Tere eelmises saates ajasime me siin stuudios juttu kahekesi ja teiseks rändurit oli Mark Soosaar tuntud filmimees ja üldse mitmekülgne mees ja muuhulgas on ta teinud mitmeid pärimusfilme ja selle tõttu käinud ka kaugetes maailma nurkades ja üle tosina korra on ta käinud ka Siberis handi rahva juures, seal olen ka mina käinud ja vot selles eelmises saates me siis vahetasimegi muljeid sellest väga põnevast Põhjala metsarahvast. Aga täna tahan ma siis jätkata neid Gröönimaa lugusid sealt, kus varem pooleli jäi. Ja nüüd tahaksin jagada isiklik muljeid Gröönimaast siis sellest paigast, kuhu me Euroopast tulles esimesena sattusime. See oli üks niisugune asula, mille nimeks on asiaat. Ja seal asiaadist tuli meil oma purjelaeva oodata ja siis käisime seal linna peal ringi ja vaatasime lihtsalt, et mismoodi üks Gröönimaa linna tänapäeval elab. Mis on temas niisugust erilist, täiesti teistsugust kui meie Eesti linnades. Ja vot nendest oma isiklikest tähelepanekutest ja detailidest siis tänases saates juttu tulebki. Ta kuuldub üks Grööniini võttide äärmiselt omapärane laulustiil. See on väga kordumatu muusikamaailma muusikastiilide seas ja isegi need, kes tunnevad kogu maailma rahvaste muusikat, et ütlevad, et see on täiesti ainulaadne ja seda helide tekitamise laadi nimetavad nad ise nimega katatšak. Ja see katatšak käib siis niimoodi, et kaks naist seisavad vastakuti, no päris lähestikku vastakuti hoiavad veel üksteisel randmetest kinni ja siis nad häälitsevad vastastikku kordamööda eri, eriti kiires rütmis. Euroopa laulukultuuris puuduvad sellisele häälitsemisele üldse igasugused vasted. Aga nuttide endi jaoks seisneb siinse meisterlikkuse selles, et kui täpselt ja kui sünkroonselt nad selles väga kiires rütmis kordamööda häält teevad ja veel ka see, et milliseid helisid nad suudavad vaheldumisi oma kurgust esile manada. Et sõnadel ei ole selles laulu stiilis üldse tähtsust, vahel neid polegi, vahel natukene on. Aga tähtis on isse hääle tegemise vaheldusrikkus või see üllatuslikus, millega üllatada võtaks ja muidugi väga täpne, vastastikku rütmist kinni pidamine. See kiirel kütab lauljad nii üles, et nad lauldes kogu aeg märkamatult tulevad üksteisele nägupidi aina lähemale, nii et viimaks on nad peaaegu et huuled huule vastus. Ja mõnikord nad jäljendavad nende häältega mingeid mereloomade hääli, aga teinekord see ei ole mingi jäljendamine, ta lihtsalt niisugused fantastilised helid, mida oma meisterlikkusega suudetakse luua. Ja eurooplase kõrvale, kes ei ole kunagi seda laulu kuulnud, võib see ju tunduda üsna tahumatu või metsik. Aga kui jälle mõelda kogu maailma rahvaste muusika peale, siis noh, seal on mõned, et niisugused laadid, mis võrreldavad näiteks mõned maailma rahvad, kes laulavad neid kurgulaule või, või need kurgulauljaid Eestis näiteks, kes on nüüd maailma muusikahuvilised, teavad vast tuva kurgulaulu, seal on ka eriti tähtsad need karedad, erilised ämbrid. Ja noh, võib-olla meenutab see ka mõnele moodsat improvisatsioonilist julget eksperimentaalmuusikat. Aga ingvittidendi jaoks ei ole siin midagi moodsat ega eksperimentaalset, see on iidvana traditsioon ja selle harrastamiseks oli ka kindel aeg. See oli siis, kui mehed olid läinud pikemale retkele kas siis kalale või jahile. Naised olid kodus vahetevahel igav olla, kuidagi tuli meelt lahutada, ennast lõbustada, mängida ja siis nad hakkasidki niimoodi vastastikku mängima selle häälega, et see oli nagu rohkem mäng kui, kui laulmine siis häälega mängimine. Ja nad arendasid selle