Tere, vikerraadiost ja toredat nädalavahetust kõigile, kes kuulavad. Käbi ei kuku, on saade, kus oma elust ja teineteisest oma elus räägivad laps ja lapsevanem ema ja poeg, isa ja tütar näiteks. Sarja esimeses saates jagavad meiega oma maailma ansamblist Curly Strings tuttav laulja ja viiuldaja Eeva Talsi ning tema isa Kalev Lindal, kellel selja taga aastakümnete pikkune kogemus koorijuhina. Kui Eva toimetabki Holly Stringsi kõrval Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis pärimusmuusika osakonna juhina siis tema isa peab kodus Osel muusika, mõisamuusika, muusika, muusika, vestleme nendelgi teemadel, aga siin saates on omal kohal ka mälestused lapsepõlvest. Kasvamise lugu ja valikud tee lahtmetel. Mina olen saatejuht Sten Teppan, põnevat kuulamist. Tere hommikust, Eeva, tere ja tere, Kalev. Tere, Kalev on Eeva ja Anni isa ja me räägime perekonnast, kes saab lähema tunni jooksul anda. Ma loodan üsna põhjalikku ja siira ülevaate sellest, kuidas neil läinud on. Kes, kelle elus missugust rolli täpselt mänginud on. Kalev, kui te vaatate Eevale silma, siis kes teile vastu vaatab, kas pigem ema? Pigem isa? Nojah, kui vaatad nüüd otsa oma tibu aga täitsa isemoodi välja tulnud. Ja emmest on palju tuttavat. Midagi tundub nagu endast ka. Aga Evan, vanema. Kui te mõtlete ajas tagasi nii umbes 20 või 25 aastat, siis missugune see mälupilt pisikese Eevaga seoses on, mis kõigepealt meenub? Noh, niisugune väike nähvitsaga niukene, hästi elav tibu, kes tuli meie verre ja hakkas kohe nagu korda looma. Paljuski aga mälupildis on, on toredaid hetki vääga palju. Ma panen tähele, et Kalevi jutus jookseb pidevalt läbi sõna tibu, mis paneb mind küsima Eeva, kas sinul on ka isa jaoks oma hüüdnimi või, või kuidas sa teda kutsud, kui te, kui te kasvõi täna siin laua taga olete kokku saanud? Lihtsalt issi. Ei ole mingit eraldi hüüdnime. Kalev, kuidas Eeva endast natukene vanema õega läbi sai. Te ütlesite, et tibutulija hakkas korda looma peres, kas see päriselt nägigi nii välja kui sarnased, kui, kui erinevate kaks õde Eeva ja Anni pisikeste Nalid Eeva tundus kuidagi nagu niisugune tõsine laps või vahepeal oli hirm, et, et see tuli ja hakkas järsku rohkem tähelepanu nõudma ja võib olla kam Saltsakam oma väljaütlemistes ja olemistes ja tegemistes. Noorel lapsel ikka mõtted rohkem võib-olla murega, et kuidasmoodi ta ennast kehtestab vanema õega võrreldes ja ja kas tal tulevad need asjad ka välja nii nagu teised ees teevad? Kaks täitsa omamoodi isiksust kasvasid meil. Mis talle lapsena teha meeldis? No päris pisikese tibu Nadal oli joonistamisel niuksed, väikevormid, niuksed, niuksed, sauruse junnid. Mitte mingeid suure käega triibutõmbamist ei olnud? Jah, sellist huvi põnevust igasuguste tegemiste vastu, mis ümberringi toimus, oli niuksed, innukat kaasalöömist ja, ja oma mõtetega välja tulemist oli ikka päris palju. Eeva, kui sa kuulad niimoodi, kuidas pisikesest sinust räägitakse, siis kas sulle endale tulevad need momendid kuidagi tuttavad ette või, või need mälestused on liiga varased, et, et meelde jääda? Ja tore on kuulda, et pole ammu nagu rääkinud lapsepõlvest niimoodi, et, et keegi vanematest räägiks, et siis tuleb endal ka palju meelde. Mul on tegelikult väga hästi meeles, kuidas me anniga värvisime ja joonistasime ja kõik, see tuleb eredalt meelde. Eva, kus kohas sinu need aastad möödusid, mida sa juba mäletad, ma ei tea, mis vanus võib olla, aga, aga ütleme äkki kolm, neli, viis. Ja ma mäletan Ülenurme, et see koht, kus me elasime, see oli selline suur viiekorruseline maja. Me elasime viiendal korrusel ja mäletan seda kõndimist üles-alla ja kõike seda sõprade kampa, kes siis sealsamas majas elas, et selline tõeline tõeliselt lahe on ikkagi elada sellises kohas, kus on palju sinu ealisi lapsi. Näiteks kõrval kaks sektsiooni edasi elas näiteks Mari Jürjens ja käisime koos koolis, et meil oli väga-väga lahe kamp. Pokineni mari ema jällegi siin mina ühes klassis omal ajal koolis, et kuidagimoodi Ülenurme Gümnaasiumi kooliõpetajate maja kus suuremjaolt neid õpetajaid seal elas ja kogu see seltskond oli päris tuttav omavahel ja lapsed kasvasid koos. Võib-olla Kalevil on endast natukene imelik või ebamugav kõneleda, aga Eeva tee palun seda oma isa eest. Kirjelda tema rolli muusikas, millegipärast mul on tunne, et teatud kogukonnas või, või inimeste ringis ja neid on päris palju. On kalevi panus olnud, et ikka väga soliidne. Mulle tundub ka, et sütitav energia, mis Isist tuleb, et ma arvan, et paljuski on see mulle kandunud ka just selline käimatõmbamise oskus, et see mõjubki inimestele ja kuidagi, et isa oskab nagu nii hästi