Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav tatarlanna insi, Ahmet, tere. Milline oli teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aeg üldse? Sündisin? Jää meiega elas ka vanaema musa, Jaba. Elasime linnas Salmetsesk, seda peetakse Tatarstani naftapealinnaks. Isa oli naftainsener, ema töötas, teises naftaettevõttest, oli majandustöötaja. Ja lapsepõlve võib nimetada tavaliseks, et lasteaed, kool muusikakoolis ka käisin, pioneeri lastelaagrid, suvel olid kunstiring ja nii edasi. Aga elasite te siis ikkagi linnakorteris. Et ta oli meil suvila ja tegelikult sealt võtsime palju saaki, et muidu ilma selleta ei saaks elada läbi. Ja maal oli minu vanaema, vanaisa oli juba surnut ja teise vanaemaga elasime siis tihti, käisime ikka nendel maal ja nii et maal oli vanaema ja maal oli veel ka teie suvila eraldi ja no kust te rohkem armastasite olla oma suvilas või vanaema pool või kuidas nende asjadega oli? Ma ütleks, et suvila oli pigem majanduslikul eesmärgil mitte puhkaniseks töö tegemiseks, töö tegemiseks. Ja, aga noh, selline aja veetmine ka oli meeldiv, et igasugused puuviljad, marjad, köögiviljad, nende kasvatada, tamine, see praegu ka mul väga meeldika tegelikult. Aga maal käisime, no see oli natukene kaugemal, kord kuus, kord ütleme kvartalis niimoodi, et vaheajal olin vanaema juures, seal elasin, puhkasin, no vanaemast on veel ainult helged mälestused. Mõlemast jah, nad on erinevad, oli ta ka tegelikult tõelised Tatari vanad naised. Et see vanaema, kes meiega elas, ta just rohkem tegeleski minu kasvatamisega, üks vanaema elas teiega koos linnakorteris ja mõlemad olid usklikud, palvetasid viis korda päevas. Haritud, et ütleme enne revolutsiooni üldse Tatarimaa oli tuntud sellega, et elanikkond oli suhteliselt haritud, paljud inimesed maalga omasid mingisugune nelja-viieklassiline haridus. Aga vanaema kirjutas araabia tähestiku järgi, kuna neil Tatarimaal oli niisugune ajalugu. Et peale revolutsiooni vahetati tähestiku kaks korda. Et vanaema siis oskas raadiot tähestikul lugeda ja kirjutada tatari keeles. Minu isa juba hakkas õppima ladina tähestikuga, aga mina muidugi juba vene jäävad, et ütleme, see on natukene kurb lugu, kuna me ei saanud kasutada see suur, ütleme, kirjanduse rikkus, mis meie rahvusel on. See on kõik araabia tähestikuga kirjutatud. Keegi seda täies mahus ei tõlginudki ja araabia tähestikku tunnevad ilmselt väga vähesed ja praegu jakk Tatarimaal ainult need, kes juba seda sihilikult koraani lugemiseks õppisid suhtlemiseks mitte tavaütleme kirjakeelena kirjad tähestikuna, et minu vanaema kirjutas kirjad oma õdedele just araabia tähtedega ja see on nüüd minevik, une ja aga siis nii maavanaema kui linnavanaema ja te olete veel öelnud, et, et ma saan aru siis linnavanaema, kes teiega koos elast olid tasane ja kannatlik, sellised hämmastavad ja armsad iseloomujooned ja, ja just see, ma arvan, üldse tatari rahvuse iseloomustavad jooned. Oleme suhteliselt tasased leplikud. Aga võib öelda, et ainult lapsed on väga energilised. Seda ma just oma laste näol nägin. Vaatamata sellele, et vanaema veis kirjutada araabia tähestikus kirja, siis te ikkagi kodus suhtlesitega vene keeles ja vanaemaga tatari keeles teist keelt ei osanud, aga vanematega pidime suhtlema rohkem vene keeles, kuna Meil oli ikka linnades enamasti vene koolid ja lasteaiad. Ja siis oli nende ettevalmistus, et lapsed pidid ikka valmis olema hariduse saamiseks ja eluks ja nad sihilikult ikka, ma arvan, meiega suhtlesid ja see läks tegelikult terve ühiskonnale üle, et kauplustes koolides igal pool ikka inimesed rääkisid omavahel rohkem vene keeles, kuigi nad