tõesti väga meisterlik ole tasemele. Et nad omavahel väga hästi oskasid ka hinnata seda, et kes on see kõige lihvitum katadžaagi laulja ja praegusel ajal just on see seal ütleme, arktilistel aladel, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal uuesti elustumas ja au sisse tõusmas. Ja mõned selle katatsiaagi esitajad on päris kuulsaks saanud. Ma nimetaksin just ühte Kanada. Tema nimi on Tanja taga, internetist võib vaadata ja kuulata, kuidas ta laulab, son täiesti nõiduslik ja kordumatu ja ta on rahvusvahelistel võistlustel ja festivalidel kurgulaulu muusikaga ikka ilma teinud ja kuulub kindlasti nüüd maailma Põhjala rahvaste rahvamuusika tähtede hulka, praegusel ajal see selleks, aga mis olid siis ikkagi need esimesed isiklikud muljed seal Gröönimaapinnal? No me tulime lennukiga sinna asiaat til, lend oli mitmelennukiga igavest pikk ja väsitav, 12 tundi lennukist lennukisse ja siis lõpuks, kui kohale jõudsime, siis sõitsime otse kõigepealt sinna oma öömajale. Sellel meie hotellil oli tore nimi. See oli siis meremeeste kodu väga sobilik meile me ju ka purjelaevale minemas. Ja see pidi olema parim hotell linnas ja kahtlemata selles asiaati linnakeses ta oligi, aga teisest küljest oli ta noh, hästi tagasihoidlik ka seal millestki puudu ei olnud, kõik oli omal kohal, aga mööbel oli lihtne, sihuksed, pikad koridorid meenutas võib-olla mõnda tagasihoidlikumad Tartu üliõpilaste ühiselamutega, sina seadis parim hotell linnas. Ega me ei kannatanud seal üldse olla, olime kell 12 tundi olnud magamata, aga sellest polnud midagi, kibelesime kohe uudistama, et milline see asiaat, milline see Gröönimaa välja siis näeb oma silmaga vaadates ja asjad seal on elanike ja kuskil 3000, et noh, kui me nüüd paneme selle eesti taustale 3000 inimest, see, see ei ole ju mingi õige linn, seal mingi alev. Aga Gröönimaal on seal linn rahvaarvult isegi viiendal kohal. No ja, ja milline siis ikkagi oli see tunne, et kui sa astud, et mööda seda asiaadi tänavat ja parajasti on käes 30. mai mai lõpu üks päevasid, kuidas tõmbad seda Gröönimaa õhku esimest korda endale kopsu ja ja mis tunne sind valdab? No ilm oli, võiks öelda arktiliselt kaunis, päike paistis ilusti, pilvi peaaegu ei olnud ja kraadiklaas näitas kuskil pluss viis kraadi. Ja ümberringi siis ümber selle linna ääristamas sellised kaljuharjad, niuksed, lamedad, madalad kaljuharjad ja seal siis laikudena veel talvist lund. Ja see õhk, mida siis niimoodi sai hingata. Ta oli tõesti selline põhjamaiselt karge ja värskendav. Ja üks asi mind üllatas, ta oli mõnusalt kuiv õhk sest sealt tasub ju tegelikult ookeani ääres ja ma mäletasin väga hästi kaks aastat tagasi teravmägedel veel kaugemal Arktikas. Seal see õhk oli ikka väga-väga niiske. Ja tegelikult ongi nii, et Gröönimaa õhkkond üllatavalt kuiv, näiteks kui Eesti õhuniiskusega võrrelda, siis Gröönimaa on kuivem õhk kui Eestis, kuigi teda ümbritseb igalt poolt ookean. Ja siis veel kujutasin ette, et kui on nüüd selline õhk ja ja selline temperatuur ja selline tunne, et kui ma oleks Eestis ja ma teaks, et mulle Gröönimaal, et mis kuud siis pakuksin Eestimaal ja oli Eestimaa märtsikuutunne, nii et paar kuud ütleme, on siinne kevad ikka selgelt maas maikuus võrreldes Eestimaaga. Ja siin oli igatahes nihukene hea ja lahe olla. Ja siis hakkasin nagu noh, vaatame, milline see linn välja näeb. No ma olen ennegi selliseid arktilise linnu läinud, pisikesed majad nagu tikutopsid laiali pillatud iga maja ise värvi ja siin nad olid just nagu kaljunõlvadele