haarata teisi kaasa oma mõtete ja ideede ja eriti nagu koori juhtimisel, et et ma olen vahest noorena eriti nägin neid kooriproove, aga nüüd hilisemal ajal ka, et need on väga vaimukad ja toredad, saan aru, miks see nii paljudele meeldib, miks nii paljudele meeldib laulda tema kooris. Mis tähendab vaimukas kooriproov? Nalja ka noh, ega ainult naljaga naljaga idaga, aga teinekord, kui on näha, et, et no ei tule kuidagi seda asja ja ega vägisi ei saa ja hirmuga ei saa. Vahest teinekord mõni sutsakas mingi kildu paneb paremini asja paika küll kui süvaanalüüs, miks, mis asi välja ei tule või kui tuleb, siis kuidas ta ütleb? Ja mulle mulle meeldis, see ka. Teie ei näe, kuna me räägime läbi raadioga, tegelikult isal ei ole vasakul käel poolt pöialt. Ja siis selline nali minu arust oli nagu vanasti, ma ei tea, kas praegu ka, aga et kui koor esines hästi, siis ta näitas nagu selle korraliku pöidlaga nagu jää. Aga kui ei olnud nagu nii hästi, siis ta näitas selle pooliku pöidlaga. Aga äikese selline naljaks Neeme Kalevi tutvusringkonnast on kunagi öelnud, et ta on initsiatiivikus rähkleja Eeva sind kuulates tundub, et, et see on võrdlemisi tabav jah. Noh, ma ütleks, väga-väga toredasti rähklejad ja seda ütles minu professor Venno Laul konservatooriumi lõpuaegadel, seal kusagil sai Eesti õpilaste ehitusmalevad möllatud ja erinevaid projekte, see on tehtud ei võetud ja Ülenurme kooli juures oli siis veel niukse nagu vana Reola koolimaja taastamise projekt meil plaanis ja, ja mõtlesime seal, kas kaaskaaslasi tõelisi, et siis oli seda rähklemisest rohkem, aga nüüd on kuidagi varguse mõisas minu elu nagu väiksemaks jäänud ja ja tõesti, ma saan nagu tegeleda nende asjadega, mis nagu mulle meeldib ja ja nii ka see kuuri majanduses tegelikult selle kuuri asjanduse juures võib-olla see ega söönud iha ja kogu aeg ei ole, et nüüd ma olen nagu ütlesin, nagu niukse vaimu, hinge ja ihuvahelist balanssi või tasakaalu. Et näiteks koorimuusikas samamoodi. Et kui meil on väga hea hääleaparaat nagu ihu nagu okei, ma teen trenni ja ma imetlen oma sulle senaatoreid ja, ja hingamine on paigas ja suur hääl on võimas, kõik, eks ole. Olen selle välja arendanud. Aga nüüd peab olema sealjuures ütelnud see et mida ma teen, kas, mis aja jooksul ma pean, kui kiiresti midagi ütlema või, või kuidasmoodi seda raseerima või kas miss ajastule, mismoodi ühtemoodi häälega isa laulda vana muusikat või midagi patuslik või, või, või noh, nii ja isegi kui nüüd näiteks koorile on olemas, et et on hea hääleaparaat ja, ja on ka ja teadmine ja solfedžo ja kõik häälestub, intonatsioon on paigas ja, ja kõik on mõistus, eks ole, töötab ilusti asja juures, aga siis on küll midagi midagi hinge vaja sinna juurde nagu hingestust või sellist nagu südant asja juurde panna. Ja nüüd kui üks nendest asjadest nii et on väga hingestatult, lauldakse, tehakse, aga hääl on täiesti mage või, ja täiesti vale koha peal valised asjast tehakse midagi, et siis siis siis omale või et kõik on nagu tore, aga no ei ole häälekest või noh, täitsa valesti läheb, aga jube hingestatult tehakse, mängitakse ja lauldakse. Ühesõnaga, sellise niukse võib-olla niukse oma mõtte. Noh, nagu lõpetuseks sellega, et, et kuidas see koori elus nii nagu muustki elus põhimõtteliselt võtsid mõtlesid mingisuguseid seoseid muu maailmaga, aga, aga ühtlasi ka sellest nagu teatud sisemist tasakaalu ja noh, nii nii elus siis noh jah, nii-öelda nagu hinge vaimu ja ja, ja jõua vahelist bar laksu Tore on kuulata, kuidas tärkab kirg. Neid koore, millega te praegu seotud olete, on kui mitu. No ärme räägi niimoodi kvantiteedist ja, ja loomulikult meil on Haaslava akadeemiline mees, Haaslava meeskoor on ainukene praegu ma ütlen küll niisugune täies elujõus maameeskoor kes ei ole nagu linna suur koor või, või nii, aga samamoodi on kanepi segakoor. Pean Meie koduvald kodukoht 130 aastat korvtraditsiooni. Meie koori praegune koosseis on ka tsirka 30 inimest, meeste rida on täiesti olemas. Kontsertkoor maakohas ei ole ka päris igapäevane asi ja stabiilselt niimoodi aastatega nagu on selliseid projektikoor, kus on see paganakoor, kes tulevad nüüd kevadel jälle kokku, et minna oma väikesaarte laulupeole ja ongi kohe niisugune väljund motomeeste koorida, peame pralt natukene boksipeatust, vaatame selle motomees, teda saab. Aga noh, see Euroopa eestlaste koori ta sinna aeg-ajalt käime koos laulutama suvisele laululaagrit tulemas. Kalev rääkige oma muusikasse sattumise algusest ka, mis asjaoludel te muusikasse olete sattunud? Meie peres minu ema-isa olid vägagi innukad lastesuunajad ja vägagi vabameelselt käis kõik see asi. Isa