mõlemad näiteks võiksid olla tatarlased. Et see muidugi ka akust lugu võis olla täiesti niimoodi, et Tatarimaal oli tatari perekondi, kus kõik pereliikmed olid tatarlased, aga nad rääkisid omavahel vene keeles, et ei rääkinudki tatari keeles. Harva aga on näiteks minu üks omont professor ülikoolis ja tõesti tema lapsed, minu onupojad, et nad ei räägigi tatari keeles. No võib-olla saavad aru, aga ühtegi sõna tatari keeles ma ei ole kuulnud, nende käest. Aga tavaliselt ikka kaks keelt rääkisime tänu näiteks meie vanavanemad sellele, et vanaisad vanaemad ikka suhtlesid rohkem tatari keeles. Aga kuidas teile tundub, Ilzi tänasel päeval, kuigi loomulikult Tatarstani on jätkuvalt Venemaa koosseisus. Kas see rahvuslik nisugune eneseteadvus on natuke tõusnud ja on rohkem seda tatari keelt ja ütleme, niisugused välised asjad, võib-olla on ilmunud mingid sildid tänavanimede, et võib-olla need toetavad ka rohkem seda eneseteadvuse tõusu või? Kuidas teile tundub, te olete seal ju ikka aeg-ajalt käinud, kuigi mitte tihti. Et öelda, et peale eilses ütleme, Eesti iseseisvumist ja Nõukogude Liidu lagunemist oligi niisugune, eks periood, millal selline rahus tunne tõusis. Olid mingid ootused, lootused, vutt, ise seistud, nii palju kui tahate, ütles Jeltsin. Aga paraku, kuna oleme täitsa Venemaa keskel, et niisuguste iseseisvust ei saa olla vist nüüd ka enam ei ole ja ja võib öelda, et noh, pilt jäi umbes samasugune tasemele, et maakohtades ikka inimesed oma rahvuse ka seotud rohkem räägivad oma keelt ja kasutavad seda ja osalevad kultuuris, aga linnades inimesed nii ana, see sõltub ikka peretraditsioonidest, rohkem. Kooli lõpetamise ajal olid vanemad komandeeringus mõned aastad Iraagis. Jah, sest, et seal lihtsalt töötasid naftainsenerid liidust ja teie olite nagu öeldud, siis väga tubli koolilõpetaja ja mis te edasi tegite? Piisavalt kohusetundlik, iseseisev, lõpetasin ise kooli kuldmedaliga ilma vanemateta ja läksin kõrgkooli astuma Moskvasse olin 16 aastat vana ja vanemad soovitasid minna naftainstituudi, see oli Tatarstanis väga populaarne. Aga ma siiski proovisin minna Moskva riikliku ülikooli majandusteaduskonna, kuigi konkurss astumiseks oli väga kõrge, seal umbes 15 inimest kohale. Ja mul õnnestuski, astudes sinna ja õppisin, lõpetasin hästi ja kohe läksin aspirantuuris õppima majanduse alal Teie täpsem eriala, kuidas seda nimetati tol ajal oli ikka statistiline uurimine ja objektiks oli Eesti välismajandus. Kuna ma juba hakkasin siin elama, hakkasite siin elama. Kuidas te Eestisse sattusite? No just aspirantuuris õppimise ajal sõpradega suheldes ma kohtasin ta jänniga. Ta oli tol ajal veel lavakunstikateedri tudeng. Meist sai paar ja abiellusime. Nii ma tulingi, siia. Tulin muidugi mehe juurde, see oli kuidagi loomulik. Ma ei tea, ma arvan nii tatarlaste seas kui ka teiste seas, et just naine läheb mehe juurde, mitte vastupidi. Ja teist varianti segi tekkinudki meil jah, ta ei anna, need oli ju sündinud Eestis siin ja siinse kultuuriga juba nii läbi imbunud, ehkki tatari kombed olid tal ka teisest küljest sügaval veres, nii et nõnda Eestisse sattusite. Kuidas te hakkasite kohanema, te ju sõnagi eesti keelt ei rääkinud, kui siia tulite. Muidugi, ja kohanemine oli päris sujuv, et pärast Moskva siin mul oli väga tegelikult meeldiv olla. Et siin oli rahulik. Samas palju kultuurisündmusi ja esimene aasta peale abiellumist elasime Viljandis Ugala teatri ühikas kõrval, käes elasid Elmo Nüganen, Anne Reemann, Allan Noormets naisega ka Melda jänniga oli hoovis niinimetatud kööktuba. Esimest korda elus nägin ja sattusin elama ahjuküttega korterisse, et meil, Tatarimaal