Vikerkäär. Tere, head kuulajad, Valter ja Jaak Ojakäär kiusavad Vikerkääru saate raames ühte perekonda juba teist nädalat järjest. Eelmisel nädalal oli meil külas Peeter Saul ja siis sai lubatud, et ega Heli Lääts ka ikka kuskile ei jää, et lähemal ajal ta meie saates osaleb ja õnneks on meil täna võimalus tervitada ka Heli Läätse. Nüüd. Muide Peeter ütles. Ta ei tea ka täpselt, kuidas sinu nime käänatakse. Läätse läätsa läätsi. Ta teab küll, aga ta unustab kogu aeg ära, et ma nõuan käänaks minu perekonnanime läätse, mitte läätsa, sest ma olen optiline lääts, mitte supiled. Nonii nüüd on üks asi selgeks saanud, arutasime siin praegu, kui tohib kuulajale seda öelda, et me istume jõulueelsel nädalal siin ja Heli Lääts on tulnud kontserdilt ja kaunis väsinud ja ütleb, et noh, et hiline aeg ka tema jaoks. Me peame muidugi siis ütlema ka seda, et see on salvestatud mõni päev varem. Nimelt kolmapäeva õhtul ja Eesti Raadio ja Eesti Ringhäälinguaastapäeval. Kui Valter Ojakäär sai muide ka Kuldse mikrofoni palju õnne, seda sa jõudsid ka, seda sa jõudsid ka nüüd ära ütelda. Muidugi. Väidan, et Valter Ojakäär on selle igati ära teeninud. Tänan väga, aga, aga kui tulla nüüd tagasi selle jutu juurde, millest ma alustasin arutasime omavahel, et no millega me alustame, alustada on kõige raskem. Ja ma ütlesin, et vaatame, hakkame peale, vaatame, mis saab. Ja selle peale sa ütlesid midagi, mida, mida su vanaisa ütles? Ei, ma lubasin rääkida. Lohk, mis minu vanaisa kodukülas toimus. Seal oli üks niisugune mitte just päris. Kõrgete vaimsete annetega talu peremees kelle naine oli noh, juhtus nii, et ta oli teda petnud. Meel sai hing täis ja ta ütles siis niimoodi. Vanaisa rääkis ikka üsna tihti seda lugu, ütles et mees oli talle öelnud, tema kuuldes öelnud Malle linna ostamal püssi. Tappa ennast, siis tapad heina ja ju siis läheb, mis siis saab? Ennast tappa Tiina ju siis näppis, siis. Ära kedagi tapma ei hakka. Aga arutasime. Muide, heli Asso ma peaks võib-olla ütleme ka seda, et me oleme tõesti niivõrd kaua tuttavad, et ma võin sinatada salutsel, sest et vahel noh noorem inimene, vanemat inimest ja, ja nii edasi. Palju nooremana, kui sa mulle, sina ütled. Ma teen seda raudselt Saaremaalt pärit kimist või sealt see jutt ka vä? Noh, sealt see jutt ka jah, muidugi, ma ikka aeg-ajalt püüan jälle meelde tuletada, kuidas see Saaremaa kelku lapsis ka Sa ühe laulu laulsid mulle isegi saare keeles ja see oli, tegin suurema hea meel, Aira Kaalu tekstiga olija ja Eesti on väike maa, aga küll on meil palju neid kõnesid. Virumaal öeldakse mees, mis dieet ja Pärnumaal öeldakse kartsas ja sui ja aga suvi on vist Lääne-Eestis igal pool. Saaremaal öeldakse ka sui. Kartsas on Saaremaal ka redelit seal ei tunta, seal ikka kartsas. Kartsage pööningule. No vot, aga lähme nüüd muusika juurde karbaraga muusika juurde, mis keelest on pärit George'i. Aga see on igal juhul üks Heli Läätse kõige esimesi. Ta vist seeni väga hitiks vist ei saanud, kui need teised, mis sa seal ei me ette, näe, mis sa tegid, seda ei tea, või ei tea ja. Ei, nojah, see on siiamaani ikka ikka populaarne, sest alles täna me laulsime rahvaga rõõmsalt koos seda? Jaa. Jaa, jaa väga tahavad koos minuga seda laulda ja mul on hea meel sellepärast et see laul on elanud juba non, mis nüüd tuleb välja. Ta on juba 