Head kuulajad, MINA, OLEN, anne promic. Kuigi aasta võiduka lõpuni on jäänud veel mõned nädalad, teeme enne suuremat pühadehullust juba aasta kokkuvõtteid ja täna loeme tibusid kohalikus muusikateatris. Ooperikriitikute hinnangul on tänavune aasta olnud säravam kui eelmine muusika-aasta ja seda eeskätt just põhjusel, et esietenduseni jõudis tervelt kaks eesti algupärandit. Eesti muusika päevade tippsündmus Ardo Ran Varrese lavaline serenaad. Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma. Ja Saaremaa ooperipäevadel esietendunud Ülo Krigul ooper Luigeluulinn Estonia ja Vanemuine hiilgasid mõlemad kahe esietendusega. Kui mullu vaidlesime innukalt Robert Wilsoni lavastatud Aadama passiooni üle siis tänavu tekitas põletavat poleemikat doviiest kratseri lavastus Estonias jaanuaris esietendunud Verdi Aida mille muljet pole tuhmunud tänaseni. Septembris Pamela Reczynella lavale toodud Wagneri Lendav Hollandlane jäi oma eelkäija varju. Siiski tegid kriitikutele lavastuse üsna üksmeelselt maha. Esile toodi vaid säravaid laulja töid. Tartu esietendused toimusid mõlemad väikeses majas. Aprilli alguses Roman Hoven pitseri lavastatud sümpaatsestonitsetilutšeedi lammermooris said särada eeskätt välissolistid. Novembris oli Eesti lauljate kord lühiooperid Mozart ja Salieri ning teatri direktor Jaan Willem Sibula nägemuses tekitasid küll mõningaid küsimusi. Samal päeval Vanemuise kaksikesietendusega tungles rahvusooperis traditsioonilise kontsertettekande publik. Esimest korda Eestis kõlastanitseti ooper anna poleina, mille peaosalise valikule tegid kriitikud samuti mõningaid etteheiteid. Küll aga saatsid hurraa-hüüded Arvo Volmeri dirigenditööd. Estonias esietendus ka suvemuusikal viiuldaja katusel. Novembris lisandus Vanemuise repertuaari mamma Miia. Operettide esietenduste kohta andmed puuduvad. Võimsa panuse meie ooperimaastikule andis tänavu Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperistuudio, kus sündis etendusi rohkemgi kui repertuaariteatrites. Veebruar tõi Putšiini õde Angeelika lavastajaks Taisto noor. Mai lõpus tuli lavale auri Jürna režiga Bulanki mono-ooper. Inimhääl. Novembris esitles ooperis stuudio ühistööd vanamuusikakeskusega menukas stiilipuhas barokkooper Stefan Jürise lavastatuna brüsseli Liidoja Enejas. Lisaks kõlas Rahvusooper Estonia kammersaalis veel üks tudeng, aprillikuus esietendunud Britteni kruvipööre. Kammerooperit pakkus ka sügisene nüüdismuusika festival afekt. Eesti esiettekandele tuli festivali peahelilooja Georg Friedrich Haasi kammerov. Pärnu ja Saaremaa ooperipäevad võõrustasid tavapärasest kõrgema tasemega truppe Peterburist ja protsialist Saaremaal etendunud protslavi ooperiteatrilavastus, Simonovski kuningas rootse näitas maailmaklassi. Eksperimentidega jätkas augusti kuini Birgitta festival, mis pälvinud siiski nii kõrgeid hinnanguid. Esimest korda toimus septembrikuus kaasaegse muusika festival Narva ooperipäevad, mis pakub esinemisvõimalusi noortele, lauljatele ja tudengitruppidele. Tänases saates võtavad aasta meeldejäävamad tipphetked ja valusamad läbikukkumised luubi alla ooperikriitikud Alvar Loog, Peter Pedak, Kerri Kotta, Saale kareda, Harry Liivrand, Kristel Pappel ja Tiiulevalt. Minu jaoks kõige eredam, mis mul meeltesse on jäänud, on suvisel Pärnu kontsertlaval esinenud Peterburi kammerteater eesotsas oma lavastaja Aleksandr abiga ja nende kaks etendust mõlemad niidonitseti, Peeter esimene ja muidugi triini ainult armastusest, need olid vapustavad lavastaja fantaasia poolest. Üks laulja oli teisest uhkem kontseptuaalne tervik, et üks etendus on allutatud mingile ühele väga kindlale ideele. Ja kuidas oli selles samas toonitsetis pandud see 12 liikmeline koor liikuma ja kui palju oli koomikat, kui vaimukas oli lavastaja olnud oma tekstide andmisega, sest see on super variant, kui tuleb välja, et see talitseti ooper tegelikult hävis. Kui Lafenitse teater põles ja nüüd siis Aleksandrov otsis jupphaaval selle läbiteatrite juhtide need fragmendid kokku ja pani sinna juurde ka nii-öelda selle kommenditajatel arte stiilis üks tegelane, kes suhtles siis publikuga, kes andis vene keeles neid repliike lava kõrval oli nii ingliskeelne kui eestikeelne tõlge, nii et kõik tuli sulle kohe kätte. Ja see oli kõik noh, niisugune väga nauditav ja see treeniga seotult oli minul lihtsalt ääretu rõõm selles mõttes, kui seal toimuks selle peategelase naiskolhoosi esinaine, järsku armub, no täiesti luuserist poisis. Nii ülemeelikuks muutub ja ühesõnaga see oli kõik väga hea maitsega, jällegi koor, kuidas selle teatri koori liikmed liiguvad, tantsivad, laulavad, igal kooriliikmel oli oma karakter antud ja no lihtsalt lihtsalt täielik nauding oli need mõlemad etendused. Alvar Loog. Minu kõrghetked on-ga seotud suviste ooperifestivalidega sedapuhku et ühtepidi on meeldib, et meil päris palju toimub ja korraldajad leiavad vajadust ja võimalust, et siia igal suvel üha uusi ja erinevaid troppe sõidutada, mis on, on väga huvitav, aga paraku trupid enamasti sõltumata sellest, mis riigist nad siis pärit on, nad kipuvad siia ikkagi tulema Itaalia või Saksa klassikalise ooperiga. Et siis sellel suvel oli siin siis vist vaatad peaaegu esmakordselt kaks suurt erandit. Kui Brotzlovi ooperiteater Poolast külastas Saaremaa ooperipäevi ja tuli oma rahvusliku ooperikunsti 20. sajandi