nagu laiali pillutud. Ja noh, kõik see oli ilus, sellepärast et majad on värvilised, ookeani värv on sinine. Ja kui ma jälle mõtles, võrdlesin nüüd selle Teravmägede pealinna longerbiiani majadega, siis siinsele majade konstruktsioonis oli üks selge erinevus. Mägedel on ju majad istumas vaiadele ja need vaiad on siis rammitud igikeltsa sisse. Aga siin seda ei andnud, et siinset Gröönimaamajad toetasid otse paljale kaljupinnale. Põhjus lihtne, see ei olnud lihtsalt mingit pinnast, oli kohe kalju ja noh, kõva Kaljo peal tõesti, võib ju maja ehitada ilma igasuguse hirmuta, et püsib küll. Ja siis ma vaatasin, et mis inimesed mulle vastu tulevad, mis nägu nad on. Ja see, mis oli, oli see, et praktiliselt kõik, kes vastu tulid, olid siis kohalikud minu hitid, Aasia ja Ameerika arktilist rahvastel näojoontega pilusilmsed, enamasti selliste laiade nägudega ronkmustade juustega. Nii et eurooplasi praktiliselt tänavapildis polnud ja see oli minu jaoks kajal huvid tuttav ja, ja tähelepanuväärne, sest on ju nähtud küll neid arktilise linnu erinevatel mandritel Euroopas näiteks Põhja-Norra linnad või või Põhja-Ameerikas nädalaska linnad või seal Aasias Põhja-Siberis sale Hardnorilsk ja need muud seal. Üheski neis ei olnud niimoodi, et valdav osa elanikest oleks põlisrahvas, aga vaat siin oli. Ja see oli minu meelest tore iseenesest põliselanikud on valdavad ka linnas. Ja siis, kui ma edasi kõndisin, siis ma hakkasin juba noh, enda jaoks püüdma niisugusi, pisikesi detaile, märg kuulge, mis minu jaoks olid tähendusrikkad ja andsid märku, et et see on siiski teistsugune linn kui teistes maailma paikades. Noh, näiteks kohe alguses sattusin kalaturule kalaturg iseenesest mingisugune plekist angaar, õhtupoolne aeg, kalu peaaegu enam ei olnudki, letil mõned üksikud veel olid. Aga siis oli seal üks suur hunnik mingit kala, siseorganeid, pruunid veidrad palad ja siis tuli üks ost ja sinna juurde tegi oma kilekotisuu lahti ja siis müüa ei küsinud talt mitte midagi. Palja kamaluga hakkas neid kalapalasid talle sinna koti kühveldama. Sest ma mõtlesin, et mis, mis asja ta seal siis nüüd kehveldab. Selge Need olid tursa, maksad ja siis ma panin siis endale kõrva taha, et vot see on siis üks Inoitide hõrgutis või väärtuslik roog, mida nad kohale eraldi toiduna teevad. Ja natukene maad läksin veel edasi, siis oli jälle üks pisikene detail seal sadamakail seisid kõrvuti kaks kümneaastast koolimütsi ja nad justkui tegelesid millegagi tammusid jalalt jalale, ma saan täiesti aru, mida nad seal teevad, vaatasin hoolikamalt. Ja siis ma sain aru, et nad mängisid ja nad mängisid krabiga. Ja see krabi oli tõesti suur, ta oli kindlasti märksa suurem, kui oli poisi jalalaba ja ma arvan, et see oli siis kuningkrabi kuningkrabid on seal Gröönimaa jäistes vetes ühed kõige tavalisemad krabid ja kuuluvad maailmas kindlasti nende kogukamate krabide hulka. Ja need poisid mängisid kuidagi sellega niimoodi, et nad lihtsalt krabi muidugi hakkas oma pikkadel koibadel nagu ikka veele lähemale tüürima, aga siis poiss läks talle ette, pani jalalaba talle ette. Krabi ronis talle jalalaba peale ja siis katsusel isegi mööda säärt üles ronida. Ja noh, oli natuke segaduses ja see nagu poisse lõbustaski. Ja noh, teistpidi, kui sa ei ole krabidega kokku puutunud, mõjub ikka nagu mingisugune fantastiline hiidämblik, vibutab oma jalgu ja sõrgunud ähvardavalt ja sõrad on tal ikka vägevad ikka täitsa inimese käelabapikkused. Ja kui sa ei teaks, sa ei julgeks niisugust mängu mängida. Poistel oli