45 aastat elanud meie eesti rahva kõrvades. Ja mida rohkem Görides ja mida rohkem me elame, seda vähem ütle peale, mis jah, kahjuks. Ütleme seda laulu laulame, seda enam ta tõeks saab. Ja ma tahaks vahepeal ikka kalendri tegi olla, et kui me räägime tänasest, siis täna, kui me seda saadet kokku mängime, on kolmapäev, 18. detsember ka täna, kus see saade eetrisse läheb, on ju tegelikult õhtul Saku Suurhallis kontsert, kus helile samuti esineb koos väga paljude meie tuntud artistidega ja Peeter Saul dirigeerib seal suurt orkestrit ja kõik nii edasi. Nii et kõik on oodatud, aga nüüd siis tagasi selle tšauhh juurde, ma vaatan praegu siit laadi ümbriselt sera džiini. Peaks olema autor. Tol ajal oli muidugi niimoodi, et kui palju neid tõelisi autoreid kätte saadi, vahel pandiga lihtsalt nimed. Aga see võib ka täiesti nii olla, vähemasti mis on raudselt kindel, et tekst Heldur Karmo. Ja, ja muidugi autorisi või tõepoolest ehk raudselt kindel olla, itaaliapäraselt ta kuidagi kõlab, aga kindel olen ma selles, et see on tõenäoliselt laul, mille ma olen oma elus kõige kiiremini ette valmistanud ja linti laulnud. Ühel ilusal hommikupoolikul, kui ma oma tädi Anna juures raudtee tänaval parasjagu olin süvenenud Ma ei mäleta, mis see oli, mida, kas sul suitsu ülesannetes või millesse ma olin süvenenud, kostis koputus uksele. Seal seisis Ülo Raudmäe. Ütles Eli. Kas ma tohin pakkuda teile ühe laulu? Aga sellel on hästi kiire. Kell oli 12, päeval kell üks algas lindistamine. Mitte öösel, vaid tunni aja pärast. Tähendab, ma pidin jõudma selle laulu ära õppida ja tunni aja pärast olema raadiost siinsamas, selles raadiomajas seda laulu lindistada. Ma olin täiesti alguses noh, jaamatanud ja mõtlesin, et sellega ma küll toime ei tule. Aga siin ta nüüd on. Nii, see laul sai tehtud. Praktiliselt kahe tunniga, õpib koos õppimise ja lindistamisega. Ja nüüd kontrollkuulamine. Kuulame kolmekesi seda laulu ja ja heli muigab ja ütleb, oi, oi oi oi nii ammu aega tagasi lauldud, aga mulle tuli niisugune mõte, seos. On olemas niisuguseid lauljaid, kes on kolm tenorit ja marja kallas ja laulad kõrgeid koloratuure ja Erna ja kõik on nii, värisevad haruldasest ja niisugused lauljad nagu ütleme, Bing, Crosby, Frank Sinatra ja Heli Lääts. Kelle kohta, kelle kohta kuulaja mõtleb, et jumal võiks niisamuti laulda, tähendab seal ei ole seda nihukest kooli niisugust, see tuleb nii loomulikult kõik, aga ütle, millest see tuleb, et vot no kui seda vana laulu praegu kuulata, et kool pole häält ära rikkunud, tahate seda pole seda ka mitte teinud, kui sul oli väga hea õpetajaga sinu oma ämm. Minu ämm ei olnud minu õpet, ei olnud. Oi-oi kes ütles kõigepealt muusikakoolis, ma õppisin neli aastat Anul Prei juures. Hendrik Krumm õppis muide ka aasta alguses Annabeli juures, siis ta läks Arderi juurde ja konsis, ma õppisin kolme pool aastat Tiit Kuusiku juures. Siis pool aastat olin vait ja viimasel kursusel õppisin alis Rola juures. Head lauljad kõik ja head õpetajad ka, aga aga no mis rikkumisest me ei saa rääkida, aga aga rääkida tuleb sellest, et et miks siiski ühest ma vaatan praegu seda meie tänapäevast pilti. Neiud on kõik väga robinal. Nii tungimas estraadile ja ühel lühem kleit kui teisel ja, ja naba paljas kui teisel. Aga poisid on nii kuidagi, kas on siis niimoodi, et tüdrukutel