suure klassiku Robritsemanovski ooperiga kuningas Roger mis mulle muusikaliselt kohutavalt meeldib, mis oli minu meelest väga maitsekas, mõjusas kaasaegse lavastus keelega lavastuses ja väga hea esitus nii solistidelt kui orkestrilt, et minu meelest see oli täiesti absoluutselt maailmatasemel muusikateater oma kõigis nüanssides ja et seda nüüd siis jah, Saaremaal seal ooperitelgis niimoodi vaadata, see oli väga suur privileeg. Ja teine Midagi Tiiulevalt mainis Pärnu ooperipäevi külastanud Peterburi kammerooper siis see trenni ooperiga, mitte ainult armastus, vist oli ta nimi. Et mina olen see trenni varem teadnud eelkõige, kui, kui balletiheliloojate teda ka sellena hinnanud tema ainuke ooper, mida ma olin näinud ja kuulnud ja lavastuses näinud olid, mis tema seni viimane nimi eesti keeles peaks vist olema vasakukäeline, mis esietendus Peterburi Maria teatri uue maja vist avalavastusena üldse, mis oli mulle väga suur pettumus eri erinevatel põhjustel ja seda suurem ja, ja positiivsem üllatus oli, et see tema noorpõlveteos, mida nüüd siis ma arvan ka Pärnu ooperipäevade korraldajate suhteliselt suure riskina võetud sammuna, et sa üldse siia toodi, et, et minu meelest see oli väga suur nii-öelda õnnestumine, sellega rikastas meie seda repertuaari pilti, et kui palju meil 20. sajandi kolmanda veerandi teoseid üldse ooperilavadel satub, isegi mitte Eesti omasid? Noh, selle umbes kaasaegne võiks vist tormis luigelend olla, nad on vist isegi võib-olla natukene kuskilt otsast helikeelelt sarnased. Et ja ka selle teose puhul kõik alates teosest enesest kas selle dramaturgiliselt poolest siis muusikalise dramaturgia orkestri esitusest, solistidest ja, ja kogu see lavastuslik tasand, need kaks on, on need, mis jäävad ilmselt surmani minuga. Need kaks elamist. Peter Pedak tõstaksin esile hoopis dirigenditöid. Arvo Palmerit anna polena kujundajana ja Jüri Alberteni viiuldaja katusel muusika juhtimisel. Need olid need, mis võib-olla mind kõige rohkem liigutasid. Kerri Kotta. Praegu tundub ikkagi, et võib-olla kõige tugevamaks osutus üks, üks esimesi väljatulijaid ja see oli siis Estonia aidaetendus kus on tegelikult sellise pompöössus materjali selline väga kammerlik versioon, aga omamoodi läbimõeldud ja, ja tundub, et ta oli ka selliste väga tugevate nagu nagu lavatöödega ja veenvate lavatöödega. Võib-olla teine selline moment, mis on nagu sellest aastast meelde jäänud ja mida tuleks kindlasti õnnestumiseks pidada, on tudengite tehtud Kristjani kruvipööret, mis oli nagu nagu üllatavalt hästi teostatud, justkui nüüd rääkida mitte selliste suurte teatrite produktsioonidest, vaid sellistest nii-öelda õhinapõhistest tegemistest, mida ju meil ka tegelikult iga aasta ikkagi on. Ja võib-olla mingisugune kolmas moment, mis tuleks nagu ära artikuleerida, aga mis võib-olla jääb muusikateatri ütleme, keskmest pisut väljapoole oleks siis võib-olla ka no-teatri, pööriöö uni, aga see on juba pigem võib-olla teatavas mõttes sõnateater, kuigi seal osales sümfooniaorkester ja, ja Olari Elts, aga, aga kontseptsioonina oli ta nagu ka üks huvitav asi. Saale kareda aastal 2016 sama rääkida ka tõesti tipphetkest selle sõna otseses mõttes nimelt Estonia teatriaida lavastuse 13. veebruari etenduse teine vaatus. Ma käisin Ainot vaatamas kolmel korral. Esietendusel 13. Veebruaril ja mais, kui oli teine koosseis. Ja iseenesest mulle Doctobjasgratseri lavastus meeldis välja arvatud üks väike tõrvatilk, teises vaatuses. Üks küsitav stseen ja mulle meeldis just, et tuli esile tänase ühiskonna ängistav paine ja grotesk väga vaimukas ka ja teravmeelse nägemuse kaudu. Aga üsna veebruari etendusel laulis esimest korda radamest Maikel veid Lee. Ja kui esimeses vaatuses oli ta veel ebakindel ja natuke tõrked häälega, siis teises vaatuses sündis minu jaoks üks tõeline niisugune teatrimaagia kus kõik peaosalised orkester oli väga-väga hästi juba jõudnud selle teose tunnetamiseni. Vello Tagna terrigeerimisel lavastus, kõik komponendid hakkasid koostööd tegema, tekkis tõesti vapustav sünergia. Ja helivestlusel tekkis sisustust teises vaatuses matil veid liiga niisugune tohutult hea keemia sünergia selleks kõik dünaamiliseks liikuma. Ja loomulikult Monika-Evelin Liiv, kes hiilgas juba esietendusel vapustavalt, et seal tekkis niisugune tõesti tipphetk, mida tegelikult, et nagu professionaalse kriitikuna koged harva, kus järsku kõik koostisosad leiavad 11 ja sa oled selle teatrimaagia lummuses, nii et, et see oli minu jaoks siis 13. veebruaril aidalavastus, teine vaatus ja kui ma käisin vaatamas teist koosseisu, see oli siis mais, siis ma kahjuks nagu tunnetasin, et, et see kokkukõla oli natukene vahepeal lagunenud juba, nii et et selle lavastuse potentsiaal tuli seal 13. veebruari teises vaatuses minu jaoks nagu tõesti vägevalt esile ja mul on selle üle väga hea meel, et ma juhtusin seda kuulama. Harry Liivrand. Kui ma mõtlen tagasi 2016. aastal siis siin on minu jaoks kaks tipphetke. Üks on tobias kraatori lavastatud Aino Estonia teatris, mis nii radikaalselt toob meie muusikat teatrisse kaasaegse nägemuse ooperiteatri võimalustest lavastus kontseptsioonist ja kui see teha ära absoluutselt professionaalselt, siis, siis tulemus on erakordselt huvitav. Intrigeeriv loomulikult ja ka mõningate asjadega võib sealsamas ka vaielda, aga tulemus on ikkagi