Kaarel Lavrovi Sarkozy kaunis kuulus Elegantne, modell, laulja ja laulude looja, kes oli enne Prantsusmaa presidendiga abiellumist päris seiklusrikast elu nautinud kui talle tehti ettepanek täita väike roll Woody Alleni filmis kesköö Pariisis võttis ta selle vastu. Sõnades ma ei ole küll leia, kuid saan tulevikus lastelastele rääkida, et olen Woody Alleni filmis kaasa teinud kohtumegi Carlaga selles Pariisi filmis skulptor Obiust Rodeni muuseumi aias Kuulsa mõtleja kuju ees. Muuseumi giidina püüab ta taga jäljetult Ameerika turistide tähelepanu sellele vägeva laia kuulsale skulptuuride juhtida. Turistid on avastanud huvitavama teema Kamil ja Roos. Kumb oli skulptori naine, kumba armuke, mis on iseenesest päris Pariislik lähenemine? Invaliidide kiriku tohutu kuldne kuppel särab ja kiiska päikeses ning tundub Rothani muuseumile päris lähedal seisvat, kuid see tunne on petlik. Siin suurte vanade puude, koonusekujuliseks, pöetud põõsaste ja oma 2000 roosipõõsa keskel leidub veel mitmeid efektselt paigutatud maailmakuulsa kujuri skulptuure. Siia linnaossa. Ani vasakul kaldal kolisid jõukad kodanikud juba 18. sajandil rajades laiade tänavate äärde oma aristokraadid elamuid. Üks selline on varrenni tänaval seisev hotell, piroon, praegune Rodeni muuseum ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja vana tuttav. 20. sajandiga oli Prantsusmaal alanud ilus ajastu Welle dokkunstnikud ja kirjanikud olid kogunenud mon Martrile säravpunase veski. Mulan roositiivad kuulutasid igal õhtul õnnelike pidude algust. Uued hooned uhkeldasid uue juugendstiilis disainiga. Seto kinotelefon ja grammofon tõid ellu mugavust ja muutusi. 1906 avati Pariisis uuest jõukusest jutustav tohutu suur särav kaubamaja galerii Lafaiet. 1907 maalis Picasso oma Avignoni neiud. 1909 lendas väga uhkete vuntsidega prantsuse Aviaator leiuta ja insener lõimlerioo esmakordselt oma väikesel monoplaanil üle La Manche'i väina. Ja 31. augustil 1908 kirjutas põed Rainer Maria Rilke kujur ogist Rothnile. Mu kallis sõber, sa peaksid nägema seda suurepärast hoonet ja ruume, milles ma täna hommikust peale elanud olen. Kolmest EPLi aknast avaneb uskumatu vaade rohtu kasvanud aiale, kus võib aeg-ajalt näha süütuid jäneseid läbilat, võrestiku hüppanas. Stseen, mis meenutab vana kobe lääni. Nii poeetiliselt kirjeldas Rainer Maria Relke oma uut kodu Pariisist varenni tänaval. Hoones, mille nimi oli tol ajal ootel. Piroon. Ja hotell tähendabki Prantsusmaal sageli lihtsalt üht kindlat hoonet, et mitte meie mõistes hotelli. Rodion leidis hoone sama võluva olevat kui Rilke ja kolis 1908. aasta oktoobris Kaise hotell pirooni alumisel korrusel olevas neljatoalist saab partementi alates 1911.-st aastast kuulus juba kogu major läänile ja pärast kujuri sellest ilmast lahkumist 1917 avati siin rõdeni muuseum, aga see oli vaid eellugu. Meil on siin tegelikult kaks lugu, maailmakuulsa kujuri François on ränne Rodajani ja tema tulevase muuseumi lugu. Enne kohtumist olid mõlemad siin maailmas juba mõndagi näinud, seda siis maja puhul ja teinud ajaloolisest järjepidevusest lähtudes on hoone hotell Viroon tunduvalt eakam ja selle lugu on üpriski pikk ja keeruline. Abraham Rank demoraa oli mitte üksnes hertsoginna Louis Francois de Bourboni usalduse alune vaid ka