oli kaugliinibussijuht tol ajal ikkagi väga palju näinud mees kogu Venemaal läbi sõitnud ja igasuguseid kohti ja neid lugusid, mida me kõik siis nagu kodus teadsime, kuulsime, aga isa oli väga hea pillimees ka, samamoodi. Ja akordionimängul oli tal niisugune omamoodi stiil või et ta võib olla võib-olla ei olnud surnoodist mängijaga, aga ta oli, igal juhul oli üks selline väga innukas seltskonnahing ja ja kui isa võttis pilli Toompeale või oli oli mänguks läks, siis, siis noh, niikaua kui tema käsi väsis nii kaua ei väsinud keegi teine. Ja see asi nagu käis kuidagi nagu siis minu algsed oma pillisaamine, näiteks, kui sa Leningradist tõi ära, kas ma olin mingi nelja, viie aastane, viie aastane, olin, sain oma esimese, 32 bassiga akordioni, et sa oled seda aitab nüüd selle, selle minu pilli tagasi põlitamisest. Väike poiss, Suur Bill, eks ole. Nii et kui nagu kooliminekuks läks lasteaias, sest ma olen juba pillimees, mängisin ikka kuinane minna, pahandas siis Tiiamis madi. Niuksed, niuksed, vanad lood. Kalev, kas Eeva sattumine samale teele mõtlen siis muusikat, on juhus ja teist sõltumatu või ikkagi isa käsi. Teadlikult ja tahtlikult on kõik juhtinud? Hea pilt oli kunagi karikatuur, niukene nagu viiulivõtit. Viiulivõitu oli keelatud nagu püksirihmast. Näete, et seal all on see pannal nagu midagi nagu sellist, nagu meie peres küll nagu vahepeal, nagu võib-olla oli nagu keerukamaid aeglaselt ka, kui, nagu ugi nagu raugusega. Aga tore oli vaadata kõrvalt kuidasmoodi eval need asjad hakkasid liikuma. Eywa Sa ise mäletad esimest tõuget või äratundmist, teadlikku pühendumist muusikasse või Billyle midagi niisugust. Minu toas oli klaver ja siis ma hakkasin kusagilt klaverit mängima, lihtsalt niisamamoodi isa mängis ja siis ma kuulasin ka. Ja siis ma mäletan, ma lugesin järjest, mitu lugu ma oskan, nende kuulmise järgi mängisin neid lugusid kõige lihtsamaid neid lastelaule ja mul on see kuidagi seikesti meeles. Aga muusikakoolis ikkagi ju isa nagu suunas, et selles mõttes, et on võimalik minna muusikakooli, sedasama ta on ja, ja siis ma läksin ja valisin viiuli. Et kuna ma läksin nii noorelt, siis võib-olla selline teadlikkus tuli kõige aastaid hiljem. Võiks öelda siis, kui tõesti isegi võib-olla muusikakool oli läbi, et siis kuidagi, kes veel eriti nagu tugevam tunne tegeleda muusikaga, kui oli väike paus, jäi mul vahele, mul jäi paar aastat, et ma ei teadnud, mida teha selle just siis, kui ma gümnaasiumis käisin ja siis kui isa suunas Indrek Kalda juurde tundi, et see oli selline üpriski murral murranguline punkt, kui ma nüüd tagasi mõtlen, sest et muusikakoolis ma õppisin klassikalist viiulit ja ma teadsin kuidagi alati, et see ei ole nagu minu selline tee. Aga peale Indreku juurde tunnis käimist siis kuidagi see maailm, avardus ja väga kiiresti ma hakkasin niimoodi kõrva järgi mängima, viiulilugusid ka, mida ma kunagi varem ei olnud teinud ja Indrek suunas veel omakorda siis sinna eesti etnolaagrisse ja ja peale seda ma olin, olingi täitsa müüdud sellele muusikastiilile, nii et sealt kuidagi sai alguse, need ikkagi on isa käsi nagu natuke mängus. Tähendab, et me katsetasime ka natukene nihukesi kahekesi Tim mängu algatusi. Ja näiteks Andres Ehini seal selle luule armastuse luuleraamatu esitlusel, Ma mäletan, ta kutsus meid esinema, siis me isaga mängisime. See oli tore. Eva mõne lause tahaks sinu emast ka rääkida, missugune tema roll lapsepõlves oli sinu tänaste tegemiste valguses ja, ja võrdluses isaga. Ema on ikka kallis ja väiksest saati olnud väga-väga-väga toetav ja minu kõrval ka siiani. Helistame peaaegu iga päev ja räägime, et on nagu minu parim sõber võiks öelda ja on väga oluline osa olnud ka minu muusikalise teekonna nagu kulgemisest, sest just nimelt selle toetuse ja julgustamisega. Ja tema laulab ka väga toredasti ja mängib akordionit natukene ja klaverit natukene ja et üks ühed jõulud eelmised jõulud, kui meil olid, siis ta üllatas meid kogu pere, et Ta oli ette valmistanud mõned lood niimoodi minu õega, duos neil oli siis selline, et ema mängis akordionit, õde mängis Ukuleeled, siis nad laulsid nüüd kurvikate naiste tuua. Ja see oli väga-väga-väga vaimukas, naljakas, üllatav ja tore. Jah, aga lapsepõlves oli meil ikkagi ju lausa oma peredega tänud. Ja seda ma küll ei mäleta. Blow kalenteeri tundu tudu tuna juures. Muidugi me laulsime neljal häälel reaalselt. Jah, ennegi oli meil meie esimene kokkusaamine oli Ülikooli kammerkooris. Et kui kohtusime, aga ega seal ja enesearmastus tärkas tõesti, lapsed sündisid suurest suurest armastusest ja rõõmust ja kogu see lapsepõlve aeg, mida me koos emmega rohkematuks. Aga