erakordne. Ja teine on siis Pösseri Tiido Jaanejas, Eesti muusika teatriakadeemia ooperis stuudio etendus, mis tõi esile noorte lauljate vokaalse võimekuse vaid ka nende nende näitlejavõimekuse ja kus väga osavalt oli ühendatud solistide ja kooristseenid väga nappide lavastuslike elementidega huvitavat, mis on stseenid huvitavalt kasutatud, valgust ja leitud ka teose sisuga sobivad kostüümid. Ning isegi ütleme, et need paar sellist tavalist butafoorselt elementi sobisid sinna väga hästi. Ning Saksamaa lavastaja Stefan Jüris oli teinud tõesti professionaalset tööd nendega pluss muidugi väga hea muusikaline saade, mida siis juhtis Imbi Tarum ning seda, kui ma mõtlen, viimane kord, kui ma nägin, tudengite etendus, ma vahepeal ei ole lihtsalt kahjuks olnud näha, see oli. See oli siis viis-kuus aastat tagasi liis kolle lavastatud endale Rinaldo Mustpeade majas mis oli ju lihtsalt piletantne ja kohati erakordselt piinlik nii lavastuslikult kui ka vokaalselt. Nii et need praegused tudengid olid, olid teinud tõesti väga hea töö. Kui rääkida aasta õnnestumistest, siis mul ei ole ka üht ainukest liidri, kus kõik komponendid oleksid väga kõrgel tasemel, jaga uuele osutavata ja erakordsed. Ma tooksin kõigepealt välja pööria unenäidend koos nende soni muusikaga, mida siis Olari Elts dirigeeris ja mille lavastajad olid ojasoo ja Semper ja Svenska terviklik kui meie jaoks uus lähenemine ja samas ka niisugune võiks öelda virtuaalse maailma kriitika pluss sinna juurde siiras romantiline muusika siis kindlasti tobias kratseri Iida, mis meie publikut üllatas sellega, et niisugused tuntud pompöössus ooperi väliskesta alla tungiti ja toodi välja sealt selline intiimne draama. Ja see, mida ma seal hind on, ka oli näiteks tavapäraste Iida klišeede parodeerimine ja ironiseerimine nende üle. Samas kaotamata niisugust soojust ja hingelisus, mis selles ooperis traagikat. Ja mulle meeldisid ka näiteks heli Veskuse ja Monika-Evelin, Liivi osatäitmised sealsanudki Jassi Zahharov ja Aare Saal. Ja tooksin loomulikult välja kolmandana muusikateatriakadeemia ooperistuudio ja vana muusikakeskuse ühistöö. Mul on nii hea meel, et vana muusikakeskus, mis alles teist aastat tegutseb Imbi Tarum juhtimisel juba praegu disteostada koostööst, siis ooperistuudioga niisuguse väga õnnestunud lavastuse. Nagu oli see brüsseli Tiidu ja Ene eas ja minu arvates ka lavastaja Stefan Jüris, kes on juba varem teinud meie tudengitega tööd, oli just nagu pedagoogina väga täpne ja, ja väga kasulik, meie lauljad, tele ja väljendusvahendid, teed, kõik oli välja loetav, pluss lavakujundus, kostüümid siia juurde väga hea muusikaline tase, väga suur rõõm. Ja lõpuks võib-olla veel Vanemuises ka mitte jälle ma ei ütleks, et jäädi tult. Oleks mind vaimustanud, aga, aga väga hästi siiski. Kokkuvõttes tuli välja siia Dylammermoon, rooman Hoven Mikseri lavastuses oli väga palju huvitavaid ideid ja enamus pääsed näiteks ka mõjule. Vanemuise Rutšeedilammermoorima pean õnnestunud tükiks ja seda terve Eesti selle aasta ooperiproduktsiooni taustal, saksa lavastaja oli väga andekalt ära kasutanud võte, mis tihtipeale on langenud trafaretiks, ehk siis ta on toonud lavale vaimu. Keda esitab siis balletisolist ja see vaim selles kontekstis töötas perfektselt ja täiendas väga hästi füüsiliselt visuaalselt Lutšijat? Terve lavastus oli tegelikult väga võluv, ütleme nii. Ja sobis ka väga hästi, väiksesse Vanemuisesse. Missugused olid aga valusaimad läbikukkumised? Selline võib-olla kõige problemaatilisem moment minu jaoks tuleb ka Estoniast, nii et nii nagu Estoniast tuli see kõige huvitavam niga kõige problemaatilisem moment ja see oleks minu meelest üldse Wagneri Lendav Hollandlane ja siin eelkõige minu jaoks nagu muutes problemaatiliseks kogu selle asja nagu lavastus mis nagu selgelt Ta mängis kõikidel nendel modernsetel klišeedel, mida tänapäeval ooperiteatris kasutatakse, aga mis nagu ei osanud nendega midagi eriti lõppkokkuvõttes peale hakata. Ja mul on tunne, et ta pani natuke artistid ka liialt kindlatesse rollidesse, panin neid tegema mingisuguseid väga kindlaid asju kuidagi võib-olla liiga üheplaaniliselt, nii et see on üks selline problemaatiline asi. Aga ütleme, Tallinna selline problemaatiline tükk, mis, mis pani nagu need mõtlema, et, et missugune üks lavastus peab olema. Ja mida üks lavastaja võib-olla võiks või peaks üldse nagu muusikateatris tegema, millele tähelepanu pöörama või kuidas nendest asjadest mõtlema. Ma väga armastan ooperit, Lendav Hollandlane, aga kahjuks see lavastus oli minu jaoks sellest hoolimata, et väga häid rolli täitmise oli aliassonis entaali lihtsalt Super oma vokaal ses mõttes ja ja ka Anttila oli vist selle tenori nimi Soomest, kes laulis Erikut. Ja see, kuidas Anttila seda partiid laulis, seal oli fantastiline ja täpselt seesama asi, millest räägib Joonas Kaufman ühes intervjuus. Et ei ole vaja nagu kunagi Pennar soovist olevat öelnud, et Bayruti röökimine. Et ei ole vaja maaklereid ühesõnaga forsseeritult ja nii, et paelad võib-olla katkevad sellise maneeriga laulda. Anttila laulis taga lüüriliselt ja, ja kui mulle on väidetud, et see partii on dramaatilise tenori partii ei tajunud saalis seda, et seal mingisugune eriline loomulikult see sisemine ekspansiivsus, millega ta võitles seal ta hinge, see oli noh, väga-väga hästi välja