igal pool isegi maal oli ikka käsigi, et et see oli minu jaoks niisugune elatusühesõnaga, kõik see siiatulek tõi kaasa sellise kohanemiste kohanemised pidid kohanema uues keskkonnas. Uutmoodi elamisega seal kööktoas elu välja nägi, te olite noored, et ei olnud vist suurt probleemi? Polnud üldse. Kuigi aeg oli raske ja ma mäleta, Ta on pärast isegi tulid talongid piimale leivale isegi ei mäleta midagi, et oleks kuidagi traagika selles. Huvitav oli, mis aastal te tulite? Esimest korda tulin siia 88, aga ma pärast ikka kogu aeg käisin Moskvas õppimas aspirantuuris, oma väitekirja kaitsesin seal ja muud tegelikult juba asusin alaliselt siin alates 84. Teil tekkisid eestlastest sõbrad, mis on täiesti enesestmõistetav, aga nagu te siin nimetasite, kes teil seal kõrvalmajas elasid, tekkis selline näitlejate seltskond ja kuidas te sinna sisse elasite ka polnud probleemi? Ei, üldse mingeid probleeme polnud. Ja see just aitas kohanemisele. Suhtlesime paljude Jaani tuttavatega sõpradega, tema sugulastega ja mulle väga meeldis, et kõik need inimesed, näiteks ma kohe märkasin, et teatriinimesed on väga teistsugused. Nad on rohkem spirituaalset, et võrreldes minu sõpradega Moskvas, kes olid niisugused igavesed modi, realistid ja skeptikud majandustudengid ja teatriinimestel jutud käisid tihti vaimuelus kunstis, tunnetest vaatamata meie raske elule tol ajal. Ja üldse see aeg oli väga huvitav, laulev revolutsioon. Ja ma natukene ka mitte, osalesin vaid vaatasin kõrvalt, kuidas käib, oli mulle ja väga palju uudsust ja laatust. Niisugustes ideedes tulin Moskvast, kus Nõukogude Liidu vaimu oli päris niisugune tugev ja siin istusin ja laulsin eestlastega, eestlane olen ja eestlaseks jään, see oli väga linna jaoks suursündmus. Eesti juhi tatari keeles ikka eesti keeles. Et ajan mulle tõlkes, millest jutt käib ja mille sassi ja mis see kõik tähendab, ja minu jaoks oli väga vaimustav siis tegelikult see eesti keel hakkas tulema päris hõlpsasti, mõnes mõttes ütles, et suhtlesite palju ja laulsite ka, nagu me äsja kuulsime ja niimoodi ta tasapisi tuli. Dajanud pätas koe mulle esimesed eesti sõnad näitas, vot see on maas, on taevas. Pärast hakkasin õpikust õppima Viljandis, ilma selleta oleks raske. Ja pärast kolisime Tallinna ja ma käisin paar korda eesti keele kursustel. Ja keele omandamine oligi väga kerge, miskipärast juba aasta pärast olin oma firmas, kus hakkasin töötama parim eesti keele tundi ja suurepärane, aga eks teil oligi tugev baas all. Et no siiski, te olite ju harjutanud seda eesti keelt ka oma uute sõpradega seal Viljandis ja aga kui tulla jah, tõepoolest veel kord selle Viljandi perioodi juurde tagasi, siis Viljandis oli ka tol ajal peale teie ja ta Janne teisi tatarlasi. Me ei kohtunud, neelanud seal nii kaua ja piisavalt. Vist ei tundnud kedagi, ta Jani suguvõsa elas Tallinnas, eks ole, ja siis te käisite vastastikku külas ja mõistagi suhtlesid omavahel tatari keeles täpselt samuti nagu koduski. See oli ta jänni soov, et muidu, kuidas tulevased lapsed saaksid emakeelt omandada, kui nii ei räägi. Ja ma hea meelega muidugi. Suhtlesin just peres tatari keeles ja paljud tema sugulased ema poolt. Nad elasid siin ja Tallinnas omavahel ja tatari keeles, onu, tädi, onupoeg ja üldse kaugemalt tuttavad ja sugulased. Nii et elasite küll Eestis, aga see tatari vaim oli kogu aeg teiega ja kõik, mis puudutas teie rahvust. Jah, ja ma arvan, et see väga hästi mõjus mulle ka. Et ma hakkasin rohkem väärtustama, et mis on rahvus, kes ma olen just siin Eestis mitte Tatarimaal ja Moskvas ja võib öelda, et meie tatarlased võiksime väga palju õppida eestlaste käest, kuidas