tema peanõunik. Hertsoginna oli aga kuningas Louis Neljateistkümnenda ja viimase pikaaegse favoriidi madam demontes spaani seaduslikuks tunnistatud tütar, kelle Pariisi residents oli Porboonide palees. Niisiis otsustas Börante Morra ehitada oma häärberi vorboonide palee lähedusse praegusele renni tänavale. Ta palkas Kuninga arhitektiks kinnitatud ran abari, kes oli oma Rakokooja rokk stiilis ehitustega üpris kuulsaks saanud. Ehitustööd algasid 1727 ja vähem kui viie aastaga kerkis kaasaegsete hinnangul kõige suursuguse elumaja Pariisis hotell Börenk demora. Kahju küll, üks tolle aja jõukamaid pariislased mosseedemoraa, kellel ennegi oli mitmeid palees doosid, ei jõudnud oma uuest majast kuigi kaua rõõmu tunda. Ta lahkus siit ilmast juba 1732. Hoone oli ehitatud kunagisele jahiloomade kaitsealale, mis kuulus keskajal Sanš Free Aarlikele ja kirikuisadele. Just 100 pree üks lugematutest ajaloolistest piirkondadest tänasest Pariisis. Aristokraatlik hotell Börante moraal oli 1727. aastal. Ta on ehitatud just seal, sõrman deprey äärealadele. Kahekordne poolkuu kujulise fassaadiga. Hoone seisis uhkes üksinduses keset ilmatu suurt parki baroki ja rokokooajastu stiilis rikkalikult dekoratiivseteks tuuridega ehitud häärberi. Lõunafassaadiaknaid kaunistasid toredad maskid. Kivikonsoolid hoidsid ülal suurt rõdu, palus traadid külge ehitiste teravaid katuseid ehtisid prisket keeruvid putid, milleta poleks täiuslik ükski barokiajastu ehitis. Söödemora ruumid olid häärberi ida poolses osas. Ma Tamm võttis oma külalisi vastu läänepoolsetes salongides. Teinekord juhtus õige palju külalisi saabuma, siis avati vaheuksed ja tekkis kogu hoonet läbiv pikk rida salonge saale ja vastuvõturuume. Maja sisekujundus on sajandit saate jooksul suuresti muutunud kuid kohad see on siiani alles. Kuningas lõi 15. aegseid rokkari stiilis peened puust ja krohvisin seinakaunistused, merikarbid, rullornamendid, lilled, sõnajalad, korallid, kujundid, mis arvatakse pärinevat hilisrenessansiaedade kunstnikest krattidest. Nostalgiline ajaloorännak peab jätkuma. Ränk demoraa suri 1736. Tema lesk rentis varenni tänavahäärberi meini hertsoginna Ale kuninglikust soost Louis Benedict demorboonkondeele, kes laskis hoonesse enda jaoks uue kabeli ehitada ja muutis üht täis ka aedades. 1753 lahkus Kameini hertsoginna siit ilmast ja maja ostis ära tulevane Prantsusmaa, marssal hertsog Lõi antu ande konto Viroon. Versais leidub hertsogi ja marssali portree. Anonüümseks jäänud kunstnik on teda kujutanud saba vägevaks lehvikuks ajanud paabulinnuna. Võib-olla leidub siin viide uhke sõjamehe loomusele, aga temagi pööras suuremat tähelepanu, nüüd siis juba hotell pirooni ümbritsevatele suhteliselt hooletusse jäetud aedadele laskis sirgeid teeradu rajada, partnereid korrastada ja suure ümara basseini ehitada. Myroni hertsogit elasid Warreni tänavahäärberis kuni aastani 1794. Viimased neist mõisteti suure prantsuse revolutsiooni vaenlastena surma. Kui neil ka muud süüd ei olnud, siis aadliseisusest piisas täiesti. Keerulised ajad olid Prantsusmaal, kõik muutus kiiresti ja vaheldusid del pirooni elanikud. 1797 tegutses häälberite ümbritsevas roheluses lõbustuspark Virooni aiad mille külalisi ka kuumaõhupallidega kõrgustesse lennutati. 