lihtsalt lõbus ajaviite mäng. Ja siis ma mõtlesin, et jah, et see kindlasti ei ole esimene kord, kui igav lähevad. Poisid siin hitid krabiga mere ääres, mingid sedamoodi ajaviite mängu mängivad. Nii siin kõlas siis jällegi üks jupike seda kahe Hinjoiti naise mängu häälega. Ja kui mõelda, et see poiste mäng seal ookeani ääres kuningkrabiga, eks see võis ka olla tegelikult vägagi iidse algupäraga, sest indiviidi lapsed on sajandeid üles kasvanud just ookeanirannas ja selle vee-elukaga, selle kuningkrabiga on neil kindlasti kõigil aegadel kokkupuuteid. Aga siis ma läksin ikka asiaadi linnas edasi hakkasin jõudma äärelinna ja, ja seal oli ühe uue peal üks paadikarkass, mis kohe mu pilku nagu naelu, tas enda külge. Sest selle paadikarkassi kuju järgi oli näha, et see on ju traditsiooniline Invittide paat. Ja selle nimi on, on jakk. Mis ummi AK on, võib-olla kuulajad teavad ka jaki kajak, kõik on peaaegu et sümbol eskimo paatide hulgas ja ka jakistangoiu arenenud tegelikult tänapäeva Sist. Aga selles kajakis istub enamasti üks mees ja aerutab Sis kahe labalise aeruga ja paadi peale on selline, et paat on täitsa veekindel, ta võib isegi vees ookeanilainetes ümber minna, osav aerutaja ühe aerutõmbega tõmbab ennast jälle õigesse asendisse ja mitte ühtegi tilka vett paati ei satu. Ja sellega jakki, kunagised leiutajad olid just ini õitid tuhandeid ja tuhandeid aastaid tagasi või või ka teised arktilise trahvad sealkandis. Ja seega ei hakanud tõesti arktilise küti geniaalne sõiduriist. Aga algselt oli ta tehtud mitte alati puust, see karkass sellel kajakil vahel võis ta olla ka vaalaluudest seal, kus puud ei olnud siis kaetud kas hülge või mõne muu mereloomanahaga ja et ta vett peaks siis alati kindlasti läbi immutatud tugevasti vaalarasvaga. Ja vot sõunjak selle kohta võiks siis öelda, et see on nagu kajaki suurem vend. Erinevus on ka selles, et on Jakil, paate on pealt lahtine. Aga ka selle karkass oli vanasti kokku pandud siis kas puidust või siis vaalaluudest ja üle tõmmatud mõne hülge või Mursa või muu mereloomanahaga ja vaalarasvaga immutatud. Ja kui oli teistsuguse ülesandega kogu ei hakka, ei hakka, oli ikkagi selline jahikalastaja riist ka unne hakkali perepaat, kui nii võib öelda, näiteks sellega siis kolisid inoidi pered ühest laagrist teise, nad olid ju liikuv rahvas, ikka tuli vahetada asukohta ja sellesse paati mahtus vabalt isegi kümmekond inimest. Seal sõitsid ka tihti siis lapsed ja naised ja sellepärast näiteks Ida-Gröönimaal nimetatakse Tjumjakkia vahel naistepaadiks. Aga mõnikord käisid jakiga ikkagi ka jahil mehed ja siis oli tegemist niisuguse tõsise ja ohtliku jahiga, näiteks suuremad mereloomad, vaalad, morsad, neid mindi jakiga jahtima. Ja need mõlemad need kajak jommi hakkan isegi tänapäeval võrreldes tänapäevaste paatidega siin jäistel ja, ja jäärohketel meredel tihti palju eelistatumad kui moodsad paadid. Sest nende üks suur eelis on see, et nad on kerged ja kui ka meri on osalt jääs, siis väga tihti sa lihtsalt pead seda paati lohistama, mööda jääd ja kerget paati on ju hea lohistada. Ja teine asi on veel ka see, et ka praegusel ajal eelistavad in võtit tõmmata selle karkassi peale siiski mereloomalahk, mitte näiteks alumiinium, metall. Sest siin jäätükkidega meres peab ta sama vähe või, või kaua, kuidas võtta vastu, kui näiteks alumiiniumkerega paat siin jäätükkide vahel paar-kolm aastat, mitte rohkem. Aga kui sa pead seda paadiümbrist vahetama, siis tegelikult seda uut nahka sinna peale tõmmata on palju lihtsam kui