meil oli, oli, oli hästi ja mälestused on küll minul ka sellest kõigest. Nii et jällegi on muusika süüdi ka selles kohtumises, eks? No ja kui nii võtta Kalev, kas te mäletate esimest kohtumist oma väimehega, kelle nimi on Villu? Trend võib-olla esimesi kordi, kui oli, kui ma järsku tuli oma sõbraga ja sõber, vot kui tore mandoliinimees ja noh, kõik oli nagu väga kena. Ja sai tasuks meenutada seda hetke, kus oli mingi 2004, vast oli laulupidu ja meil oli paganakoor ehk vanade malevakaaslaste kontsikate jõuka linnukese põhituumik, eks ole, seal malevarühmas. Ja siis me tegime ja meie emme, Ave oli ka seal veel kõva, sest võitjat, et me tegime sellise pagana segakoori, kuna meie õuerühma nimi oli pagana pagana õue ja see pagana segakoor võttis ka punti oma noor paganad, ehk siis oma noor lapsed, eks ole mängu. Ja olema siis sel laulupeol ja mingi lõunapaus ja, ja proovide vahel ja järsku leiva tuletatakse suure Larinanud tuga kohe lokid lehvivad, siisisinud lõksu laksu, ma ei saa aru, mis nüüd toimub, kuidas on lõbustel villu on kadunud. Südamest hingest, mõtles, et vot vot vot see asi. Aga seisad kindlasti olla 2004, sest Me kohtusime Villuga 2007. No vot siis oli 2009 2009. Oli aga nii hirmus oli, ma mäletan ja nii palju inimesi ja siis ei olnud kuidagi neid helistanud. Esimesed korrad villuvillu tulemine just täpselt teevad. Pärastame paremini, tuttavaks saame juba Villu vanematega ja siis kogu see Viljandi akadeemia lõpueksamit. Kas ette mängima seda asjade, siis Villu oli juba vägagi küps mees, niisugune oma seisukohtade arusaamistega ja ja väga terase olemisega. Et ei, mulle Villu väga-väga sümpatiseerib, meeldib õige mees. Et see on huvitav, ma mäletan nagu lapsepõlves või noh, mitte lapsepõlves, aga nooruse eas just see teismeliseiga, et et minu nagu meie peres vähemalt niimoodi, et minu ja minu õe puhul, et meil ei olnud nagu väga selliste poistega selliste nagu selles mõttes, et me ei käinud kellelegi ka või et kuidagi see on nagu teema, et Villu tegelikult oligi nagu kuidagi selline esimene boyfriend, keda sai nagu tõesti nimetada nagu boyfrendiks ja siis oli, oligi see nagu see tutvustamine oli ka nagu selline esimene tutvustamine, et et siis tema oligi juba nagu kuidagi tajusin, et see on see õige, et, et siis oli nagu lihtne tore, kui tutvustada, meil on sarnased maailmavaated ja me õppisime ju koos muusikat, et meil on üks huvi mõneti sarnane maitse, kuigi me oleme väga tihti erineval arvamusel, mis on tore ja siis saame jälle vaielda ja siis leida nagu selle ühise õige otsuse. Et me oleme nagu mõneti erinevad, aga samas meil on nagu selline üks suur nagu teekond, mis on, ma arvan meil nagu sarna sarnane, et me mõlemad tahame muusikat teha ja see on väga tore koos seda teha. Tahame vaadata, Ta kaugele sellega võib minna ja pidevalt nagu ennast turvatsoonist välja tuua, et mitte jääda kinni vanasse, vaid ikkagi edasi areneda ja mängida võimalikult palju pilli ja ja teha erinevaid projekte, koostööprojekte ja et jah, kuidagi nüüd jõudis muusika peale, aga, aga, aga nii ta on, et muusika on väga suur osa minu Villu elust ka. Kuidas kodus on koduste asjadega, kes puhtpraktiliste elu asjade üle otsustab, kus me elame. Kes maksab elektri eest? Teadsin, tavaline hall argipäev. Aa, meil on see kuidagi nii orgaaniliselt jaotus tulnud, et need on niisugused pisiasjad, meil on olemas oma kodu, sellega meil läks ka toredasti, kolisime Tartusse ja teadsime, et noh, Tartu on see linn, kus me tahaks elada. Muidugi on selle kodu nagu sisustamisel on põnev protsess olnud, et tõesti ikka iga sellise elemendi valimisel oleme hoolikalt ikka, kas siis vaidlen toimuelnud veed. Et see on nagu tore, et kasvõi vetsupaberirull, et see ei ole lihtsalt, et lähme ostame ära, vaid ikka mõtleme, millise osta mähk. Vahest võtab nii palju aega, aga lõpuks tuleb väga tore. Kodu on meil korras, et tõesti mõlemad ka koristame kodu, et noh, see oli võib-olla üksuke hiir. Hirmud on võib-olla. Et tihtipeale ma näen nagu sõprade tuttavat. Ta oli ikka ka nagu on meeles, et et võib-olla mees ei korista või et et või lapsed on kuidagi nagu sassis on need, mina tunnen, et meil on kodu, on korras. Et villu koristab ja mina koristan ja ei ole nagu mingit sellist vaidlust ka, et nagu hoiame nagu selle oma pesa nagu korras. Kuulame siia vahele ühe laulu ja minu ettepanek on see, et laulu valib Kalev. Aga see võiks olla midagi, midagi niisugust, mis on seotud Eevaga. Siis oleks üle ilma ikkagi selle üle ilma esimene lugu. Sest et sest selle looga seonduvad veel ka peale selle, et tõeliselt hea lugu on see nii-öelda esimese hitte, eks