19. sajandi alguses, aastast 1810 töötas Warreni tänavahäärberis ka Prantsusmaa Vene saatkond. Seda küll ainult ühe aasta, sest riikide suhted muutusid päris teravateks. 1820 ostis hoone Jeesuse püha südame nunnaordu, peagi avati seal tütarlaste kool. Pesid nii Prantsusmaa kui välisriikide aadlisoost neiud. Nii hoone ise kui selle ümbrust said järgneva 84 aasta jooksul pisut rangema ja religioossema ilme. 1904 saadeti Jeesuse püha südame ordu laiali ja hotell Virooni tulid uued asukad. Vellepa kali kohal. Õnnelik aeg. Belbirooni asusid elama uute aegade intellektuaalid tuli Shan kokto, keda võlus hoone ümbruses vabalt vohav aed saksa skulptor Klara vestov sisustas jaamas stuudia. Tema tulevane abikaasa Rainer Maria Relke rentis oma töötoaks ühe endistest ovaalsetest saalidest vananeva, mitte just kõige maitseka esinemisstiiliga. Kabareelauljatari naabriks sai anrimatest, kes töötas oma siinses ateljees erinevatest rahvustest pilastega. Vääritu käitumise poolest tuntud näitleja elu. Aardemaa muutis püha südameõdede kabeli nagu kirjutatud küsitava maitsega vannitoaks. Hotell Viroon oli suur hoone. Siia mahtus elama ja tegutsema palju igasugust rahvast. Pariisis on alanud Teie igasugust rahvast leidunud. Ja me oleme tänase loo alguses tagasi poed Rainer Maria Relke kirjutas augustis 1908 skulptor August Robräänile oma uuest kodust kaunis vanas häärberis vareni tänaval ja skulptor üüris ka endale selles hoones neli Rose ruumi. Rodeo näis suurepäraselt sobivat hotell Vironi seltskonda sest nagu võib lugeda, süüdistati tedagi tol pöörasevõitu ajal pühaduse teotuses. Nimelt paigutanud ta kunagiste nunnade tubade seintele siivutuid jooniseid. Nõnda kohtusid siis auväärses eas hotell viron ja selle kuulsaim elanik on Krist Roden. Oleme jõudnud rõdeni loo juurde. Toll vaatab tõenäoliselt kolmekümnendates tään mõtlikult kaugusse. Tal on vägev lokkis, kahte lehte kammitud täishabe ja peas tundub, et dollastele prantsuse kunstnikele peaaegu kohustuslik varet. Temale antud eluaastad olid 1840 kuni 1917 ja teda peetakse moodsa skulptuuri esiisaks teisme. Eas õppis ta joonistamist ja maalimist, kuid Pariisi kunstikooli teda vastu ei võetud. Otsustajate uusklassitsistliku maitsele ei sobinud noore kujuri savist modelleeritud realistlikud inimkehad. Peaaegu paarkümmend aastat valmistes Rode on igat sorti dekoratiivseid, objekte ja arhitektuurilisi kaunistusi. Kuid tema kõrval leidus õnneks inimesi, kes tajusid noore mehe imepärast annet ja veensite tähskulptuuride ka jätkama. Võib-olla kohtusid nad mõnel tantsuõhtul Köstja noor õmblejanna roosideoree jäiki kokku kogu eluks. 1866 sündis poeg August Shen. Kui algas Prantsuse-Preisi sõda, ei vajatud Prantsusmaal enam kuigi palju dekoratiivseid objekte ega arhitektuurilisi kaunistusi. Ruden sõitis Belgiasse, seal oli tööd, sest Brüsseli börsimaja vajas kaunistamist. Rodeni jäi tervelt kuueks aastaks Prantsusmaalt eemale. Esmalt töötas Brüsselis sisega, sõitis Itaaliasse, kus imetles tonatello ja Michelangelo töid. See aeg kujunes Rodeni elu pöördepunktiks. Ta on kirjutanud Michelangelo oli see, kes vabastas mind akadeemilisest skult suurist. Rosera tähend olid Pariisi tagasi 1877 ja asusid elama väikesesse korterisse räni vasakul kaldal. Tellimustööd kasvõi teenistid Roo, Jean-Jacques