tuleb sinikergelt ja loomulikult kõik ja ja sa oled ju ise ka õpetanud ja töötanud estraadistuudios poistega tuleb vist rohkem vaeva näha või? Noh, poisid on üldiselt kinnisemad oma loomult, nad avanevad raskemini, me vaatame, tütarlapsed arenevad ka füüsiliselt puhtfüüsiliselt varem ja kiiremini välja. Noormehed seal kuskil noh, 809, kas siis nad on veel varrukad, käed varrukatest väljas, tuttu kasvavad, aga, aga noh, alati sini mõistus ei jõua nii ruttu täiskasvanud kasvada ja selle tõttu võib-olla nendega on tõepoolest natuke raskem, aga kui nad siis kord juba särama hakkavad, siis nad säravad ja nendel tihtipeale on mõistust rohkem laulmise juures kui, kui sihukestel, kes tahavad väga kenad välja näha ja tihtipeale tahavad, võtavad endale liiga kõrged eeskujud. Ja selle tõttu, et tihtipeale jäävad nagu poolel teel pidama ja, ja ei arene enam edasi ja ja kui nad peavad oma peaga mõtlema hakkama, siis on neil suuri raskusi sellega. Kas ma tohin teha ühe väikese kõrvalepõike, Eli, sa rääkisid siin ka puhtfüüsilisest kasvamisest ja valmisolekust ja nii edasi. Ma mäletan, et kunagi ühes muusikamängus sai esitatud küsimus selle kohta. Millisel alal on Heli Lääts tulnud Eesti meistriks, tõsi küll, noorte meistriks vist mitte, ainult mitte ainult. No räägi lähemalt, see oli kõrgushüpe, kui ma ei eksi. Küll see oli küll jah ja isegi VTK mitmevõistlus oli niisugune, kui ma muusikakoolis õppisin. Nii et sinu füüsiline valmisolek ikka olnud, ma olen ametiühingute meistriks tulnud, ma lähen Tallinna korrespondent võistluse kõrgushüppes võit, palju siis hüppasid? Ei, see oli vähe tegelikult, mis seal meeter 45 oli vaja hüpata, et Tallinna korrespondent kors kondents, võistlus. No see on päris kõva nõrgus ja ega seega saju flopi hüpanud siis. Oh ei, ei tea, keegi flopiga võida taisse karjapoiss, flopiga võiks ikka üks 50 senti juurde tulla. Peenelt öelda, siis välisjalga, oli seal isegi mitte sisejälg või see on nii keeruline, et ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga. Aga noh, see oli rohkem nii spordi tegemine jumala armust, sest et mul oli liiga palju tegemist kõiksugude, muu kõiksugu muude asjadega ega mul treenida polnud aega, eriti nagu Türgi sõjas selle laskmisega lood olid, et alguses laadisid ja lasin Täht ainult Läsit polnud enam laadida, mul ei ole kunagi eriti laadimiseks aega. Tuli minna kohe pea ees tulle. Mul on meeles Laansoo ansambli poisid on rääkinud, et kus olite kuskil seal. Kas oli see nüüd Tbilisi Odessa või kuskil seal lõuna pool ja igavene kõrge hüppetorn oli ja keegi talle hüpata, heli oli ainukene, kes sealt pea ees alla julges hüpata. See oli, see oli ikka hirmuga segamini, aga aga minu saarlase jonn ja uhkus tahtis poistele näidata, kes, Et, et pole see asi nii hull, ikka ühtegi. Ehk ongi nii, mina olen Elva hüppetornist ka seda kogenud alt vaadates pole midagi üles lähed, on ikka päris kole. Ja see bassein tundub nii imepisikesel all olevat, et et on küll tunne, et ega seda on seda tabada on peaaegu et võimata võimatu. Nüüd läheme järgmise loo juurde, jaak, kuulasin hoolega Heli Läätse plaate läbi kohe päris kaks päeva. Mulle jäi millegipärast kõrvu üks lugu, mille nimeks on Pirita ja see on siis kirjutatud Edgar Arro poolt. Ja tekst Paul Rummo alt. Ja see oli tõesti väga selline kaunis laul, salvestas