ole. Kihvt oli vaadata, kui normaalsel moel kuule see ehitusained ära võtnud järgmise hiti ette. Ainult hitti vabrikust tulidki hitid järjest puhast küll. Insaid naljad. Oma mõtetega üle ilmale, et. Allapoole üleri ära ja tuult. On täpselt nõnda palju nagu sulane. See on vikerraadio, te kuulate saadet, käbi ei kuku ja avasaatekülalised on Eeva Talsi ning tema isa Kalev Lindal. Kalev, hüppame Eeva ja Anni lapsepõlve tagasi muide nime. Mõnikord tundub see jube jube keeruline asi teha, tean omast kogemusest, et, et see päris õige ära tunda ja leida, võib-olla ei ole alati iseenesest mõistetav, kuidas teie peres läks, miks Eeva nimi näiteks on Eeva? Eeva, kas sa ise tead? Ei, aga ma tean Anni nime kohta. Nii anni nimi, räägime selle siis kõigepealt, tema sündis varem natukene. Tema sündis aasta kaheksa kuud varem ja, ja ma tean, et vanemad tahtsid talle panna Lonni nimeks ja siis kõik sõbradeks misse nimisel Lonni ikka on, see on ikka niisugune imelik nimi. Ja siis lõpuks oligi nii ära rikutud nimi, et nii kui andi sündis, siis oli see nimi hoopis anni. Jah, eks nende nime panemisega on ju palju naljasid ja vahepeal pidi ma ei tea, kas sinu või teile, ma olin veel ma koolis õpetajaks ja siis no mis saab siis lapse nimeks siis meil kõige häälekamad hulkasid õpetaja oli õpetaja Malle Varkkel. Et isamaa siiski minu noorima tütre nimeks Mallorcal Lindal. Ühesõnaga vaatasime, et oleks head lihtsad eesti nimed ja, ja mitte väga udupeeneid moodsaid või kahest nimest koosnevaid erinevaid kombinatsioone. Me oleme natuke muusika õppimisest teema rääkinud, aga õppimisest üldisemalt. Kas sulle meeldis koolis käia ja, ja kui sa tulid koolipäev läbi, jõudsid koju, võtsid kohe asjad ette, et järgmise päeva matemaatika ära teha või kuidas see sinu moodi käis? Ma olin üpriski kohusetundlik ja siiamaani olen tegelikult, et kui mul mingi ülesanne jääb teha, siis ma ei jäta seda viimasele minutile, maid, teen selle ikkagi niimoodi ära, et mul ei oleks sellega stressi. Ja koolis mulle meeldis käia vähemalt kuni üheksanda klassini. Sest kuidagi kümnendas klassis Ta oli ka lahe, aga 11 klass siis juba tekkis tõesti juba see teadmine, et oot, ma tõesti tegelikult tahaks muusikaga tegeleda, et juba tundus nagu kuidagi saagu see kool juba läbi, et saaks minna õppima ülikooli päriselt ka nagu mängida pilli ja kuidagi natuke nagu tekkis selline tunne, et enam nagu ei viitsinud võib-olla nii palju nagunii. Neid teisi aineid teha, aga muidugi ma tegin need ära, aga kuidagi juba nagu hakkas, hakkas tekkima nagu selline tunne, et, et mida ma tahan tulevikus teha. Kes oma klassis olid, oskad sa ennast kuhugi paigutada, missugune atmosfäär oli? Kui tihedalt suhtlesid? Ma olin üks aktiivsemaid ja pigem selline eestvedaja üheksanda klassi nimega, käisime mariga ühes klassis ja meil oli väga lahe punt. Tegime ikka mingi mingid erinevad bände ja koolis alati meie võtsime, aastasime ülesse ja olime hästi aktiivsed ja kümnendas klassis läksime kõik laiali, et mõnes mõttes oli kurb, et siis kes uus seltskond ja tuli üle üle Tartu kokku ju õpilased õppima Ülenurme gümnaasiumis, mina siis käisin ja ja siis ei olnud nii tugevat noh, sellist sidet, sest et nad ikkagi olid suures osas minu jaoks võõrad inimesed mõned vanad olijad, nemad, nemad jäid. Aga pigem ma ütleks, et see õige klassi ja gamba ja sellise nagu selline tunne oli ikkagi kuni üheksanda klassini kõige tugevam. Kui palju sinu elus praegusel ajal tänapäeval on veel neid inimesi, kellega sa koolis koos oled käinud. Ikka on mõned jäänud ja aeg-ajalt me üritame ikkagi ka kohtuda ja kohtume linna peal ja siis ikka võtame väikse kohvi või räägime juttu. Aga ma võiks öelda, et mitte nii tihedalt ja mitte nii palju, võib-olla kui mõni teine, et ma arvan, minu selline põhikamp on ikkagi ülikooli kamp, Viljandi kultuuriakadeemia seltskond. Räägi palun oma ansamblikaaslastest ja ja üsna hiljuti toimus Curly Stringsi ridades ju märkimisväärne muutus ka märkimisväärne, sest tähenduses et Jalmar Vabarna on Jalmar Vabarna kaubamärk ja punkt. Ses mõttes, et Jaan Jaago, kes tema asemel nüüd mängib kitarri, on teinud seda tegelikult ju mõnda aega ja teile vanast ajast juba hästi tuttav oma poiss nii-öelda, et justkui polegi oluline muutus. Aga ikkagi. See hetk, mis tuli meil, et kuidas edasi minna ja Jalmar võttis selle otsuse vastu. Minu arust see on üks julgemaid ja ägedamaid tegusid, et ta seda tegi. Sest Ma kujutan ette, et päris mitmed teised võib-olla valiksid selle asemel lihtsalt vaikselt vinduda ja ikkagi nagu kuidagimoodi nagu edasi teha. Aga Jalmar tajusid, et tegelikult see bänd, meie tantsis ka õlid on