mängitud kui ka lauldud, aga ma ei kuulnud mitte kuskil niisugust ülemäärast. Mulle väga meeldis seepeale ohvik selles mõttes, et et eks see on hukutav oleks saanud ju väga paljudele Tenuritele. Aga kui rääkida võib-olla lihtsalt noh, sellisest võib-olla igavamatest asjadest, siis noh, mõneti on meil selline kergem pool natuke nagu varjusurmas, et mis on nagu sellel aastal välja tulnud tuli sisse viiuldaja katuselt muusikal. Aga minu meelest mängis see nagu puhtalt sellise teatava põlvkonna nostalgiat tegelikult selle eelmise lavastuse nagu nostalgia, see tundus olevat suuresti selle koopia, mingisugused rõhuasetused olid väga-väga selgelt samamoodi, nii et see võib-olla oleks nagu noh, selline natukene halvas mõttes kommertset. Ta on selge, et selline kergemad žanrid on võib-olla kommertsiaalsemad ja, ja seal on natuke mingisugused teised põhimõtted võib-olla alati, kuidas need välja tuuakse. Aga noh, kuna ta oli niisamamoodi tehtud nagu, nagu eelmine lavastus, siis võib-olla see oli nagu selles mõttes pettumus hoolimata sellest, et ilmselt majandusliku mas plaanis kahtlemata oli kindlasti tegemist eduka projektiga. Kui lavastuse toob väljas sama lavastaja, siis ongi siin ilmselt kaks võimalust, et kas ta toob midagi päris kardinaalselt erinevat või siis ta ei suuda selle eelmise tykki varjust välja astuda, mis insekad on ka üsnagi keeruline. Kuna siis omas ajas oli ju ka tegemist. Lavastusega jah, eks need põhjused ongi, ongi need aga lihtsalt on kurb, et kui neid kujutleme muusikali opereti pealt on niikuinii meil üldse väga vähe välja tulemas, siis on kahju, kui need vähesed asjad ka mingis mõttes väga selgelt sammuvad juba nagu sissetallatud radadel. Mina. Hollandlase suhtes nii kuri ei oleks, natuke natuke rohkem, põhjendas ennast ära see aida oli, oli huvitav, et ma ei tahakski niivõrd seda negatiivset välja tuua, kuivõrd seda, et tegu oli üle pika aja jälle sellise fenomeniga, mida tegelikult meie muusikateatrikultuur ja traditsioon vajab. Et aidalavastus ikkagi lükkas rahva kõik huvitatud osapooled seal ooperi ümber üsna selgelt kahte lehte, et see oli selline lavastus, mille puhul on, on üsna keeruline, kui mitte võimatu jääda oma hinnangutes neutraalseks, et käia, vaadata ja pärast öelda, et oli normaalne on väga levinud viis asju kunstis hinnanguliselt kommenteerida, aga mis tegelikult ei kommenteeri mitte midagi, et see oli, oli lavastus, mis küttis enese ümber väga palju kirgi juba enne esietendust küttis esietenduse ajal ma ei ole sellist surinat ja suminat vaheajal oma elus Estonia majas kunagi tundnud jalutussaalis ja saalis viibides kui ida esietendusel ja ta küttis väga palju kirgiga peale esietendust ja ilmselt kütab siiani, sest ta on mängukavas jätkuvalt edasi. Mina küll jäin oma hinnangutes arvamustes pigem sellele poolele, et lavastaja oli kahtlemata väga tark ja fantaasiaküllane inimene, aga ilmselt tema töö oleks nagu täiendavat toimetamist vajanud. Et minu meelest see lavastus oli lihtsalt ülelavastatud niivõrd-kuivõrd, siis aidaa sõnalises ja muusikalises dramaturgiat mööda lavastatud mis ei ole tingimata kõige suurem surmapatt, mida lavastaja teha saab, aga, aga minu hinnangut sellele asjale jäid nagu, nagu pigem negatiivseks, aga seda suurem heameel on mul näha, et on inimesi, kellele see meeldis. Sellisel moel on ta kindlasti mitte ainult Estonia repertuaaris, vaid Eesti muusikateatri ajaloos oluline teos. Kurb küll, et ta ei pärine Eesti endale avastajalt. No aida oli kindlasti jah see, mis, mis jäi meelde ja vihastas, tema ei ole üldse vastu ajastu ja tegevuspaiga muutmisele, kui see muusika ikkagi jääb mingil moel kooskõlla. Verdi muusika minu arvates selles ooperis on siiras selles mõttes seda ironiseerimist, ma ei suutnud sellega lihtsalt kokku panna ja üks ettepanek veel lavastajatele ja kava koostajatele. Et kavalehele jõuaks siiski see lugu, mida me näeme ka laval aidakavas näiteks räägid ikkagi seda vanaegiptuse muinasjutu. See, mida me laval nägime, oli midagi hoopis muud. Sama Vanemuise teatri direktori puhul, kavaleht ütleb, et tegevus toimub 18. sajandi lõpul Austrias, aga lavastaja taotlus tundus pigem vihjata meie ajale. Pole mõtet publikut veel rohkem segadusse ajada, kui nad võib-olla niigi on. Ma tooksin siin veel ühe asja välja, mis mind näiteks on kurvastanud kelt aastate lõikes ja need on meie kahe ooperimaja kohati alla igasugust arvestust, kavalehed väga nõrgad ja kui ma võtaksin taas näiteks Anna pole enam ei ole, siis on täis faktivigu veidraid formuleeringuid ja mis näitab, et, et selle koostöö ei ole ainult professionaalne inimene. Teine asi täpselt samamoodi Vanemuise moodsate ja seal RMK-le mille sa oled väga suuri küsitavusi ja mille kujunduskontseptsioon on mulle arusaamatu. Kui me alustame näiteks siin kas või sellest, et see on Rimski kaasakovi, moodsatiste Sarieerist avaldatud kellegi Harlem Robinsoni artikli lõigud, eks ole, New York Times, 1981. Kas meil tõesti ei ole kaasajastada võtta vastavat retseptsiooni või siis, kui me vaatame tervet seda kava kujunduskontseptsiooni siis ma ei näe viidet kusagil fragonaari kuulsale maalile millest on võetud, eks ole, selle kava, kaunistus, motiivid kõikjal ja miks üldse see pilt, kas ainult sellepärast, et see kujutab sellist frivoolsed seenikest rokokooajastust? Siin ei ole midagi selle ooperiga