Rousseau skulptuurid hoidsid perekonda kuidagi vee peal, kuid igal vabal hetkel töötas Rodend mõne oma tulevase suurteose kallal. Skulptori nimi sai üha tuntuks. Ta kohtus nii-öelda õigete inimestega. Aastal 1008 180 korraldati konkurss, mille võitja Agustroden sai õiguse luua uue dekoratiivsete kunstide muuseumi portaali. Põrgu väravad, muuseumite jõutudki ehitada, kuid rada töötas ligi neli aastakümmet oma põrguväravate kallal, mida ta päriselt valmis ei saanud. Portaali ehtisid meisterlikult nikerdatud ornamendid ja hulk kauneid figuure. Viimastest said hiljem terves maailmas tuntud Rodeni skulptuurid, nende hulgas kaks kõige kuulsamat mõtleja ja suudlus. Oli 1883, kui 43 aastane vään kohtus 18 aastase skulptuuri peva Kamil Klodelliga. See oli kahe andeka kunstniku kirglik ja tormiline suhe, mis mõjutas ka mõlema loomingut. Ka millist sai mitmerodeni skulptuuri modell. Nad töötasid ühises ateljees väikeses vanas lossis kuid lääne ei loobunud ka koos elustama poja ema roosvõrega. Mõlemat naist häiris suuresti kunstniku nii-öelda kaksikelu. Ägeda loomuga Kamil astus 1898 sellest kaksikelust välja. Kodune ja emalik roos jäi Rodeni kõrvale. Lõpuks nad ka abiellusid jaanuaris 1917, kaks nädalat hiljem. Raus suri. Pärast oma kunstnikutee rasket algust oleo köstrandaan 1880.-teks aastateks ameti kolleegidele jaotuses austajatele oma annet tõestanud. Ta võeti vastu ka Pariisi päris akadeemilises salongis, kus paar aastakümmet tagasi tema esimesed tööd tagasi olid lükatud. Rodeni töödes polnud küll kunagi midagi akadeemilist. Ta oli inimkeha ja selle kaudu avalduva loomuse uurija. Tema naturalistlike aktide savipind oli keeruline ja rahu. On kirjutatud, et ta uuris oma modelle põhjalikult ja igast küljest laskis neil alasti ateljees ringi liikuda, vaatles oma savimudeleid isegi küünlavalgel, enne kui valas need pronksi. Ui raius marmorisse Rudeni meisterlikkus, võrratult loomulikud valguse ja varjude peegeldused. Tema skulptuurides tundusid nii realistlikena, et teda süüdistati vormivõtmises otse elavalt modellilt. Selline valesüüdistus tegi kujuri väga vihaseks. Ta esitas fotosid ja nõudis põhjalikku uurimist ja süüdistustest loobumist. Tegemist oli mehe kujuga, millele autor oli andnud nimeks pronksiajastu ja mille loomisel sai inspiratsiooniks Michelangelo surev ori. Kriitikud olid segaduses. Siin polnud tegemist ei mütoloogilise kangelase ega ka ülla ajaloolise sündmuse jäädvustamisega. Lihtsalt mehe akt, mille Roden oli modelleerinud veel Brüsselis elades ühe Belgia sõduri järgi, kuid teinud seda nii väljapaistva meisterlikkusega, et kriitikast hoolimata pandi kuju lõpuks ikkagi Pariisi salongis näitusele. Augustro tään oli väga viljakas looja ja jõudis palju. Lisaks oli ta üks vähestest skultoritest, kelle nime kõikjal maailmas teatakse. Aga meil tuleb veel pisut lähemalt ka tema muuseumihoonet uurida, seepärast meenutagem seekord vait mõnd tema tuntumatest töödest. Millele ta küll mõtleb, see tume paljas pronksist mees kõrgel astmelisel kee pjedestaalil koonusekujuliseks pöetud põõsaste vahel Rodeni muuseumi aias aukohal istub pisut küürus, vaatab maha ja mõtleb. Küünarnukk toetub põlvele ja lõug käeseljale. Roden nimetanud kuju algselt poeediks siis, kui ta kavandas ehitamata jäänud Pariisi