aasta, ma vaatan praeguseid plaadiümbrisel on 1978. No sel ajal oli pirita midagi muud, kui ta on praegu. Ma arvan, et Valter on sellega nõus. Ja muidugi, aga lugu ise on ju palju vanem. Lugu on minu arust ikka pärast aegne. Armunud. Aga ega ma aastaarvu ei tea, kuna seda kirjutatud on, aga selle laulu palus mul seda laulu palus mul lindistada Jüri Roomere. Tema oli siis mingit produtsent või? Noh, tellimuste edastaja. Toimetajana, ja, ja ühel päeval tuli minu juurde, et Heli seda laul oleks vaja, vaata, kuidas sulle seistud. Seal oli tal väga õige valik. Jaa jaa, aga ma olin väga skeptiliselt seisukohal selle laulu suhtes, sest et mulle tundus, et ta ikka ei ole minu laulja, kas ma ikka oskan sellega midagi teha ja ja midagi taolist, noh. Ma nagu varem eriti ei olnud teinud ja ja kui me siis olime selle laulu ära lindistanud selli suvisel ajal, ma mäletan, ma tulin just puhkuselt suvepuhkused sealt erukivide vahelt ja kuidagi nähtavasti see suvine meeleolu ja kõik see suvine raugusesse Pirita pilt, mis mul silmades oli, võib-olla see mõjutas kõike seda ja ja igatahes, me olime Jüri roomeraga mõlemad kaunis hämmastunud selle tulemuse üle. Ma pean ütlema ka seda, et ma olin seda laulu vaadanud noodipaberil ja, ja neid noote niimoodi ja teksti enda ette niimoodi mõelnud. Ja nüüd kuma. Ja ma ei pidanud sellest laulust üldse midagi, ma arvasin, et Harold, kodulinn Tallinn ja, ja teised tuntud laulud ja korraga täna kuulan siin ennem selle läbi ja mul ausalt öelda kukkus suu lahti. Et ja see näitab jälle seda, kui palju saab siiski üks laulja heliloojale kinkida. No mis me pikalt räägime, tõesti? Väga ilus laul ja väga ilus tulemus ja Peetria Aranseeringeldamist sääranseering. Uus õhku. Ja paargi kaaslaste heite. Miks PRi Itaale? Ma tahan teha meie tänasele külalisele Heli Läätse ühe komplimendi selle laulu puhul veel. Nimelt ma tean, et lauljatel on vahel raske, kui tekstis on mõni selline sõna, kuidas seda hääldada ja antud laulus oli Pirita on meie matka siht või kuidagi niimoodi ja matkasiht ei ole ju tegelikult üldse mitte lauldav sõna, eriti, eks ole. Aga sa suutsid selle kuidagi välja tuua niimoodi natukene iid rohkem ja see siht sinna lõppu. Ma lihtsalt pean ütlema, et see jäi mulle kõrva, et, et ma tean, mõned lauljataride kardavad kohutavalt r-tähte. Ja siis nad selle R-i kõrvale panevad mingi a- või midagi, et ei makstaks. Nojaa, oi lauljatel on igasugu nõkse näiteks mõned ei taha laulda, I tähti ja e-tähti ja siis lauldakse rohkem peale ja ühesõnaga vokaalidega mängitakse just oleks lauldav on, aga minu arust ma ei tea. No need iid ja need on ka kõige ebamugavamad vokaalid, mis üldse saab, suruvad pehmes tähendas, suruvad suulae kinni ja siis nad jäävad sinna niimoodi kiiksuma, kui, kui seda natukene ei avalda. Ma olen ise ka nende häälikutega hädas olnud ja vahetevahel, kui ma kuulatan oma lindistusi, siis mõnikord mõtlen, et seal oleks pidanud ikka natuke pehmem olema see täht, aga no mis sa teed? Alati ei saa ideaali lähedasele. Noh, aga seisuga eesti keel on siiski vist palju lauldava, kui näiteks poola keel ei oska elda, pole poola keeles laulnud. Aga peab ütlema seda, et ma olen poola lauljatele kuulnud ka džässilaulus poola keeles ja kui ka meister siis teeb igast keelest teeb ikka komplegi. Mida ma siiski pean ütlema, et