ju ju tegu, teiseks ei ole kusagil vihjet selle kohta ning kolmandaks, siin on küll kenad pildid legendaarse Estonia lavastusest peaosades Anu Kaal ja, ja Margarita Voites, aga mitte kusagil pole märget selle kohta. Ma jalutasin vaheajal rahva hulgas ja kuulsin, kuidas inimesed arutasid omavahel, et kes need on. Eks ole, mälu? Ei, ei ole ju igavene, eks ole, need tuleb ju kõik ära mainida, siin. Aasta ebaõnnestumise na toon esile noore Itaalia lavastaja Pamela Reczynella. Nõrga lavastajatöö, Estonia teatri lendava hollandlase lavaletoomisel jäi ausalt öeldes arusaamatuks, miks toodi noor kogemusteta lavastaja seda teost siia lavastama. Ma arvan, et, et rahvusooper, kui ta tahab kanda rahvusooperi nime ei saa lubada endale juhuslike lavastajate importimist, nagu oli Pamela juhtub vokaalselt ikka üpris keskpäraseks jäi Anna pole enam kontsertettekanne, seda just eriti, kui ma mõtlen nimiosa laule peale ning kui ma mõtlen siin kahe lühiooper peale Vanemuise teatris moodsates karjääri ja teatri direktor Rimski korsakovilt esimene ja teisalt, siis Mozart võib öelda, et Willem Sibula on ilmselt püüdnud anda endast parimat, need lavastades ja teatri direktori puhul isegi hakkas see lavastus mõningates kohtades nagu tööle. Aga moodsate Sarieeri oli küll väga ebaõnnestunud, seal puudus nii lavastuslik kontseptsioon, seal puudus vokaanlas ära ja ka orkestrivõimekus ei olnud selline, mida sa võiksid võiksid loota sealt. Võib-olla ainult võiks teha paar komplimenti, ma räägin ainult ühte koosseise küll Mozart, osatäitjale, kes on siis German Holaami, kes on arenenud välja Vanemuise koorist ja kelle puhul see võib-olla kõlab trahwaret sõnaga, et, et see, mis tal vokaalselt puudee selle, ta kompenseeris oma särava publikut võluva naeratuse ja oma sellise väga vaba olemisega avaldanud. Tegelikult ta lõi sellise kergelt murtud geeniuse kuju seal laval. Nüüd teatri direktori puhul, milles sibula oli siiski leidnud sellise täiesti aktsepteeritava idee tuues tegevuse kaasaega otse nii-öelda teater teatrisse. Siin tekivad mitmed momendid, kõigepealt see, kust leida nüüd väga head lauljad. Seal on teatavasti kolm erakordsete võimetega lauljat. Nüüd lisati sinna juurde veel neljas ja anti talle võimalus ka laulda mille vastu tegelikult midagi olla, sest oopereid ikkagi nii-öelda vastavalt lavastaja kontseptsioonile täiendatud takse kärbitakse, liigutakse sinna mingeid muid asju juurde. Ja see, et ka Karmen Puis sai laulda, oli minu arust väga hea ja ta oli selle lavastuse kõige paremaid osatäitjaid. Mul oli hea meel näha taas laval pärast mitut aastat. Pirjo Piva. Eks praadisin kirju Joonas komiteeks. Ja ma loodan väga, et me kohtame teda lauljana taas tulevikus ja ehk veelgi paremas vormis, kui ta juba praegu on. Ning võib öelda, et selle lavastuse ansamblid töötasid täitsa hästi. Omamoodi keskseks kujuks tõusis suurepärast koomilist karakterit esitlev Rasmus Kull kellel oli küll sõnaline osa, aga ilma tema väga hea karakter koomiku rolli esitlemata. Alexa lavastus palju kaotanud. Ja samas võib öelda, äärmiselt küsitav oli minu jaoks need teatri direktori osa etendanud Tiit Lilleorg. Siin tekkis see küsimus küll, et aga miks tema osatäitmine eeldaks karismaatilist figuuri seal laval? Tal on kõige olulisemaid tegelasi selles tükis. Sügavat pahameelt tekitasid minus mõningad arvustused Estonias lavastatud ida kohta mis hämmastasid oma asjatundmatuse vaenulikkusega ja argumentide tähendab minu jaoks pädevate argumentide puudumisega. See oli kõige suurem läbikukkumine minu jaoks sel aastal. Loomulikult oli läbikukkumine Lendava hollandlase režiim, tähendab, lauljad olid väga tublid ja, ja püüdsid asja üleval hoida nii-öelda, luues karaktereid ja püüdes mingisuguseid tegelaste suhteid ise seal laval välja mängida. Aga kokkuvõttes ühesõnaga oli see lavastajatöö, Pamela retsin hellalt, äärmiselt puudulik, ebaprofessionaalne ja kontseptsioon oli olematu, läbimõtlemata ja 10 minutiga ja täpselt samuti nagu esimese 10 minutiga. Ühesõnaga avamäng oli küllalt hästi visuaalselt nii-öelda lahendatud. Jah, just nimelt illustreeritud, ütleme nii, aga edasi tegelikult tänase midagi ei olnud ja, ja see oli ka, mis mind ei kurvastanud tas raevu. Kui niimoodi hetkelisematest asjadest rääkida, siis kurbust tekitas näiteks anna polena kontsertettekandes peaosatäitja jaa, Alissa Kitzba esinemine, mis ei vastanud tegelikult vajalikule standardile, ma ütleksin, võtan sellise standardi, mida üldiselt siiski nendes kontsertette kannates me elame nagu harjunud kuulma ka ka siin Eestis. Ja probleeme oli muidugi teisigi, kas või siin näiteks Mozarti reekviemi ümber andnud lavastus ja nii-öelda olematu tükk aga seal jälle positiivseid momente seoses muusikalise võib-olla esitusega. Ta ehk see nii hull kokkuvõttes ei olnud, ehkki mingid väiksed pettumused seal võisid olla. Missuguseid tendentse ja suundumusi võis tänavu Eesti muusikateatris märgata? Muusikateatriaasta 2016 oli kahtlemata palju mitmekesisem rõõmustavam väga erinevate nurkade alt, kui oli möödunud, et 2015, mis olid ainult muusika aasta sest muusikateatris oli suhteliselt vähe, 2015. aastal üldse uuslavastusi ja nagu me teame, kõik ressursid voolasid ühte rahvusvahelisse projekti mis tegelikult ütleme proportsionaalselt, et kõiki neid lahendeid ei õigustanud selles tulemuse mõttes. Aasta 