oma rahvust ja keelt säilitada ja arendada, et kahjuks meil Tatarimaal on palju kehvemad olukorrad olid ja on. Mõnes mõttes on see välistest asjaoludest tulenev, Tatarimaa on ikkagi Venemaa koosseisus, aga teisest küljest võib ju sisemiselt tegutseda, eks ole, et jah, aga, aga ütleme, arendavad, aga ikkagi mingid protsessid toimuvad ka seal, Tatarimaal. Tallinna te tulite aastal Viljandist ma 89 ja lapsed sündisid teil Tallinnas ja sugulased Tatarimaal käisid teil külas ka ja imestasid, kuidas te siin elate, Te ei imestanud või kuidas neile meeldis, sugulased käisid siin muidugi ema, isa, minu vend, nad praegu elavad avad, mitte Tatarimaal, Tugnas, Moskva oblast, siis, siis ma nagu just sellega seoses ei käi tihti Tatarimaal, nende juures käin igal aastal ka külastamas, aga Tatarimaal on ka mõned sugulased alles? Jah, palju, et mul ainult onu ja tädilapsed on rohkem kui 20, neid on palju ja kui ma satun Tatarimaale mingisuguse ürituse tõttu, siis muidugi ma külastan neid jälle. Mind see tõmbab. Kas siis on nii, nagu eesti keeles öeldakse, et kõik see mees saab kui 20 või rohkem, kui te sinna saabute? Ei kahjuks. Et meie peres hõimus, missugust traditsioone pole, väiksemate rühmadena saame kokku, kuna inimesed ikka elavad laiali, et mitte ainult isegi Tatarimaal, mõned on Siberis ja nii edasi. Insi Ahmet, millega tegeleb Eestis täna on neid tegevusalasid teil tuia, kuidas teil läheb? Esimestel aastatel tegelesin palju õppimisega sinna masti Moskvas, aastal 94 kaitsesin seal oma väitekirja, sain teaduskraadi. Selleks aastaks olin juba mõned aastat siin Tallinnas finantsjuhtimisarvestuse töötanud erasektoris ja 90.-te lõpus hakkasin juba kõrgkoolis õpetama mitmes Mainori Audenteses EBSis. Aga praegu olen TTÜ rahanduse ja panganduse õppetooli õppejõud. Annan erinevate rahanduse aineid Tehnikaülikoolis ja just ja koolitan ka täiendkoolitustel finantsjuhtimise juhtimisarvestuse teemadel. No te olete tegelikult väga toimekas naine on ka selle poolest, et teil on veel üks huvitav hobi. Jah, Hombina Ma abistan oma psühholoogist, sõbrannad treeningute korraldamises. See on seotud süsteemsete konstilatsioonide meetodiga. Oi, aga huvitav, kuidas seda teiste sõnadega öelda, paigutused, niinimetatud paigutused, son, Psycho teraapiline meetod, kus inimesed lahendavad oma psühholoogilisi probleeme ja see no väga huvitav tegelikult üldse ala. Ja just hiljuti osalesime teaduskonverentsil Moskvas, selles valdkonnas see mind ka väga huvitav lolletega, Tatari kultuuriühingu esinaine, justkui tihedalt seal kohtuda ja igasuguseid asju korraldate igal nädalal midagi. On vaja teha igal nädalal. Aga meile see toob rõõmu, et suhtleme oma keeles. Võime laulda, korraldame rahvapidusid, meil olid ka nar, lauad, konverentsid, näitused, korraldatud ka. Ja tutvustame siinsele rahvale Tatari kultuuri. Et hiljuti meil oli kooliprojekt, kus me ühes vene koolis tegime enne oma presentatsioonid Tatari kultuuri ja kunsti kohta ja pärast juba lapsed valmistasid meile tatari tants laulu, väikest etendust ja oma piltide jooniste näitus ka tegid kultuurihõngust näiteks meil on olemas isegi tatarikeelne harrastusteater ja selle etendusega käisime Saaremaal harrastusteatrite festivalil pillanud seitsmest päevast nädalas seitse päeva kinni. Kuidas te puhkate? Mul on ilus kodu, ilus aed ja ma armastan sellega tegeleda. Natukene spordin, et käin näiteks pulkadega, kuskil spordiklubis ka käin. Ja muidugi lastega suheldes oma perega olles. Teil on poeg Iskander, kes on ka mõni aeg tagasi siin selle saatekülaline olnud ja tütar Merjam. Ja mõlemad on väga toimekad, aga teil on tõepoolest hubane