ma arvan, et eesti keeles on ikka džässi küllaltki raske laulda kuna eesti keel ju põhiliselt on idakeel, nagu me teame siis siis näiteks, kes inglise keelt ei valda põhjalikult. Ja mõnikord tuleb niisugune eesti keel inglise keeles välja. Kes on ikka tõeline meister, see saab küll eesti keeles džässi laulda, aga enamik, enamik, ma usun, eelistavad inglise keelt džässilaulmiseks. Just sellepärast, et eesti keeles ei kõla absoluutselt sess. Kas on võimalik luga silp laulus laulda, tegelikult on, aga see on ka jälle kunst oma elupidupidu ja nii, et see võib, see võib vahel nii välja kukkuda, et näiteks minul mõnikord on piinlik seda kuulata. See peab olema tõeline, elasid eraldi, eks ole. No see peab olema juba täiesti. No see peab suurmeister olema muidugi üldse. No mis me siin räägime ikkagi? Ma olen püüdnud oma põhimõtteks võtta selle ja püüdnud selle poole, et see, millest ma laulan, nii et need sõnad ja need häälikud, kõik välted ja ja kõik sõnaühendid, et nad kõlaksid loomulikult, nii nagu nad nii nagu nad kõnekeeles kõlavad. Ja miks mul just seda meie esimest laulu natukene ebamugav oli kuulata? Oli tunda seda, et see laul oli suure, kiiruga ülepeakaela lauldud, nii et mul ei olnud aega süveneda olnud sellesse laulu. Ja siiani mind häirivad, et niisugused ebakõlad just eesti keele ja selle, sellel, selle meloodia ja eesti keele väldete ja, ja eesti keele vahel nii-öelda. Ausalt, kui ma täna oleksin seda laulu laulnud, siis ma oleksin hoopis teisiti laulnud. Heli Lääts, kas sul on ka mõni selline laul, mille puhul sa oled kohe öelnud, et ärge seda enam mängige, oled sa tulnud näiteks Eesti raadio fonoteeki öelnud, et andke lint või plaat mulle ja kõik, punkt. Oli küll üks laul, aga ma ei mäleta, mis laul see oli. Ausalt, ma ei mäleta. Aga üks ainult ühe laulu puhul vaatasin küll, et kustutage see kohe maha. Aga tulles tagasi teksti juurde, minu arust sul on suur hingesugulus selles mõttes Georg Otsaga sest tema juures oli ka alati seda märgata. Tal ei olnud tekst sugugi vähem tähtis kui meloodia. Ta mõtles alati selle peale, kuidas, kuidas saaks teksti laulvaks teha. Niisugust tekstimeistrit laulus nagu Georg, ma ma. Ma olen väga harva kohanud, muide muide, kui ma nüüd mõned nädal aega tagasi kuulasin näppkincouli videokassetid Ja siis ma järjekordselt tõmban praegu Georg Otsa ja Natkincouri vahel paralleele. Vot need olid kaks suurt meistrit just fraseerimises ja, ja, ja oma mõtete väljendamises laulu kaudu Nad iialgi ei laulnud lihtsalt meloodiat, lihtsalt noote. Sellepärast et see on ilus meloodia, et see on ilus, vaid alati oli neil midagi öelda kuulajale. Ja kõige suurem meister sellel alal ikkagi Nabki minu meelest ükski teine laul ja tema vastu ei saa tema südamlikus temas sügavuti minek laulmises ja ja, ja kogu tema olemus ja see, kuidas kõik tema iganema rakk Giga tema varbaküüs ja juuksekarv ka laulab, kui ta, kui ta sulle silma vaatab, sulle laulab ja sa usud teda viimse veretilgani, nii-öelda kõik see, mida ta teeb. Ta usub, et see on nii usu. Ja see on nii aus, nii siiras. Ja ma tõmbaksin praegu paralleele natuke ikka oli ja Georg Otsa kolabriniooni vahel. Sest väga vähe on hetki elus, kus sa vaatad lauljad ja unustad ära, et ta laulab. Ja sul on tunne, et ta lihtsalt vestleb sinuga. Ta jutustab sulle millestki, ta