nagu midagi, millega võiks väga kaugele jõuda ka maailmas ja ta lihtsalt füüsiliselt ei saa olla kahes kohas. Sest et ka ju Trad Attackiga on väga, väga tore ja nii läheb ka väga hästi, et ma saan üli hästi sellest sellest valikust aru ja sellest otsusest aru ja ma väga austan seda, et ta selle tegi. Jaaniga on nüüd teistmoodi, aga väga, väga lahe meil just oli. Eelmisel nädalal oli neljapäevane selline bändilaager ja enne seda veel kahepäevane, nii et me teeme väga intensiivselt tööd uue plaadiga ja see on ülinauditav protsess olnud siiani, et kuidagi jälle on läinud nagu lahti selline körlide laine. Et vahepeal ma ju tegin oma sooloprojekti vähemalt täna ja geisid viis, tegin selle plaadi, et nüüd olen, oleme jõudnud jälle, aga hakkame tegema Krollidega seda uut plaati, et ma tean küll, et on jäänud nüüd paus sisse mõnes mõttes nagu selline uue muusika tegemise. Aga ma arvan, et iga asi ongi omal ajal tulnud ja, ja see ongi loomulikult tulnud, et me ei ole mitte kunagi midagi Charlidega pressinud. Jäi pressiga nüüd. Me teeme seda muusikat, mida me tahame teha ja väga loodan, et see rõõmustab ka teisi. Kui me sellega siis avalikkuse ette tuleme. Kas paneb mõnikord muretsema asjaolu, et ansamblil on näinud nii hästi, et sama korrata ei ole üldse lihtne? Eks ma ikka mõtlen vahel selle peale aga ei saa ju teha mitte midagi sellist asja nagu kuidagi eesmärgiga, et oi, me tahame nüüd paremad olla, loomulikult me tahame olla paremad nii tehniliselt kui ka igasugu aspektides selles mõttes lihtsalt kõlada juba paremini. Ja see on ainus, mis me teha saame, et see juba, mis sealt edasi tuleb, ei ole meie kätes. Ja ei olnud ka siis, kui see selline metsik populaarsus siis lõi lõkkele. Et nüüd, mis on põnev protsess, on see, et me ikkagi vaatame välismaale. Ja meil on väga head suhted Jaapanis. Nüüd me sõidame veebruaris Kansas Citysse, kus toimub selline ülemaailmne konverents ja päris mitmed sellised olulised muusikatööstusinimesed on meid märganud ja meiega ühendust võtnud ja meil käivad teatud protsessid, millest seal rääkida ei tahaks. Aga Ma väga nagu ootan põnevusega, mis selle uue plaadiga saab ja sest et uut plaati aitab produtseerida, ongi meie produtsent geisid viis, kes siis kellega ma koos tegin selle viiuliplaadi ja kes on selline suurepärane muusik. Et pigem teha edasi ikkagi samamoodi rõõmuga ja mitte väga muretseda. Ma ei mõtle sellele, et vaatame, mis saab. See kõik kõlab nii, et Köölist rintsile on lisandumas rahvusvaheline mõõde või ambitsioon. Kas ka inglise keel? Ma ohkan sügavalt, sest just hiljuti oli üks selline päris pikk vestlus ka ühe sellise välismaise mana keriga, kes jälle tõstatas selle teema taaskord. Et kui, kui me ikkagi tahame, et meid kunagi näiteks Ameerikas televisioonis mängitakse või me tahame esineda seal, et et kuidas ikkagi näeb see välja see eesti keel, et sellega nagu ikkagi raske. Aga ma endiselt arvan, et see inglise keel võib võtta ära midagi väga erilist ja mingi sellise võib-olla põhjamaise sellise eksootilisuse, mis tegelikult, millega me oleme silma paistnud siiani. Ja kõik, kes on käinud kontserditel ka välismaal, on meile peale kontserti andnud tagasisidet, et jah, me tõesti ei saanud aru, et aitäh ette tõlkisite enne lugusid kad. Tegelikult need olid kõik nii liigutavad ja kuidagi see need lood, need laulud ikkagi liigutasid, seal on midagi, mis niimoodi mõjub. Et tegelikult nagu ei ole, ei olnudki oluline, et seda siis inglise keeles tegite. Me oleme saanud nii erinevat tagasisidet. Äkki Eeva oled nii hea ja meenutad mõnda eriti liigutavat hetke ühe või teise kontserdi järel. Need kindlasti on nende aastate jooksul ette tulnud kas kohtumisi mõne austajaga või midagi seesugust, mis tõesti on pannud südame heldima. Silmanurka on läinud märjaks või, või et see on läinud hinge. Eelmisel aastal Me käisime Hollandis sellile sellisel festivalil nagu e-voog ehk siis kogu bluugressi ja sellise muusika austajad saavad kokku Hollandis ja seal toimub festival ja no igasuguseid artiste siis kõvasid, artiste on seal koos, kes esinevad siis, kui me sinna läksime, jalutasime ringi, päev enne enda esinemist, tohutult šokeeritud, sest me nägime oma tõesti kõige ühte suurimat iidolit, Mike Marshall, üks mandoliinimängija Ameerikast ja eriti Villule näha teda niimoodi lihtsalt mööda kõndides ja vaadata, et osta jämmib. Ja siis me seisime seal niimoodi tardunult ja mõtlesime, et ossa poiss tõesti me lõpuks nüüd näeme oma päris ihusilmaga või kuidas öeldakse, näeme elusalt maid marssalid ja olime täiesti šokis ja väga rõõmsad. Järgmise päeva hommikul kuidagi tõusime Mike'iga sinna sellisele