panna see alumiinium kate uus peale. Ja no muidugi tänapäeval need Oomjakid on reeglina päramootoriga, et need on muidugi võetud juba mugavuse pärast ja aerud on olemas, aga neid ainult siis häda korral kasutatakse. Ja, ja kui ma olin seda niimoodi uurinud, seda on ja hakkasin mõtlema, et huvitav, et, et mis on siis tänapäeval siukene, tavaline ini õiti meresõiduriist ja siis lasin lihtsalt pilgu üle nende lahesopid emis seal linna ääres olid tohutult palju paate, seal on ju nii, et igal perel on paati ka, mees on ju väikest viisi või lausa kutseline kalamees, Paat peab olema. Ja noh, ikkagi üldotsus oli see, et tegelikult enamik paate olid ikkagi sellised tänapäevast naa, niisugused mootorpaadid kerged metallist päramootoriga. Et ju siis seda on kergem hankida ja, ja selle saab mugavamalt kätte, et siis ikkagi selliseid ummi Acejaga jakke teevad ikkagi need, kes siis eriliselt hindavad neid vanu, oma rahva traditsioon. Ja siis sealsamas juures oli üks taat, see taat oli oma mootorpaadi juures tõmmatutel niukse laud alusa peale ta midagi seal kohendas selle juures ja mul tekkis kange tahtmine temaga juttu ajada. Kuigi ma ei olnud üldse kindel, et kas me temaga kuidagi suheldud saame, et ma ei tea, mis keelt tema oskab. Mina taani keelt või siis siin juti keelt ei oska, seda taani keelt osatakse nüüd Euroopa keeltes siin Gröönimaa kindlasti kõige paremini. Aga kange tahtmine oli seal Eino Eiki taadiga ikka suheldes läksin juurde, et siin alu luu, see on niisugune universaalne ütlusi neutide jaoks ei ole nende keeles pärit, nad on selle õppinud ära kunagi ammu-ammu mingitelt meremeestelt näha. Low eks ole muundunud kujul, aga nad ise, kui nad näiteks võõramaalasega suhtlema hakkavad, siis nad ise ütlevad kaalad. Halloo. Algus tehtud, siis hakkasin inglise keeles kõnelema, selge, ta ei saanud sellest üldse aru. Ja siis ma lahendasin selle keeleküsimuse, nii nagu ma ka mujal maailmas olen või ka lahendanud, et et ma lihtsalt hakkasin rääkima temaga selges eesti keeles ja tema väga rõõmsalt rääkis minuga siis selges inhiti keeles. Rahulikult rääkisime, mõlemad olime rõõmsad, et saab juttu ajada, jutt läks väga hästi. Kõigepealt mina tegin selgeks, mis on minu nimi. Siis tema ütles, et tema nimi on Hodžoo. Ja siis ma seletasin, et milliselt maalt ma olen pärit, seda andis ikka natuke seletada. Joonistasin sinna tee liiva sisse, isegi väikse maakaardi. Aga sai selgeks tehtud, kus see pisikene Eesti kaugel kaugel maailma otsas asub ja siis jälle tema seletas mulle siis oma kõige tähtsamat asja. Paadiga on probleem, et mis siin paadis nüüd viga on, selgisin liti keeles, rääkis ja sain täitsa aru, mingi filtriga seal päramootoris oli mingi jama ilm selgesti ja oli tore, et ega see ei olnud tähtis, millest me rääkisime, aga oli suhtlemise rõõm ja elevus, tema oli elevil sellepärast, et sain kauge kauge võõramaalasega rääkida. Ja mina jälle sellepärast, et olin ikka suhelnud esimese Gröönimaa põliselanikuga, niiet läksime täitsa rõõmsalt naeratades ja suurte sõpradena lahku. Siin siis kõlas vahepeale jälle veidi seda kummalist ürgset Inviti naiste häälte tegemise mängu ja mina olin oma käimisega jõudnud juba täitsa asiaati linna äärde seal Gröönimaal ja aga seal hakkas jälle silma ja kõrva selliseid linde, keda linnas ei olnud ja ma ise looduseinimene minu jaoks oli isegi suur elevus, et mis linnud need on. Kas nad on Gröönimaaliigid ja siis sai need seal binokliga uuritud ja vaadeldud ja ja ära määrata tulid ja see oli ka väga põnev minu jaoks