kodu, nagu käis, kandel kiitis ja, ja teiega koos elab de jäida. Janne isa. Meil on selline mitme põlvkonna kodu just ja olete väga töine inimene, aga ometi te jõuate ka kööki jõuatega teha. Tatari rahvusroogi ma kujutan ette või iga päev neid ei tee, teete siis, kui on mingid erilised sündmused, kuidas sellega on väga suur fänne, kokanisse fänn ma ei ole, aga kui külalised, siis kindlasti valmistan midagi Tatari rahvusköögist. Meil on väga maitsvad toidud, on pirukad lihaga igasugused mäles tere, mätsid. Kuid ma arvan, et nii meie tatari külalised kui ka eesti ja vene ja teiste rahvuste külalised kõikidega tuttavad mida ma oskan valmistada? Jaa. Lastega räägime peres kolme keelt vaheldumisi, et tatari-vene ja eesti keeles lapsed muidugi räägivad ka inglise keelt vabalt ja kultuuriühingus meil korraldatakse erinevalt tatari rahvuspühasid pidusid, siis me osaleme seal kogu aeg perega, eriti kui lapsed olid väiksed, praegu nad juba väga iseseisvad elavad, kestad tus õppimas, kes Tallinnas eraldi sellega Tatari üritusele saada, varaskem ja traditsioonides tähtis meil ka usk, islam, poeg, Iskander, kui ta on Eestis, püüab võimalusel osaleda reedestel, palvetamistel ja islamipühadel Gorman Ramazan, käime pidulikel palvetamisel perega. Külastame kalmistu, käime sugulastel külas. Sugulasi meil siin vähe, aga ikka on. Ema poolt. Ta sündis Tallinna ärikad Tatari kaupmehe peres ja selle suguvõsa ajalugu Eestis algab 1800 üheksakümnendatel. Aga kui me tuleme norrazi sellise ahvatleva teema juurde nagu Tatari köök siis köögis, toimetajate üksi või juhtub nii, et kui tütar on Tartus Tallinnas käimas, siis aitab äkki Iskander aitab, Tatarimaal vist ka mehed teevad, eks korralikult süüa, et kuidas, kuidas nendes, aga noh, ma arvan, mehed-naised siin on nagu siingi, et paljudel rahvastel see ikka niimoodi, kuidas inimene ise vaatab sellele, et ei saa öelda, et rohkem mehed, aga mehed ka valmistavad toitu on meil peres ikka rohkem meeria tütar osaleb ja ta on väga hea toidu valmistaja. Ja ütleme rohkem ta keskendunud tervislike eluviisidele ja valmistab praegu näiteks veganitoitu väga palju jama natukene õppinud ema käest ka. Kui te oma lapsi vaatate näiteks merre ja mitte siis kas vahel on tunne, et nad on nagu rohkem eestistunud või ei kao see tatari olemus neist mitte kuskile? No esiteks, nendel näoli juba kirjutatud suurte tähtedega, kes nad on, nad ikka tatarlased. Aga samas on praeguse globaalse maailma lapsed, et nad ikka mitme mitme kultuuriinimesed. Et räägivad hästi inglise keelt, Jahjusteli keel tegelikult suus eesti, vene, inglise ja data Ehatari ei maksa unustada, eks ole, just ja ja kasutame neid segamini, ma ei tea, kas on halb või hea. Ja kindlasti. Ja ma ei saagi võttes on väga raske küsimus tegelikult kui võrdse tähti sooned inimene oleks monokultuurne või mitmekultuurne. Ja kuna ei, elu käib edasi ja ta on niisugune lihtsalt ma lepin sellega, mis on õige. Ja see on tõepoolest raske küsimus ja sellele ei olegi ühest vastust, aga ma arvan, et nii nagu on, on hästi. Ja tegelikult on ju imetore, et lapsed saavad osa kõikidest kultuuridest, räägivad mitut keelt ja on niimoodi vastuvõtlikud sellele laiale maailmale. No olete eilse ja Eestimaal ringi sõitnud vist ka ja võib-olla mõni lemmikkoht isegi? Jah, lemmikkohti on palju. Mulle meeldib puhata näiteks Laulasmaa randadel, jalutada urupargis oktoobris ja käia matkaradadel paunkülas. Loksa Raval. Meeldib näiteks olla jalutada väikestes ampsatesse Eesti linnades, Paides, Viljandis, Haapsalus. Mõisad muidugi väga-väga mulle meeldivad. Vihula on minu lemmik, puhkasin seal näiteks Moskvas sõbrannadega