pilli turule, kust tema vaatas pille ja Villu vaatas, Pille ja ma ei tea kuidagi läbi siis pillide vaatamisel. Me saime jutu peale. Ja sealt järgmisel hetkel me juba võtsime pillid välja, tegime mõned lood koos ja ta küsis, et millal me esineme, me ütlesime, et no täna õhtul ja siis oli ikka päris raske öelda, et tule ka, aga no eks me ikka kutusime. No, ega ta niikuinii ei tule, sest et tal on nii palju muud, mida teha, sealsest ta ju õpetas ja no tõesti, ta on Ameerikast kohale toodud, et on ka niisugune noh, ütleme seal vaatasid niimoodi alt üles, teda tuleb siis õhtune esinemine kätte enne meid mängis üks bänd, kes oli lihtsalt suurepärane, mul oli siis juba pisar silmas, mõtlesin, mina ei lähe sinna lavale. Ma ei taha minna peale seda bändi, kes oli nii hea. Ja siis oligi, et ootasime, närveldasime seal all, mäletan vahetult enne esinemist ja läksime lavale. Ja seal laval muidugi märkasime esimeses reas, Mike Marshal istub seal oma sõpradega. Nii, esiteks see oli tohutult šokk, teine oli see, et meile anti üks auhind, Liis Mayeri nimeline auhind vahetult enne esinemist, nii et pani kõik nagu tohutu pinge meile peale, et esiteks minu arust ei tohiks kunagi ühtegi auhinda anda enne kontserti. Ja üldse noh, need auhinnad on vahvad, aga nad ei ole kõige olulisemad muusikas, et et ta paneb nagu teatud pinge peale, kui keegi niimoodi väga uhkelt sind hõikab välja. Ja veel annab selle auhinna nii, ja siis me pidime hakkama mängima. Ja ütleme ausalt, see ei olnud kõige parem esinemine, aga inimesed seisid püsti peale, seda ma enda arust ei olnud nagu kõige parem. Ja Mike seisis püsti ja läks kohe ära, siis mõtlesime, et me juba veel seal kummardasime ja mõtlesin, et noh, selge, et noh, oligi, et ei läinud ju kõige paremini. Ja siis läksime lavalt maha, nad nõudsid lisalugu. Me tegime lisaloo veel, mis on ebatavaline, sest seal festivalil ei, kunagi ei ole aega, esiteks sellest selleks ei lubata teha. Ja läksime alla taks Teitši ja kes seal andnud Mike Marshal seisab ja tal on pisarad silmis ja ta ütleb, et Ta pole ammu midagi nii liigutavat kuulnud kui see kontsert. Ja vot sellel hetkel ma mõtlesin, et vau, et ta niimoodi see läks nii hinge, see oli üks ilus hetk. Kael, kas teil on tulnud ette olukordi, kus teid on identifitseeritud läbi teie tütre? Ja noh, eks paljudel on sugu üllatuseks olnud, kes on kaugemad ja kes ei tea. Näiteks viimaseid kordi, kui me olime oma pagana paganama väikesaarte laulupeol, kus siis, kus me olime Vilsandile ühesõnaga kuidagi tegime seal selles kauges külas täisorgiga ja terve kooridega siis nagu oleks nagu tagasi loob lapsutamiseks skandeerimiseksis siis mitte autor, vaid autori isa, autor ise. Võtmete asendajad nende nende sulgede täitmist küll. Mulle tundub huvitav paradoks või mitte vastuolu, aga, aga huvitav juhus teie puhul, et te olete ise ju muusikat professionaalselt õppinud ja pühendanud oma elu paljuski mitte halvas mõttes, ikka heas mõttes amatööride tegelemisele. Jah, ja mis siis, miks? Teinekord see amatööride ka või selline ehe olemine, selline vahetu suhtlus nii oma lauluvendade, kui sinna juurde on aega veel. Ta selliselt, et sa saadki olla noh, nii-öelda nagu omas elustiilis või moneeris. Et minu arust jah, selline selline teatud stabiilsuse otsimine oma kindla seltskonnaga oma kindla sõpruskonnaga või uute projektidega seoses, mis on nagu kindlad, et noh, nagu parameetritega võib-olla see on juba naguniisugune vana nimel Jutada heas miljöös ja keskkonnas elamine väga, ei panegi praegult otsima, et ma läheks nüüd veel laiemalt kusagile maailma otsima. Jah, meil on ka Euroopa eestlaste koor kolm-neli korda aastas, kuidas siis nüüd Luksemburgis või just äsja olime Saksa mas laululaagris. Nüüd märtsi lõpus tuleb, aprilli lõpus tuleb Amsterdamis suur kõlav öö või kõlav. Kontsert kõigi Euroopa väliseestlaste kooride seltskondadega, et ühesõnaga ei, tegemist on päris põnevalt ja just nende amatööri teda, kus kohas selline ehe otsekohene tagasiside, kui on, seal ei saa nagu petta. Kõlab hästi ja Kalev, mis on Varbusel, on muusikamõis, on see kodu või töökoht? Noh, olgu, see on ikkagi selline koht, kus kohas me elame ja mõtleme üksipäini õnnelik olla ei ole võimalik vähemalt kahekesi. Aga kui sõpru rohkem seda uhkem olla ja koos jagada nende varguse muusikat, ka mõis on jah, kui bränd, selline koha nimetus, kuskohas on siis mitmel kihil mitmel tasapinnal sellist tegutsemist ja avalikku kui, kui avalikkusest varjatud, kui, kui perekondlikku, intiinsamat laadi asju, mida me teeme, kui ka siis tõesti nüüd sellised salongikontserdid mõtled ikka oma mitte ise. Niukest