ja seal oli õieti kaks sellist linnuliiki, üks oli selline, et, et seal kaks lindu tiirutasid madalas digiveesseli niuke kevadine looduslik tiik, mis oli tekkinud lumesulavetest ja selle servas askeldasid siis kaks lindu, sihukesed pisikesed, võib-olla väikse kajakasuurused hästi pika ja peenikese nokaga ja kaela pealt olid roostepruunid. Uurides oli selge, et need on v tallajad, Eestis saab v tallajat näha rändlinnuna, aga siin, Gröönimaal siin nad pesitsevad. Ja praegu justkui ma nüüd uurisin, siis oli neil väga kummaline tegevus käsil seal madalas vees kahekesi tiirutasid hirmsa kiirusega nagu ringiratast vahetpidamata. Ja algul ma mõtlesin, et kas nüüd kevad või mingi pulmarituaal mingi armunud linnupaar aga siis saime ikka pihta, et see on ju ikkagi see veetallaja, selle just iseloomulik. Nad püüavad niimoodi omale toitu, nende toit on põhjaloomakesed seal veepõhjas ja siis, kui nad niimoodi keerutavad hästi kiiresti, nad keerutavad põhjamuda üles ja siis napsab teest mudaga üles kerkinud saatma. Nii et see on nende jahikavalused kiiremini saagi kätte saada, kõhtu täis saada ja tegelikult selle järgi veetallaja oma nime ongi saanud. Aga see teine Gröönimaa linnuliik, see äratas tähelepanu minu jaoks just oma lauluga, see oli selline kõlav, särav meloodiline laul, kostis väga-väga kaugele. Esimese hooga mõtled, et lõoke, et Eestimaa lõoke on sattunud siia lumekuhjade vahele. Ja tegelikult ta sarnaneb tõesti lõokese laulule. Aga binokliga oli näha, see oli niuke varblase suurune lind valge-mustakirju ja ta laulis nagu nende lumekuhilad tippudes tavaliselt oma rõkkavad laulu. Ja selle linnu nimi on hangelind, ta saanudki selle järgi, nimed laulab, hange harja peal ja Eestis jällegi teda saab näha ainult talvisel ajal, sest talvisel ajal tuleb ta Eestisse põhja poolt suvitama. Tema jaoks on siis Eestimaa talv, nii nagu Eestimaasuitsupääsukesel on jälle aafrika et hästi soe maa. Ja siis, kui Eestis hakkab natukene juba soojemaks minema, talv hakkab lõppemas, ta läheb väga kiiresti sinna, oma külmakodusse jälle tagasi. Aga mis veel siin Gröönimaa linna serval silma hakkas, oli see, et paljude õuede peal oli näha ketis koer ja ja mitte üks koer, vaid kohe terve rühm koeri üheskoos. Ja nad olid päris suurt kasvu, pika heleda karvaga. Ja ega nad suurt midagi siin päevasel ajal muud ei teinud, kui lihtsalt pikutasid seal selle kalju pinna peal ja tundus natukene, et see viis kraadi on nende jaoks juba liiga palav, et nad natuke nagu vaevlesid, isegi sooja käes. Ja seal õue peal oli näha ka kelk, kahtlemata siis kelk, mida need koerad siis talvel veavad. Ja see kelk oli väga huvitav, ta oli niisugune suur meenutas peaaegu väikest hobuse rege, kõrged jalased ülespoole kaarduvat kõrge seljatugi. Ja noh, see koerte välimus ja see koerte kelgukuju, see oli selge, need on klassikalised Gröönimaa koerte ja kelkude näited, mis siin paistsid. Ja kui ma nüüd jälle meelde tuletasin oma eelmist reisi Arktikasse Seli Alaskal, et kui teistsugused olid laska kelgukoerad, kui teistsugused olid Alaska kelgud ja praegu muidugi Boltsin kellelegi käest eriti midagi küsida, aga terve meie Gröönimaareis oli alles ees ema, lihtsalt lubasin endale, et kelgukoerte asjad siin Gröönimaal ja selle, et mille poolest see Gröönimaa kelgud ja kelgukoerad erinevad Alaska omadest, selle ma teen kindlast diisel Gröönimaareisi jooksul endale selgeks ja siis läksimegi juba tagasi oma meremeeste öömaja poole, aga enne hotelli minekut veel põikasime ka kohalikku toidupoodi, no