See oli mitu-mitu aastat tagasi Krimmis ühes mägikülas. Raadios anti edasi laulu sõsarsaared ja kaks inimest seal mägikülas ütlesid teineteisele. Meie laul, kuuled, meie laul. Need olid Niina ja Andres Klaas ja see oli nende laul. Laulu sünniloost räägib Niina Klaas. See laul sündis. 38 aastat tagasi väina silla valgete postide vahel. Seal on oldud oldud tuulevaikuses punutud tormiga. On imetletud puhkaraid vulti kollaste voogude tausta. Sõidetud saani keele jäätunud väina kui olid kadunud kaldajooned. Kui said Saaremaa ja Muhumaa peaaegu rahvalauluks, on muutunud ka teine klaaside laul. See on väike Muhu. Inflatsiooni ajal oli muus. Vaeslaul rootsime rannast. Ütlesin siis sugulastel, et et miks te laulate sellest võõrast maast lauge parema oma kodusaarest polevat laulu vastati. Kord metsas seenel, alles hakkasin siis mõtlema, et mina õieti saaks lauda sellest väikesest armsast saarest. Koju jõudnud, panin mõtted paberile, mu elukaaslane istus klaveri taha ja järgmisel päeval oli laul narbigadel juba sell. Sõsarsaartest on loodud palju laule tema inimestest, nende tööst. Kuid kõige rohkem loodusest, ita merest ja suurema osa lauludest on loonud saarlased ise. Kuuldu oli Saaremaa mehe Albert uus, tuldi laul, meri ja tüdruk. Kuid andke meid sõna autorile. Laulud sünnivad. Igaüks muidugi eri viisidel selleks, et mingi viisi katkenud või helihakkaks helisema kusagil kusagil sinus eneses on tarvis emotsioone, on tarvis teatud laengut mis paneksin ennast helisema. Võtame näiteks kas või selle laulu meritüdruk. Alguse sai see sellest, et meie autojuhid nõudsid, et ka neist peaks mingi laulu tehnima. Kuid paratamatult merega on nii palju ikkagi minu elu seotud olnud ja merearmastus on niivõrd suur, et hakkadki autojuhtidele laulu tegema. Parajad lööb paratamatult välja ikkagi see meremeloodia ja nõnda sai alguse kese laul alguses autojuhtidele mõeldud, hiljem aga sai seda tehtud meremeeste jaoks samal ajal muidugi üks teine põhjus aitas seda olukorda muuta, nimelt ma just istudes oma kabinetis kuulsin, kuidas autojuhid väntasid käimaste vanad autod minu akna taga. Ja samas mul tuli kohe mõte, et stopp, see ju ka omaette mingisugune mingisugune meloodia ja hakkaski kusagil siin üleval peas või kusagil hakkas taguma umbes selline meloodia, tamp, pump, ramp ja sellest saigi alguse autojuhtide polka, mida ette kannab Uno Loop. On Volkov, käkk, kaunitar, jäämas vets Paleri jätsi, hai kataja linnada, novelli muusi, mõmmi. On rad, et päevinäinud ta nii palju raskeid öid. Raginaga sõitis ta teised kinni, jäi. Kaugel kostest kanonaad, Maadhintsid, kalurid, emi, nuuseebeeerrauusa sõitsid heade Laul silmadest nagu alguses juba oli juttu, eks laulul peab olema teatud põhjused, laul tekiks ja muidugi parem, võib-olla võiks öelda nii, et kes Saaremaal tuleb ja vaatan, missuguse missuguse Saaremaa naisel on kõige suurem, kõige ilusamad silmad, siis sellele on see laul tehtud ja küllap see on andnud põhjust selle laulu tegemiseks. Silmad on oma alguse saanud tegelikult ühest suusaretkest, kus koos ühed heade sõprade ja sõbrannadega on suusatamas käidud. Kui nad jäid siis kõik istuma niiviisi ümberringi, siis muidugi olid ühed silmad sellised, mis erilist tähelepanu endale tõmbasid. Kas kus metsas valdmaaga värva Onlu Me vaipa sui kujundma Nasa sealne The Alcindne geenes maako Rex. Silmis peituubitutsu R. Ja B suutsin kiis lusti katsu. Kuid jaoksusi ike. On siis? Nii see. Ka on teema. Nüüd tulles siin puude ja Muul soosis, no teeb NASA, mis tooks Rava Teede REV, Siimasra. RV silmas rood. Järve rand on Saaremaal see koht, kus ei jää ühelgi turistil käimata ning saarlased ise on ta valinud oma puhkuseparadiisiks. Sõrve naine armeede sadam lõi laulu, kui saabub pühapäev milles jutustatakse Ki järve rannast. Kuulakem järgnevalt autori esituses selle laulu instrumentaalsete varianti. Ja teine armeede sadamapala, mille esitab autor ise akordionil, pealkirjaks õhtu rannas.