räägib, kas iseendaga ta räägib sinuga. See on, see on niivõrd unikaalne musitseerimine, see on nii usutav. See on. See on vapustav, lausa. Ma ei ole. Ühtegi lauljat saanud nende kahega selles suhtes võrrelda ei need kõik neid suuri manseraka paljad ja, ja ükskõik milliseid meistreid Debaldit ja, ja neid kolme tenorit kes siin mööda maailma rännavad, rändavad ja, ja muidugi nad laulavad, kõik läks väga hästi. Nad laulavad hiilgavalt. Aga nendel tihtipeale ei ole aega mõelda laule. Kõnele kuuluvad ei kõnele, sinuga, ei kõnele südamest südamesse, Nad ei kõnele sinu hingega. Aga ütle, kes üldse kuulab hoopis teksti. Jah. Minu minu arvates 90 protsenti istud ja kuulad sedaviisi ai, kui ilusti. Mis teeksid. Kui kõrge noodiga, kui puhtalt pikalt ei jõua, seda laul Sermaadid. Ei ma ei taha sugugi, ei alahinda sugugi neid suuri meistreid ja ei taha nende nende pjedestaalile nii-öelda alla kiskuda, aga aga minu jaoks on ikkagi mõte. Ja, ja sellega kaasnevad emotsioonid kõige tähtsamad olnud. Ja kui ma, kui ma tunnetan näiteks Georg Otsa laulmise ajal, kui ta laulab kolaabrinjaani katkustseeni kui mul on, kui ma tõesti tunnen, et nüüd ma ise jään ka kohe katku ja, ja tal on tõesti otsekohe ta Hääbub ära kuskile tundmatusse teadmatusse, aga ta võtab kokku viimse jõu nägemus, et kõik see ja see, mis maandub, Ta teeb ja kuidas sa ära unustad, sel ajal, et ta laulab, kuidas sa elad iga iga rakuga temaga kaasa, kuidas sul ihukarvad on püsti kogu aeg tema laulmise ajal? No vot, see on minu meelest tõeline meisterlikkus, aga. Ma arvan, et see on ka tänu televisioonile, sellepärast et saalis istudes ja kaugelt inimese miimikat ja tema tema tundeid ja tema elamusi näost ei ole võimalik välja lugeda, niimoodi hääles on see kõik olemas. Aga kui see on koos tema füüsisega ja koosnema kogu olemusega tema näo, tema miimika ja, ja, ja tema häälega see on televisiooni suur voorused, sellisel puhul suudab ta anda inimesest täieliku pildi suure plaani, suure plaani ja Läheme nüüd jälle Heli Läätse laulude juurde, mis meil oli nüüd järgmiseks plaanis. Järgmiseks oli meil plaanis see üks laul, mis minu arvates on päris hea näide sellest, kuidas Heli Lääts oskab kõneleda kuulajatega sest tantsima Tilda on üks selline laul. Ja muide Sa ütlesid nii, et see on täiesti väär arusaam, et Matilda peaks olema keegi daam või armsam või see on hoopis midagi muud. Nojah, see on Austraalia rahvalaule. See on pärit filmis viimsel rannal Gregori plekiga, peaosas muide see meloodia. Ja ilmselt siis see on ka, see on rahvalaul jah, seda isegi austraalia hümniks nagu kutsutud kunagi. Ja sellele laulule tegi Heldur Karmo teksti sellise, nagu ta on, just sellepärast, et originaaltekst ei saanud kasutada. Ehkki Uno Laht on mulle juba aastaid aastaid peale käinud, et teeks hea meelega originaalteksti järele, selle, need õiged sõnad sellele matil tale. See räägib tegelikult sõdur seljakotist, keda ta igale poole kaasa võtab ja puu alla paneb ja nii edasi peale selle pääl magab. Ja Matilda on tegelikult Austraalia sõduri seljakotid. Aga kuna meil oli vaja niisugust teksti, mis, mis oleks sobinud tolle aja noh, nii-öelda poliitilise situatsiooniga, kui me nii võiksime siis Heldur Karmo tegi väga toreda teksti minu meelest sellele ja ma olen mõnuga laulnud seda laulu ja seda on ka mõnuga kuulatud. Malevas voliku külakõrtsi no ta oli seal ka ja seal ta ees sea, laulis Kunile õuna. Lamp tundra jäise körtsi. Raad. Ta ei pea restaureerima. Tantsime teenivatel. No need kannu veel Vasandas sõjame. Teevad teil? O? Heli Lääts tänase Vikerkääru külaline. Sa vist ei saanud kuulata eelmist saadet, Peeter Saul, iga. Kahjuks ei saanud tõepoolest, sest ma ei pääsenud raadio ligi, sel hetkel. Just aga seal oli üks väga huvitav nüanss. Nimelt Peeter ütles, et heli on tihtipeale pannud imeks, et kuidas ta ikka klaverit mängib, nii hästi kui ta ei harjuta. Ja siis, kui ma küsisin, et noh, kas ikka heli ka laulmist harjutab sellepärast et ta on niivõrd supervormis tänaseni ja siis ta ütles, tema läheb sellisel juhul oma tuppa ja sinna külalisi ei ole soovitud. Sel ajal, kui ta harjutab, kui me võtame seda, et sa oled ju väga palju ka klassikalist muusikat laulnud ja see ikka nõuab harjutamist pidevalt või, või on see muidugi Peeter ütles jällegi ma nüüd räägin sulle kõik ette ära, mida sa, mees ütles. Et helil on niivõrd kõva kool all, et noh, sealt pealt tuleb juba nii või teisiti. Aga. Nojah, lihtsamad asjad muidugi tulevad, eks raskemad ja keerulisemad asjad kindlasti nõuab harjutamist. Ja kui ma kätt südamele pannes ütlen, et ma viimased 10 aastat kindlasti ei ole klassikat laulnud siis on see teie käest. Muidugi sellest on kahju, aga kuna rahvas on mind ikka võtnud, Heli Lääts enam niisugune niisugusena, nagu ma olen, siis, siis ma olen ise ka läinud kergema vastupanu teed. Aga see klassikalaulmine, mida sa oled teinud siiski, mida see sinu jaoks tähendas või miks sa tahtsid seda teha? Klassikalaulmine, tegelikult on ju kõige alus, sest ta on ajast aega lauljatele olnud hindamatuks varasalveks ja õppimise võimaluseks, ma pean seda ütlema. Ja klassika hulgas leidub ka täiesti sobilikke laule minusugusele inimesele, kes väga palju ei ole tegelenud klassid sellise repertuaariga ja ma pean siin meenutama tänutundega Valter Ojakääru abikaasad. Aga kes, kellega meil siin mõned no kuskil vist 15 aastat tagasi või 20, tegime paar väga ilusat klassikakava, mida ma väga nautisin ja me nautisime vastastikku seda muusikat. Praamsil näiteks on väga palju selliseid laule, mis on tõelised pärlid, mis on nagu väikesed, kuidas öelda, väikesed näitemängud ta on väga palju kirjutanud rahvalauludele põhinevaid vokaalpalasid ja, ja nii edasi ja nii edasi ja siis veel. Me avastasime, õigemini, see oli Heljo sepa soovitusel võtta börsselli laulud kava ja need olid ka äärmiselt inimlikud ja niisugused selged ja karged ja väga kauni meloodiaga asjad. Nadolid vokaalselt, mitte väga kerged. Aga aga ma nautisin neid ja, ja see töö oli minu jaoks tõepoolest väga palju KOV ja see on mul siiamaani meeles, mul on südamest kahju ja, ja mõningane kurb meel selle üle, et tol ajal, kui me tegime televisioonis jaoks neid neid minikontserte salvestatud videosse asju ja nendest ei ole ühtegi jälge jäänud. Aga noh, ainus ainus kuidas öelda süütõend minu vastav vastu klassikas on minu see diil martiini armurõõm. Üks kaunis laul, tänase Viker käruk külalise Heli Läätse esituses kes ise ütles hetk tagasi, et neid on veel nii palju, et nüüd tuleb vist otsad kinni tõmmata. Ma ei oska seda Saaremaa aktsenti järgi teha, ütle palun ise. Nüüd jääb veel natuks rääkinud ning siis tähendama otsad kinni. Vaat nii ta nüüd natukese natukese räägime siis veel. Valter, millest me ikka räägime, räägime sellest, et kui juba Saaremaa keele juurde läks, siis ma leidsin kunagi ühe Aira Kaalu teksti, mis oli nagu selles plaanis kirjutatud ja mõtlesin, et huvitav küll, et heli on ju meil niisugune kuulus saarlane, et et on ka minu laule laulnud ja äkki pakuks talle ühe ja ja, ja sa mäletad ise seda rohkem vist isegi üks võistluskontsert oli, kus küll kuulsust ei saavutanud, aga aga väga ilus ettekanne tuli. Laul on väga ilus ja ma pean sulle ausalt ütlema kadedust tundmata, et ma usun, et teised saarlased ei tunne kadedust kui ma niimoodi ütlen, et see on üks ilusamaid laule, mis üldse Saaremaast kirjutatud on. Sa oled tabanud 10-sse selle lauluga. Kuigi siin ei ole seda, et see Saaremaa on üks väikene maa ja saarlane seda armastab Ja mis seal oli, saar, saarlane, laulab ka, laulab seal Saaremaal on üks väike maja, kus suurte saabastega käia ei saa. Seda ma kuulen esimest korda. Äsja miksis atlandilt suured saapad jalga. Ei, tõsi selles ja laul on väga ilus ja, ja see on tõesti kauneim laul, mida ma saarmast olen laulnud, neid on palju Saaremaa valss ja kõik, mis on 1000 korda ära lauldud ja saarlastele oma Saaremaast igasuguseid igasuguseid laule, meie isad-emad olid saarlased ja nii edasi. Aga selles on mingi selline iva, mida sa oled imehästi tabanud ja mul on kahju, et ma selle seda laulu lauldes nii vähe mõtlesin Saaremaa keele peale. Seda oleks tulnud palju rohkem rõhutada selles laulus ja ja praegu ma laulan teda jälle hoopis teistmoodi ja ma laulan, ma olen vahepealse arm keele selgeks õppinud. Jah, sest see selles laulus tundub seda, seda jonni ja viha, mida ma vandusin neljandas klassis siin koolis siin mingi Kivimäe koolis õppides kui mentaardi minu Saaremaa keele pärast, et ma juurin selle Saaremaa keele endast viimseni välja, nii et keegi mind enam naerdes ja sellepärast. Aga nüüd ma õpin jälle tasapisi juurde, sellepärast et see on nii kena rääkida. Muide, mul tuleb meelde, Heljo Sepp on Valgast ja tema vanemad olid ka Valgamaa inimesed, nagu üldse tol ajal olid ma maarahvas. Ja kui tema ütles koolis rukki asemel rüge, siis kogu klass pahvatas naerma. Nüüd tuletab meelde mulle see, kuidas heli oli hädas omasaarega. Ja täpselt ja mind kutsuti maakaks kogu aeg, just. Aga nii naljakas kui see ka oli, et kui ma Tallinnasse tulin siia muusikakooli õppima ja olin pool aastat ära õppinud siin ainult ja läksin tagasi oma kodukooli esimesele koolivaheajale ja seal oli koolipidu ja kui siis üks minu klassiõdedest luges luuletust oli õpetaja, siis juba seal luges luuletust niisugusesse väga imposantsust Saaremaakeeles, siis see tundus mulle nii võõras. Ja ma mõtlesin, et kuidas ikka niimoodi räägib. Aga praegu on see kõrvale muusika. Kas me võime tänase saate kokku võtta sellega, et ei ole olemas teist ja esimest Eestit, vaid peaks hoidma ühte ühe Eesti nimel ükskõik kust selle väikese eesti nurgast tuleneb? Ja üks kõigi ja kõik ühe eest. Ja saadet jääb lõpetama siis Valter Ojakääru laul, lahkumine Saaremaalt Aira Kaalu tekstile täpselt nii ja Hetkel lahkume meie tänase külalise Heli Läätse ka oled kindlasti teretulnud alati tagasi vikerraadiosse, sellepärast et meie kuulajad armastavad sinu häält kuulda. Aitäh. Mul on hea meel. Ela.