2016 olid tõesti hästi mitmekesine erinevate rakursside alt pean ütlema, et päris kõigile uuslavastustele ei olegi jõudnud. Aga tooksin esile nagu viis punkti. Kahtlemata sügisene Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio ja varajase muusika keskuse lavale toodud brüsseli Tiido ja neljas oli tõeline muusikasündmus barokkmuusikateatri tähtteose, mõtestatud, särav ja tervikteosena kõigekülgselt detailideni läbi mõeldud lavastus. Ja kindlasti tuleb esile tõsta pühendunud ja ülipõhjaliku ettevalmistus, tööd lauljate ja muusikutega, Teele Jõksi ja Imbi Tarum poolt ning fantaasiarikast väga elusad, väga kõnetavad lavastust Stefan jööriselt. Ja tõesti ükskõik milliseid detaile me vaatame. Kunstiline kujundus, kostüümid, grimm, kogu lavastustervik oli detailideni põhjalikult läbi töötatud, tunnetatud nüüd mitmekesisuse, st rääkides kindlasti tuleb esile tuua seda, et lavale jõudis kaks Eesti muusika teatri algupärandit. Eesti muusika päevadel Ardo Ran Varrese lavaline serenaad käidi külvata varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma. Ja Saaremaa muusikapäevadel Ülo Krigul luigeluulinn ja kui me meenutame, siis 2015 ei jõudnud ühtegi algupärandit lavale. Nii et see oli selles mõttes suurepärane aasta. Iseküsimus, et millised aspektid neis lavastustes paremini õnnestusid ja millised vähem, aga sellest on juba ajakirjanduses juttu olnud. Samuti tahan esile tõsta väga põnevat lavastust kogu teatrimaastikul. No tead, kribüüria uni, kus siis no teatrilavastajad, Semper ja ojasoo koostöös muusikajuhi, dirigendi, Olari Eltsi ka töid lavale. Tõesti noh, minu jaoks ühe möödunud aasta tähtsündmuse samuti tahaks just nagu selle uudsuse ja mitmekesisuse mõttes tuua välja ka pisut vähem tähelepanu saanud, et ka muusikateatriteos Georg Friedrich Haasilt Sis festivalil affekt Tartus. Ja siinkohal tahan eriti esile tõsta Kädi plaasi väga pühendunud, sügavuti läbi tunnetatud osa lahendust. No tähendab, kui me nii-öelda räägime nende suurte lavade muusikateatrist, siis eks see tendents on vist ikkagi see tinglikkusega mängimine ja ooperi või üldse muusik ka teatri kui žanri tinglikkuse rõhutamine oleneb nüüd, kui kaugele sellest nagu, nagu minnakse, aga jahe ja see on just teatavate selliste võib-olla jah, elementidega mängimine, mis justkui nagu ei sobitu sellisesse ootuspärasesse plaani, no võib-olla Lutšiaadilammer, Morris siis näiteks need laste mänguasjad, mis iseenesest ei ole võttena üldse uus, eks ole. Aga mis kuskilt maalt pisendab või nii-öelda nagu annab mingi retoorilise signaali, et mingid asjad nagu justkui üldse ei ole tähtsad ja nad tekitavad omamoodi noh, võib-olla mitte sellise Brehtiliku võõristusefekti võib-olla mingi teistlaadi võõristusefekti, aga aga ta mingis mõttes jah, sellised elemendid nagu distantseeruvad sind lavastusest ja noh, samu asju oli ju aidas, eks ole, mis oli selles mõttes kontseptuaalselt tugevam, et seal oli see kõik siis läbi viidud nagu kindlasesteetikas, aga samamoodi, et kui seda näiteks võidumarssi nii-öelda jälgitakse väikesest televiisorist, mille ekraani pealegi veel publik ei näe, et jällegi nagu mingisugused suured asjad pisendatakse, tehakse nagu mikroskoopilise, eks. Nii et võib-olla jah, selline tinglikkuse rõhutamine ja ikkagi nagu jätkub eksperimenteerimine, sellepärast et jah, sellel aastal tõesti ei saa võib-olla ühtegi lavastust nimetada selliseks päris nagu traditsiooniliseks. Ainult et muidugi nad on iseenesest väga erinevad, et sõltub sellest, kuidas lavastajad nagu muusikaga haakuda õnnestus. Siin on küll üksikuid lavastusi välisrežissööride poolt, et mis elavdavad märkimisväärselt küll meie režiikultuuri aga mul on tunne, et peale nende lahkumist on kõik ikka endine. Et nemad võib-olla küll korraks elektriseerivad oma uute ideedega, seda, seda muusikateatrimaailma meil, aga see on tegelikult üksikjuhtum tuleb meil režissöör õieti midagi nagu toimub, kui me mõtleme selle peale, et meil on olnud ka varasemalt, et erakordseid õnnestumisest välisrežissööride poolt mõtleme täikema Tuhkatriinu peale, näiteks eks ole, või mõtleme Bäckmani Valenbergi peale kasvõi need kõik on ainult üksikjuhtumid. Aga tegelikult ei ole nad nende väljapaistvate režissööride tööd muutnud. Meil kodumaist lavastus mõttelaadi. See ei ole mitte ükski lavastus peale aida tekitanud niivõrd suurt lõhenemist publiku hulgas. Ma arvan, et Iidapul satu seda öelda, et rohkem võib-olla kui varasemate selliste, ütleme pilti avaldavate lavastuste puhul tekib just Iida publikus vajadus sisuliste küsimuste üle järele mõelda. Ja just esimeste etenduste puhul hakkas kõrva ja torkas silma see, et inimesed mitte rahulikult ei nautinud vaheaega puhvetis vaid nad tõesti arutasid sellest, mida üks või teine asi tähendas, et kas nad olid selle poolt või vastu ja, ja nad püüdsid aru saada sellest interpretatsioonis. Ja nagu mainisin, juba mainisid tegelikult see kratseri lavastus ja see on üks põhilisi asju, mis ma seal hindan, sundis publikut vaatama selle välise kesta alla ja otsima ka seoseid kaasajaga. Kratsari on tõesti tark ja andekas lavastaja, kes ei aktualiseeri või ei kaasajas ta tükke kunagi lihtsalt niisama sellepärast ainult kaasajastada, et mingid modernsed kostüümid ja nii edasi vaid et seal taga on alati lugu ja ta püüab võimalikult selgelt seda lugu jutustada. Kui selline loo jutustamine oleks olnud näiteks saksa teatriruumis või Londonis, siis oleks olnud tavapärase lugu, oleks olnud publikule küllalt hästi loetav. Või Hollandis näiteks siin ma tahaks öelda, et kohati on oleneda selliseid repliike, et ma jah, et need on need hullud saksa lavastajad, aga tegelikult, et sellist noh, lugude ma mõtlen, sisulist ümberjutustamist me näeme ka mujal, see ei ole mitte nii, et see on hullud saksa lavastajad. Noh, see on tõesti majaga küsimus on lihtsalt sellest, kes lavastab ja, ja millised on need publiku ootused meie tingimustes, see oli ikkagi see, et publikut sunniti sügavamalt ja arutlevamalt kaasa mõtlema ja mitte ainult nii et ma olen poolt või vastu, vaid ikkagi miks tegelikult ma mõtlesin, miks, küsimus. Et selles suhtes ma võin küll öelda, et see, miks küsimuse esitamine lavastuse lugemise vajadus publiku mitte ainult kriitikutel, kes sellega paljud hakkama ei saanud vaid lavastuse lugemise vajadus ka publikul, see oli nüüd uus. Aga mis puudutab üldiselt ma korraks noodi eemaldunud kratsialist ja idast, et mis üldiselt nagu teatripilti puudutab, siis põhimõtteliselt need vahendid, mis kasutati, on need, mis on 90.-test pärit muidugi 70 üheksakümnendad ooperi resiidjates ka kasvõi video kasutamine või, või mitte ooperi tegevusaja või loomisaja rakendamine tegevusajana ja mingi muu allteksti otsimine. Et noh, see on tegelikult juba nii-öelda tõesti vanem asi, aga ma ütlen veel kord, et võib-olla ka ida puhul just oli publikule harjumatu peale selle, miks küsimuse ka niisugune parodeerida ironiseeriv kohad, laad, aga mitte tegelaskujude suhtes, vaid selles žanri suhtes ja seda oli raske aru saada. Samas oli ju väga meeldiv näha, kuidas lauljad erakordselt hästi mängisid neile antud rolle, eks ole, et ma mõtlen siin püha ida pool ikkagi, ma tuleks korraks selle juurde, kuidas Monika-Evelin Liiv tegi hiilgerolli amineerisena või siis Aare Saal Etioopia kuninga rollis ja ütleme, kas või Paulon ballaakin, kes võib-olla natuke liiga palju küllalt forsseeris. Aga üldiselt oli ka väga, väga hea ja mõned väiksemad rollid seal veel siis vokaalselt ja samuti orkestri poolelt. Me võime rääkida sellest, kuidas nad tulid kaasa lavastaja soovida lavastaja ideedega. Teine asi aga on nüüd see, mis etenduses saanud peale seda, kui, kui esietenduse mööduhandliku lavastaja lahkub. Tähendab, kui ma mõtlen etenduse peale, mida ma aida peale, mida ma nägin siis 29. oktoobril, siis kahjuks ma pean ütlema, et see juba natukene logises. Ja ma mõtlen selle all seda, kuidas teatud tegevust liinid ei ühtinud, kuidas laval ei olnud tegelast, omavahelist sellist pinget, mida sa eeldaksid seal lugedes ja teadesse lavastuskontseptsiooni, et siinkohal võiks ju küsida, et millist rolli siis mängivad lavastuse assistent või siis näitejuht eks ole, kes tegelikult peaksid ju sel ajal kui lavastajat ennast ei ole ju absoluutselt täpselt hoidma lavastus sellisena nagu režissöör on selle sinna loonud ma mõtlen, et näiteks oli Marko Matvere ja lavastus assistendiks oli, oli Silva valt siis nüüd ma tahaks tähele, et mis on siis konkreetselt nende roll? Teatud mõttes need tendentsid, mis on juba mingi 20 aastat olemas, eriteatri või filmivahendite ühendamine ühte lavastusse tuli välja ka Ülo Krigul ooperis Luigeluulinn, mis Saaremaa festivalil esietendus ja mis tekitas huvi, tegelikult tahaks seda veelkord näha, et siis paremini mõista ja analüüsida. No mis puudutab jah sellist nii-öelda uuemat ooperit või uuemat muusikateatrit sellel aastal, siis jah, ikkagi võib öelda, et nad nagu ikkagi liiguvad eemale selles žanris, sest noh, meil on varasematel aastatel tulnud ju ka väljatükke, mis tegelikult võiksid täiesti klassifitseerida sellise traditsioonilise muusikateatrina ja sellisena ka mõeldud, et selle aasta tükid kindlasti juba mingis mõttes, kes noh, kui nad üldse ooperid on, siis annad tinglikud. Ülo Krigul, Ani vist ise ka öelnud, et tema lähtepunkt oli, oli väga erinev ja mingis mõttes ta liikus sellele ooperile kui, kui žanrile lähemale. Aga jah, et siin on ikkagi tegemist pigem mingisuguste nähtustega, mis ei rõhuta seda noh, mis võib-olla ooperil on omane seda otsest tegevuslik, kust laval või siis seda tehakse teatavas tinglikus vormis. Aga jah, kui nüüd konkreetsemalt rääkida, siis näiteks Ülo Krigul jah, see luigeluulinn iseenesest näitas sellist helilooja päris tugevad, et nagu muusikalist draamat, turgi vaistu. Aga noh, selge, et jällegi, kui me vaatame puhtalt libreto ülesehitust, siis noh, mingis mõttes ei saagi eeldada, et selle pinnal oleks võimalik nüüd kirjutada mingisugune, väga klassikaline. Nii et selles mõttes sellised huvitavad tõmbe ja tõukejõud, et mulle tundub, et heliloojad isegi proovivad teinekord oma muusikat nagu ooperlikumaks teha. Samas kasutades sedalaadi libreto seid, mis, mis mingis mõttes, kes teevad need võimatuks, see on tegelikult ka see probleem, mis on olnud varem, ma ei tea, kas ta on isegi probleem, see võib olla ka teatavas mõttes taotlus, aga, aga sarnane minu meelest väikeseline teatavas mõttes dramaturgiat konflikt iseloomustab ka näiteks võib-olla Tõnu Kõrvitsa seda liblikat. Et, et muusikas on teinekord tunda sellist ooperliku dramaturgiat ja isegi teatavat soovi dialoogi üles ehitada, aga samas Librettasse justkui nagu puudub või vähemalt puudub