hiljuti, miks teile Vihula meeldib, miks ta teie lemmik on? Et hästi säilitatud väga kõrgel tasemel restaureeritud hooned ja loodus on imekaunis ka kuidagi sillutatud sinna kuidas saate osa Eesti kultuurielust. Käin muusika kontsertidel, etendustel, teatrites, eriti meeldib Linnateater. Vene teatris käin, ma arvan, et väga huvitavat etenduses seal kogu aeg pakutud. Ja kui Moskvas satun, siis kindlasti sõpradega meel, teatris käimine, kohustuslik üritus, nendel Moskvas ka mõni oma lemmikteater tänapäeval ei ole seda hullumeelset piletipõuda enam, mis vanasti oli vene ajal, kui metroojaamas juba küsiti. Jah, ja hindade tase on väga, tegelikult kõrge seal, sellepärast ma arvan et vahtankowidjate rääki, ta on ikka minu mitme viimaste etendust paik, mida ma nägin, vahel käivad vene tuntud teatri ikka Eestis külalisetendusi andmas Kuldse maski aegadele siis olete sattunud. Ma isegi vaatasin selles samas vahtangeli teatris Jevgenia nii kinni, mis ka sai mingit suurt, Ta vist peamist preemiat auhinda kuldses maskis. Just Moskvas vaatasime seda. No mis on üldse see, mis teile Eestis väga meeldib ja mis on samas see, mille üle ta võib-olla natuke imestate või peate veidraks, või? Meeldib, et elukorraldus siin on tihti väga ratsionaalne saadus, järgne, mõistlik? Vot just seda näiteks Venemaal on vähevõitu ja see on, ütleme, riigi tasandil, linna tasandil on näha üldse ühiskonnas ja eraisikutest tasemel ka korralik elu. Ja korruptsioon tavaelus ei ole märgatav tegelikult, kuigi neid poliitikute suurte ärimeeste skandaalid näitavad, et ilma selleta elu siin ega ei käi. Aga öeldakse, et välismaalastele on raske harjuda eestlaste külma iseloomuga Nende suletusega, aga mind see ei häiri. Igal rahvusel on oma iseloom. Sellega on vaja lihtsalt arvestada ja pärast harjud väga ruttu iseloomuga. Ja igal sõbral on oma iseloom ja mõned päevad ja juba ei märkagi, milline eripärane ta on. Ja samas, kui eestlane saab sulle sõpraks lähedaseks inimeseks, siis ta on ju absoluutselt inimlik, soe, hooliv inimene. Seda ma mitu korda juba tõestanud iseendale. Eestis on teie kodu ja Eesti on minna kodu ja mul on väga rõõm seda öelda ja kui Tatarimaal käite harvade sinna satute, kui on mingi üritus või mis iganes, siis ühel hetkel tekib ka, sa tunned, et tahaks koju tagasi sõita. Ma nii vara lahkusin Tatarimaalt 16 olin tegelikult päris suur osa elust toimus Moskvas ja ma tegelikult olin juba väsinud sellest suurest tohutu suurest linnast kärast ja nii edasi, et kuidagi mulle just siin, et eesti rahulikus meeldis väga palju, et nagu elutempo väga sobilik, väga armas. No nüüd on saabunud uus aasta ja mõistagi tähistasite ka seda uut aastat, mis tuli esimesel jaanuaril, sest et islami uusaasta on kuskil oktoobris. Kuna islami kalender väiksem kui tavaline, siis see niinimetatud uus aasta peaks liikuma ja keegi seda, vot nii Kuueaastane vana aasta õhtune, keegi tähistagi. Nii et tegelikult ja no ütleme, see ei ole suur osa minu elust üldse. Nii et ikkagi 31. detsember on vana-aasta õhtu ja esimene jaanuar on uus aasta ja isegi jõulud. Kui kogu riik tähistab, siis me lapsega korraldane pidu, käit meil näärivana või jõuluvana ja jagab kingitusi, nii et 24. detsember on teie kodus pidulik ja 31. detsember niisamuti ja no täna võib veel soovida head uut aastat ja, ja võib-olla siis palun, et ütleksite, kuidas on tatari keeles head uut aastat saate lõpetuseks. Päris pikalt tuli. Ei, ma ytlesin, näed head uut aastat ja palju tervist teile, palju õnne. Suur tänu Eestis elav tatarlanna Ilsija Ahmet saatesse tulemast ja stuudios olid veel ka Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni.