Eikellegimaa. Tere õhtust, head inimesed, algava saate nimi on eikellegimaa, see koht saada siin raadioeetris on raadio, kahe korraline, ka meeleni muusikasaade. Mina olen teid, kus nad siia muusik, kelle nime selle tunni kestel kõige sagedamini nimetatakse, sest et selle muusika koosikat eikellegimaal kõige enam täna mängitakse, on varri Jon pärli. Umbes samamoodi nagu Bond, Jens Bond. Nõnda on olnud aastakümneid alates kassikollastest, 60.-test ja sealt edasi läheb ja mitme mitme kümnendi tänase päevani välja on hõljunud mööda kinolinasid kange mees, ühes temaga on keerelnud iseäralik sinimuusikaline fluidum millest päris paljud popmuusikud nii hästi suured staarid kui vähetuntud isetegijad on himustanud osa saada kasvõi kaudselt või siis päris otseselt filmimuusikas filmimuusika kirjutamise läbi. Aga on käinud ka muud moodused Bondi läheduses viibimiseks eikellelegi ma kolm viimast tõhusat konditeemat esitatud võttes sealt tagantpoolt järjekorrast 29. aastal Atomaasi poolt 97. aasta lõpupoole. Britney džungli tegi niukene osavõtul ja viimati selle suurepärase pisikese kuuldemängu teksti. Ehitaja Adamsoni poolt värvi Adolfsonil on Jon päevi Bondi muusika autoriga omade vahekorrad nii filmimuusikakirjutajana kui popmuusikuna. Ja kõige selle juurde saab hiljem selles saates veel tagasigi tuldud. Nii palju, ainult et pärlitekst kõneles sellest. On nii, nagu mõnede arvates Jeesus Kristus oli mustanahaline mees. Aga kõik need blondi teemad miskümnendatest aastatest peale on popmuusikast olnud väga visad välja minema ja pigem ikka taas ja taas võimust võtnud said alguse ühest üsna pisikesest helilõigust. Aastal 1962 kirjutas selles Jon Barry nihispondi kõige esimene tuntum teema kõlas nii. Nõndasama lühikene, see ilmakuulus nagu tundub, igiroheline aegumatu igavesti populaarne filmi teema. Esimene tuntuim Bondi tunnusmeloodia esialgsel kujul oligi esimesel ilmumisel filmi Klititesse ja heliplaadile oli pala autoriks märgitud ometigi keegi monti noorman. Ja see autori nimi saadab saatuse iroonia tahtel Bondi esimest tunnusmeloodiat trükikirjas tegelikult tänini. Nimi, millega toda aplombikat palaga sagedamini õigemini seostatakse ikkagi briti filmi helilooja orkestreeri, Jon värvi. Täna sai kellelegi ma saate peategelane miks nõnda, miks seesugune saatuslik eksitus? Küsitud läbi aastakümnete jonärilt eneselt ja seda ümber kirjutanud mitmed muusikakriitikud ning lugu on olnud lühidalt järgmine. Aastal 62, üsna aasta lõpupoole juba suures sügises, kui Briti saartel filmistuudiotes lõpetati esimese Cheinspondi filmi väntamise oli tolle filmimuusika kirjutajaks tellitud just just drama. Müstiline mister. Noomen. Aga nagu kirjutavad kroonikad, ei saanud vist minister nooremana oma ülesandega suuremat hakkama. Üsna viimasel hetkel toodi ligi selle pala orkestreerinud seade parandamiseks teemani tõepoolest põhiosas Mont normanni kirjutatud John Perry, kes oma ansambliga Jon päris seal oli jazzi like biit muusikaliste instrumentaalpaladega, aga samuti ka mitmete viiendate lõpu briti poplauljate laulude seadina. Võrdlemisi tuntud pärile oli aega paar nädalat ja selle ajaga nägemata, nagu ta ise väidab juba valminud filmiosast ainsatki kaadrit tale. Filmi nimi oli hiljem, nagu teada, doktorno kirjutas ta valmis selle loo mis on üks põhisüüdlasi sellestki Jon vääri nimi. Nõnda hästi aastaga on need tooted on olnud ning see meloodia on nagu tänases saates korduvalt kuuldud ja kõnes rõhutatud olnud kõige kannatlikum lisa inspondi saatja tema rännakutel mööda kinolina sest tollest seenest tund fiin nimelisest palast on hiljem näpanud teadlikult salamisi Everis avalikult katkeid ka hilisemate Bondi filmimuusika autorid. Mis sest, et Jon tarri nende hilisemate Bondi filmide juures enam muusikakirjutajana ei osalenud. Aga nüüd üks originaalvõte pisut hilisemast ajast vastu 1969 ja John Perry ja tema orkester teemaga mälestis Ikvitses. Nõnda nagu paljudel ammustel aastatel, nii on ka üleminevatele, hõlbetel üheksakümnendatel üritatud nendele vanadele Bondi teemadele usinasti Uljasti ja teinekord nägedasti uut hingeõhku sisse puhuda muusikalistele teemadele, ma mõtlen kõigepealt viimati tegid seda aastal 97 brittidest David A alal ja temaga mestis viimati kuuldud palas tolles samas mälestis säärs grupp tantsuline grupp propeller ees. See on veri, on mõjutanud popult tuuri populaarmuusikat, sealhulgas võrdlemisi erinevatele viisidele ja ka kõige mitmekesisemaid üksteisest üsna erinevaid, konkreetseid popmuusikuid seejuures. Järgmise pala puhul on nimi taas värvi, mitte küll otseselt Jon pärli, vaid tööti päevi. Niisiis räpane määre, mis pärast pala pealkiri on topelt tähendusega ja tõlkes Rapale kõneleme siis, kui umbes kolm minutit kõhedad jube muusikat. Muide samuti Bondi-ainelist on eikellelegi oma. See ei tundu küll enam kõlavad nii nagu ajaks alati võitnud valuta, aga ta kõiki neid pahategijaid, kes põhiliselt pärit tsiviliseeritud, aga võib-olla vahest filiseerivate maailmast, nii nagu Bondi filmides on sündinud vaid pigem kõlab see justkui lendaksid ringi eriti suured lennuvõimelised pranto saurused Alfred Hitchcock, ehkki mõnes Kurimas Nino tehes muusika ei olegi pärit tegelikult Ehiltškoki ega John vääri kirjutatud Bondi filmist vaid kirjutanud selle merre Adamson ja tegemist on nõnda öelda fiktiivse filmimuusikaga. Selgus nagu väga mitmekülgne artist, Barry Adamson on seda kirjutanud läbi aastate ja ta Realozoniste laulnud oma kellelegi ma saatesarjast kunagi varem. Päriaassonil Johnbeeerryga filmi heliloojaga on isesugused kaudsed loomingulised vahekorrad, sest kindlasti on Barry Adamson üks nendest väga andekate inimestest, kelle jaoks on Perry orkestreerinud nii nagu need kuuekümnendatel kõlasid Bondi filmides ja hiljem Hollywoodis kus Jon tari mitmeid tunnustatud ja mõndagi Oscariga äramärgitud filmi heliliselt kaunistas. Ning Peri Adamsoni pisut kõhedavõitu kõlaga tõesti päevi mitmetähenduslik loo nimi on ilmselt pärit ka nendest kummalistest. Võib-olla pisut. Konkurentsisuhetest aga võib olla ka siirast valgest kadedusest, sest nõnda hääd filmimuusikat, nagu see on Pärnu kirjutanud seda kirjutanud üleüldse filmitööstuses vähesed. Ja on olemas terve rida otseselt popansambleid lusikaga suhteliselt vähe pistmist otseses mõttes. Kes aga oma Bondi vihjeid ei pruugi teha nõnda otsesõnu nagu pärje Adamson eelist tervida gruppe, keda kõiki üles lugeda ei, ei ole võib-olla mõtetki, ärge arvake, et see mitte üles lugema tuleb. Sellest, et saatejuht paljusid nimesid ei teaks vaid põhjagi, hoidkem nii palju kui võimalik aega kokku. Ja toogem eikellegimaale. Ainult paar näidet ansamblist, keda Jon päri orkesteeria ja arranžeerija käsi on kaudselt ja viljastavalt puudutavad. Kaks näidet. Kõigepealt kleitide hopparid, bootišeed ning seejärel Ameerika postrokkareid tootesse mõneminal tondiga, võib-olla kaudsemalt aga otsesemalt Johnberryga omad asjad ajada. James Bondi muusikalise autori John Perry muusikast võlutud kaks gruppi sujusid üksteisesse viimati esinenu eetrisse Haajunu Ameerika postrokkerite pandeid vaadates. Oma 96. aasta heliplaadil tegid nad seesugust kummalist filmif luinimlikku impulsiivset muusikat. Leid vastase kellelegi ma eetrisse trip-hopi trupp voodisse palagani vänge nõmm, mis seal õigupoolest pisut teistsugune muusikaline mikstuur, nende püüdply, plaadi valast, nõmme podiseda maandebüütalbumil otseselt avalikult tunnistades sämplis. See on päri filmi meloodiaid. Rohkem kui mälu ei peta, kui ühel puhul tootes on päri mõjudele olnud avatud pisut teistsugustel ja kaudsemalt televiisor. Nii nagu Bondi muusikalise autori helikunstist Jonber jamast on lugu pidanud näituseks veel seesugune suurepärane printimine. Võta ansambel nagu kindlasti tiks ning suisa John Perry oksale nimetanud jaapani kummaline glamuur, ansambel, pitsikaatofaiv, mis vaatamata numbrile viis ansambli nimest koosnev õigupoolest kolmest liikmest, kellest ainult üks naisterahvas ja ometigi kõik kolm kannavad miniseelikuid seesugune suurepärane glamuur, ansambel mitmete teiste väga kirju karvaliste, muusikaliste pop muusikaliste tegelaste seas, kes kõik seal pärile ühel või teisel viisil austust avaldanud. Berry kui orkisteeria ja seeria muusikaline käekiri on üsna väga meeldejääv. Ja seda võib teinegi kord tunduda, väga ahvatlev järele teha, võib paista kogu, nii, et seda on äärmiselt lihtne järele aimata. Aga Pole see tõmmise tegemine periorkistreeringulist tegelikult nii väga lihtne ühti. Võtame näiteks kõrvutame kõigepealt kuuld või kellelegi maal järgnevalt. Bondi filmi Gold Fring, nimilugu seda laulis, omal ajal oli passi äärmiselt meeldejäävalt. Siinkohal aga lasta seda mängida ainult Jon pärliorkestrilt instrumentaalversioonis ja seejärel võib kuulda tükikest samast teemast ühe teise hoopis anonüümsema. Ja mis seal salata, üksjagu abitama Inglise orkestri esituses. Golf Vinger. Inimesed luulete, raadio kahega meeleni, muusikasaadet, eikellegimaa, kus täna tõepoolest on võimust võtnud, valitseb saate lõpuni filmimuusikat. Viimati kuuldud ei olnud siia, ei kellelegi muule tassitud teps mitte Odessa filmistuudio seitsmendat aastat mõne kohtunud sellel hoid lindi heliribalt vaid võetud äss töötlusest ja töödeldi seal parasjagu, tellitakse veel praegugi kohe-kohe, varsti saab otsa ühte tuntumat Cheinis fondid, tunnusmeloodiat ikka ikka sellesama Jon Barry filmi helilooja kirjutatud Golfi Ungarit Gold Fuller aastast 64. Nonii ometi oluline film, film muusikalises mõttes ka selle poolest, et see oli esimene seesugune, kus Bondi filmi teema sai tunnusmeloodiat mitte ainult vaid kogunisti lauluks. Originaalis laulistada pala söörli pässi. Siinkohal häir pool võis kuulda kahte instrumentaalversiooni tollest teemast ning selle kõige kokkuvõtteks võib lehilasti tõdeda. Bondi filmi muusikate puhul tasub ikkagi alati eelistada algupärandit. Peaaegu alati tasub eelistada algupärandit Enamikule kõigist ümbertegemistest ja ja heli väänamistest. Helistame meiegi edasi algupärandit, Johnberi laulaator laul toimunud rahvale ja nüüd laulab. Nüüd laulab sööli passi. Siinkohal head kuulajad, võtab saatejuht oma ennist antud sõna ja murrab seda sõna häbenematult. Nimelt nõndaviisi Chandleri kirjutatud seatud Bondi teemade algversioonide eelistamine, mida sa jännist kuulutatud on nüüd selles saates jälle mõneks ajaks otsas. Nüüd kuuleme jälle võimalikke variante. Seesama kaunikesti jällegi Odessa filmi muusikaline Fromracia võiv laul, mida esitab anonüümne briti teatri orkester, annab maad sellesama teema järgmisele versioonile aastast 97. Lauljanna iseenesest on äärmiselt tubli maailma muusika daam, Natasha atlas. Ning ühes temaga esitab mängib seda jällegi britt David Arnoldi poolt kokku pandud muusikute kollektiiv. Kaunikesti kenal, ehkki pisut ebaühtlasel voliku albumil Žigul tants tööl, niidist Nataša atlas armastusega Venemaalt. Kuhu poole ka kõrvu ei pööraks? Väga tihti võib komistada ikkagi mõne Bondi filmi teema otsa. Ja äärmiselt erinevad esitajad on need, kes lahkil käsil vastu võtavad. Kui osavatel näpan lõpevad neidsamu jõin helilikke kitarri, võnkeid äärmiselt suurejoonelisi, peaaegu popuagnereni orkestripurskeid ja kõik neid kummalisi melanhoolselt nõkse mida peened orkestreerinud Jon Barry käe läbi on Bondi filmi meloodijatesse toonud. Too kõige viimati kuuldu oli Briti 90.-te aastate alguse Ausi stiili kõrglainet kinni püütud palasid ansambel nimega planeet eks. Ja pisut iroonilise tiitliga lugu Dance, aga tantsitud on Bondi järgi tublisti väga elektroonilisel viisil ja lauldud on Bondi lugusid äärmiselt suurepäraste vokalist poolt. Nüüd siis üks seesugune, õigupoolest Jon tarri enda lemmikpalasid kõigi tema Bondi teemade seest ja see on ei keegi teine kui nuia Armstrong ja in lõua. Mis on olnud nagu selgub, kõik see aeg, mis maailmas olemas teisisõnu igavik võib-olla kenasti ära jagatud kahe äärmiselt kontrastne vokalisti vahel. Nii nagu ongi John päädvi kirjutatud Bonni laulusid esitanud võimatult eriilmelised popmuusikat, julati kuuldoliigi pop, tema päralt oli vaid paar minutit tollest kenast loost, see oli aastal 97 e pallu jaostro aastal 69 Talle vale originaalversiooniga ja meie päralt siin eikellegimaal on veel paar minutit, et mängida selle saate lõppu enne kui nädala pärast kellelegi taas tuleb hoopis teistsuguse muusikaga. See on päri kirjutatud James Bondi teema number kaks, ehk täpsemalt null null seitse. Jälle kuulmiseni. Nägemiseni.