Hiina kunsti algus kaob niivõrd kaugetesse hämarates aegadesse et me teame sellest ainult väga väikeseid fragmente. Tõsi küll, juba 15. sajandil enne Kristuse sündi on Hiinas olemas selline kuldaväärt asi nagu kiri ja seetõttu nende mõningate üksikute säilinud kirjatahvlite ja muude kirjelduslike fragmentide järele. Me saame natuke konstrueerida ka Hiina kunsti, aga noh, võite ise ette kujutada, kallid kuulajad. Et aastatuhanded teevad oma töö, mateeria põrmustub ja see, mis meieni on jõudnud, on, on ülina ometigi see, mis meieni on jõudnud. Üksikud skulptuurid, üksikud keraamikaelemendid, mõningad kaljujoonised raidkirjad kõneleb sellest, et meil on tegemist kõrgtsivilisatsiooniga. Ja selle kõige juures on hämmastav, see, see kõrgtsivilisatsioon ei ole sugugi niisugune hiiglaslik territooriumilt, nagu ta praegu on Hiina rahvavabariik vaid see on surutud üsna kitsale maa-alale kahe suure jõejaan c Yahongi vahel ning Ta on pidevas pidevas hirmus ümbritsevate rändrahvaste ees, kellede röövretked kahtlemata aitavad kaasa suuresti sellele, et need kunstilised mälestusmärgid, mida tol ajal kindlasti massiliselt loodi arenenud kultuuri tingimustes on meieni jõudnud nii vähesel määral. Kuid me teame, et kasutatakse juba pronksi, on arenenud pronksivalu, on arenenud skulptuur, on arenenud keraamika ja see kõik on lausa hämmastav oma kõrge taseme poolest ja annab ka väga selge selgitusi ja põhjendusi sellele, miks hiinlased on ennast nimetanud läbi aegade ja nimetavad ka tänasel päeval keskmiseks kuningriigiks keskmiseks riigiks mis on oma arengutasemes kõikidest ümbritsevatest üle ja mida ümbritsevad siis barbarid, barbarid, kellede vastu Hiina peab ennast kaitsma ja kellede vastu hiinlased on leidnud. No võib-olla kõige universaalsem ja parema kaitse meetodi, mis üldse võimalik on nimelt massilise paljunemise ja kogu hiina kultuuri kogu Hiina poliitilist ajalugu vaadates me võime teha ühe väga lihtsa järelduse, ükskõik kellel ka ei ole õnnestunud hiinlasi vallutada, aga neid rahvaid, kellel on õnnestunud Hiinat vallutada ajaloos on päris hea hulgakene. Churczenid, mongolid Maniud, aga kõikide nende rahvaste oma kultuur. On Hiinat valitsedes haihtunud. Rahvas on selle alla neelanud. Hiina on Kitaiseerinud kõik oma vallutajad, seda nii poliitilises, ühiskondlikus kui ka kunstilises plaanis. Barbarid on muutunud hiinlasteks ja nii on Hiina samm-sammult neid vallutanud barbarite ja nende barbarite käes olnud tohutute steppi ja muude alade arvel laienenud ja muutunud selleks suureks riigiks, mis ta praegu on ja viinud oma kultuuri kaasa sinna kus algul on olnud barbarite lihtne rändkarjakasvatajate kultuur ja kõike seda me näeme muide, Hiina kunstiajalugu jälgides ja vaadates nüüd veel üks väga oluline moment Hiina puhul on see, et Hiina on väga sinod, tsentristlik riik ja rahvas, see tähendab seda, et hiinlaste ettekujutus oma kultuurist oma ühiskondliku korralduse üleolekust kõikidest teistest on, on sedavõrd suureline et kõike võõrast peetakse põlastusväärseks ja selle matkimist. Noh jah, võib ju natukene mängida, aga see on midagi ebaolulist seal, midagi ebaolulist, mis hiinlastele korda ei lähe. Ja seetõttu, kui me jälgime hiina kunsti arengut, siis me peame tõdema seda, et mõjutusi on tulnud ja laineliselt on mõjutused olnud väga suured. Näiteks meie ajaarvamise vahetuse paiku jõuab Hiinasse niisugune suur ja võimas kultuuri kandja nagu budism. Budism, mis on jõudnud Indias selleks ajaks välja areneda väga kõrgeks võiks öelda