu jõudnud. Mis teistpidi ongi ju niisugune väga hea järjepidevuse tunnistajat, sa nagu võtad mingisugusegi olemasoleva vaimse baasi aluseks tegutsed sellega ja siis liigud võib-olla nõksu võrra edasi, eks ole, et nad tulevad sealt võib-olla mingite noh, järeldustega või isegi suhteliselt sarnastega nagu kordadeks tootnud jälle esile. Jah, veel kord, ma olen seda korduvalt öelnud, et mis on ilukirjanduse mõte, et ilukirjanduse mõte ei ole mingisuguste uute tõdede avaldamine, vaid väga oluline, ilukirjanduse mõte on see, et iga põlvkond suured elutõed endale arusaadavas keeles uuesti läbi võtta. Nojah, ega see ei puuduta isegi mitte ainult nagu ilukirjandus, tegelikult see puudutabki ju nüüd ikkagi on hea koht katseid Tammsaaret natuke tsiteerida, et nüüd ma päris täpselt ei tsiteeri, aga igal juhul tal on ikkagi kuskil selline lihtne, aga geniaalne mõte. Et inimestega on ikkagi niimoodi, et kõigepealt on nad noored ja alles hiljem saavad vanaks. Ja, ja tegelikult see on noh, kogu inimkonnaga, nii et iga uus põlvkond on ju kõigepealt on ta noor alles hiljem ta saab vanaks ja, ja ka ükski uus põlvkond vähemalt alguses ei taha nende vanade mõtteid otseselt üle võtta, vaid nad tahabki seda ise kõike, nagu kogeda oma seda elu esimest korda elades, nagu need asjad läbi teha ja siis jõuda tõenäoliselt suhteliselt sarnaste tõdemuseni. Noh, võib-olla üks mõte, mis ma selles tänases vestluses kaasa võtta, ta oligi see, eks, millel Maarja siin eelpool tähelepanu juhtisid, see on täiesti loomulik, elutseb, et lapsed on alati oma vanemate vastu, mingil määral ma arvan, see käib tegelikult selle iseseisvumise juurde ja, ja seda on kahtlemata seda oleks mingit mõtet plastada. Tauli ta, noh, lõpuks jõutakse jällegi kuidagi ringiga tagasi, saadakse ise vanemaks ja, ja see, see loomuliktsükkel läheb käima, läinud ma arvangi, et nad, et kui me nüüd see, kui nad on tõesti niimoodi, et täiskasvanuks saadakse 25 aastaselt, et sa siis ma arvan, et võib-olla see sõnartsessismi levimine ongi see, et seda, et kõik ongi jäänud sellesse sellesse eitamise faasi ja, ja lapsi sotsiaaledasi, ma arvan see 68 on siin minu arvates kindlasti üks selline oluline oluline veelahe, mille, mille hauamärgi all siiani elavnemist. Teistpidi on ju probleem, mitte ainult selles, et noh, ütleme, et nooruse piir on justkui 25-ni, et noh, üks on see füüsiline nooruse piir, aga teine on ju tegelikult ka siiski nagu mingi psühholoogiline piir minu arust pigem on probleem selles, et et paljuski ühiskonnas üleüldse keeldutakse vanaks nii-öelda saamast vanemaks saama, sest et see, see ei ole nagu midagi nagu sellist, et sa saad küpseks ja sa hakkadki mingisuguseidki uusi sügavusi tunnetama, et sinu eesmärk ei olegi selleni püüelda, et selle eesmärk on olla võimalikult kaua hästi nooruslik ja hästi originaalne rõivas rauk. Jah, aga samal ajal Ma ei välista ju see siiski ka ikkagi näiteks raamatute lugemist, enda tunnetamist mingisuguse enda elust pikema kultuuritraditsiooni kandjana? Ei kindlasti seda kõike saab ju teha ka väga infantiilsel. Ja teistpidi, ma arvan, et noored inimesed on ju paljudele asjadele märksa vastuvõtlikumad jälle, või noh, ütleme, et selline, ütleme ükskõik, kas isiklikul tasandil ühiskondlikul tasandil mingi mäe puberteet on ju väga hea, sest et ta on ka siuksed avangard seisab paljuski selle peale, eks ole, et, et keegi tahab mässata, midagi teisiti teha, nafta ikkagi arendab ka sellist noh, uute loovat mõtet elu igaveses drink. Jah, jah, et selles mõttes mina ei arva ka, et seda peaks kuidagiviisi taunima, kui ta muidugi nagu kõik asjad hakkab muutuma nagu massiliseks äärmuslikuks, siis ta paneb lihtsalt