lihtsalt uudishimust, et huvitav, mida müüakse Gröönimaa linnakese toidupoes, kõige rohkem oli seal ikka sedasorti kraami, mis meilgi äravahetamiseni sarnane. Aga vaat üks asi oli ka teistmoodi ja see oli lihale. Et millist lihasel oli seal, mul hakkas kohe silma üks niisugune pakend. Selle sees oli siis näiteks muskusveis muskusveiseliha. No Moskva seis on see arktiline loom elab kõige karmimatel Arktika aladel kunagi ta oli maamunalt täitsa välja suremas, võeti looduskaitse alla, praegu enam välja suremas ei ole. Ja Gröönimaal teda mõnel pool pidi olema isegi kohe palju. Ja üks minu suuri igatsusi oli olnud etkonna Gröönimaale tulen, et siis ma lähen seda muskusveist nüüd nägingi, aga kahjuks pakendatud. Aga noh, pole iga reis oli ees ikka lootus jätkus, et ükskord ma teda näen. Aga siin oli veel kummalist liha, need olid siis erinevate vaalaliikide lihad tõesti, täiesti erinevad vaalaliigid, näiteks kääbusvaal heerin vaal ja teisi ja pakuti veel ka näiteks pakendatult vaala südant, õis, vaala b kogu nihukesi, äärmiselt kummalisi asju meil siin Euroopa liidus, vaalad on looduskaitse all ja vaalade küttimine on Euroopa liidumaadelt täiesti lubamatu. Ja üleüldse on see suhtumine ju meil Euroopa liidus selline, et, et noh, et tuleb kaitsta ja neid ei tohi tappa. Ja nii edasi. Ja need reeglid, et ka Euroopa Liidu riikides poodides ei tohi iialgi müüa mingeid vaalalihatooteid. Muidugi need on meil Euroopas niimoodi. Aga siin oli täpselt vastupidi. See mõjus üllatavalt, ma olin muidugi lugenud sellest, et Gröönimaa elanikel on see erandlik õigus. Et nad on ju põliste traditsioonide järgi alati vaalu ja näiteks ka hülgeid küttinud ja, ja sellest elatuda tulnud. Aga üks asi on nüüd seda teada ja lugeda, aga teine asi on oma silmaga näha, et ongi lihaletis sellised asjad olemas. Ja ega ma ei olnud elu sees vaalaliha kusagil maailmas proovinud. Ja siis oli ka niisugune noh, kuidagi niukene vastandlik tunnet, et noh, kui nad ise neid püüavad ja söövad, et äkki nad siis pakuvad mullegi, et kui nad Enda toiduna seda ka mulle pakuvad, et siis võiks ju isegi maitsta, et oleks huvitav ja ainulaadne. Nii et jah, see asiaadi linnakene ta mõjus kuidagi kummaliselt ja ka vastuoluliselt, et ühtpidi oli siin palju sellist, mis on kõigis tänapäeva linnades ja teiselt poolt oli siin ikka väga palju viiteid sellele, et, et siin, Gröönimaal isegi linnas on säilinud, et teatud väga vanu, väga põliseid, arhailisi traditsioone ja kombeid. Et siin on midagi sellist Arktika rahvastele väga ainulaadset, mida ei näe praegusel ajal maamunal mitte kusagil mujal lõuna pool. Nüüd siis kuuldus veel kord lõiguke seda Inviti naiste ürgset ja täiesti kordumatut laulutraditsiooni seda katadžaagi. Ja siinkohal see tänane saade Saade esimestest muljetest Gröönimaal linnakeses nimega sead kus võis juba ette aimata, et näeme oma reisil üsnagi palju ennenägematut ja eksootilist. Aga järgmises saates seal me jätkame siis seda Gröönimaa rändamist me istusime sealt asiaadist ju oma kolmemastilisele kuunarile ja sõitsime juba Gröönimaa lähistel asuvale suurimale saarele Disco saarele. Olime selle saare suurimas keskuses good Havenis ja sealt edasi läksime juba avamerele ja kohtasime minu elu kõige vaalarikkamaid paiku. Meil oli väga värvikaid elamusi, esiteks Grööni vaalaga, kes asustabki ainult neid artilisi ookeane ja teiseks küür vaalaga mõlemat hiigelsuured elukad ja vot nendest diskosaare esimestest muljetest ja nendest vaalade elamustest. Nendest see järgmine saade siis.