omaette tsivilisatsioonis oma kosmogooniaga, oma mütoloogia ka oma ajalooga, oma koolkondadega, oma tekstidega, oma kunstiga saabub Hiinasse kogu selles tohutus rikkuses, mis on Indias välja arendatud ja mida ainult Indias, vaid ka Hiina vahetus naaberriigis Tiibetis. Ja kui me vaatame nüüd, mis saab sellest tohutu rikkusega budistlikus kunstist Hiinas siis me näeme, et suhteliselt lühikese ajaga kõik need mõjutused, mis on puht indiapärased saad täiesti hiinalikku näo ja vormi. Kui me võtame Hiinale ja teistele Kaug-Ida riikidele väga tüüpilise arhitektuurilise nähtuse nimega pagood siis meil on väga raske näha selles pagoodis tema kaugidale Hiinale omases arhitektuurilise vormis. Indias tuubad arhitektuurilist moodustist, mis püstitati puudega seotud pühadesse kohtadesse ja mis pidid sisaldama mõnda Budaga seotud püha eset või säilet. See tuba ja Tiibeti Tšerten ja Hiina või Jaapani või Korea pagood on oma vormilt sedavõrd erinevad, et seda rida omavahel kõrvutades on, on tõesti väga raske öelda, et need asjad on omavahel sugulased, aga ometi nad on. Kui te võtame India maalikunsti siis ka see suhteliselt lühikese aja jooksul, Hiinastub Hiina maalikunst on muide palju palju vanem. Loomulikult, kui on tiibeti kaudu saabunud India maalikunst Hiina maalikunsti vanimad säilmed, vanimad näidised on meieni jõudnud hauakambrite kaudu juba mitu aastatuhat enne Kristuse sündi. Kui haud, surmakultuur, nii nagu näiteks ka Egiptuses ja paljudes teistes vanades tsivilisatsioonides oli kultuuriliselt keskse tähendusega. Usuti, et valitsejad eriti jätkavad oma elu teispoolsuses ja seetõttu peab nende elu olema seal luksuslik. Neile tuleb kaasa panna kõike eluks vajalikku. Tõsi küll, juba hiljemalt kolmandaks sajandiks enne Kristust on Hiinas jõutud selleni, et orje, naisi hobuseid enam ei tapeta, haudadesse kaasa ei panda, neid matkitakse kujude näol. Algul need kujud on väga monumentaalseid suured, seejärel Nad muutuvad üha väiksemaks minatuursemateks. Kuid traditsioon kui niisugune säilib ja seega siis võime jällegi öelda seda, et Hiina neelab alla ka teised suured tsivilisatsioonid. Nagu on siis India tsivilisatsioon nagu budistlik kultuur oma internatsionaalsesse tähenduses. Ja veel ühe näite. Me võime tuua sellest vallast ja see on võib-olla nüüd Hiina kunstilise kultuuri, eelkõige maali, kunstilise kultuuri üks pudest. See on ühevärviline tušimaal, mis on seotud niisuguse Euroopaski tuntuks ja populaarseks saanud budistliku koolkonnaga nagu zen-budism hiinapäraselt chan, budism mis on toodud jällegi kaasa Indiast, kuid mis on Hiina munkade käe läbi omandanud täiesti täiesti teise tähenduse. Seega siis võime resümeerida seda väikest kokkuvõtet tehes hiina kunstist akustilisest kultuurist et tegemist on täiesti omanäolise nähtusega, mille arengut on suunanud sisemine loogika, Hiina omad usundid, Hiina omad, ühiskondlikud suhted, ühiskondlikud õpetused. Me ei ole jõudnud loomulikult siin praegu teha pikemat ega isegi mitte lühemate ekskursi niisugusse Hiinale ülitähtsas valdkonda nagu nagu konfitsianism, konfitsianistlik, riigikorraldus, kond, sotsialistlik eetika, mis samuti on Hiina kunsti ja kultuuri oluliselt mõjutanud. Aga olgu pealegi on lihtsalt oluline, et me tänapäeval Hiinas ringi kõndides Hiina kunstialbumeid vaadates teaksime, et see riik ei ole suur mitte ainult rahvaarvu poolest mitte ainult territooriumi poolest mitte ainult oma poliitilise mõju poolest vaid et see riik ja rahvas on suur ka kunsti ja kultuuri poolest.