ühiskonnas mingid asjad nihkes. Kes oli üks ükskord, kus elus esimene kord, kus ma Mart Ummelas, aga olin ühel nõul, ta kirjutas Facebookis, on siin kõik kiruvad, nooriaga kiruda ei tuleks mitte nooremaid vanu, kes üritavad iga vanur, kes üritavad iga hinna eest nooruslikud olla ja noh, siukene noortes. Raha, et kui nüüd saate lõpuks katsuda saate lõpp siduda saate algusega, siis noorte ees pugemine on see, kui jätame arvamusartiklis autoriteetidele viitamata, jääd tsitaadid märkimata. Kas ma saan niimoodi aru? No sa võid seda nii kasutaja, et see ei olnud liiga tõsiselt. Ei. Noh, jah, see on üks võimalus, aga, aga ma isegi ei oska nüüd väga spetsiifilist näidet tuua sinna ka paar. Mul tulevad kohe paar tegelaskuju silme ette, kui ma mõtlen sellistele mõtlen sellele noorte pugemisele, et siis on kohe paar näidet varnast võtta, keda ma ei tahaks nimeliselt osutada. Paar näidet, keda sa ei näita. Nojah, las siis jääda nii salapäraseks, aga Maarja, kuhu me sinu meelest siis välja jõudsime? Nojah, meeleti jutud kipuvad alati kuidagi järgnevasse teemat alati nii laiad, aga aga mulle nagu noh, tegelikult siin olekski olnud ka mitu teemat eraldi võttes, et tõesti tsiteerimine akadeemilisel tasandil, kus ta on paratamatu, aga kus võib ka liialdustesse kalduda ja jõuda noh lõpuks siis ka mitte millegi nii välja, sest et lõpuks ei ole ju teadustöö tulemusest ka midagi uut, kui sa, kui ta lihtsalt tsitaatide kogum. Ja, ja teistpidi tõesti see, et et kui sa ei tunnista seda, et, et sa oled ikkagi osa mingisugusestki eelnevalt loodud lõpuks ka kultuurikombed võivad olla kui mingi tsitaat, eks ole, või, või üleüldse, kogu see kultuurikontekst, milles me elame, et, et et noh, et siis noh, siis on lihtsalt rumal, kui sa nagu seda arvad, et sa oled sa kuidagi eraldiseisev. Ugalas sõna rumalam praegu üldse, kuidas, kuidas, kuidas saab üldse kellelegi öelda, rumal, see on juba juba iseenesest selline peaaegu mingi mingi puu ümber on see pühaduse pühaduseteadlane, et ei ole ju rumalad, kõik on suured, targad isemõtlejad, alternatiiv, kui sa sellele osutada, et siis on juba noh, see kindlasti ei ole enam. Nojah, et siis sa võid, muidu see muidugi on ka see probleem, et, et sisaldaks, et sul on argumendid otsa saanud. Et siis siis oleks õige koht kuskil kedagi tsiteerida. Ärme siis ütle, rumal ütlemata alternatiivne, tark. Aga mulle see maarjasedastusega meeldis, et tõesti vist soovitada meie kuulajatele lihtsalt suuremat teadlikkust sellest, miks me mõtleme nii, miks me käitume nii nagu me käituma, et kõik see tuleb kuskilt ja väga sageli ka see, kui meile endale tundub, et me oleme ise millegi peale tulnud, siis, siis me olemegi tulnud selle peale, sellepärast et see on ka seotud mingi laiema kultuuritraditsiooniga, mis meid ümbritseb ja mida me endasse tegelikult kogu aeg sisse ima. Amet kas või tänaval kõndides. No see on jah, asjaga seotud selle kultuurikontekstiga isiksusetüübiga, ma arvan, et need kaks asja panevad suuresti keegi, ütles Jüri Lotman ütles ilusti, tsiteeris William Jamesi, et filosoofia ajalugu on isiksusetüüpide konfliktide ajalugu, et mulle see tundus väga päris nagu kena kokkuvõte sellest, et ilmselt meelika sündides on mingi hing, millega mingi asi käib nagu kaudu kõlab kaasa, mingi asi ei kõla kaasa ja võib-olla et. Et eks siin on ka omakorda seda kultuuridest kingitustega, vähemasti paistab olevat. Nii palju siis vabast tahtest. Aga suur tänu selle vestluse eest Maarja ja Edmund Burke'i Seltsi juhatuse liige Hardo Pajula. Nüüd lõpuks mängima ära ka selle loo, mida enne sai lubatud nimelt Leonard Goeni Alexandra Liiving tema 2001. aasta plaadilt 10 uut laulu New Songs. Kuulmiseni.