dekoratiivsete kunstide muuseumi uhked ja vägevad portaali. Selle teemaks oli Dante jumalik komöödia. Ja enamus portaali figuure kujutasid selle eepilise poeemi peategelasi. On arvatud, et teistest figuuridest tunduvalt suurem mõtleja portaali kavandi keskel ukse tiibade kohal võis skulptori plaanides kujutada Dante, et ennast, kes mõtleb välja oma surematut teost kuid niimoodi arvajaid ajas segadusse see, et kuju oli alasti. Sestroden kavandas oma mõtleja eroilise figuuri. Michelangelo eeskujul on märgatud isegi mõningat küll väga vähest sarnasust Michelangelo loodud Lorenzo de Medici hauamonumendi antiikrõivastes skulptuuriga. Elbenzeroosa kleja sarnasus piirdub külvaid mõlema kuju istuva asendiga maailma muuseumides ja ka avalikes kohtades on kokku loetud oma 28 Rodeni pronksi valatud mõtlejad mida ka filosoofi kehastuseks on kutsutud. Esimene kujuri enda töö seisab tema muuseumi ees hotell Vironi aias. Dante jumalikust komöödias on lugu 13. sajandi Itaalia aadlinaisest Franžeskadariiminist, kes armus oma mehe vanim, alates tänna Oremasse vendabaolosse. Tunded löövad lõkkele, kui armunud üheskoos raamatut loevad. Jervani näeb seda ja tapab nii oma naise kui venna. Sellest loost kasvas välja köstrodeni kogu maailmas tuntud skulptuur. Suudlus kaks akti. Naine istub mehe põlvel käsi ümber mehe kaela kuid skulptuuris nende lähestikku huuled päriselt kohtuda ei jõuagi. Prodan on öelnud, et naisakti loomine oli tema jaoks austusavaldust naise keha ilule. Skulptuuri erootilisus tekitas aga kõvasti vaidlusi. Suudluse väiksem pronksversioon ehk 1893. aastal maailmanäitusele Chicagosse, kuid üldnäitusele seda ei pandudki, vaid peideti siseruumi, kus seda said vaadata vaid eriloa saanud inimesed. Enne suure lumivalge ja võrratult kauni marmorkuju loomist valmistas kujur mitu väiksemat kipsist terrakutest ja pronksist suudluse variant. Esimese marmorskulptuuri tellis Prantsusmaa valitsus Rodaanilt 1889 tolle aasta maailmanäituse jaoks kuid seda näidati avalikult, kui selle esmakordselt salongis 1898. See on üks meeter ja 81 ja pool sentimeetrit kõrge ning seisab praegu rõdeni muuseumikeskses saalis. Kuid maailmas on olemas veel üle 300 suudluse koopia. Prantsusmaa kirjanike ühing oli kohe pärast anorede Balzaci surma 1850. aastal otsustanud kirjanikule monumendi püstitada kuidagi Strad, Läänelt telliti see alles aastal 1891. Monumendi loomiseks anti skultorile aega 18 kuud. Tegelikult töötas ta selle kallal tervelt seitse aastat. Tema eesmärgiks sai kujuri oma sõnade järgi mitte niivõrd väline sarnasus kui just kirjaniku kui loojaisiksus ja iseloom. Proden luges hulganisti Balzaci teoseid, sõitis kirjaniku kodulinna, Dorääni laskis Balzaci endisel rätsepal õmmelda samasuguseid rõivaid, nagu kirjanik kunagi kandnud oli. Nende hulgas oli ka pikk ja lai man Bel millesse päris ümara figuuriga kirjanik, ent mähkida oli kavatsenud. Laden tegi lugematuid visandeid, jooniseid savi ja kipsmudeleid, portreesid ja rõivastes ning rõivasteta Balzaci figuure. See oli tohutu kui eeltöö ja määratu mahuga tööprotsess, mille tulemusena ilmus 1898. aastal salongi näitusele väga eriline Balzaci skulptuur kõrge kuju, üleni maaniulatuvasse trapeeritud, mantlisse mässitud pikkade juustega, pea uhkelt kuklas. Pilk jõuliselt kaugusse suunatud. Roden sõnastas oma eesmärgi tema kujutatud valvsaks. Oli just lõpetanud ühe oma teostest ja oli selle üle määratult uhke ja õnnelik. Võiks arvata, et ka skulptor ise elas läbi samasuguseid tundeid kui tema seitse aastat kestnud raske töö vili lõpuks näitusele oli jõudnud kuid mõnedki virisevad kriitikud pidasid kuju groteiskseks ja kirjanike ühing seda vastu ei võtnud. Rodeni kaasaegsed kunstnikud, nende seas poolse santulu diaClaude maneer toetasid skulptori nägemust ja nõudsid suurepärase Balzaci monumendi heakskiitu. Roden ise oli väga solvunud ja toimetas skul. Alles 22 aastat pärast kujuri surma valati tema Balzac pronksi ja paigutati mon Barnasi eras Bay põlverite ristumiskohta Pariisist. Muidugi seisavad selle koopiad veel kümnetes maailma muuseumides. Iseenesest mõista garadeni enda muuseumis Pariisis. Oli 1911, kui kõiguvad relvironi paheeemmlastest asukad oma elukohast välja, pidid kolima kõik peale lääni, kes elas heinamaa surmani novembris 1917. Juba aasta varem asuti tegema Randeni muuseumiplaane ja skulptor jõudis ise need ka heaks kiita varenni tänaval elades, kuidas ta muuseumile ka oma Medonis asuva kodu. Rodeni kunstipärand on uskumatult rikas. 6600 skulptuuri 8000 joonistust, 8000 tema kogutud vana fotot. Lisaks veel tuhandetesse ulatuv antiikkujude, keraamika, klaasi ja dekoratiivesemete kollektsioon. Osa skulptuure leidis koha hotell pirooni ümbritsevas aias. Pärastlõunapäike paneb särama lähedal seisva invaliidide kiriku kuldse kupli ning valgustab Rodeni muuseumi hotell Virooni õuekivis hiljutist aristokraatlik. Linna residents seisab avara siseõue ja aia vahel. Aiast müüriga eraldatud varrenni tänavasissekäigu moodustab monumentaalne kergelt poolkaarekujulise ülaäärega. Värav lõi 14 10. ajastust pärit hoonete puhul olid sellised väravat tüüpilised uhked hobud, üllata pääsesid sealt kenasti sisse ja väljaväravast viise otsetee häärberi peaukse juurde. Ja kui niipea jaoks, kui ka õuepoolse fassaadiuks oli avatud võis läbi hoone otseaedadesse kõndida. Aga seda juhtus õige harva. Aid suurte vastuvõttude ajal. Tõlgade sissekäiku valvas kunagi ehtne Šveitsiga Tibelane ja nii tähtsa uksehoidja palkamist võisid endale lubada vaid eriti kõrgest seisusest aadlikud, nagu maini hertsoginna ja marssal Myron. Hotell Vironi põhjapoolne peasissekäigufassaad on tagasihoidlikult majesteetlik. Kahekordse hoone kergelt eelduvas keskosas on kaaraknad kolm, alumisel kolm ülemisel korrusel. Akende kohal on reljeefsed, täiskivid sageli inimteadja maskid. Kogu fassaad on rangelt sümmeetriline. Mõlemal pool peaust seisab viis kesteks ruutudega liigendatud suurt akent kahel korrusel täpselt kohakuti. Akende all on madalat pitsilised raud sepisest võred. Keskosa kohal kõrgub lihtne Kolmnurkne katuseviil. Pisut täiendavate tiib, osade kohal on kaarakendega viilkatused. Hotell Pironi lõunapoolne aeda avanev fassaad sarnaneb suuresti põhja poolsega vaid akende kujud on siin mitmekesisemad, nelinurksed ja kaaraknad vahelduvad rohkem. Kolmekeskse ülakorruse akna ees seisab väga peenes raud sepisest kuldsete kaunistustega rõdu valustraad, mida toetab neli Kivibitsilist konsooli. Kesksel katuse viilul on kõvasti indlaide väikesi punn, priskseid, keerubeid. Aitäh. Teatavasti pole ükski barokkehitiseks