vahukoore torkasin naudimetatud pakume ümbritsevale seltskonnale ka ja rahvale eriti just oma kodukandi. Asjast lugu pidada oskavatele ja üllatavalt palju on selliseid inimesi, kes tulevad hea meelega sellistele salongi kontserditel noh, viimati oli just Indrek Kald oma pojaga ja nad olid tõesti heas mõttes vägagi üllatunud, et selline selline koht, selline soe, publiku kooskäimine. Nüüd järgmine kord nüüd ongi vaja, Villuga tulevad nii-öelda kodu, kodu, kodukanti, märtsikuus oled ilvesed? Noh, see nüüd on see sari, mis on niisugune nagu perekondlikel kuidagimoodi seostel olevad artistid. Meil olid vennad, Johansonid, Jalmar ja Sandra ja aga kui me vaatame veel kevade poole ja tulevad veel edasi, siis Kunivendaturbideni välja, eks ole, selliseid toredaid artistasin, kes on, on plaanis jätku jätku sellele. Nii Eeva, sina ja Villu lähete juba mõne päeva pärast see 10. koju mängima, eks. Inimesed võivad Varblase muusika Mõisa üles otsida ja minna teid kuulama. Alexis teevad palju arvata või loota, et võttes nii sinu kui villu tegemisi ja intensiivsust arvesse, et kodus oma kodus kahekesi vabal hetkel pilli kätte võtate ja midagi teete. No tegelikult ikkagi väga tihti, et noh, oleneb, et selles mõttes me ikkagi päeval näiteks kui mina loon mingi uue loo siis kui vill on kodus, ma hea meelega mängin talle ette. Me kohe proovime seda lugu koos ja kuidagi see on selline protsess, vaest. Me istume niimoodi õhtul lihtsalt diivani peal, meil on pillid käes ja me proovime välja mõelda mingit ühte meloodia p. Ühtedele sõnadele, mis lihtsalt ei tule ja ei tule ja me oleme seda korduvalt proovinud ja lihtsalt kuidagi ei taha need sõnad nagu 400. Et ikka mängime, aga noh, niisama niimoodi enda lõbuks kahekesi, ma arvan pigem ei, pigem ikkagi mingi, võib-olla nagu väikse läbi mingi nõksu kas siis uut midagi luua või välja mõelda. Missugused on sinu unistuse teema? Mina võin küll sellest rääkida, sina Sinulist. Eva saab mõtlemisaja, kuna Kalevi vastas on valmis. Kuulan huviga, rääkisid otse Maal elamise elu on väga hea suurest kärast ja linnaelust natukene eemal saad rahulikult oma Slovlaifi toimetada. Lapsed on imetore, tore näha kuidasmoodi lapsed, aga vot ega lapsed maalne nagu varade juurde nagu hästi noh, ikka tulevad loomulikult, eks ole, seal sünnipäevadel ja teinekord olemas. Aga minu unistus on see, et kui need väiksed kräsupead ükskord tulema hakkavad ja siis lapselapsed tulevad nii-öelda maale vanaisa juurde. Vot seda aega, ma ootan põnevusega vaikset kräsupead seal, kindel ikkagi. Unistuste täitumisel Saare tare unistustel. Võtke ette, mis ta siis nüüd eesti rahvas. Üks unistusi on esineda väga kihvtidel vingetel festivalidel üle maailma, kohtuda veelgi enam oma iidolite ja selliste suurepäraste mängijatega. Sest ma, mida ma olen õppinud, ongi see, et mängides koos mõne väga-väga-väga kõva mängija, aga et see on lihtsalt endal nagu alateadlikult, kvaliteet tõuseb kuidagi olles koosnenud mingit tippudega või et see on üks suur õnn, kui seda saab harva, vahest. Nii, et võib-olla see on üks, unistasid kohtuda inspireerivate inimeste muusikutega üle maailma. Kõlab võib-olla natuke klišeenaga, noh, tõesti hoida sellist rahulolu ka sellest, mis juba on. Et seda nagu pidevalt meelde tuletades ongi selline nagu tänutunne ja ja ma nagu elan sellise tänutundega, et aitäh, mis veel on võimalik ja siis kuidagi tuleb jälle midagi uut. Aga lihtsalt see tänu selle eest juba, mis on. Et võib-olla selline vastus hoopis. Kui palju Eeva sinu energiat läheb õpetamisele praegu ja kooli tööle. Ja ma olen seda niimoodi jaganud, et ma olen kaks päeva nädalas olen Elleris, Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja niimoodi ta läheb, et kogu aeg ikka on ta vaikselt kuklas. Heas mõttes ma sõidan autoga, mõtisklen, et ikka jälle, keda kutsuda, kuidas arendada seda osakonda edasi. Ja niimoodi ta vaikselt nagu lumepallina nagu vaikselt läheb suuremaks ja õpilasi tuleb juurde ja ja väga lahe on see, see, mulle meeldib selline väike missioonitöö. Ja võib-olla siin kevade poole võiks muusika mõisaski teha, võiks käbid ja kännud või sina oled siis juba õpilastega, mina olen käinud, seal. Totrad, õpilased. Ma soovin teile mõlemale oma tegemistes jõudu ja edu. Aitäh, et te võtsite selle aja, et minuga pühapäeva hommikul rääkida ja, ja jagada oma elu kuulajatega, kes on vikerraadiosagedusel. Loodan, et kohtume tulevikus veel ja et puhuks pärituul teie mõlema jaoks. Aitäh. Me rääkisime, Kalev Lindal iga ja Eeva Talsi ka. See oli avasaade sarjast, käbi ei kuku, järgmisel pühapäeval kohtume taas kõigile kena nädalavahetust. Mina olen Sten Teppan.