sellisel otsesel siin ja praegu toimuval tasandil. Üks tendents on vanade legendaarsete lavastuste repriis viiuldaja katusel, teatri direktor ja mingil määral ka Luczjadi lammer mur Vanemuises. Et kas on fantaasia saanud otsa või on niimoodi parem neid teoseid müüa, kui on, on inimesi, kelle kõrvus need viisid veel kõlavad. Ma ei tea alati see võrdlusmoment lihtsalt, et ei pruugi mitte toetuda elamust, vaid natukene häirida. Minul on hea meel selle üle, et meie noorte lauljate hulgast on nüüd no kuivõrd juba noor tuleb välja, et aeg jookseb väga kiiresti. Ain Anger on juba ka vist natuke üle 40 ja nii edasi, aga siiski meie. Ain Anger, Lauri vasar? No neid on ikka vist, tuleb oma kuus-seitse inimest, kes on pääsenud juba maailma lavadele ja see, et me praegu saame ka näha nagu Vanemuise etenduses ja seesama muusikaakadeemias ja Tiit Läänes. Et noortel on juba nii suured võimalused ennast igal pool täiendada, mis on täiesti iseenesestmõistetav, et ükski laulja ise valmis ei, kolme viie aastaga, vaid tegelikult on terve eluaegne õppekunstis ikka, et see on minu kõige suurem rõõm. Mis puudutab tendents, siis minu esimesed mõtted lähevad kohe meie ooperifestivalide juurde. Esiteks Saaremaa ooperipäevad, millel vist oli nüüd enam-vähem 10 aastat järjestikku toimumist täis ja mille mõnede suvede repertuaari ja ka trupi valik cute suhtes. Ma olen isa avalikkuse ees väga kriitiline olnud, siis seekord väga korralik, huvitav kava, väga korralik ja huvitav külalistrupp ja mis peaasi. Esmakordselt jõudis selle suure Kuressaare ajutise ooperitelgi lavale Eesti uus nüüdisooper. Antud juhul siis Ülo Kriguli luigeluulinn, et see on see tendents, mille, mille jätkumist ma väga loodan. Ja nüüd tulevaks aastaks on kuulutatud välja Rein Rannapi uus ooper, mis vist küll tõenäoliselt saab olema rokkmuusikal, aga siiski, et mul on väga hea meel, et Saaremaa ooperipäevad selles liinis on lõpuks nagu midagi tõsiselt ette võtnud ja ma loodan, et, et saabki nii olema. Mis Pärnu Ooperipäevaseid puutub, siis nemad on natuke nagu vindunud, siin on üritatud oma toimumisaega nihutada siis suvest jaanipäevajärgsest ajast jõulude-eelsesse aega ja see ei ole nagu töötanud, publik ei ole neid üles leidnud, siis on mingid aastad üldse vahele jäänud. Nüüd siis tehti suure pauguga, toodi Peterburi kammerooper väga korralik trump kahe väga korraliku ja huvitava lavastusega, aga tundub, et järgmine aasta jääb nüüd nagu jälle vist vahele, et siis tuleb ooperigurmaanidele ennast häälestada üle järgmisele suvele. Et noh, hea, et niigi, aga kahju, et mitte sagedamini. Kolmas suur küsimärk. Minul, kes ma olen Birgitta festivalil iga aasta käinud ja sealt väga palju elamusi saanud, et huvitav, mis sellest festivalist saab peale võimuvahetust meie pealinna juhtivas parteis, et igasugused poliitilised muutused ilmselt ühel või teisel moel kajastuvad ka kultuurirahastamises ja kuna on teada, et linn on väga jõuliselt sinna festivali panustanud ja et see on olnud nagu suuresti kahe mehe selline eraprojekt, kellest üks on tänaseks surnud ja teine on sisuliselt poliitikast välja vangerdatud. Et ma jään ootama suure huviga, mis edasi saab ja ma loodan, et need muutused ei ole kultuurile ja sellele festivalile kahjulikud. Ja kolmas tendents, mille üle mul on väga hea meel, mis puudutab Eesti muusika ja teatriakadeemia Sis ooperistuudio tegemisi, et esiteks ma arvan, kolme lavastust ei ole varem kunagi välja toodud nagu Tarvutlevastestki, jah, nagu see juhtus tänavu, mis on iseenesest väga suur pluss ja teiseks just see, et üha jõulisemalt ma näen, et Eesti kultuuri haridust andvat kõrgkoolid teevad selles liinis omavahel koostööd ja just tundub, et Muusikaakadeemia on nagu siis vähemalt muusikateatriliinis selleks keskuseks kujunenud. Et võetakse oma lavastustes inimesi siis draamaosakonnast, nagu Brüsseli lavastuses nägime, tehakse koostööd Viljandi kultuuriakadeemia valgustajatega ja, ja siis siin kunstiakadeemias õppivate kunstnikega ja Potaphaatoritega. Et see on ääretult meeldiv tendents ja ma loodan, et see kindlasti jätkub. Ja ühtlasi ma loodan, et tipneb juba väga varsti mõne uue eesti nüüdisooperi sünniga, nagu see oli paari aasta eest korduma kippuvad küsimused. Et oleks aeg küps noortel jälle nullist midagi midagi uut teha. Aasta 2016 jääb muusikateatri ajalukku kui aida aasta olgugi hinnangud lavastusele kardinaalselt vastandlikud. Vanemuise lavastustest õnnestunuin oli ehk tonitsetiluczyani lammermu. Meelde jäävad kaks eesti algupärandit, tipptasemel juulikuised, prifestivalid ning muusika- ja teatriakadeemia ooperis stuudio rikkalik produktsioon, milles õnnest tuimaks osutus Cooper Brüssel intiidujainejas. Uus aasta toob meile taas kaks värsket algupärandit. Vanemuises esietendub Märt-Matis Lilletulleminek, Estonia lava aga ootab Rasmus Puuri ooperit pilvede värvid. Loodetavasti ärkab varjusurmast Eesti operett ja ehk on aeg küps ka uueks sellisel tasemel tudengi ooperiks, nagu oli seda aastal 2014 esietendunud Marianna liigi ja Sander Mölderi korduma kippuvad küsimused. Muusikateatriaastale 2016 andsid piitsa ja präänikut Tiiule Evald Peter Pedak Kerri Kotta Saale kareda. Harry Liivrand, Kristel Pappel ja Alvar Loog. Järgmine helikaja võtab kokku aasta 2016 kontserdielu. Mina olen toimetaja Anne promic, saate mängis kokku Helle Paas.