õige barokkehitis floora ja tiivulise Kreeka tuulejumala füüruse teemat. Kujutavalviilul sarnanevad floora meeni hertsoginna, aga seda viimase enese palvel. Hotell Virooni suurest sisehallist avaneb kolm maani ulatuvat akent, valguse ja varjude maailmas elavasse sügavrohelisse aeda. Hoones on nii palju vaadata marmorist mustvalge malelauapõrandaga ees hall Korintose sambad, kõrge Kaarel. Teisele korrusele viib paraatret väga peenest raud, sepisest käsipuuga. Meister anrani töö nagu kõik teisedki hooned, raudpitsist, kaunistused, mööde, hotell, Pironi, lõputuna tunduvad saalide ja ruumide rida kõndides peaksid imetlema võrratult kauneid kullaga ilustatud seinapaneele peegleid, kaminaid, kroonlühtrid, kunstnik Franz Saale, Moani rõõmsadoonilisi väikesi maale, mis jutustaksid sulle. Odüsseus ei eksirännakutest kogu toredat veel säilinud rokkari stiilis kujundust. Aga sellest ei tule suurt midagi välja, sest sa pole mitte üksnes hotell Viroonis. Saale Radeni muuseumis. Sa oled köstradeni muuseumis ja kõigis saalides ja ruumi teisendama imelised skulptuurid, valged marmorist käed, peasaalis, igas suuruses tumedad pronksfiguurid, skulptuuri grupid. Siinsamas vees on äkki särav, lumivalge, fantastiliselt õrnana tunduv marmorist pea. Selle imeliselt sile pind ja kaunilt välja nikerdatud lühikesed juuksesalgud tunduvad lausa soojadena. Sa tead, et seda ei tohi, kuid otsekui lummatud puudutad sa õrnalt sõrmeotstega seda võrratult kaunist teost. Ei ole soe marmor on külm. Sa ei vaata tööde nimesilte ega valmimisaastat nagunii ei jäänud meelde. Seentel on Radeni joonistused ja tema ajastu fotod ana selline nägi siis välja ka Mil kaladel, tumedad juuksed ja silmad ja jonnakas suu. Ja kujur jänesefotod ateljees oma töö kõrval juba päris vanana, hallide juuste ja habemega, milles ta iial ei loobunud. Üks foto kujutab teda õues oma muuseumi ees muuseumikeskse saali, aiapoolsed uksed on lahti ja otsekui imeväel valgustab päike keset ruumi seisvat lummavat lumivalget suudlust. Valgus ja varjud. Aeda on ennast sättinud kaamera ja filmiinimesed tõrjuvad suudluse imetlejaid viisakalt kaadrist. Väljavõte tuleb väga tõenäoliselt võrratu. Aga filmi Neis rahvast täis saalides on tüüp. Ja aias ootab sind mõtleja. Siin tähistub tume, tõsine ja endasse süvenenud pronksist mees kõrgel kivi alusel ümberringi koonusekujuliselt pügatud põõsad ja hulk Roose. Rodeni kindel veendumus olnud, et seda kuju tuleb vaadata altpoolt üles ja nii see nüüd ka on. Kui köstro tähend 1908. aastal hotell Virooni elama asus, oli hoone ümbrus päris põhjalikult võssa kasvanud, kuid aedade rajamine oli siis juba ette võetud. Kui paigad vähegi puhtamaks said, tõiro tään muuseumihoonest välja ka oma skulptuure. Nii et mõtteneid väljas eksponeerida mõlkus tal juba siis meeles. Nüüd on see mõte teoks saanud. November on vanad puud ja klassikaliste prantsuse aedade erikujuliseks pöetud põõsad lagendik, madala sügavrohelise muruga partnerid roosidega, tiigid, pärnapuude alleed, Orpheuse aed ja allikad olete aed, sammud kui jalutad ja kõige toredam on see, et mõnes tähekujuliste alleede ühinemiskohas teede ristil, põõsaste vahel või maalilise tiigi ääres ilmuvad ikka su ette maailma tuntuima kujurjo köstro tääni loodud surematut skulptuurid. Ars longa.